Jüri Estam: põhiseadus ja valeprohvetid Trüki E-mail
10. august 2010

SI-199

 

Jüri Estami selgitav tekst alloleva arutluse juurde: Olin sügaval sees selles debatis ja protsessis aastail ca 1989-1992, olin tegev suhteliselt amorfses, kuid olulises restitutsiooniidee viljelejate ridades. Nii nagu tollal, nii ilmselt ka nüüd on pahatahtlikke inimesi, kes on munenud end selle diskussiooni ridadesse. Aga ka inimesi, kes võivad head tahta, teevad aga vigu. Panen kirja mõned kardinaalsed pintslitõmbed. Kasutan mõnes kohas arhailiseks saanud mõistet EW - Eesti Wabariik, et oleks selge, millest jutt käib.

 

 

Kuidas valeprohvetid nurjasid restitutsiooni kahekümne aasta eest, ja miks ei maksa ka praegu kuulata valeprohveteid

© 2010 Jüri Estam

 

Eesti Komitee juhtkond oli formaalse restitutsiooni verivaenlane

 

Eesti Kongressi ladviku enamus Eesti Komitees eesotsas Jüri Adamsiga töötas ülima sihikindlusega vastu Eesti Vabariigi taastamisele formaaljuriidilisel alusel. Tunne Kelami toetusega mängisid Adamsi toetajad mängu "ütelege teie seal restitutsioonilises opositsioonis meile, kuidas seda - formaalset restitutsiooni - teostada saaks". Umbes stiilis, et hr. Adams mitte ainult ei oska, vaid tema ja ta kaaslased mitte kuidagi ei näe, kuidas seda praktiliselt teha saaks. Samas ei soovinud nad skeemi - mida ma ka Narva mnt. 5 Eesti Komitee kõnepuldist formaalselt esitasin - üldse arvestada, dialoogis mitte osaledes, vaid loopides sellele kaikaid kodaratesse. Restitutsionistidele töötati väga aktiivselt vastu. Kalev Ots ja teised opositsioonisolijad ilmselt mäletavad neid päevi, mil püüti situatsiooni päästa. Meelsus, mis valitses tolles Kelam-Adamsi grupis ehk Eesti Kongressi ladviku enamuses Eesti seaduste kui selliste tagasitoomise vastu meenutas Jaapani enesetapupilootide sihikindlust Teise Maailmasõja kestel. See oli neile ülioluline rindelõik. Miks see nii on, või kes neid instrueerinud oli, või - kui instrueerimata - miks nad pidasid tarvilikuks kiindunult niimoodi käituda - seda teab vaid piiratud arvuga inimeste ring.

 

Ka praegu argumenteerida stiilis "..kus oli 1991.a. Riigivolikogu?  Kes kuuluvad PS järgi valimiskogusse? Sama §46 järgi peaminister, sõjavägede ülemjuhataja või sõjavägede juhataja, riigivolikogu esimees, riiginõukogu esimees ja riigikohtu esimees. Valimiskogu kutsub kokku peaminister" jne... On selge, et 1991. a oleks pidanud nad kõik olema ka olemas ning loomulikult seaduslikult ehk õigusjärgselt..." paneb ebakindlamaid lugejaid kahtlemata. Selliste väidete tagajärg, kui mitte eesmärk, tekitab meis lootusetusetunnet, tekitab tunnet, et on aeg restitutsiooniideaal maha matta.

 

Niimoodi teha on käituda, nagu tegid seda Adamsi falangi mehed aastal 1991-1992. Tollal oli see rahvale puru silma ajav: "formaalne restitutsioon on absoluutselt võimatu. Peame teile pettumuse valmistama, selle asemel, et probleem lahendada."

 

Otse loomulikult oleks kodanike valitud Taastav Kogu koos rahvahääletusega olnud volitatud lahendama kõik need küsimused ühe käeliigutusega, sest rahvahääletus andis ju legitiimsuse Põhiseaduse Assamblee tööle. PA liikmed tegid kõike, mida õigeks pidasid, teades, et valijaid sellele hiljem lukkulööva heakskiidu annavad. Taastav Kogu oleks võinud samal viisil taastada kõik sõjaeelsed seadused ja kehtestada "paremiku" 20.30. aastate põhiseadustest. Rahvas on kõrgeim võim ja võib lubada enesele mida rahvas õigeks peab, kui püstitatud eesmärk pole talle silmnähtavalt võimatu või absurdne. Sõjaeelse Eesti Vabariigi reeglistiku taaskehtestamine poleks olnud ega pole praegu võimatu ega absurdne. See oleks meile hoopis hea.

