Sõltumatu Infokeskus

Eesti riigist võiks teha väga lihtsalt sellise riigi, kuhu kõik tahaksid elama tulla.
Antud hetkel aga noored põgenevad ja see teeb meele kurvaks.
Noorte inimeste väljarändamine võib viia kogu riigi hukatusele.
3000 - 4000 välieestlast kindlasti liituksid uue parteiga.

Russid ja koloreeritud tahavadki tulla. Eestist tuleks teha riik, kuhu tahaksid tulla eestlased.

Jajah - väga kaunis, õige ja asjakohane tekst! Sellise manifesti alla koondunute poolt võiks ju valimistel häälegi anda. Ilma naljata.
Aga eesti (ja kogu maailma) inimese elukogemus on näidanud, et võim mürgitab kõige üllamadki kavatsused. Võimu juurde pääsenud muutuvad pahatihti üsna kiiresti "võimuriteks" ehk võimu kuritarvitajateks...
Kas sellist aatelist ideaalriiki tänapäeva maailmas üldse eksisteeribki?
Või tuleks alustada pigem demokraatiale (ja kõikidele teistele senituntud valitsemisvormidele) uue, ajakohasema ja inimväärsema alternatiivi otsimist? See on tõsine väljakutse, aga võimalik tulemus on jõupingutusi väärt.

Eestil puudub rahvuslik eliit! Kurb, kuid nii see on...

(17.06.2010) „Oleme seega üks eliidita rahvas, peata rahvus. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks ajusaagimeid ja treiljaneid. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi,” lõpetab kurva tõdemusega oma kirjutise Peeter Helme Eesti Ekspress Onlines.

„Vaja on moraalset ja vaimset eeskuju. Kuid seda nad ei suuda anda. Ja sellepärast nad polegi eliit, vaid tüübid, kes on kas tänu isiklikule tublidusele – seda nii halvas kui heas – või mingitele muudele isikuomadustele pukki saanud. Mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja eelkõige tegema peaks: vastutama ja olema eeskujuks, nagu juba korra öeldud. Aga tundub, et seda ei saa piisavalt palju öeldud, meie poliitiline „eliit” on ikka samasugune nagu ta on ega püüagi end parandada,” kirjutab Peeter Helme meie limukpoliitikuist, kes ise peavad end eliidiks.

Veebiportaali ERSP.ee toimetus on korduvalt rõhutanud: Eesti on sügavas moraalses-eetilises kriisis just sellepärast, et meil puuduvad moraalsed eeskujud, kelle järgi joonduda. Selline situatsioon ei ole juhuslikult välja kujunenud – selle on tekitanud kartellimeedia abil amoraalsed väärikustundeta poliitikud oma perverssete rõhuasetustega.

1990-ndate aastate esimesel poolel võeti pukki saanud Mart Laari valitsuse poolt kasutusele ahnusele rajanev, finantsjuutide poolt väljamõeldud neoliberaalne majandusmudel, mis soodustas solidaarsustunde hävitamist ja seadis esiplaanile raha, õigemini raha teenimise kõigi vahenditega. Kilbile tõsteti omakasu ja individuaalne edukus, suruti maha inimestele igiomased arusaamad headusest, õiglusest, korralikkusest, väärikusest ja solidaarsusest. Nii ongi pseudoeliidi poolt loodud vildakatel alustel seisev ühiskond, mis on määratud hukule. Paraku läheb see korda vaid väga vähestele peeterhelmetele, mis ...

Paraku läheb see korda vaid väga vähestele peeterhelmetele, mis omakorda näitab Eesti ühiskonna enesepuhastusvõime puudumist, mistõttu on pärsitud ka eliidi tekkimine.

www.ersp.ee

/---/Ja kui neid mehi ei ole,
siis endil' nad mõelge,...
...siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,/---/

(Juhan Liiv, 1905)

Venda Sõelsepal on aastal 1956 kirjutatud luuletus "Lääs ja Ida", see on päris pikk, võttes kogumikus "Narilaulud" lk. 173-180. aga soovitan lugeda. Mõned katked:

Uim hulutanud pea, kui pärm ja humal
on vallutanud viimse ajukäände,
ja maailm kiskund imelikult väände,
ning sul on hea, kui pea on tölp ja rumal.

