Sõltumatu Infokeskus

Pakun teisiti: Demokraatlikud Kristlased (ilma Eestit ees märkimata) ja erakond lisandub nagunii kõnes ja kirjas.

Esimene mulje, et nimi võiks olla muu, kuna praegu pakutud lühendil tuleks imelik kõla või kõrvalmaik ("Kakal"). Ei lähe ka lihtsam Kristlikud Konservatiivid, kuna lühend KK hirmutab vanemal põlvkonda.

Krüptojuudid (vt.http://et.metapedia.org/wiki/Kr%C3%BCptojuut) võivad nimetada kuidas tahes, kuid ega sellest sisu ei muutu.

Kui see Kristlik Konservatiivne Liit kenasti maakeelde tõlkida siis saame Jumalik Raugameelne Liit. No keda kuradit see petab?
Oma nime lörtsis ära ka Isamaa kui liitus respubekatega. Hea et nad ise sellest veel aru ei saa.
Tobedasisulise nime näide on ka Tiidu Eesti RAHVUSLIKU Sõltumatuse Partei. Kõigepealt jääb eestimeelse eestlase alateadvuses partei alati alla erakonnale. Teiseks pole tegemist ju rahvusliku, vaid riikliku sõltumatusega. Tiidule Riikliku Sõltumatuse Erakond ei meeldinud, vaja oli kindlasti ahvida omaaegset ERSP-d.
Nimevalik on küllalt tähtis ning sageli annab õnnestunud valik tugeva lisakümnendiku pooldajatest.
Jüri pakutud lihtne valem N/100 · M/100 · T/100 tundub matemaatiliselt rappaviiv, eriti kui osiseid oleks 7, 10 või rohkem, ent asja iva selles ongi et "mida vähem seda parem". Üle 2-3 põhilause ei tohigi lollile valijale esitada, see ajab ta segadusse, mõni mittemeeldiv hakkab võimutsema mitme meeldiva üle ning ta valib siis oma tasemele vastavama pettuse.
Ja loomulikult tuleb meeles pidada et lubatu ja lubaduse täitmine on sama erinevad nagu mõne jutlustaja sõnad ja teod.

Saab ka lihtsam tõlge olla, kristus on võitu, kons on alalh - Võidev Alalhoidlik Liit (VAL).

Eesit rahvuslikest huvidest lähtudes pole mingit vahet Helme taolistel "euro-parandajatel" ja praegusel Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa klikil - seni, kuni Eesti on ELiidus ei saa Eesti enda kaitsmiseks midagi teha.

ELiidu olemuslik mädapaise on selles, et sisulisi asju otsustab Euroopa Komisjon (mis pole valitav), kuid valitav Europarlament ei saa paljusid sisulisi asju otsustada - näiteks ELiidu poolt hiljuti Eesti tänavatele riputatud "kaka-nokusid" ja muid hälbeid soosivad plakatid maksis kinni mittevalitav Euroopa Komisjon, mitte aga valitav Europarlament.

Helme taolisete "euro-parandajate" hammas ei hakka põhimõtteliselt mittevalitava Euroopa Komisjoni peale ja seega ei saa muuta ELiitu "paremaks" - pigem peaks ELiidu laiali saatma ja uutel alustel kokku panema.

Iseseisvuspartei analüütikud klassifitseerisid Martin Helme juba aastaid tagasi euromeelseks "libarahvuslaseks" - liitudes EKD-ga rebis Helme omalt viimase Eesti rahvuslase maski jäänuse ja nüüd saaks teda parimal juhul pidada vaid juudi rahvuslaseks.

Piibliga ei lahenda ühtegi Eesti probleemi, ei kukuta nomenklatuuri, ei tee lõppu orjastamise põlistamisele jne. Rahvas on usu kaotanud ja sini-must-valget kardetakse nagu vanapagan välku, et mitte sattuda valgete ja mustade lindude leeri. Sest paraku (Rein Sikk), Eesti estofoobse meedia töö tulemusel ei seostu rahvuslipp Eestiga, vaid äärmusluse ja natsionalismiga. Inimesed ei julge lippu heisata, isegi kui südames tahaksid, sest nad kardavad ja nad on sellest eemale peletatud.
Nulltulemus on niikuinii, nimeta parteid kuidas tahad.
Ja puhtaid aatelisi inimesi rahvas Toompeale saasta sisse lihtsalt ei hääleta. Seeläbi kaitstakse parimaid, kes veel on.
Juhist. Juht peab olema isiksus, särama ja mitte endale, vaid rahvale. Ta peab suutma minna inimestega otsesuhtesse, mitte rääkima ülalt alla, vaid kõnelema otse. Kõnelema, see tähendab, jutus peab olema sõnum.
Nagu on Jaan Tätte lauludes, mis kõnelevad ja ei ole sisutühjad ega labased. Ja seetõttu lummavad inimesi. VÕI VLÜ poolt üles korjatud ja hittideks lauldud rahvalikes ja rahvalauludes. Juht peab olema kirgastaja ja suutma kirgastada teisi inimesi sellega, mida ta teeb. Tätte ja Matvere on seda laval. See on ehtne karisma, see mis kirgastab ja millest saab fenomen. Nagu oli seda R. Valgre, nagu oli seda U. Alender...
Martin Helme, sa pead suutma hingetules KÕNELEDA. Ja mitte nagu tahtetule lollile massile, vaid kui inimestele.
Ja sa ei tohi olla tõusiklik.