 

 

Lahendus mis oleks tulnud kasutada aastal 1991, ja mida hoiame reservis tuleviku jaoks

 

Vaja oleks olnud minna tagasi EV sünnihetkesse ja võtta sealt eeskuju. Askeldamine aastais 1934 ja 1938 on täiesti viljatu. Tupik.

 

Eesti Kodanike Komiteede liikumine ootas ühte asja. Et isikud, keda ta Eesti Kongressi valis, leiaksid tee välja hiigelrongiõnnetusest, mida kommunistud meile 50. aastaks kaela tõmmanud olid, mitte et me seletaksime pikalt ühe või teise paragrahvi alusel, miks taastamine võimatu on, nagu Jüri Adams seda tollal pidevalt tegi, ja kelle traditsiooni härra Oja nüüd traagilisel kombel paistab jätkavat.

 

Ei aitäh, meil on piisavalt taastamise "võimatuse" õigustajaid, pole vaja neid juurde. Puudus on meil tahtest. Ja vastaseid on palju.

 

Eesti Kongress vedas Kodanike Komiteesid ja eesti kodanikke haledal viisil alt. Oli küündimatu või õigemini korrumpeerunud. Infiltreeritud. Mitte oma kohustuste tasemel. Ka ei juletud minna vastuollu nõukogude relikti Ülemnõukoguga. Eesti Kongressi ladvik sulandus ühte viimasega, hüppelauaks kõlbas see hästi.

 

Mul on unustamatu mälestus sellest, kuidas panime üles "Ei uuele põhiseadusele" kleepsusid aastal 1992 enne rahvahääletust, ja kuidas meid jälitati ja need kleepsud viivitamatult kadusid.

 

 

Seadused olulisem kui põhiseaduse dimensioon

 

Vähem oluline kui küsimus "millist EW mitmest põhiseadust me oleksime võinud a. 1992 rakendada" (ja miks seda on "võimatu" nüüd teha) on küsimus sõjaeelse Eesti Wabariigi seadustest ja poliitkultuurist, s.t. eriti seaduste alusel reaalne tagasijõudmine situatsiooni, mis valitses enne Eesti õigusvastast annekteerimist NSV Liidu poolt. Britid ütlevad, et detailid on hästi olulised. Mina ütlen, et seaduste ühtne mitmest tasandist koosnev süsteem on määrava tähtsusega. Põhiseaduse lahutamine seadustest ja teistest aktidest on meelevaldne ja kahjulik. Ilmselt ka vastase huvides. Tundub: tähelepanu on redutseerittud põhiseaduse arutamise tasandile, selleks et ülejäänud oluline osa jääks diskuteerimata.

 

Tüng ehk kodanike petmine

 

Eesti seaduste jõustamise keelas otseselt ära järgmine meede, mille Põhiseaduse Assamblee sokutas kodanikele kaela. Siia on koer maetud, see on saatuslik samm, mida kodanikud ei olnud PA'lt üldse tellinud:

Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus RT 06.07.1992 -  § 2.  Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid (loe: NSV Liidu ja ENSV normatiivid)  kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.

Ergo - Põhiseaduse Assamblee jättis jõusse 1940 a. moodustatud Kremlitruu ja Kremli tekitatud nukuvalitsuse ENSV seadused! Kui see pole farsside farss, ei tea ma, kuidas farss üldse välja näha võiks!

Oleks end Kodanike Komiteedes kirja pannud Eesti kodanikud saanud aru, kuhu Adams ja Kelam jt. neid viivad, ei oleks nad minu arvates kunagi lubanud Kelamit Eesti Kongressi etteotsa valida. Paraku ei hooma suurem osa eestlastest tänaseni, mida nendega tehti. Ehk mida nad ise toimuda lasksid.

