Sõltumatu Infokeskus

Ammu ootan, mujalt pole midagi lugeda, nõmme raadiogi on kuskile kadunud...

Nagu nimedki ütlevad, on tegemist ühe meie pealinna - Jeruusalemma - eestivastase õõnestustegevusega. Huvitav ainult, millise KAUGEMA eesmärgiga?

http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/07/kuis-taastada-eesti- kula-ehk-mida.html

Tiit Madisson, ERSP.ee toimetaja:

Riik on maha müüdud, kuid eestlased muudkui laulavad

Järgnevaks mõtiskluseks andis põhjuse teleri kõikidest kanalitest tulev reklaam, mida pakutakse „söögi alla ja peale”, kus reklaamitakse 20. augustil toimuvat ühtelaulmist.- Autor.

Ilmselt tabasid juba Rooma valitsejad ära, et rahvale tuleb pakkuda tsirkust. Siis pakuti ka leiba. Eestlased peavad leiva ise muretsema, meile näib piisavat tsirkusest. Järjekordne poolametlik „initsiatiiv”, mille tegemiseks näib rohke reklaami järgi otsustades raha jätkuvat, peab eestlased jälle ühtsena panema tundma, seda loomulikult ühislaulmise kaudu. Viimane taoline laulmise üritus oli kahe aasta tagune lauluväljakul, kus lehvitati lippe ja kuulati meie presidendi ja teiste tähtsate asjapulkade kõnesid, kuidas me kõik ühtsed oleme ja õnnelikult röömustame oma riigi üle. Laialt levitatava müüdi järgi olevat me end lausa vabaks laulnud.

Annan endale aru, et püüan jälle vastuvoolu ujuda, kuid väidan, et taoliste ürituste korraldamine ei suurenda kuidagi solidaarsustunnet, vaid viib ärapeedistatud ajudega „uhke ja hää” eestlase mõtted ära Eesti ees seisvatelt probleemidelt: karjuvalt kõrge tööpuudus, viletsuse süvenemine, hinnatõusud, välismaiste suurettevõtete röövtegevus, massiline kodumaalt põgenemine, kodanike seadustatud kitsendamine, poliitilise nukuteatri vembud, mida toompealased meile etendavad jne, jne. Sellepärast ongi vaja uut tsirkuseetendust, seda järjekordse laulupeo näol.

Mul oli võimalus möödunud kuu vältel lävida paljude vanade võitluskaaslastega, kellega kakskümmend aastat tagasi sai oma riiki taastatud. Kõik on Eesti tuleviku suhtes meelestatud äärimiselt lootusetult, mõni valmistus kodumaalt lahkuma. Inimestele, kes suudavad meie olukorda analüüsida, puudub igasugune lootus, et Eestist võiks saada riik, kus kõigil põliselanikel oleks hea elada. Kõik on rumalusest maha mängitud ja omakasust maha müüdud. Sellise olukorra tekkimises, kus tõeliselt hästi elab vaid p...

Sellise olukorra tekkimises, kus tõeliselt hästi elab vaid poliitiline nomenklatuur ja sellega tihedalt seotud kodumaiste rikkurite klann, on süüdi aastaid aetud üliliberaalne poliitika, mis on selgelt kiivas raha ja rahameeste poole. Kus rikkamad on muutunud rikkaimaks, vaesemad aga vaesemaiks. See mudel on paljude arenenud riikide poolt, kus välditakse sotsiaalseid plahvatusi, kõrvale heidetud.

Meil aga püütakse sotsiaalseid plahvatusi vältida ühiskonna pihustamisega, kus üks ühiskonnagrupp mängitakse teise vastu välja: noored contra vanad, linnainimesed maakate vastu, eestlased venelaste vastu jne. Kui jälgida „rahva häält” internetikommentaariumites, siis on selline poliitika individualistliku meelelaadiga eestlaste hulgas imehästi toiminud ja ühiskonnas puudub elementaarseimgi solidaarsustunne.