Ei aega mõtelda sel hullund sumal,
ei aega vaadata ei itta, läände.
Vaid uim. Ning varsti keha kantaks mäände
ja lauldakse: las´tee mul jõuetumal...

Miks elasid? Kas tead, et lääs ja ida
nii vajavad just sinutaolist massi,
et oleks tõugata ja heita mida,
et oleks tasku, kelle kulul prassi?
Sest nende kasu, kui sul keel on kida
ja humal ajand ilmakaared sassi.

6
Ja palju on ka neid, kes võltsil kumal
pead õudses kummardanud oreoolis,
kel seinal, laual peal ja kõnetoolis
on ikka seisnud kipsist ebajumal.

Ning iga sõna, kui ka mitte rumal,
keskpärane ehk igalt jütsilt koolis,
on saanud kuldseks selles takupoolis,
mis keerleb aastakümneid kestnud sumal.

Ent iga sära, mille toeks on täägid,
kord kaob kui päikses tuhmuval kuukettal.
Ma pole prohvet, ometi ma räägin:

oh häda teile, kes end lasknud petta!
Kipsjumalaist jäänd ainult murdund jäägid --
te ilma maiseta ja taevaseta.

8
Kes valmis suudlema on orjakette
ja kellel orjaveri täidab veene-
oh kui te meenutaks vaid mannekeene:
tömp naeratus, pilk tühi enda ette.

Võiks mõelda veel: see kõik on silmapetteks.
Kuid ei! Te teete timukaile teene:
ju ise seate kaela nööri peene
ja ise tõukate alt taburette...

Ent teile rääkida, see on sõnu heita
vaid tuulde. --Teadke siis: on seista uhke
pea püsti; näoga, millelt muud ei leita

kui trotsi; silmil, kus vaid põlguspuhke,
kus puudub soov pilk kuhugile peita.
Ja auga kanda haavu, vermeid, muhke.

9

Kel geniaalne, mis on lausa rumal,
kord öeldu - dogma vastuvaidlematu --
see nägi igas sõnas veripattu
kui mõtled teisiti kui surnud jumal.

Ja kui su ajurakul nimetumal
üks kurdki ettenähtuga ei kattu--
pead kõik, mis oma, heitma praagilattu
ning komberdama ebapäikse kumal.

Nüüd neil, kes mäletsenud võõraid fraase,
meel harjumatult mõrk, hing nälga jäänud,
sest tühi laud, kust enne kukkus raase.

Ent nälga nad ei sure: tuultekäänud,
silm proovib uue fookusega klaase --
jäänd sama orjalikuks küüruväänud.

12

Ei itta -läände kummardusi jaga,
vaid see, kel kolbas mõtleb oma aju,
ja kes ka läbi udude ja saju
näeb selgesti, mis ees,mis seljataga.

Tuld seda endas säilitada aga,
et horisont ei tuhmu ega haju
ka siis, kui juhib vahel ainult taju--
seks vaja vaimu, mi ei iial maga.

Tean, et on raske seista tuulte teedel
kus idast Siber lõõtsub jäisel vingul,
ja läänest Atland hoovab rõskeil veedel.

See hoiab meeled ala tormipingul.
Ka oma õnnistus sel tuulteneedel;
veel sirgeid selgi leiad paeringul...

15

Ent neid on nõnda kurvastavalt vähe,
kel pole tähtis, kus on kiirte algus,
kas hommikust või õhtust hoovab valgus.
Ei kunagi see õiget rada lähe,

kes ilmakaarte abil leiab tähe --
vaid vastupidi: koidu virge kalgus
või eha lembelt - rauge kahvapalgsus
teejuhiks olgu. Olgu samme lähe.

Jah, vähe neid, kes pole määrind põlvi
ja laupa nelja kaarde marrastanud.
Kuid on. Ma tean. Kes kodutaeva võlvi

veel ülal hoiab, keda arastanud
ei ole õud, mis mööda maid ja nõlvi
hiilsammel käind. Õud meel karastanud.

Jah, vähe neid, kes pole määrind põlvi
ja laupa nelja kaarde marrastanud.
Kuid on. Ma tean. Kes kodutaeva võlvi

veel ülal hoiab, keda arastanud
ei ole õud, mis mööda maid ja nõlvi
hiilsammel käind. Õud meeli karastanud.