Marin Helme on oma kogenud isa kõrval mõistnud: ilma juutlust kummardamata (aga usk seda on) saab püünele tõus takistatud olema.
Isiklik arvamus: Nimi olemust ei muuda ning seotus kristlastega peletab needki vähesed potensiaalsed valijad. Kahjuks.
Soovitus: Las saadiku kandidaadid annavad vande koos allkirjaga tegutseda Eesti Vabariigi põhiseadust järgides ning võtta lubadus eksimuse korral tagasi astuda. Ehk toob mõne hääle juurde...
Soovin edu ja tuult tiibadesse, kuigi ei ole just minu eelistus.

Varsti on tulemas järjekordsed Riigikogu valimised. Juba kevadel avaldasime kahtlust, kas me suudaks kokku panna parteid järgmisteks valimisteks ja isegi kui suudaks, oleks see väga suur raha ja aja kulu. Neid kahte oli aga pehmelt öeldes napilt. Olukord ei ole kahjuks parem ka praegu. Aega on veelgi vähem ning tänaseni ei ole me leidnud ka ühtegi suursponsorit.

Nagu teate, oleme seetõttu pidanud juhatuste tasemel läbirääkimisi EKD (Eesti Kristlikud Demokraadid) ja ERL-i ühinemisest, et panna alus rahvuslikule erakonnale ja koostöös ületada valimiskünnis, mis seni EKD-le kättesaamatuks on jäänud. Nagu me oma mitmeaastasest tegutsemiskogemustest rahvaliikumisena teame, realiseeruks vaid Toompeal tegelik võimalus riigi asjades kaasa rääkimiseks. Koostöös tekiks uus sünergia ja reaalne võimalus midagi saavutada. EKD-ga on meil üllatavalt sarnane programm ja maailmavaade, kuigi rõhuasetused on pisut erinevad. Kuid mis peamine - me mõlemad lähtume rahvuslikest huvidest ja traditsioonilistest püsiväärtustest. Igatahes on selge, et kui rahvuslikud huvid järgmises riigikogus tõepoolest ka eestvõitlejaid peaks vajama, siis mujalt, kui meie ridadest neid kaitsjaid sinna tulemas pole. Meie naabermaade - Soome, Rootsi, Läti valimistulemused on aga lootustandvad.

Nüüd mõni sõna läbirääkimistest:

Oleme saanud kokkuleppele erakonna programmi muutmiseks. Meie lühiprogramm on aluseks valimisprogrammi koostamisele.

Oleme saavutanud kokkuleppe ühise juhatuse loomiseks ning meie esindaja saamiseks erakonna aseesimeheks.

Oleme saanud kokkuleppele valimisnimekirja koostamises ja selles esindatusele võrdsetel alustel.

Oleme saanud kokkuleppele ka nimemuutusest, kuid mitte päris meid rahuldaval kombel. Leidsime, et usuleige eesti rahva puhul on praegune nimi (Eesti Kristlikud Demokraadid) liiga paljudele suureks takistuseks oma hääle andmisel ja ka liikmeks astumisel. Pakkusime välja nimevarianti Konservatiivide Liit. Nii suureks muutuseks polnud EKD valmis ning peale paljude vari...

Oleme saanud kokkuleppele ka nimemuutusest, kuid mitte päris meid rahuldaval kombel. Leidsime, et usuleige eesti rahva puhul on praegune nimi (Eesti Kristlikud Demokraadid) liiga paljudele suureks takistuseks oma hääle andmisel ja ka liikmeks astumisel. Pakkusime välja nimevarianti Konservatiivide Liit. Nii suureks muutuseks polnud EKD valmis ning peale paljude variantide üle vaidlemist jäi kompromissiks Kristlik Konservatiivne Liit.