Ei loo ühiskonnast väljajuuritud solidaarsust ka ühislaulmised, sest nende eesmärgiks on rõõmu tundmine, et meil olevat oma riik. Et kellelgi ei peaks tulema mõtetki pähe, et see „oma riik” on juba aastaid tagasi maha müüdud ja selle rahvas kuulekaks zombistunud orjakarjaks muudetud. Mistõttu eestlastest on sisuliselt saanud välismaiste ettevõtjate õigusetud palgatöölised, kes kardavad töö kaotuse hirmus oma õiguste eest seista ja keda kommertsraadiojaamad teavitavad, mitu tundi on jäänud töönädala lõpuni, kus saab „rihma maha tõmmata”. Kedagi ei näi eriti huvitavat, et viiendik tööjõulisest elanikkonnast on ilma tööta, süveneb vaesus, lapsed nälgivad, et eestlased põgenevad inimväärika elu otsingul massiliselt välismaale.

Valitsusele allutatud meediat jälgides jääb aga mulje, et kõik on peaaegu kõige paremas korras, on vaid mõned tühised probleemikesed, millest meie targa valitsuskoalitsiooni juhtimisel üle saadakse. Eestlast lollitatakse viie rikkama Euroopa riigi hulka pääsemise ja põhjamaade „tiigriks” saamisega. Naeruvääne, kuid suur osa meie armsatest rahvuskaaslastest võtab selliseid jutte tõsiselt. Nagu uskusid väga paljud valitsejate imejutte kinn...

Nagu uskusid väga paljud valitsejate imejutte kinnisvaramulli paisumise ajal, et mitte millestki muust kui välismaistelt pankuritelt laenates saab riik (tarbimise kaudu) rikkaks ja heaolu pidevalt tõuseb. Selle tagajärjel on eestlaste võlakoormus välismaistele pankuritele 260 miljardit (!) krooni ja keegi ei tea, kui palju kergeusklikke on oma võlgu ostetud korteritest-majadest tänaseks päevaks kuuse alla aetud, sest seda informatsiooni ei pea me teadma.

Olen nendel teemadel palju kordi siinsamas veebilehel kirjutanud, rääkinud Nõmme Raadios. Sama on rääkinud paljud Eesti tuleviku pärast muretsevad inimesed sõltumatutes meediakanalites, seda on teinud ka päevalehtedes mitmed teised, kes pole kartellimeedia poolt veel pandud „mustadesse nimekirjadesse”. Teater NO99 tegi etenduse, kus paljastas meie parteide omakasupüüdliku tegevuse, tegi n-ö puust ette ja värvis punaseks.

Kuid tundub, et kõik on asjata. See nn tavaline riigikodanik, keda siin kutsun poolilkuvalt uhkeks ja hääks eestlaseks, ei näi arugi saavat, mis ümberringi toimub. Kui saabki, ei lähe talle peale isikliku heaolu midagi korda. Just ükskõiksus valitsevate olude suhtes ja õiglustunde totaalne puudumine on põhiliseks põhjuseks, miks Eesti on moraalses ja eetilises kriisis, mis ohustab kogu ühiskonna hukutada. Eesti praegune olukord sarnaneb üllatavalt Brezhnevi aegse punaimpeeriumiga, mis mädanes nii seest kui väljast. Vähesed tahavad seda tunnistada, kuid oleme jõudnud allakäigutrepile, mis viib kuristikku.

Jääbki arvata, et juba 1990-ndate keskpaigas, kui valitsejad suutsid enda mõju alla saada peavoolu meedia ja algas massiline ajupesu, on eestlasest suudetud luua orwellilik zombistatud orjakari, kes hoolib vaid ostlemisest, lõbust ja isiklikust heaolust. Kel puuduvad igasugused põhimõtted ja isegi elementaarne arusaamine, kuidas riik peaks toimima. See, et igal kodanikul lasub vastutus oma riigi eest. Ime siis, et meie poliitiline ladvik teeb, mis tahab, kuna puudub vaba meedia, mis val...

kuna puudub vaba meedia, mis valitsejaid vaos hoiaks. Enamik mainstream-meedia tarbijaist on aga kõigega rahul ja usub, mida neile sisendatakse. Isegi igasugust protesteerimist või elementaarse õigluse nõudmist peetakse ühiskonnas riigivastasuseks.