...lugupeetud Margit-Marianne käest?
Miks te neid pikki ja segaseid komme kirjutate?Kas mõtlemine enda kiitmisest ja teiste plagiateerimisest kaugemale ei ulatu?

Kui tsiteerin Venda Sõelsepa luulet, mille mitmekihilisusest arusaamine käib teile ilmselt üle jõu, siis see ei ole plagiateerimine. Kas luulet enam tsiteerida ei tohi või riivas see "mürk-pilge nõre" teid valusalt? Lugege midagi lihtsamat, Õhtulehte.
Enda kiitmine? Ma pole oma perekondlikust taustast varem üldse avalikult kõnelnudki. Isa kirjutas oma onust Hans Ruubelist ühe loo aastal 2005 ja mina kirjutasin vihjamisi oma päritolule esimest korda artiklis oma vanavanaonust Peeter Ruubelist 2008, Sakalas.
Oma kirjutatud artikleid võin ma tsiteerida nii palju kui tahan, mul pole põhjust neid olematuks vaikida. Ja oma mõtlemine ja oma sõnad on mul täiesti olemas, aga ma ei suuda siin riigis luua ja ilmselt originaallugu väga kaua ei tule ja seda ka ei avaldataks. Sahtlisse töötamisel pole mõtet.
Head Eesti kestva okupeerimise aastapäeva! Kas Vene suursaadikule sel puhul orden antigi? Teened Eesti riigi ees? Millised?!?
Nagu aru saan, siis Eesti Vabariigi president eksiilis Aleksander Warma 120. sünniaastapäeva tähistada ei kavatseta? Ju ta siis ei vääri Eesti riigis mäletamist ja ju tal siis teeneid Eesti ees ei ole.

Teie,kui "endise"sõnavõtud tuletavad meelde küll igatmasti naljakaid asju.Te sarnanete meie Pärnumaal"tuntud kirjamehe"Hillar Kohviga.Temal on samuti avaldamisega probleeme.
Ja kui Te kunagi ikkagi oma ohte ja tagakiusamist täis eluloo avaldate,siis ilmtingimata kirjutage lahti see 1989 aastal toime pandud punariigi vastane kangelaslik tegu,et komsomoli toast koolis Lenini pildi maha võtsite!
See lugu oli Teie endi sõnade järgi tõesti kangelaslik.Muidugi mina kui parteitu bolzevik irvitan siin,kuid ma tahaks ikkagi teada,kui kaua Te oma komsomoli rakukesega arutasite seda aktsiooni tol "kõige ohtlikuma stagnatsiooni" aastal 1989?Arvatavasti mitu päeva.Jah,kahju,et sellised salajased"rahvuslased" on tänapäeval tõrjutud!

Huvitav küll, kui kirjutada kellestki väärt inimesest portreelugu, siis peetakse seda eneseupitamiseks, enesenäitamiseks, enesedemonstreerimiseks, uhkustamiseks ja ei tea milleks, kelkimiseks...isa jäädvustas ühe episoodi Eesti tehnikakultuuri ajaloost, milles ta onu oli osaline ja nyyd peetakse seda suurustlemiseks. Jah, Peeter Ruubel oli ehtne maa sool, õpetja, seltsitegelane ja jäädvustas end kultuurilukku. Nii väärt mees, et tema sünniaastapäeva peeti meeles. Meie pere lugu ei erine teistest, ta on yks paljudest Eesti lugudest. Kas ajaloo jäädvustamine on patt või Eesti loo kirjutamine? Mille moodustavad meie kõigi elulood.
Komsomoli toas?
Ei, kooli aulas ja arutelusid ma ei mäleta, sest õpilasomavalitsuse liige ma ei olnud. Ja komsomoli tuba meie koolis ei olnudki. Kangelaslik? Ei, normaalne. Ohud? Millised? Ma olen ka Venda Sõelsepast kirjutanud, ka Th. Altermannist ja paljudest teistest aateinimestest, kes tänapäeva Eestis tõrjutud on ja kuna lood on sini-must-valgetest inimestest, siis pigem ei ilmu nad sel põhjusel, sest "sellistele" inimestele ei osutata siin riigis tähelepanu ja nende mälestused on tõrjutud. Viimati kirjutasin Fr. Akeli tytrepojast Jaan Treudest, see ilmus kolmes lehes ja ühes ajakirjas ja ma ei kelgi mööda küla, et mul ilmus artikkel, olete kõik juba lugenud? Mis selle artiklil häda oli, peale selle, et see oli minu kirjutatud. Kirjutage siis ise ja paremini kui ei kõlba! Issand, milline must õelus ja kadedus. Head irvitamist ja K&E-s ajaloo jäädvustamise nimel tehtu eest kätte maksmist! Aga selle ajakirja kohta ytlen kõigi tegijate nimel - tehke meile järele või makske kinni!