Oleme varem püüdnud leida ühisosa ning teha koostööd ka teiste rahvuslike liikumistega kuid ikka ja jälle sumbub meie hea tahe süüdistustesse, rivaalitsemisse ja ebakõladesse, mis ei taga üksmeelt ning tegelike eesmärkide saavutamist. Loodetavalt on koostöö kristlike demokraatidega toimivam ja sisukam.

Kutsume üles kõiki oma liikmeid sel teemal mõtteid seadma ja neist meile teada andma. Mida arvate erakonna nimest, kas olete valmis uude erakonda astuma, kas olete valmis aktiivselt kaasa lööma, kas olete valmis ka ise kandideerima, kas olete valmis valimiskampaaniat rahaliselt või mingil muul moel toetama jne. Palume tagasisidet võimalikult ruttu.

Peame varsti korraldama ka üldkoosoleku, kus sel teemal ja ERL-i jätkamisest tuleb otsus langetada.

1. Sita ümbernimetamine saiaks ei tee veel sitast saia.
2. Kui iseseisvuslased peavad koostöö nimel muutuma poliitilisteks litsideks (Euroliidule - jah) siis on nemad VIIMASED keda koostööpuuduses süüdistada.

ERL ja EKD pole Eesti rahvuslased - parimal juhul on nad Euro-rahvuslased.

Eestluse säilimisel pole vahet, kas eestlased segunevad neegrite või eurooplastega - üks ja sama eestluse kadu kõik.

ELiit soosib eestlaste segunemist teiste eurooplastega (ela ja tööta kus tahad: kuid mujal elades tuleb pere võõrastega ja lapsed pole enam hingelt eestlased) - ehk ELiit on loodud rahvusriikide hävitamiseks (oodake vaid paar inimpõlve ja rahvad on täielikult sogastunud).

Seetõttu jookseb "Eesti rahvuslase" piir väga selgelt ja teravalt suhtumises ELiitu: kes toetab ELiitu ei saa kuidagi olla Eesti rahvuslane.

ERL'i tuntumad liikmed on foorumites avaldatud seisukohtade põhjal täielikult euromeelsed, ehk nad ei näe mingit põhjust Eesti lahkumiseks ELiidust isegi Lissaboni lepingu järgsel ajal - seega on nad euro-rahvuslased, ehk nad pole Eesti rahvuslased.

Minule teadaolevatel andmetel on Iseseisvuspartei ainus kevadel Riigikokku kandideeriv erakond, mis esindab Eesti rahvuslasi.

Poliitilised litsid on loomulikult väljaspool arvestust.
IP tuleks kõne alla AINULT siis kui Leito&Ko piirduks Eesti iseseisvumisega ent loobuks maailma ümbertegemise kavadest. Ainus mida leitolased võiks veel kavva võtta on uue põhiseaduse vajadus. Kuid siis ei hakkaks ise sätteid ette kirjutama vaid eesmärgiks peaks olema põhialuste andmine hääletamiseks rahvale.
Sisuliselt võiks sellise erakonna (mitte keelesolkijaliku -PARTEI!) nimeks olla Uue Põhiseaduse Erakond - UPE.

Ainult Eesti "iseseisvumisest" on vähe, vaja on vähemalt 3 punkti koostoimet:
1) Iseseisvust (Eesti oleks iseseisev riik, mitte liitriigi osa).
2) Suveräänsust (Eesti oleks ise oma riigi, elukorralduse ja kõige muu Eestis toimuva üle otsustav, mitte seda ei suunataks mujalt).
3) Rahvusriiki (Eestlased on Eesti peremeesrahvas läbi Eesti kodanikeks olemise - asustuskolnialistid on vaid kodakondsuseta võõrtöölised, kellede elamisload saab vajadusel tühistada ja nad riigist välja saata a'la Araabia Ühendemiraadid).

Ma ei saanud täpselt aru, mida mõeldi "maailma ümbertegemise kavadega", loodetavasti mitte punktide 2 ja 3 realiseerimist.

Uus põhiseadus eeldaks kõigi eestlaste koondumist,kuid seda pole viimase 20 aasta jooksul juhtunud: enamus aega on oldud täielikult välisriikide huvisid teenivate poliitikute meelevallas - vaid VII Riigikogu (1992-95) sisaldas ligi 30% eestimeelseid saadikuid ja ELiidu vastu ütles "ei" ligi 30% eestlastest.

Ehk 70% eestlasi on suudetud stabiilselt lollitada vildakate tõdedega viimase 20 aasta jooksul - see ongi probleemi tegelik olemus, mida pole kunagi selgelt soovitud tunnistada.