 

 

Olulisim tegematajätmine: miks oleks EW seaduste kui selliste jõustamine tarvilik ja kasulik olnud? Milleks hea?

 

a. Kõige olulisem tegur oleks olnud Eesti vaimu tagasi toomine. Katkenud ahela parandamine ja edasiminek kaasaegsel moel meile tuntud, kuid pooleldi unustuse hõlma jäänud olemisviiside ning eestipäraste seaduste alusel.

 

b. Kui NKVD ja selle sõsarasutused röövisid inimesi öösiti okupatsiooniaastatel, aga ka päisel päeval, pani NSV Liit toime otseseid kuritegusid Eesti Vabariigi kodanike vastu. Rikuti teravalt Eesti Wabariigi seadusi. Küüditajate-piinajate jt. tegevuses oli kuriteo (massiliste kuritegude) koosseis. Kui Eesti oleks päriselt ja mitte moka otsast taastatud, oleks politseil ja prokuratuuril kohustus anda kõik vabaduseröövijad (seaduste rikkujad) ja teiste rikkumiste toimepanijad kohtu alla. Ka selle tegematajätmine nende asutuste poolt oleks kuritegu. Ohvrid saaksid nüüd kahju heastamist nõuda jne.

 

c. Nüüd on möödunud 20. sisuliselt tegevusetut aastat, paljud kurjategijad pääsenud. Mulla all. Mulle vastuvaidlejad (näiteks - kuritegu on aegunud) ei arvesta sellega, et rahva hääl on Jumala hääl, ja et rahvahääletusega saab teha imesid. Pole 20.-30. aastate seaduste loojad süüdi selles, et nad ei näinud NSV Liidu-Saksa okupatsioone tulemas, ega suutnud kirjutada ettenägelikumaid seadusi. Roimad on nii või teisiti aegumatud.

 

d. Okupatsioonide ajal siia asustatud kolonistid tulid ja jäid siia, rikkudes EW seadusi. Ei käinud nad EW politsei valvelaudades elamise (Eestis seaduslikult viibimise) luba taotlemas, nagu seadus ette nägi, jne. jne. Kuna pole toimunud pärisrestitueerimist, pole nad ka praegu Eestis legaalselt, see kuulub läbivaatamisele. Arukale läbivaatamisele.

 

e. On teisigi olulisi põhjusi, miks restitutsiooni tegelik läbiviimine oleks jätkuvalt oluline, neid ma siin ei puuduta.

 

ENSV seaduste jõussejätmine raskendas, võiks isegi öelda, et tegi sisuliselt võimatuks tegevuse, mis oleks olnud loomupärane okupatsiooni alt välja tulevale kodanikkonnale. Rikkus ära selle, mis oleks pidanud sündima. Valdav osa tänapäeva eesti juristidest ei tea isegi, kuidas EW seadustekoodeks välja näeb. Et see nii on - see seisund "saavutati" sihilikult ja teadlikult meie vastaste poolt. Eesti õigusteadlased ei tunne sõjaeelset juriidilise kultuuri pärandit, selle loogikat, ega ka okupatsiooni alt normaalset väljatulemise loogikat.

 

Adamsi tegevus oli preventiivse olemusega. Hoidis ära EV tegeliku taassünni. Oli see tegevus pahausklik ka? Jüri Adamsi silmapiir ei ole piiratud, taevaisa on andnud talle mõtlemisvõime ja haarde. Tema ja ta kaaslased takistasid roimarite süstemaatilise karistamise, KGB arvele võtmise ja paljastamise, illegaalselt Eestisse tulnud kolonistide kaardistamise ja vähemalt nende kõige ohtlikuma osa maalt välja saatmise. Sisuliselt ei karistatud ei kollaborante ega reetureid, ei loodud struktuure ega tõsiseid mehhanisme nende küsimustega tegelemiseks. Maks Jakobsoni okupatsioonikuritegude uurijate ringi tegevus näiteks on ühelt poolt oluline olnud, teiselt poolt piirdus see vaid raamatute koostamisega. Sõnad, mitte teod.