Margit-Marianni heietused lähevad käesoleva uudise teemast küll üsna kaugele. Soovitan Margit-Mariannil teha oma blogi. Seal saab ta end siis välja elada nii palju kui kulub ega pea tulema kommentaariumisse teemaväliseid "tarkuseteri" poetama.

Ma vastasin Aivari esitatud küsimusele, mida ma teeksin kui osutuksin valituks. Põhimõtteliselt alustaksin uppikeeratud majandusest. Ümarlaual Eesti probleemid arutusel olidki, selle põhjal sündis ka manifest.
Miks sa "tarkur" mind lambist ründad, tehes salakavalat lolli nägu, et ei taipa?

Muide, ma arvan, et Madissoni valimisboikotiüleskutsel www.ersp.ee võib kujunenud olukorras jumet olla. Väga paljud inimesed ei pruugi valima minnagi ehk valimisfarsis ja kirbutsirkuses osaleda ja rämpspoliitikutele häält anda. Kuigi neil, kes otsustavad mitte valida on lihtsalt kojujäämise asemel sel juhul kavalam sedelile suur must rist peale tõmmata. Sest ENSV-s käidi ka justkui valimas kui oli juba valitud ning nüüd ka justkui hääletate aga tegelikult ei hääleta. Ja vahet pole, sest praeguse valimissüsteemi puhul võimutseb kartell edasi nii ehk naa. Valijate häältest ei sõltu sisuliselt mitte midagi.

...ei saanudki!Jutt läks jälle,nagu tavaliselt,hämaks...

Kas surra lahingus või kärvata kodutuna prügihunnikus

Lajatasin sihilikult sellise õõvastava pealkirja, sest meeletu entusiasmiga hukatusse indlev Eesti Vabariigi valtsus, Riigikogu ning valitsevate äbardjõudude ennastsalgava ümmardamiseni kinnimakstud kaasajooksikud on valmis oma riigi ja rahva vähempakkumisel kõige värdjalikumale ostjale maha parseldama. Kas on veel üldse lootust, kas on veel mingitki jõudu, mis suudaks sellele eneshävituslikule mammonakummardamisele lõpu teha? Meid, eestlasi, on ju nii armetult vähe, seegi
pisku, mis pole ahvatluste või ellujäämise survel siit plehku pannud, on justkui kruustangide vahele surutud. Ähvardusi tuleb idast ja läänest, oksjonihaamer lajatab lagipähe ja võlatuli põletab jalgu.

Kuidas, kuradi päralt, sai selline olukord tekkida? Vabadus, millest me nii hardalt aastakümneid unistasime, osutus lõppkokkuvõttes jälgimast jõledamaks ebavõrdsuseks, kisendavaks ülekohtuks, oma maa ja rahva paljaksröövimiseks „väljavalitute“ poolt! Nõukogude okupatsiooniaastad oleksid ju pidanud meid piisavalt ajupesukindlaks muutma, karastama valvsaks valede vastu, suunama silmi sulisid sorteerima, pätte puhaste hulgast välja praakima.

Eesti vanasõna väidab, et iga algus on raske. Uuuu, haugi mäluga seltsimehed, millal meil see algus oligi? Peaks nagu ammu möödas olema, üleminekuaegki ümber läinud, mille süüks kallid valitseja-isandad kõik raskused seni ajanud on. Ja muidugu see äraneetud, puruloll ja tujukas rahvas, kes oma täieõiguslike peremeeste sulavõina voolavast võlujutust aru ei saa.