Pidasin silmas rahvale oma elukorralduse ettekirjutamist, mis ja kuidas peab olema. Ise pooldan elukorralduse põhialuste rahvahääletusele panekut et siis selle põhjal kokku panna uus põhiseadus. Lihtsamalt: IP pooldab klikivõimu (mis pole midagi muud kui paleepööre ehk üks petis asendatakse teisega - iseendaga), mina rahvavõimu.

Ma üritaks lahti selgitada, kuidas reaalsuses võiks välja näha 3 punkti realiseerimine:

1) Iseseisvus tähendaks Eesti välja astumist ELiidust - see võtaks parimal juhul aega 1 päev (piirikontrolli taastamine Eesti piiridel), kuid halvimal juhul 2 aastat (siis loetakse läbirääkimised ebaõnnestunuks ja liiduvabariik pääseb ELiidust välja).

2) Suveräänsus tähendaks seda, et Eestis asuvate välisriikide saatkondade ette pandaks suuremad "prügikastid", kuhu lendaks kõik sealt igapäevaselt jagatavad "juhendid ja soovitused".
Ühtlasi tuleks Kapo panna jahtima Eestis tegutsevaid välisriikide mõjuagente, ning Kapo aastaraamat peaks sisaldama detailset ülevaadet Eestis tegutsevate vabamüürlaste loozide võimalikust riigivastasest tegevusest.

3) Rahvusriik tähendaks seda, et Eesti kodakondsuse saaks vaid EW õigusjärglased, ehk viimase 20 aastaga lisandunud "uued kodakondsed" peaks omale mõne muu kodakondsuse vaatama, kuna võõrastele ei jagataks enam kunagi Eesti kodakondsust.
Kui Eesti kodanikeks on vaid 100% EW õigusjärglased, siis ongi toimiv Eesti rahvusriik olemas - kodakondsuseta võõrtöölised ei saaks kunagi Eesti kodakondsust ja sellega kaasnevaid hüvesid.

Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, et rahvas võiks "kõike" otsustada, kuid üksikud piirangud peaks jääma:

1) Vägivaldse riigipöörde välistamine: ehk rahvas ei tohiks lubada vägivaldset riigipööret soosivaid liikumisi.

2) Meelemürkide tänavamüügi välistamine: kui rahvas leiab, et "pilvedes" on parem elada, siis ei tohiks selline jama kunagi realiseeruda, kuna see viiks rahva hävinguni.

3) Teoreetiline olukord 100 aasta pärast, kus kõigil on oma aiaga kodu ja keegi ei viitsi enam midagi teha (kuna kõigil on nulliga toit ja elamine olemas): rahavas hääletaks maha kinnisvara maksu, kuid mandumise vältimiseks oleks sellises olukorras kinnisvara maksu vaja (ma ei räägi tänasest hetkest, vaid teoreetilisest tuleviku olukorrast).

Ehk üldistatult tuleks keelata "enesehävinguni" viivad tegevused, kuid kõik muu võiks olla tõesti rahva poolt otseselt valitav ja muudetav.

Ma üritaks Oja rahvavõimust tulenevaid piiranguid lahti selgitada Tuhala nõiakaevu asemele rajatava paekivi kaevanduse näitel:

1) Tuleks keelustada inimeste otsene ja kaudne mõjutamine kaevuritele soodsate otsuste tegemisel: ehk lehtedes, netis ja tänavaplakatitel ei tohiks olla kaevandusfirma poolt rahastatud "jah kaevandusele" reklaame.

Samuti tuleks keelustada igasugu kallutatud mitte-tulundus-ühingud ja muud liikumised, kes jagavad kaevanduse "jah-hääle" eest raha-toitu-viina (kui miljonile eestlasele jagada 100 eek iga jah-hääle eest, siis oleks 0.1 miljardi eest rahvalt "ostetud" luba miljardeid kasumit toovale kaevandusele).

2) Samas tuleks võimaldada inimeste omal soovil levivat kaevanduse vastast "ei-kampaaniat".

Samas ei saaks luua olukorda, kus "jah-kampaaniad" on keelatud, kuid "ei-kampaaniad" on lubatud (nii looks kaevandusfirmad kampaania "säilitame Tuhala nõiakaevu", ning naudiks selle vastast "ei-kampaaniat", mis soosiks kaevandust).

Lõpuks jõutaks "mõistlike piirangutega" enamvähem samakaugele, kui praegu Valgevenes on (lääne rahadega valgevene omariikluse lammutajaid kiusatakse taga), kuid siis on jällegi hädakisa, et "raha-võimu-demokraatiat" pole.

