Sõltumatu Infokeskus

Toompea võimurid ehitavad hirmust rahva ees tsitadelli, et end sinna tsementeerida. Võimujanu ja võimuiha, mitte midagi muud, peamine, säilitada võim! Kuidas nimetatakse riigi põhiseadust eiravaid või sellega vastuolus olevaid otsuseid, olgugi, et parteilistes huvides?

Kui esimestel vene aja järgsetel segaduste aastatel oli valimiskünnisel ilmselt olulist sisu võimalik leida, siis praegu on see vaid stagneerunud raha eest politika tegijate enesekaitse. Ja sama eesmärki täidab ka võimendussüsteem, mis annab enam hääri saanutele "preemiakohti". Kui arvestada seda, et on piisavalt põmmpäid, kes mõtlemisvõimetutena ülistavad iga võimu, kui see on piisavalt tugev (s.t. ihkavad alati olla "võitjate" poolel), demagoogiast tülpinud 50-60% valimisaktiivsust ning parteide rajamise ja valimiskünnise barjääri ja hirmutamisega tekitatavat võimendust, siis tähendab 1/2 parlamendikohti ehk 1/10 alamate sisulist toetust.

Väikeparteide Riigikokku pääsemine pole kuigi katastroofiline - on siis seda Hollandi olukord? Katastroofiline on see demagoogiaparteidele - nemad ei saa enam valimisseaduse kaitsekilbiga kriitikuid tõrjuda ja maha materdada - praegused 1% erakonnad kasvaksid üleöö 5-10% erakondadeks ja mõni hästirahastatud traditsiooniline demagoogide seltskond muutub teisejärguliseks väikeparteiks.

Küll on oluline aga riigi stabiilsusele valimisringkondade kahetasandilisus - ringkonnanimekirjade ja üleriigilise nimekirja lahus hoidmine. Ühtne nimekiri võimaldaks mõne hea jutuga demagoogi sabas riiki juhtima saada kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi (Toomepuu juhtum, aga sama taheti korrata ka Tallinnas pool-kirjaoskajate häälte abil ühe valimisringkonna loomise kavaga). Tööd ei tee riigi juhtimisel mitte iga staari sabas tilbendav pooletoobiste fännklubi, vaid seda teevad siiski isiksused - s.t. need, kes on muu hulgas ka suutelised ise teatava hulga hääli koguma. Piirata aga antud hääli vaid tema enda isikuga toimib risti vastupidi - populaarne poliitik lõikab ära enda kaasvõitlejate hääled. On see aga poliitiline või objektiivne valimispiirang? Kaldun seda piirangut pidama objektiivseks - see tagab optimaalselt nii tähtede säramise kui väiksematele suurtele isiksustele võimaluse. Küsimus on vaid selles, mis tasemel on ...

Küsimus on vaid selles, mis tasemel on optimum - kas 5, 10, 25 jne valimisringkonna olemasolu korral.

"Loomulik" häälekünnis aga langeb kahetasandilise valimisringkonna puhul ära.

...lugupeetud Margit-Marianne käest,mida tema muudaks Eestis,kui oletame,võimule pääseks?

Lähtudes Pitka motost "Ausa tahtega isamaa heaks" kehtestaksin Eesti riigi de iure asemel de facto. Looksin Eestist eesti rahvale paiga, kus on väärt elada ja kust inimesed jälestustundega ja end häbenedes laia maailma laiali ei jookse. Lõpetaksin lääne ees lipitsemise ja Moskva ees koogutamise, sest Eesti ei ole odav ja Eesti ei ole läbisõiduhoov, kus kõik võivad käsutada. Ja teeksin kõik, et eestlastest saaks peremees-ja riigirahvas vabal maal. Mis tähendab iseseisvaid enesega toimetulevaid kodanikke, tugevaid seltse, tugevaid omavalitsusi. Ja et see rahvas peaks endast ja oma riigist lugu.
Partokraatia, kambakraatia ja pseudodemokraatia lõpp, sest riik kasvab alt üles, mitte ei looda seda ülalt alla. Monoloogi asemele dialoog. Ajaloo skisofreenia lõpp ehk punamonumentide populariseerimine ja punasabatid jäävad ära. Gaasijuhe siia ei ulatu! Ja lõpp isamaarüüstamisele ja lagastamisele ehk saamameeste äridele ja lõpp eestlaste lüpsmisele. Me ei ole lüpsilehm ega kerjusrahvas. Ma arvan, et me väärime paremat, me väärime tõelist Eestit näilise Eesti asemel. Et rahvas rahvuslippu nähes suure häälega naerma ei hakkaks või kibemõrudalt ei muigaks. Et Eesti säraks ja elaks.
Ja Aivar muidugi hirnub, aga ega ma päris ilmaasjata oma leegionis sõdinud lelle omal ajal ristiisaks ei palunud. Ja nähes hiljuti onu Kalju eksliibrist, mis oli väga Kaljulik (tema lahutamatu piip, konstruktsioonid (ta oli samuti kirglik ehitusinsener), lell ise ja meri (ta elas merelinnas Pärnus) ja lelle kalligraafiline ilus allkiri, siis tundsin ma sellist lähedust, mida ma ei suuda sõnadesse panna, ja te võite nüüd naerda, aga ta oli mulle inimesena ja vaimses mõttes rohkem eeskujuks kui mu oma isa oli. Kui seda eksliibrist näeb Kaljuga koos töötanud Kuno Raude, siis ta ilmselt ütleb sedasama.
Aga kui Aivar arvab, et mind huvitab võimule pääsemine või trügimine, siis ei huvita. Ja üksinda ei muuda üks inimene midagi. Eesti kodanikuna läheb mulle oma riigi heaolu korda küll. Miks? ...

