Sõltumatu Infokeskus

Ma ei tea, millisele teabele/arvutustele rajas oma väite TEATE koostaja, kes väidab, et künnis ei ole 5% valimisringkonnas saadud häältekogus. See, et üksikandidaadid “imevad” tegelikult koguvad oma hääled kartelliparteide arvelt on muidugi tõsi ja kulutused, mis sellega kaasnevad teevad nad ise üheskoos oma toetatajatega ning see on nüüd küll iga kandidaadi eraasi. Aru ma ei saa millisest Trooja hobusest TEATE saatja räägib aga minu arusaamist mööda moodustavad tänase poliitkartelli järgmised erakonnad: KE, RE, IRL, SD, RL. Seega need erakonnad, kes suures plaanis on tänaseks kujundanud seadusandluse ja eelkõige valimiseaduse, riigikogu ja riigi oma näo järgi ehk teisisõnu grupihuve esindavaks. Kui suured need grupid, kelle huve need erakonnad esindavad same teada aga peale märtsivalimisi. Kui üksikandidaadid suudetakse ellimineerida siis nii ongi; grupid kelle huvid on esindatud moodustavad ühiskonnas enamuse.
Tänane varjatud vahkviha üksikandidaatite vastu ei tulene sugugi kartelli poolt ainult. Lugedes kommentaare üksikandidaatide kohta paistavad suuresti selle tagant ennast rahvuslikeks jõududeks lugevate grupeeringute kõrvad.
Millele oma analüüsis toetub hr. Jüri Toomepuu ei tea samuti aga mulle tundub, et tema mure üksikakndidaatide pärast lähtub tunnetest, millised rahvuslike aateid kalliks pidavaid inimesi ikka tabavad. Me ei tea ju veel kui palju neid üksikkandidaate üles seatakse? Millised on nende vaated? Millised on nende motivaatorid? Jne.
Helmede poolt väljatoodud 12-ne ühisplatvormil oleva kandidaadi kõrvale on täna juba kerkinud L. Kunnas ja I. Tšižikov ja arvatavalt tuleb neid veel.
Tänaseks ei ole “valimistel” osalemisest teatanud registreeritud erakondadest veel EIP ja PK!
Seega väide, et üksikandiddaadid “imevad” hääli kelleltki ja annavad eelise kellelegi ei sobi analüüside aluseks. Muidugi kui võtta aluseks, et meil on maailmavaatelised erakonnad ehk sobikski. Imevad nad hääli ehk KE kasuks sest need on oma populismis paremad kui RE ja I...

Seega väide, et üksikandiddaadid “imevad” hääli kelleltki ja annavad eelise kellelegi ei sobi analüüside aluseks. Muidugi kui võtta aluseks, et meil on maailmavaatelised erakonnad ehk sobikski. Imevad nad hääli ehk KE kasuks sest need on oma populismis paremad kui RE ja IRL.
Mina ei ole küll täheldanud et meil on olemas parem-vasak skaalal erinevad maailmavaatelised erakonnad, kes erineks oma tahtes teistest. Peale KE eristub ainult EIP, kelle programm ja retoorika on rajaneb ühele kitsale probleemilahendusele ja vastandumisele ainult. Tänane ühiskond on aga palju erinev sellest, mis peale vabadusõda, nn Pätsu vaikiva ajastu ja Vabadussõjalaste liidu vastasseisu ning Kodanike Komiteede liikumise aegadest. Sellega on vaja arvestada.
Hr. J. Toomepuu idée on liiga ilus, et realiseeruks ilma konfliktsuseta veelkord ja seda just seepärast, et aeg on läinud edasi ning tänase poliitkartelli tegevus olnud viljakas. Hr. J. Toomepuu on toonud suuresplaanis hästi välja riukad ja põhjused, mida kasutatakse täna poliitilises võitluses ja minu nägemuses on jõudnud kätte aeg, kus uue ÄRKAMISAJA saaks välja kutsuda ainult KE võit hääletamisel ja üksikandidaadid oleksid siis just need esindajad, kes saaksid olla selle ärkamisaja eestvedajad. Seega saaks teoks talupojamõistusele arusaadav mõiste; PAREM ÕUDNE LÕPP; KUI LÕPUTU ÕUDUS!
Pehmem variant tänasest ebaloomulikust olukorrast väljumiseks oleks vast hr. J. Toomepuu väljapakutud variant üksikandidaatide ühinemisest ühtseks võimuparteide keskseks erakonnaks. Kas sellega aga lepib EIP ja tooks kaasa maailmavaateliste erakondade ajastu Eestis on iseküsimus.
Kindel on aga see, et eestlased paeavad taastama EV Põhiseaduse ja saama OMA RIIGIS peremeesteks ja selleks kõigile palju jõudu ja kainet mõistust.