Kokkuvõte on selline, et otsene rahva-võim toimiks vaid haritud ja teadliku rahva juures - harimatu orjarahva juures oleks müüdav rahva-võim järjekordseks omariikluse hävitamise vahendiks.

Just nimelt! 1. Rahvas ei tohi ...! 2. Rahvas peab ...! 3. Rahval on keelatud ...! 4. Rahvas on kohustatud ...! ... 1001. Rahvas peab vabatahtlikult suniviisiliselt valima IP nüüd ja igavesti, aamen!
Sellised näited IP mädast mõtteviisi ja põlgavat suhtumist rahvasse näitavadki.

sunniviisiliselt

Ma loodan, et Oja sai eelnevate näidete põhjal aru, et absoluutselt kõike ei saa rahva käest küsida, vaid "enesehävitust võimaldavad" komponendid tuleb välja jätta - muidu saavutatakse "Oja rahva-võimu" abil Eesti täielik häving (väliskapital annab igale Eesti valijale ühekordselt 500 eek, kui nad hääletavad Eesti riigi ja Eesti riigivarade mahamüümise poolt - ehk kulutades 0.0005 triljonit saadakse triljonite väärtuses Eesti riigivarasid "rahva tahtel" seaduslikult endale - ehk hetkega kõik see, mida viimase 20 aastaga on tükk-tüki haaval kaudsete meetoditega erastatud-ärastatud).

Veelkord: ma pole "rahva võimu" vastu, kuid elementaarsed "enesehävituse vastased meetmed" peaksid ka rahva-võimu korral kehtima (kuid Oja ei pea enesehävitse vastaseid meetmeid vajalikuks).

Ei maksa mulle oma sõnu suhu toppida, kõik on siin MUST VALGEL, mitte kuskil nurga taga kõrvasosistades. Et sa ei viitsinud mu 12:32 sõnumit LÄBI LUGEDA ega MÕISTA siis esitan selle uuesti. Rasvaselt esitan selle mis välistab kõige küsimise ja otsustamise:

Pidasin silmas rahvale oma elukorralduse ettekirjutamist, mis ja kuidas peab olema. Ise pooldan elukorralduse P Õ H I A L U S T E rahvahääletusele panekut et siis selle põhjal kokku panna uus põhiseadus. Lihtsamalt: IP pooldab klikivõimu (mis pole midagi muud kui paleepööre ehk üks petis asendatakse teisega - iseendaga), mina rahvavõimu.

Küsimusi, kumma käega peab ühekäeline sant püksiauku avama, rahvahääletusel ei hääletata!

Tuhalasse plaanitava rajatava paekaevanduse vastu on ammu juba kampaania käivitunud. Allkirju on üle 60000. Koos rahvaga ja Ants Taliojaga on vallavanemad, keskkonnakaitsjad, Rein Einasto. Ja et keskkonnariskid on sedavõrd suured, et keegi ei tea, millega see looduse ümberkujundus lõppeda võib ning et joogiveeta võib jääda Tallinn kui nt Ülemiste järv alaneb või lahkub, siis kuni keskkonnariskid ei ole selged ja maandatud, seni kaevandust sinna ei tule. Seda on öelnud ka keskkonnaminister.

Millised on näited "elukorralduse PÕHIALUSTEST"?

Ma pakuks, et 80-90% eestlastest ei suuda lahti mõtestada isegi mõistete "iseseisvus, sõltumatus ja suveräänsus" erinevust - ehk kuidas siis panna näiteks põhiseaduse paragrahv 1 rahvahääletusele?

Samuti on suur erinevus, kes need küsimused koostab: kui praeguse kliki ajutrust, siis tulevad sarnased konksuga petuküsimused, nagu ELiiduga liitumisel olid - ning iseseisvuslaste poolt koostatud sisukad küsimused (a'la kas eestlased peaks olema Eestis peremeesrahva rollis) hääletataks küsitlust ettevalmistava toimkonna poolt maha (nagu Laar ja Kelam lasid Eesti Kongressid ja Kodanike Kommiteed sisemise suunatud vastutegevusega sisuliselt põhja).

Ligikaudu mitu küsimust tuleks Oja "põhialuste" rahvahääletusele ja millised need küsimused ligikaudu olla võiks (mõned näited)?

Samuti oleks huvitav teada, mis oleks praeguses olukorras (viimase 20 aasta Eesti rahvuslaste tippsaavutusteks on 30% rahvuslasi Riigikogus, ning 30% "ei" ELiidule) läbiviidava "elukorralduse põhialuste" tegelik eesmärk (ma tahan seda öelda, et enne peaks Eesti rahvuslikud jõud saavutama 51% toetuse, muidu muutuks selline küsitlus Eesti hävingu nurgakiviks)?