Sest ma elan siin. Ja Ruubelitel on seltsitegevus veres. Ühistegevuse, seltside ja kodanikeühenduste raames saab Eesti heaks päris palju ära teha, ilma et peaks olema võimul, saama valitseda. Meil on veel palju sellist moonakamentaliteeti või mõisaköie vaimu, hoolimatust keskkonna suhtes. Ükskõiksust. See peaks hakkama kaduma. Ja inimeste initsiatiivi, vaba vaimu, vaba mõtet, vaba liigutust ei tohi peljata ega pärssida. Sest sellest kõik algabki.
Ja küsin vastu: mida teeks Eesti heaks Aivar 48 kui ta võimule saaks ja milline on tema senine panus Eestile?

...nii(kõlab küll labaselt),et esmalt keelaksin nn"endistel"selle suurustamise-kui kõvad ja tõupuhtad rahvuslased nad tegelikult ka siis olid,kui komsomolis ja parteis ennast müütasid-ära.Sellised kahepalgelised tõprad ongi kogu Eesti häbi ja viletsus.Ja põhjus!

Ja ma tahaksin tõupuhastelt rahvuslastelt teada, miks Eesti Kongress de facto Eesti riigi reetmise teele läks ja miks aastal 1991 kuulutati Eesti Komitee kaasakiibitsemise saatel ENSV Ülemnõukogu poolt iseseisvaks ENSV!?
Ja miks me euroliidus jälle põlvili elama hakkame?

Kui selle ära seletad, siis räägi kui kõva eestimeelne mees oled.

Täna möödub 20 aastat Eesti Vabariigi sünnist
Mait Raun, kirjanik

Täna koguneb Edgar Savisaar koos mõttekaaslastega tähistama oma valitsuse kahekümnendat aastapäeva. Kuid see ei ole ainult tema, vaid kogu Eesti Vabariigi jaoks pidulik sündmus. Andrus Ansipi valitsuse koduleht loeb Eesti Vabariigi sünnipäevaks 3. aprilli 1990. See fakt vaatab vastu lingi alt http://www.valitsus.ee/?id=1069

Valitsusjuhtide loetelu on Ansipi lehel järgmine. Eesti Vabariigi peaminister nr 34 on Edgar Savisaar - seda alates 3. aprillist 1990, kui ENSV Ülemnõukogu ta ministrite nõukogu esimeheks hääletas, kuni 30. jaanuarini 1992, kui talle seesama Ülemnõukogu umbusaldust avaldas. Temale järgnevad nr 35 Tiit Vähi ja alates 21. oktoobrist 1992 nr 36 Mart Laar. Seejärel tulevad riburada teised valitsusjuhid kuni tänase päevani.

Et Toompea valitsus on võrsunud ENSV Ülemnõukogust, on nii endastmõistetav, et ei ole väärinud isegi erilist tähelepanu. Järjepidevus Ülemnõukoguga iseloomustab tegelikult ka ülejäänud riigikontseptsiooni. Eesti territooriumil kuulutati riiklik iseseisvus välja Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti vastava otsusega. Justnimelt Ülemnõukogu oli ka see instants, mis kehtestas 1992. aasta suvel uue E(NS)V põhiseaduse ja korraldas selle põhjal rahvasaadikute uue koosseisu valimise Toompeale.

Kuid mis üldse on Ülemnõukogu? Eesti Vabariigi hävitamise hetkel, suvel 1940 seda olemas ei olnud.

Ülemnõukogu on ainuüksi Eesti Vabariigi hävitajate kommunistide võimuatribuut. Selle ülesanne oli varjata režiimi kuritegelikkust ja kehastada nõukogude demokraatiat. Kommunistide ja parteitute bloki arutelu- ja hääletuskoht asus Toompea lossis. Palju aastaid oli Ülemnõukogu vajalik selleks, et vägistaja saaks endale libeda fassaadi, millega õigustada vägistamist ja hoida näilise demokraatia kattevarjus vägistatut vaiki.