 

Arnold Rüütel viis meid ÜRO-sse kui "uus riik", mitte kui pretensioonidega ja kompensatsiooni ootav riik. Sihilikult? Harimatusest? Kuidas? Miks?

 

Libeerias, Kambodzas jne. - peaaegu kõikjal kus on massiliselt pandud toime sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid - on aset leidnud ÜRO tribunalid. Leiavad praegugi aset. Baltikum on silmapaistev erand. Oleme anomaalne regioon, kus on keelatud võtta karjuval ülekohtul sarvist, kus piinatute hääled on jätkuvalt summutavasse vatti mähitud. Maha vaikitud. Keegi kaitseb Moskvat ja Berliini. Miks on see nii? Ja miks Eesti kodanikest ohvrid ja nende lapsed-lapselapsed lähevad selle kõigega kaasa? Kas muistse iseseisvuse ja Vabadussõja-aegse autunnetus ei tule enam kuidagi tagasi?

 

Tuua tagasi EW põhiseadus (olgu see neist esimene, teine või kolmas, VÕI mingi modifitseeritud mõistlik kohendatud "paremikvariant" neist), eriti aga jõustada 1918-1940 a. Eesti seaduste kogukoodeks, vajaduse korral mõningate seadusesätete ajutise külmutamise või nende asendamisega - kõike seda oleks olnud võimalik teha suhteliselt lihtsal viisil. Hea küll, tegemist on keerulise toiminguga, aga printsiibid ise on lihtsad.

 

Meetodi elementaarne kirjeldus

 

a. Tuleb kutsuda kokku Taastav Kogu, et tühistada Moskvale head meelt valmistanud Põhiseaduse Assamblee praak, mis sünnitas praeguse n.ö. "kolmanda" vabariigi. Kui oli võimalik moodustada Põhiseaduse Assamblee, oleks olnud sama kerge luua selle asemel TK. PA praagi asemel toome tagasi sõjaeelse normatiivide terviku, seda eelnevalt kaasaegsemaks kohaldades, kuid olulisimat mitte puudutades;

 

b. Seejärel viia läbi EV õigusjärgsete kodanike rahvahääletus (osalevad üksnes isikud, kes olid EV kodanikud 1940 a. alguses, ja nende järeltulijad aastal 1991) Taastava Kogu töö aklameerimiseks, et hing sellele sisse puhuda ja anda sellele absoluutne võimutäius. Üksikud võõrriigid võivad hädaldada, rahvahääletuse legitiimsust nad eitada ei saa.

 

Kuni seda tehtud pole, ei näe mina praeguses Eesti territooriumil eksisteerivas haldusaparaadis taastatud Eesti Vabariigi valitsust, vaid ENSV-st välja kasvanud modifikatsiooni, mis ehtis end EV nime ja sümbolitega. Toimub maskeraad.

 

Protsesse, mida siin kirjeldan, on võimalik juhtida vaid mõõdutundega haritud inimeste poolt. Me ei tohi enesele lubada vääratusi ega liialeminekuid. Me vastased tahavad väga, et Eesti astuks banaanikoorele.

 

Oluliste lahenduste võtmed on peidus meie minevikus. Ka õiguse kättesaadavaks tegemine, tähenduses näiteks rahvusvaheline õigus, on peidus minevikus, nii nagu alused meie suheteks teiste riikidega. Need prohvetid, kes tahaksid asuda järjekordset nn. Eesti Vabariiki tegema, sisuliselt nullist, kordaksid Jüri Adamsi ja Põhiseaduse Assamblee vigu.

 

Jõuvahekorrad ei pidavat restitutsioniste soosima? Millal jõusuhete nihkumise hetk tuleb, seda ei oska keegi ennustada. See võib ootamatult tulla, arvestades rahvusvahelise olukorra ebastabiilsust, sest ebastabiilsed olukorrad ning "suurte" ajutine nõrkus on alati töötanud eestlaste kasuks.