Pannes tervikpildi kokku, on Eesti rahvusluse seisukohast AINUS reaalne eesmärk saada Iseseisvuspartei kevadel Riigikokku - kõik muu on hetkel teostamatu.

Rahvaküsitluste põhjal ka 90% "Ei" eurole. protsendid kõikusid 74% - 90%-ni.
Ehk euro pealesurumine on kodanike tahte eiramine ja riiklik vägivald.

Hoidku jumal sellise jampsi pidamisest tervikpildi kokkjupanekuks.

See pole sisukas, vaid retooriline küsimus. Otsa kohe teine demagoogia EIP kummist unistusest. Mis plaat järgmisena tuleb, Irlsots ja keskref klikk?

Ei saa lahendustele kuidagi vastata sest ma pole IP (ja teiste "ilmavalitsejate") eeskujul rahva jaoks piitsa ega präänikut välja luuletanud.
Ehk nagu kunagi Kärna Ärni pakkus välja et kõrghoonete ja Kuulendude asemel võiks enne laudavärava ära kõbida.

Nn "tervikpildist" niipalju, et Eestis millegi sisuliseks muutmiseks tuleb saada Riigikokku ja läbi seaduste muutmise saab elu Eestis paremaks teha - kuid Riigikokku saavad vaid erakonnad, kes suudavad üleriigiliselt kandideerida ja ületavad valimiskünnise - Eesti rahvuslaste huvide esindajatest suudaks Riigikokku ainsana jõuda vaid Iseseisvuspartei.

Seega peaks kõik Eesti rahvuslased liituma Iseseisvusparteiga, ning koos ühtse jõuna vastu minema kevadistele Riigikogu valimistele (midagi muud sisulist ja toimivat ju pole).

Igasugu "üksiküritajatega" on küll huvitav vaielda ja nende ideedele kaasa elada, kuid need ei vii lähimas tulevikus millegi reaalseni.

IP-l puudub liider, kes suudaks üleriiklikult inimesed enda taha saada. Leito seda ei suuda, aga häälte neutraliseerimiseks, et poliitkartell võimu säilitaks ja demokraatia oleks etendatud ja riigi imiteerimine samuti, kõlbab IP küll. Mida ongi vaja.
Tegelikult tuleks hävitada esmalt sisemine surmavaenlane ehk IRL. Ehk jaguneda ja hajuda. Need, kes lähevad edasi, erinevatel rinnetel ja need, kes vaatavad selja taha ja piltlikult öeldes löövad maha omadele selja tagant noa selga lööjad, müüdavad hinged, killustajad ja hakkijad, sisseimbujad ja lammutajad. Kui vaja, tuleb olla üksi sõdur, sest siis ei saa sind reeta. Eestis tuleb karta omi!!! Hoia end oma sõprade eest! ja kuulus lause "Hangi omale sõpru oma vaenlaste hulgast ja sa oled suuremeelne ja võitmatu!"
Edudest veel. Saab nimetada valimisliitude võitu kohalikel valimistel ja hiidlased ning nende toetajad on suutnud peatada ja pidurdada tuulepargi projekti, ehk Hiiumaast ei saa tööstusmaastikku ega vene sillapead. Osmussaare all käib madin.

Sellist mula suudab igaüks ajada siin pole Leito perseseebiks õige koht.

Kui suudetaks sundida riigikogu järgima põhiseadust (et tühistataks §60 lg1 vastane valimiskünnis), oleks tõesti võimalik et 1...2 ainult iseseisvumise põhimõtte koondunud kandjatest riigikokku pääseks. Ent see on kainelt esitatud tingivas kõneviisis. Riigikogu pettusi kaitseb õigusklikk ning neid ei sunni miski tõde tunnistama.

Lootus koguda praegustes tingimustes üle 5% on pigem unistus. Sest pole katet. Ei isikute ega põhimõtete näol. Loota mõnele jumalikule raugameelsele pole õigustatud sest riigikogu valimine on teise eesmärgi ja õhkkonnaga kui valimine Brüsseli kremlisse.

5 kohta vähemalt 51 vastu muidugi midagi korda ei saada. Kuid jalg oleks maas ning mõndagi saaks avalikumalt kuulutada. Seda aga juhul kui omavahel taas abielu lahutades lusikate pärast sõjajalale ei asuta.

Ent võitlus pettuste ja kliki vastu on sõltumata nullilähedasest tõenäosusest vajalik, sellepärast tuleb toetada kasvõi 0,1% teenivaid koondunuid.