Väärikusest hooliva kodanikkonnaga riikides pekstaks taoline kamp, nagu meil Toompeal pesitseb, ammu laiali, sest sõltumatu ajakirjandus (”neljas võim”) hoiab riiki juhtivatel poliitikutel hoolega silma peal. Vabas ühiskonnas oleks Andrus Ansipi juhitud trupp ammu ajakirjanduse poolt auklikuks lastud, kuid meil reklaamib meedia valitsejaid, sest peamised ajakirjandusväljaanded on otseselt seotud valitsevate parteidega. Ei jäägi muud üle, kui tunnistada, et juudimiljardär Milton Friedmani ülilibaraalse majanduspoliitilise mudeli üle võtnud laarid, ilvesed, kallased ja ülejäänud liberaalitsevad „parempoolsed” on hästi hakkama saanud, Mart Laarist on Kesknädala väitel saanud kõige jõukam poliitik. Pikas orjapõlves ja väga lühikese riikluse traditsiooniga rahvast, kelle eliit hävitati nõukogude rezhiimi poolt, on sujuvalt suudetud luua kaasaegne orjakari – homo estonicus. Kellel puudub elementaarne poliitiline mõtlemisvõime, solidaarsustunne, tundmatud on sellised mõisted nagu kodanikutunne või -väärikus. Kelle usutempleiks on kaubanduskeskused ja usuks raha.

Meil on piisavalt hästi välja kujunenud sõltumatu internetiblogide ja -lehtede võrk, tegutseb tõeliselt sõltumatu Nõmme Raadio. Tundub, et inimene, kes tahab saada tõepärast informatsiooni (mida kartellimeedia meie eest varjab), selle ka hea tahtmise korral saab, selleks ei pea isegi mingeid võõrkeeli oskama. Probleem on pigem selles, et keskmiseks nimetatud „uhke ja hää” eestlane ei tunne millegi vastu huvi, tema mõttemaailm on lasteaia lapse tasemel. Olen ise sellistega mõned korrad vestlema sattunud, kuid nüüdseks olen masendunult loobunud igasugustest jutuajamistest juhuslike inimestega, sest „uhke ja hää” eestlane on kahjuks depressiivselt rumal, kel puud...

kel puuduvad elementaarsed arusaamad võimu toimimismehhanismidest. Arusaam, et rahvas on võimu kandja.

Eestis kauem elanud välismaalasedki imestavad, et sel ajal, kui kõigi demokraatlike riikide kodanikud võitlevad oma õiguste eest, tulevad tänavaile sadade tuhandete kaupa demonstreerima, korraldavad massistreike või teesulge, ei paista eestlaste taluvuspiiril lõppu tulevat. Enda huvide eest võitlemise asemel... eestlane laulab. Tundub absurditeatri moodi. Kas pole?

Ja peamegi vist nõustuma punaakadeemik Gustav Naani omaaegse tõdemusega, et eestlane ei suuda ennast ise valitseda. Milleks orirahvale oma riik, kui seda valitsema valitakse omasugused orjahinged, kes suudavad vaid välismaiste peremeeste ees koogutada ja priskelt maksumaksja turjal parasiteerida?

Riigipäevahoone kaitsjatel 1945. aasta viimastel aprillipäevadel puudus igasugune lootus Saksamaa võiduks, kuid igat selle ruumi kaitsti meeleheitlikult, surres viidi kaasa tohutu arv punasõdureid. Analoogses olukorras, nagu omaaegsed riigipäevahoonet kaitsnud mitmest rahvusest Waffen-SS sõdurid, tegutseb ka meie infoportaal, näitamaks, et mitte kõiki ei ole suudetud muuta leplikuks maailma uue korra loojate käsilaste orjakarjaks. Sureme surmates!

„Uhke ja hää” eestlane aga valmistub järjekordseks ühislaulmiseks...

Tiidul muidugi põhimõtteliselt õigus aga eks me tea oma rahvuskaaslasi juba liigagi hästi et selle üle mitte imestada. ENSV ajal hüüdsid kümned tuhanded hurraa tollastele käbinatele, vainodele, vaderitele, 90ndate alguses olid samad pugejad suured iseseisvuslased, nüüd jälle euroliitlased. Peaasi et kõigest omast lahti saaks. Loobuti iseseisvusest, loobuti oma rahast, loobutakse oma keelest. Rahvuslikust eneseuhkusest pole midagi järele jäänud. Kõike seda vana tuntud roomaliku TSIRKUSE ja LEIVA nimel.