 

Restitutsioonile truuks jäädes oleme kindlal pinnal. Sellelt lahkudes ja midagi uut kokku klopsides saame põhiseaduse, mis pole eesti rahva, vaid lihtsalt selle autori nägu, nagu praegune E(NS)V põhiseadus on Jüri Adamsi ning raskesti nähtavate niiditõmbajate nägu. Meil pole vaja uusi arhitekte esile upitada, vaid hakata lõpuks ometi selgesti nägema, teenimaks Eesti Kodanike Komiteede poolt heas usus registreeritute huve. Meie traagikat saab kokku võtta lausega: Eesti Kongress ei sünnitanud Kodanike Komiteede suurepärase idee väärilisi juhte, andis aga võimaluse valeprohvetitele.

 

Riigi seaduslikkust kannab selle õigusjärgne kodanikkond, mitte kunagi ei kanna seda see isikutekiht, keda valijaskond on lähetanud parlamenti. Kõrgeim otsustav tasand on rahvas, kes võib teha kuidas soovib, ega pole kätest-jalust seotud ei poliitikute ega argumentide poolt, miks kõigeolulisemat teha olevat "võimatu".

 

Kui kodanike rahvahääletus on öelnud oma sõna, võivad poliitikud haukuda, aga karavan ise on selleks ajaks juba edasi liikunud.


Allikas: Jüri Estam
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud

 

Kommentaar (8)
  • 10. 08. 2010 16:32:41 | Enn Oja  - Loogika vastu ei saa

    Kui põhiseadus ei toeta mingit tegevust siis on tegemist põhiseaduse välise tegevusega ning niimoodi eraldi tuleb seda ka vaadata aga mitte sokutada seda vägisi või salaja musta valgeks rääkides põhiseaduse sätete vahele triikrauaga ülelaskmiseks või vabaks tõlgendamiseks nagu 1992.a oma puhul luuletati mida küll Adamsi Jüri võis selle koostamisel mõelda. Kui rahvas aga midagi mittepõhiseaduslikku teeb siis on tegemist juba uue põhiseadusega.
    Ja nagu juba mainisin on rahvas ja põhiseadus siiski 2 ise asja, neid ei saa lahutamatult koos vaadelda ega ühe puudusi teise kaela ajada.

  • 10. 08. 2010 16:41:56 | Alex Stephens  - Enn Ojaga pole mõtet vaielda

    Tegu on ilmse monomaaniga. Siin on mõned väljavõtted tema kirjast Ahti Männile (28. jaanuar 1992):

    8.Kas omandit tunnistada või mitte (Nimelt on igasugune võõrandamine niigi heaks tegelikult omandi mittetunnustamine)?

    9.Kas maa saab olla omand või mitte? Miks?

    11.Kas maa eest peab maksma maa kasutaja või maa mittekasutaja (mõeldud seda, kes küll võttis endale maa kasutada, kuid ei kasutanud)? Miks?

    13.Kas Riigivanema kandidaatidelt nõuda vaimset ja füüsilist testi (näiteks nõuda kaugushüppes tulemust, mis ületaks ta pikkuse vähemalt 2,5 kordselt ja nii /.../

    16.Kas keelduda mingi riigiga sõlmimast diplomaatilisi suhteid sellepärast, et sealne režiim ei meeldi (näiteks /.../?

    17.Kas luua selline riikidevaheline asutis, mis kontrolliks Riigikogu tegevust või mitte (st. jääda lootma, et Riigikogu ei riku seadusi)?

    20.Kas jätta pealinn Tallinna või pidada põhimõtteliselt võimalikuks ka üleviimist mõnda teise kohta (näiteks Petserisse või mingisse /.../ kohta nagu Mihkli, Tudu)?

    Ahti Männi lahkel loal:

    http://www.nommevalitsus.org/?p=6580

  • 10. 08. 2010 16:47:07 | Alex Stephens

    1938. aasta Põhiseaduses ei ole tõesti Oja 13. punktis sisalduvat nõuet ("...nõuda kaugushüppes tulemust, mis ületaks ta pikkuse vähemalt 2,5 kordselt..."). Vahest seepärast Oja kannabki 1938. aasta Põhiseaduse vastu seletamatut viha?