Pärast laulvat revolutsiooni sattus seesama vägistaja kimbatusse, kuni oli oht, et ta heidetakse ajaloo prügikasti ja ohvrid kättemaksuks veel ka tr...

Pärast laulvat revolutsiooni sattus seesama vägistaja kimbatusse, kuni oli oht, et ta heidetakse ajaloo prügikasti ja ohvrid kättemaksuks veel ka trambivad ta peal. Esmalt võeti "massi" rahustamiseks novembris 1988 vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest - endastmõistetavalt tähistatakse tänapäeva Eestis seda sündmust riikliku tähtpäevana (taassünni päev). 1990. aastal asus Ülemnõukogu aga koos vägistatuga või koguni selle asemel karjuma, et temale on tehtud ülekohut, teda on vägistatud ja ta tahab saada kõiki õigusi. Ta kehastus ümber oma ohvriks.

Loogiliselt võttes ei ole vägistajal võimalik saada endale vägistatu õigusi. Kurjategija ei saa olla korraga kurjategija ja ohvri positsoonis. Kas ENSV Ülemnõukogu on erand ning suutis need õigused endale ka tegelikult kahmata, ehkki praegu peavad paljud seda endastmõistetavaks, selgub aja jooksul.

Pigem on siiski õigus nendel, kes ütlevad, et 1991. aastal ei toimunud selle Eesti Vabariigi taastamist, mis rajati 1918. aastal ja hävitati nõukogude võimu poolt 1940. aastal, vaid loodi uus riiklik moodustis. Sisuliselt viidi ellu IME-mehe Edgar Savisaare unistus Kolmandast Vabariigist. Ta propageeris nimelt väsimatult seisukohta, et kaks eelmist Eestit olid 1918. aastal rajatud kodanlik Eesti Vabariik ning 1940. aastal rajatud ja 1944. aastal taastatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik vennalike kommunistlike rahvaste peres.

Kui pere lagunes, juhtus imelikul kombel just nii, nagu oli Savisaare ja tema täna kogunevate mõttekaaslaste ettekujutus: Eesti NSV saavutas iseseisva riigi positsiooni. Selle nimel oli Savisaar ka palju vaeva näinud, näiteks juba kuu aega pärast ministrite nõukogu esimehest saamist, mais 1990 nimetas ta Eesti NSV ümber Eesti Vabariigiks. Märtsis 1991 viis aga Ülemnõukogu kaudu läbi rahvahääletuse, kus põliselanike ja kolonistide valdav enamus toetas ENSV saamist iseseisvaks riigiks.

Paraku saab täna tähistada küll kahekümne aasta mööödumist Eesti Vabariigi sünnist, kuid ...

Paraku saab täna tähistada küll kahekümne aasta mööödumist Eesti Vabariigi sünnist, kuid seda siiski vaid sünniaastapäevana. Alluvatena on kommunistid alati paremini toimne tulnud kui iseseisvatena, kubjastena paremini kui peremeestena, selleks on nad maast madalast kasvatatud. Kommunistliku algupäraga libariik osutus eluvõimetuks ning 2003. aastal ühendati see Euroopa Liidu külge.

Sul Koppel-Mariann-Margit on tüüpilise Isamaaliitlase jutt,peedistad pööblit ajalooga,sedasi mängid oma meest,saavutad usalduse ja siis kasutad toda kurjasti...
Võta minust eeskuju,ma kirjutasin oma blogisse üleskutse:"Boikott importkütustele!" ja selle võtsid üles mingid tüübid ja sellest sai:
Monopolide ohjeldamise seadus sai Riigikogus heakskiidu
http://uudised.err.ee/index.php?06207222

Tuleb võidelda majanduse ja ideloogia abil aga mitte teemadel millest kirjutab
Margit-Mariann Koppel.

Ajaloo tagasivõitmine ja meie suurmeeste ja -naiste mällu tagasi toomine, keda pole meie ajaloos aastakümneid olnud, kelle nimegi pole tohtinud mainida, kes on unustatud, on oluline. Ajaloota rahvas on mäluta, ori, eneseteadvuseta ja idenditeedita ehk juurteta, väeta ja tulevikuta. Minevik määrab meie oleviku ja tuleviku.
Ja keda teie söandate pööbliks tituleerida? Mina ei pea oma kaaskodanikke a priori manipuleeritavateks tühisteks massinimesteks, kes ajalooteadmisi ei vääri. See režiim, kus valitses ideoloogia, on ammu ajaloo prügikastis. Ajuloputusega ma ei tegele.
Ja kirikuõpetaja Jaan Muru mälestused lahkavad punarežiimi olemuse põhjani lahti,
süvaanalüütiliselt, kohati ka mõistukõnes. See, mida olete lugeda saanud, on alles algus...
Seda võib võrrelda Arnold Susi mälestuste süvaanalüütilisusega Venemaad valitsenud süsteemi totruste kirjeldamisel. Täielik vaimne dessert ja sisult tuumapomm.
Mälestustel on väärtus, sest meie koha siin maailmas määrab meie lugu ja kõik inimesed, kellest olen kirjutanud või edaspidi kirjutan, on andnud või annavad oma panuse Eesti loo jutustamisele. "Ajalugu on elulugude summa", ütles intervjuus K&E-le Merle Karusoo ja see on parim ajaloo definitsioon, mida kuulnud olen. Isegi ajaloofilosoofid pole nii tabavalt öelnud. Ja mis on Eesti, ilma loota, ilma oma ajaloota? Kes oleme sel juhul meie?