Ei tea, minu arust pole EIP asjaga leppimine siin üldse oluline ja kui ta ka kogub tavalised 0,2% häältest, siis see pole märkimisväärne kaotus. Kuid ikkagi miks ei saa 125-liikmelist kartellivastast nimekirja kokku või miks üldse tekib ärkamine 12-ndal tunnil.

Riigikogu valitakse 06.03.2011. Enne peab valimise välja kuulutama president, hiljemalt 05.12.2010. (pühapäeval). Siis jaotab vabariigi valimiskomisjon mandaadid valimisringkondade vahel 3 tööpäeva jooksul alates valimiste väljakuulutamisest, seega 06.-08.12.2010. (esmaspäevast kolmapäevani). Kandidaate saab registreerimiseks esitada mandaatide jaotamisele järgnevast tööpäevast, seega ajavahemikus 07.-09.12.2010. Et ametkondadel on kalduvus venitada viimase päevani siis mandaadid jaotatakse tõenäoliselt 08.12.2010. ja kandidaate saab hakata registreerima alates 09.12.2010.-st (neljapäevast). Lõpeb kandidaatide registreerimiseks esitamine 20.01.2011. kell 18.00. Hiljemalt 25.01.2011. registreerib Vabariigi Valimiskomisjon nõuetekohaselt registreerimiseks esitatud kandidaadid. Alates hiljemalt 26.01.2011. algab aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mille jooksul on poliitiline välireklaam keelatud.

Mida ütleb edasi Riigikogu valimise seadus? §26(1) lubab riigikogu valimisel osaleda erakonnal kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt kandidaatide registreerimiseks esitamise viimasel päeval. Seega hiljemalt 20.01.2011. §26(2) aga ütleb et justiitsminister saadab vabariigi valimiskomisjonile erakondade nimekirja kolme tööpäeva jooksul pärast valimiste väljakuulutamist. Nimekirja kantakse erakonnad, kes on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris valimise väljakuulutamise päeval. Niisiis, kui valimine kuulutatakse välja 05.12.2010., peab justiitsminister saatma erakondade nimekirja hiljemalt 08.12.2010. Kahe võrdõigusliku lõike vahel on küll vastuolu (08.12.2010. ja 20.01.2011.) ent ju võib selles nimekirjas teha hiljem täiendusi. On ju mittetulundusühingute moodustamine ja vormistamine siiski järjepidev tegevus ning seda tuleb arvestada ka erakondade puhul kuni kukub viimane kell. Seda vastuolu saaks kaotada §26(2) muutmisega arukamaks. Et riigikogu seda pole teinud, näitab nende tasemetust.

Selge on üks - aega mingi erakonna m...

Selge on üks - aega mingi erakonna moodustamiseks on vähe. Ja kui ajaliselt jõuakski siis tuleb veel läbida vormistamise kadalipp. Sealt võib tõrkeid tulla ka komavea tõttu ning sellegi õiendamine võtab aega.

Märkus: kasutan kirjakeelde sokutatud vigase otsetõlke mitmuse (valimised) asemel ainsust (valimine) sest tegemist on ühe valimisega.

Mismoodi 12 algatuse teinud ERKL ajutrusti liige ei tea, et üksikkandidaadil on tunduvalt suurem künnis kui erakonnal, mille viimane kogub hulga peale.

See milline künnis olema saab selgub ikka peale valimis. Seepärast, et hullu valimiseaduse põhjal ainult ebaedu eeldada ja mittemidagi teha oleks oleks minu arust leppimine olukorraga.

Selliste uskumatute künnisetõlgenduste kohta saab öelda vaid tule taevas appi.

Kui 12 sõltumatut seaduseandjateks pürgijat tegid oma valiku seadusi tundmata ja ebareaalsuses elades, siis järelikult pürgitakse ebakompetentsustasandile.