  • 10. 08. 2010 17:05:39 | lahendused


    Kelami tegelik pale paljastus 20 aastat tagasi, kui sõlmiti kelamlaste-enamlaste pakt (kommunistid lubasid kelamlastel riigivara erastada-ärastada ja nii said kommunistid kelamlased "oma lõa otsa") - tänaseks on ta vabamüürlane ja üdini euromeelne, ehk Eesti rahvusluse seisukohast ümmargune null.

    Samuti oleks huvitav lahti seletada "Laari võimu hind", ehk see, kuidas keskpärane ajalooüliõpilane upitati peaministriks ja vildaka retoorika "plats puhtaks" abil löödi Eesti riik varadest puhtaks, kuid kommunistid jäid endiselt võimule.

    Ühtlasi peaks eestlased omale teadvustama, et kõik need vabaks laulmised, balti ketid ju muu olid kommunistide lavastatud näitemängud (eestlastele küll meeldis näiline eesmärk vabadus, kuid eestlased lollitati kommunistide poolt ära).

    Pigem peitub vastus 20 aasta tagustes sündmustes, kus keegi ei täpsustanud, milleks ta vajab "vaba Eestit":
    1) Laar vajas selleks, et Eesti muutuks Rootsi asumaaks.
    2) Savipäts vajas selleks, et Eesti muutuks Venemeelseks Nõukogude vabariigiks.
    3) Gräzin vajas selleks, et näha Eestit Ameerika 52. osariigina.
    4) Euroööbikud vajasid selleks, et Eesti muutuks ELiidu provintsiks.

    5) Kuid unustatakse ära kõige lihtsam ja loomulikum suund, kus Eesti oleks jäänud Eestiks, ehk iseseisvaks ja sõltumatuks rahvusriigiks (midagi sellist üritab Iseseisvuspartei saavutada).

  • 10. 08. 2010 17:18:50 | lahendused


    Kuidas see kõik sai juhtuda?

    Eestlased jäid puhkama "näilistele loorberitele", ehk nõukogude väed viidi välja ja "näiliselt" oli justnagu oma riik (kgb-lasest presidendi ja kommunistidest Riigikogu ja valitsusega) - ehk 20 aastat tagasi olid 100% eestlasi antikommunistid, kuid Eesti rahvuslase tasemeni paljud ei küündinud.

    Seda iseloomustab kõige ilmekamalt eestlastest nõukogude poliitvangide tase ja tänased seisukohad: valdavalt oli tegu antikommunistidega (taheti nõukogude korra kadumist Eestist), kuid "oma riiki" ei kujutatud detailides ette (tooge mõni endine poliitvang näiteks, keda võiks tänase seisuga Eesti rahvuslaseks nimetada ja kellel oleks ka midagi sisulist ette näidata iseseisva ja sõltumatu Eesti rahvusriigi loomisel).

    Samas hakkavad ka "tavalised inimesed" aru saama, et iseseisvat ja sõltumatut Eestit polegi "taasiseseisvumise näitemängu" käigus loodud - see annab lootust, et lähimas tulevikus luuakse uued "kodanike kommiteed" ja viiakse lõpuni see, mis 20 aastat tagasi pooleli jäi (iseseisva ja sõltumatu Eesti rahvusriigi sisuline taastamine).

  • 10. 08. 2010 17:29:00 | Aldo Roomere

    Jüri Estam on väga täpselt ja lihtsalt Eesti Vabariigi p...keeramise ajaloo ära seletanud. Nüüd tuleks leida see jõud, mis suruks tolle sõnumi riiklikku meediasse, ärataks rahva referendumit nõudma ja kogu senise riiki ja rahvast hävitava tegevuse lõpetama. Kelami võiks karistusest vabastada juhul, kui ta kohe lidub vabatahtlikult Venemaale tulekahju kustutama, olles enne poole Saku Õlletehase toodangust sisse kallanud.

  • 11. 08. 2010 17:10:49 | | elektritsaabtasuta.blogspot.co

    Ajupesu vastu on palju meetmeid:
    http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/08/kuis-taastada-eesti-kul a-ehk-mida.html

  • 11. 08. 2010 23:58:36 | Jyri  - taastada

    EW taastamine on ainuvõimalik kehtiva(1938) alusel. Teisiti pole see seaduslik. Sõltumata sellest, kui hea või paha kehtiv PS on.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.