Vaataks veidi lähemalt neid peremehi-võimumehi, kõiketeadjaid-oskajaid ja absoluutse tõe ainuvaldajaid. Pole vaja ei au, mõistust ega südametunnistust, mis õndsal kommunismiehituseteel meie sihte valgustas, et aru saada – mida kõrgem on Eesti Vabariigis ametikoht, seda nõrgem on vastutus. Seal päris kõrgel, kus Nevski katedraal igavese vene needuse tunnismehena valvsalt Riigikogu akendesse põrnitseb, puudub see täiesti. Olen ise näinud ETV-...

Vaataks veidi lähemalt neid peremehi-võimumehi, kõiketeadjaid-oskajaid ja absoluutse tõe ainuvaldajaid. Pole vaja ei au, mõistust ega südametunnistust, mis õndsal kommunismiehituseteel meie sihte valgustas, et aru saada – mida kõrgem on Eesti Vabariigis ametikoht, seda nõrgem on vastutus. Seal päris kõrgel, kus Nevski katedraal igavese vene needuse tunnismehena valvsalt Riigikogu akendesse põrnitseb, puudub see täiesti. Olen ise näinud ETV-s kaadreid, kus Riigikogu saalis keegi puldist mingit järjekordset lobaloitsu pudistab, ning teda kuulab tähelepaneliku püüdlikkusega haigutades tervelt kaks saadikut! Palka aga saavad selle päeva eest kõik ülejäänud
98 lontrust täie rauaga! Ja neil jätkub veel jultumust imestada, et neid ei armastata?

Mõnes teises riigis kusagil lõunapoolsematel laiuskraadidel peaksid nad kuulivestides ringi liikuma, ning isegi sellise varustusega poleks nende teekond eriti pikk.
Hinnad tõusevad taevani, võimurid on kindlasti valmis rahva tungival palvel isegi taevalage mõnikümmend kilomeetrit kergitama, et hinnad ikka ilusasti ära mahuks. Palgad, eriti seal alumises otsas, langevad veelgi, sest mida vähem sul on, seda rohkem sult võetakse. Ülemise otsa kallale ei lähe keegi, sest seda mõõdavad-määravad isandad ise ja meie hoidku mokk maas. Siinkohal tuleb meelde kuningas Henri IV poolt lausutu: „Rahva laostamine on seesama, mis iseenda paljaks riisumine oma kätega.“ (Georges Bordonove, Henri IV, esimene Bourbon, ISBN 9949-407-50-8, Kirjastus „Kunst“, 2005, lk. 359). Seesama, prantslaste poolt paljukiidetud ning armastatud kuningas on öelnud veel: „Kõige rohkem kardan ma oma alamatele jätta muljet, et ma valitsen millegi muu kui mõistuse toel.“(sealsamas, lk. 359). Kallis Jõuluvana, too meile, palun, kasvõi kolm selliselt mõtlevat poliitikut, siis oleks ehk lootust! Praegu aga lobisetakse pidevalt midagi progressist, meeletul kiirusel möödalendavast arengust ja peadpööritavast edust, kuid ilmselt lendabki see nii metsiku ja püüdmatu kiiru...

Praegu aga lobisetakse pidevalt midagi progressist, meeletul kiirusel möödalendavast arengust ja peadpööritavast edust, kuid ilmselt lendabki see nii metsiku ja püüdmatu kiirusega, et tuhiseb Eestist peatumatult mööda.

Vastutuse juurde tagasi tulles näeme lihtsat skeemi – vastutus lükatakse lihtsalt ülalt alla, gravitatsioon sooritab oma force majeure ning kõige alumised vastutavadki kõige eest. Viimane traagiliselt õpetlik näide vastutuse allavarisemisest oli kolme uppunuga lõppenud süstamaraton – korraldajad said oma papi kätte ning kedagi ei huvitanud, kas võistlejad on mingilgi määral tormi eest turvatud. „Estonia“ katastroofiga võrreldes ju tühiasi, kui juba nii suur pauk sai kinni mätsitud, siis mingite pisipritsmetega ei hakka keegi vaeva nägemagi...