Majandusest: ostke omamaist! Ehk kõige alus on omakapitalil põhinev ettevõtlus, millega luuakse rikkust ja mille tulu jääb tegijale ja millest osa investeeritakse tootmisesse tagasi. Ehedat Eesti värki ostes, toetad oma inimest. Ja raskel ajal on see peamine.
Artikkel "Loomine või häving" on anonüümikul vist lugemata (K&E, 2006/4).
Ma ei ole ainult ajaloost kirjutanud. Olen kirjutanud ka valdadest, Rakke vallast näiteks. Tabivere jäi kavaks. Viiratsi valla ja külavanemate suhetest, ka ühest sealsest külaseltsist. Positiivne lugu, sest Viiratsi vald polnud külavanemate ja seltside poole seljaga nagu tavaliselt. ...

Ja klorokommunismist ja looduskaitsest kui tulusast ärist Karula näitel ja Keskkonna Investeeringute Keskuse imepärastest rahajagamistest. Karula puhul kahest loost aitas, kolmandat teemal roheline must huumor polnud vaja. KIKi loo tagajärg oli Reiljani poliitilise karjääri lõpp, aga kinni oleks pidanud minema ka suuremad ninad, näiteks Kranich. Praegu ohverdati vaid Reiljan ja süsteem jäi alles.
Mina loodan väga, et Tuhalas sünnib pretsedent. Sest koos kohalikega ja allkirja andnutega on ka nelja valla valitsused. Ja kui Tuhala peanõid A. Talioja Ajakirja "Eesti Loodus" ühe esimestest selleteemalistest artiklitest kirjutas, käis mu abikaasa väärt ja peagi kaduda võivaid paiku ja allikaid pildistamas. Tal on väga häid pilte. Ja mõned neist ilmusid ajakirjas.

Eestis valitseva euroideoloogia üle ilgub ka The New York Times:

Suurim nali – Eesti astus euroalasse!
(19.06.2010) „Teate, mis oli Euroopas neljapäeval suurim nali – uus riik liitus (jah, liitus) euroalaga, ja kõik olid rõõmsad,” ilgub europarlamendi peaministrite otsuse üle The New York Times.

„Nüüd kus võlakriis näib levivat Kreekast Hispaaniani, võib euroala liikmeks saamine Eesti jaoks pigem needuseks kui õnnistuseks saada. Spekuleeritud on, et üks või teine riik võib euroalalt lahkuda. Ja mõned kahtlevad isegi selles, kas Eesti euroga liitumiseks üldse valmis on,” kirjutab USA suurleht ja viitab Euroopa Keskpanga hoiatusele, et inflatsiooni kontrolli all hoidmine läheb Eestile väga raskeks. „Teisalt võib seda nimetada ka eestlaste põikpäisuseks, liituda nüüd, kus euro tulevik on nii ebakindel,” arvas ajalehe arvamusloos Londonis asuva mõttekoja Euroopa Reformikeskuse peaökonomist Simon Tilford, nagu edastas NY Times.

Veebiportaali ERSP.ee toimetus julgeb vastu vaielda New York Times´ile: tegu ei ole põikpäisusega, vaid lausrumalusega! Jääb ainult mõistatada, kas Stenbocki majas istuv seltskond koosneb väga rumalatest poliitilistest limukatest, kes lähtuvad vaid Brüsseli peremeestele meeldimise püüdest või on tegu kurjategijatega, kes osalevad teadlikult Eesti majanduse ja riikluse hävitamise eksperimendis?

Juhime lugeja tähelepanu asjaolule, et ühiskondlik-õigusliku ERR 18. juuni kella 19 uudistesaade „Aktuaalne Kaamera” tuli peauudisena välja New York Times´is kirjutatuga, kuid suutis sealt (üldiselt naeruvääristava tooniga loost) võtta vaid väga vähese Eesti otsust julgustava informatsiooni, desinformeerides sel viisil Eesti avalikkust.

www.ersp.ee, rubriik Uudised