Hea mõte,

Pigem võiks tekkida mitu sellist erakonda. Ei saaks panna ühte patta Kunnast, Helmeid ja Tarandit Tšizikoviga.
Tarand ja Helmed tegutsevad minu arvates kartelliparteide huvides. Pigem tuleb luua 1 partei iseseisva riigi soovijatel, seega saaks Tšizikov luua kartellivastase partei isikutega, keda saab usaldada. selge on see, et tuleb siis kiiresti tegutseda, sest praegune põhiseadusevastane valimisseadus pole veel muudetud. Kindlasti näeks seal kohta ka Jüri Toomepuul, kes suudab kirjuatda lihtsaid ja konkreetseid olukirjeldusi.

Isikumandaadi künnis on konkreetne tehe - 100% jagatuna mandaatide arvuga. Seeega kui ringkonnas on 10 mandaati, siis on see 10%. Ent tavaliselt on mandaate vähem, üldine keskmine tuleb seega hullem kui 10%. 8-mandaadilises ringkonnas on künnis 100 : 8 = 12,5% häältest.

Teise artikli alt puust ja punaseks tsitaate künnise kohta.

Vahemärkuseks roheliste ahvatlev pakkumine tuntud tegelastel kandideerida nende nimekirjas kuid jääda otsustamisel iseendaks.

Riigikogu valimise seaduse §29(7) ütleb nii: Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab erakond.

Selles paljude jaoks iva peitubki. 1 või 2 ehk saavadki häältepeibutajatena vastutasuks kõrge koha (esiviisikus sest 5% ületamisel alla 5 koha nagunii ei tule) nimekirjas aga miks peaks teised-kolmandad oma kohast loobuma suurema hulga nimekate erakonda tungimisel? Taas tekiks vastuolu kus parem riskida 5% piiril kui kindlalt välja jääda suurema edu korral. Nii et kui Kaarlile ja ehk veel ühele öeldakse "tere tulemast" siis ülejäänute osaks jääb häältekorjamine ja -ohverdamine.

Hiljemalt tänaseks on uudis hiigelsuurest künnisest jõudnud ka asjaosaliste "12 koerani", kuna Sündikaadis kirjutab sellest Andres Laiapea.

LAIAPEA
Protsentuaalselt on künnis nende jaoks enamasti kaks-kolm korda kõrgem kui erakondadele kehtestatud üleriigiline künnis, näiteks Lääne-Viru valimisringkonnas oli lihtkvoot 2007. aastal 16.7% seal antud häältest. Alla kümne protsendi oli see siis vaid paaris ringkonnas, kõige madalam -- 7.7% -- kõige suurema valijate arvuga, Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas, häältes mõõtes 5970 häält. Seda ei ole vähe. 2007. aastal sai selle ületamisega seal hakkama ainult Andrus Ansip.

Eesti on jõudnud tänaseks faasi, mida Karl Jaspers kirjeldas Lääne-Saksamaa puhul aastal 1966. Võimu on võtnud parteide oligarhia, toimub poliitilise süsteemi kapseldumine. On lausa šokeeriv, mil määral tema teoses "Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?" (e.k. 1970) kirjeldatu vastab tänapäeval Eestis valitsevale olukorrale, erinevad vaid mõningad riikide ajaloost tulenevad detailid. Parlament on lakanud toimimast ventiilina, mille kaudu lastakse välja ühiskonnas kogunevat auru. Rõhk kasvab, rahulolematus suureneb. Saksamaal viis Jaspersi ja tema mõttekaaslaste hoiatuste ignoreerimine 1968. aasta sündmusteni, tänavapoliitika plahvatusliku kasvuni, selliste terroristlike ühenduste tekkimiseni nagu Rote Armee Fraktion. Kui inimesed kaotavad usu, et demokraatlike valimiste kaudu on võimalik midagi muuta, siis valitakse soovitud muutuste saavutamiseks teistsugused meetodid. Eestis viibivad paljud inimesed täna selle usu kaotamise piiril ning viimaseks piisaks karikas võivad saada eelolevad valimised.

--

Turvalisust ja stabiilsust hindavate inimeste jaoks seisavad ilmselt ees ärevad ajad. Palju sellest, mis Eestis praegust teed pidi edasi liikudes juhtuma hakkab, väärib kahtlemata hukkamõistu, aga seda hukkamõistu väljendades ei tohiks me kunagi unustada, et toimuvad arengud on paljuski tingitud nendest Eesti demokraatlikus süsteemis esinevatest häiretest, mida oleks võimalik kõrvaldada. Vajadus muutuste järele on ilmne, valitseva poliitilise klassi soovimatus neid teostada paraku samuti. Ja sellel saavad olema tagajärjed. Jääb ainult üle loota, et Ansip ei lõpeta nagu Aleksandr II.