Need Eesti rahvuslased, kellele Iseseisvuspartei "ei kõlba" mingitel imelikel põhjustel, mis oleks teile alternatiiviks? Kas Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa klikk koos oma lugematute kloonidega või?

Asi on palju lihtsam:
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/09/mida-tahendab-vabadus-j a-soltumatus-ehk.html

Ja tubli, just see tuligi!

Alternatiiviks oleks kulunud käia lakkamine.

Toompea on oma rahvaga sõjas, türanniseerib, istub oma tsitadellis ja samas kardab rahvast nagu tuld, siis alternatiiv: tuleb olla kõikjal ja samas mitte kuskil ning hoida ja kaitsta seda, mis võimalik.

Kuna Jüri Toomepuu on viimase paari aasta vältel korduvalt kutsunud üles algatama vapside põhiseaduse eelnõu alusel rahvaliikumist, viimati täna http://www.si.kongress.ee/toomepuu-kutsub-algatama-vapside-pohiseaduse -eelnou-alusel-rahvaliikumist-2.html , vahepeal esinenud üleskutsetega kehtestada ka 1934.a. Põhiseadus, seejuures alati rõhutanud 1838.a. Põhiseadust kui „vigast, viletsat ja ebademokraatlikku” ja kutsudes seda põlastavalt Pätsi põhiseaduseks, siis tunnen moraalset kohustust talle ja tema poolehoidjatele meelde tuletada, et 1938.a Põhiseadus ongi sisuliselt seesama vapside põhiseaduse eelnõu. 1.jaanuaril 1938.a. kehtima hakanud Põhiseadus erineb vapside eelnõust vaid paari kosmeetilise paranduse poolest – sisulisi muudatusi ei tehtud!

Müüti 1938.a. Põhiseaduse ebademokraatlikkusest on märtsikommunistide eestvõttel ideoloogilistel põhjustel korrutatud 20 aastat, enamus neist tõenäoliselt pole seda lugenudki. Jüri Toomepuu kohta seda muidugi öelda ei saa, kuulus ta ju aastail 1990-1992 Sõjaministrina Vabariigi Valitsus eksiilis koosseisu. Ja kuna ta kabineti liikmena rikkus Vabariigi Valitsuse liikme pühalikku tõotust „Asudes Vabariigi Valitsuse liikme kohuste täitmisele, olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”, siis on tema tänane eitav seisukoht 1938.a. Põhiseadusesse vähemasti psühholoogiliselt mõistetav. Oli ju too Vabariigi Valitsuse koosseis eelnevalt kahel korral otsustanud, et ta oma volitusi enne üle ei anna, kui Eestis on Venemaa okupatsioon lõppenud, vt. http://www.nommevalitsus.org/?p=140 ja http://www.nommevalitsus.org/?p=145 . Ometi otsustas toonane Vabariigi Valitsus oma 16.juuli 1992.a. deklaratsiooniga tegevuse okupatsiooni tingimustes lõpetada http://www.nommevalitsus.org/?p=149 , pannes sellega peaaeg...

pannes sellega peaaegu täies koosseisu toime riigireetmise! Riigireetmist heitis toona ametlikult Vabariigi Valitsusele ette Endel Lippmaa ja EKKE, vt.http://www.nommevalitsus.org/?p=7123 . Teatavasti ei rikkunud Vabariigi Valitsuse liikme pühalikku tõotust toona ainult Mihkel Mathiesen, mis on ka Vabariigi Valitsuse 16.juuli 1992.a. koosoleku protokollis fikseeritud http://www.nommevalitsus.org/?p=46 , kes vastavalt 1938.a. Põhiseadusele astus Vabariigi Valitsuse vanima liikmena Peaministrina Presidendi ülesandeisse ja moodustas ka uue valitsuse.

Olgu siinkohal veel meelde tuletatud, et toonase kabineti riigireetmise toime pannud liikmetest tunnistasid hiljem avalikult oma viga Arvo Horm 1993.aastal ja Ivar Paljak 1995.aastal. Jüri Toomepuu pole oma viga tänini tunnistanud, olgugi, et allakirjutanu on talle sellekohase ettepaneku mitmel korral teinud... kasutan juhust ja teen talle veelkord ettepaneku avalikult oma viga tunnistada.