Seadused kaitsevad kurjategijaid, jättes ohvrid omapead ning paljudki ilmselt omakohut hauduma. Karistused pole enam isegi naeruväärsed, vaid ohvrite suhtes suisa kuritegelikud. Kui palju kordi olen kuulnud-lugenud-näinud uudistest, et see-ja-see kurjategija vabanes ennetähtaegselt vanglast (otse loomulikult eeskujuliku käitumise eest!), kus ta istus viie asemel kolm aastat juba kolmanda tapmise eest, jõudis vabaduses viibida paar nädalat või maksimaalselt kuu- kaks ja tappis jälle! Kuhu rauda see kuul küll kinni jäi, mis selle tõpra pähe oleks tulnud lasta? Kurjategijad, röövige, tapke ja vägistage
ohjeldamatult, aga teid ei tohi tappa! Kas on võimalik veel värdjalikumat seadust ette kujutada? Mingi purjus saast sõidab pisitüdruku surnuks ja saab vaid mõne aasta, millega ta pole rahul, kaebab edasi ja nõuab vähem! Roolijoodikutest mõrvaritele minimaalselt 20 aastat ja load eluks ajaks ära! Poliitikud hakkavad üha enam sarnanema kurjategijatega, sest vastutust oma tegude eest nad ei kanna. Lubada vastutustundetud seadusi vorpima on ülim kuritegu!

Sama hoolimatult, kui inimeludega, mängitakse poliitilises „kõrgliigas“ ka materiaalsete väärtustega. Toreda paralleeli sai tõmmata viimaste päevade uudisei...

Sama hoolimatult, kui inimeludega, mängitakse poliitilises „kõrgliigas“ ka materiaalsete väärtustega. Toreda paralleeli sai tõmmata viimaste päevade uudiseid jälgides: Tallinna teletorni renoveerimine läheb maksma 103 miljonit krooni. Seda kuuldes plõksatas hetkega: aga meie ülimalt võidukat allakäiguteed sammuv Võidusammas on juba oh jumal kui mitukümmend tuhat krooni üle miljoni maksma läinud! Ja läheb veel ja veel! Võrdleme nüüd Teletorni ja toda nurisammast – justkui sekvoia ja porgand! Aga vahi kuradi porgandit – maksab rohkem, kui sekvoia! Üks tore uudis veel siia juurde – Londonis avatakse pea mälestussammas John Lennonile, saab olema 6 meetrit kõrge, peab vastu suvalisele ilmale ja maksab kõigest 4 miljonit krooni!

Ja nüüd põhiküsimus: kes pistis Võidusamba papi tasku??? (Kui keegi nüüd juhuslikult mõtlema hakkas, siis tekkis veel hunnik küsimusi, eks ju?) Vastus kõigile tekkivatele küsimustele - põhjendamatu ning arutu omavoli tekitab meeletu ebavõrdsuse, ebaõigluse ja seadusetuse!

Aga nüüd alles jõuame küsimuste küsimuseni: kuidas sellest mõistusevastasest kõntsast ja värdjalikust valitsemisviletsusest lahti saada? Kas luua aktsiaselts „Põrunud Poliitikute Tõrje“ ja minna sellega börsile? Või loota, et Jumal läkitab meile sama aruka kuninga, kui oli Henri IV? Teeme korraks kõrvalehüppe ja vaatleme üht teist teravat küsimust meie ühiskonnas – nn integratsiooni. Seletame asja võõrsõnade leksikoni abiga lahti – integratsioon: ld. Integratio taastamine, täiendamine, osade ühendamine tervikuks; ühtlustamine; lgv. mitme algselt iseseisva keele kokkukasvamine üheks keeleks. Hakkasid häirekellad lööma? Ja oli ka aeg! Tegelikult julgen väita, et kogu see integratsioonijauramine on puhas bullshit. Võtame lihtsa näite: on eesti koer ja vene koer. Eks ütle vene koerale „ istu!“ ja vaata, mis ta teeb! Vahib, keel töllakil, sahkab sabaga, nuhib niisama ringi. Käratad eesti koerale „sadiss!“ ja tulemus on sama, sest ta on harjunud vaid omakeelse keskkonnaga. Kui...

Kui üritada antud penidele võõrkeelseid käsklusi külge pookida, lõpeb see paraja segadusega, sest vaesed loomad ei tea enam üldse, mida peale hakata. Niisiis oleks suisa arutu loota, et Putin hakkaks oma siinsetele ketikoertele eestikeelseid käsklusi karjuma. Sama nähtust võime kogeda ka rahva „integreerimisel“ valitsevasse poliitikasse – keeled on sedavõrd erinevad, et vastastikune mõistmine osutub võimatuks, seega hakkab toimima ülaltsuunatav vaimne terror ehk ajupesu, mille tööriistadeks on kogu meediamaastik kõigi oma väljunditega.

Mõistuslikult riiki valitsedes saaksid isegi praegused poliitikud ja nende rikkuritest semud-ärihaid veelgi priskemat kasumit teenida ning rahvas arvatavasti ei vihkakski neid eriti, sest mõistliku riigikorralduse puhul lastaks ka rahval normaalselt elada. Kommunistid olid oma orjastamispraktika raames tunduvalt kavalamad ja nutikamad – puudus küll otsene vabadus äritseda ja suvaliselt suumulku paotada, kuid üürikorterid, vesi, küte ja linnatransport olid praktiliselt tasuta käes, viin odav, kõrtsis pummeldamine igaühele taskukohane ja tööd jagus ka neile, kes üldse midagi teha ei osanud ega viitsinud. Niisiis kritseldati peldikuseinale, kuhu Brežnev peaks minema, varastati vaikselt vabrikutest lööktöö ülejääke ja räägiti ohtralt poliitilisi anekdoote. Aga keskkooli lõputunnistuse lunastamiseks tuli tublisti õppida, rääkimata kõrgkooli sisse pääsemisest.

Mida me siis kõigest sellest õppinud oleme? Meie osariigikest valitsevad lurjused. Merepiir anti käest, suveräänsus samuti, Tartu rahu ei maksa midagi, Põhiseadust peavad kohalikud marionettpoliitikud vaid tülikaks takistuseks, mis tuleb peagi tühistada. Rahva jaoks kõige olulisemad ja elulisemad küsimused otsustatakse omavahel ja võõramaiste isandate näpunäidete järgi sahkerdades, meil pole rahvuspanka, rahvuslikku tööstust,
kohe saame lahti oma rahast ning samas vaimus jätkates peagi ka oma rahvast, sest meie palavalt armastatud poliitikute palehigis tehtava hiigeltöö jär...

järel see lihtsalt hävib.
Niisiis, poliitikud, nii tillukesed tatipritsid-nupuvajutajad-poolthääletajad, kui end suurekspuhunud meistervaletajad-arvamusliiderdajad – rõhuv osa Eesti rahvast oleks nõus teid lausa tormiliste austusavalduste saatel Metsakalmistule eskortima, et päästa riik sohujuhtimisest. Teie koht on hullumajas, vanglas, üksikul saarel ilma internetiühenduseta, Kuu peal või Afganistani rindel, aga mitte Eesti riigi tüüri juures! Ja et te läheksite sinna, kus on teie koht, peab rahvas tulema kokku nagu üks
mees ja selle tõe teile kõva häälega näkku karjuma! Millal see juhtub? Ükskord see aeg paratamatult tuleb…

Allikas: www.ersp.ee

See lugu ei ole teemaväline, sest haakub ümarlaua problemaatikaga ja toob esile põhjused, miks on vaja sellist manifesti ja hakata selle põhjal tegutsema. Ja et on hea lugu, siis soovin sellele tähelepanu tõmmata.

Mina näen selle manifesti teostumist sellisel kujul:
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/07/kuis-taastada-eesti-kul a-ehk-mida_07.html

Ümarlaua manifest on igati ontlik! Kirjutan alla, aga nüüd tuleb liituda üheks erakonnaks ja tuleb leida LIIDER. Ja seda kiiresti!
Et rahvuslastel nii palju erakondi on viitab vaid ühele - puudub liider. Meie õnnetus seisneb selles, et erakondade eesotsas on poolliidrid, kes lihtsalt on suutmatud ennast kehtestama. Sest nad ise kahtlevad oma poliitiliste ideede tõsiseltvõetavuses! Ajavad erakonna asju nagu igaks juhuks, sest äkki juhtub mingi ime! See on puhas rumalus ja kaugele sellega ei jõua. Aeg tiksub, noorus kaob ja... see lihtsalt ajab närvi!
Ise eelistan, et ühinemine toimuks Vabaduspartei nime ja programmi alla. Kiirustage rahvuslased! Kiirustage...
Teie tulevane valija.