Lõpetuseks
tahaksin öelda, et viimase 20 aasta jooksul tahab nagu igaüks luua mingit isevärki Eesti Vabariiki: kes tahab kehtestada 1920.a.PS. kes 1934.a.PS, kes tahab alustada nullist ja minna hoopis 1918.aastasse, mil mingit Eesti Vabariiki veel polnudki, kes tahab taastada teist vabariiki, kes luua kolmandat vabariiki, kes võtab aluseks mingi suvalise PS eelnõu etc etc, et ainult mitte toetada 1918.a. loodud Eesti Vabariigi taastamist restitutio ad integrum. Kõigile neile konstrueerijaile meenutaksin sedagi, et nn.vaikiv ajastu (1934-1940) pole mullegi meeltmööda olnud, aga kui ta reaalselt aset leidis, oli Eesti Vabariik vaba ja sõltumatu riik, tegemist polnud väliste tegurite mõjul toimunud riigipöördega, vaid riigi enda siseprobleem.

1918.a. loodud Eesti Vabariik on riiult võtta ja selle taastamine restitutio ad integrum ei tähenda taastamisel vaikiva ajastu kehtestamist. Kõik muud pakutavad „lahendivariandid” viivad Eesti jäädavalt muutmiseks Venemaaks.

11.august 2010

Ahti Mänd


P.S.Arusaamatuste ...

P.S.Arusaamatuste vältimiseks tahan rõhutada, et nii 1934.a. Põhiseadus kui ka 1938.a. Põhiseadus on mõlemad tugevalt presidentaalsed ning eksib see, kes esimest neist peab „demokraatlikult erakonnakeskseks”. Neile tuleks kasuks üle lugeda Pekka Erelti vägagi tabav selleteemaline artikkel „Hiirelõks nimega põhiseadus”

„Meie riigielu peaviga ei peitu mitte Põhiseaduses, vaid erakondades enestes,” kirjutas Riigikogu toonane asjadevalitseja Eugen Madisson 1933. aastal ilmunud raamatus „Parlamentarism ja Eesti Põhiseadus”. Põhimõtteliselt kehtib see tees ka tänapäeval

* * *

„Eesti Ekspress” 08.01.2004

Hiirelõks nimega põhiseadus

Vapsid lootsid 60 aastat tagasi uue põhiseaduse toel võimule tulla. Vana kala Päts aga keeras toonastel äraostmatutel kaela kahekorra.

Jaanuaris 1934 sai Eesti uue põhiseaduse. See tuli raskelt ja kärarikkalt. Eesti ajaloos on ainukordne, et põhiseaduse muutmiseks tuli korraldada kogunisti kolm rahvahääletust. Ja seda vaid veidi rohkem kui ühe aasta jooksul!

Esimene – kohustuslik – rahvahääletus viidi läbi augustis 1932 ning sel osales ligi 680 000 kodanikku. Põhiseadus kukkus napilt läbi, eelnõul jäi absoluutsest enamusest puudu ainult mõnituhat häält.

Järgmisel katsel juunis 1933 osales ligi 495 000 inimest, kellest oli eelnõu vastu juba kaks kolmandikku. Üks põhjusi oli samal ajal käinud äge võitlus krooni devalveerimise üle. Riigis oli alanud kriis, sest Riigikogu erakonnad ei suutnud põhiseaduse uuendust läbi viia. Lahendus tuli väljastpoolt.

Pärast esimest rahvahääletust tegi Konstantin Päts augustis 1932 vabadussõjalastele ettepaneku hakata koos uut põhiseaduse eelnõud välja töötama. Pätsi projektis oli mitmeid sisulisi sarnasusi vapside sihtjoontega. Ometi lükkasid vapsid ettepaneku tagasi – koostööd erakondadega ei soovitud ning Pätsi idee kahekojalisest rahvuskogust näis liiga utoopiline. Ettepanek sai aga tõukeks, et vapsid ise võtsid eelnõu koostamise tõsiselt käsile.

Aprilli lõpus 1933 astus Pä...

Aprilli lõpus 1933 astus Pätsi valitsus tagasi ning juunis pöördus Päts taas vapside poole. Pakkumine oli lihtne: meie toetame teie eelnõud, teie toetate presidendi kandidaadina Pätsi. Nii ka kokku lepiti.

Vali uus poliitika
Oktoobris 1933 kihas Eesti valimispropagandast. “Iga 14., 15. ja 16. oktoobril POOLT antud hääl on hoobiks erakondade pehkinud süsteemile,” kutsusid vapsid rahvast üles uuele põhiseadusele jah ütlema.

Viljandi ajalehe Sakala toimetaja August Ots meenutas hiljem, et juba septembri keskel 1933 oli vapside eelnõu edu ette näha. Vapsides nähti seda uut jõudu, kes purustab poliitilise korruptsiooni. Nad tulid nagu äraostmatud praegu.

Toompeal toimuvast oli kõigil kõrini. Rahvas süüdistas parteisid riigi ja rahva vara jagamises oma valijatele. Vapside põhiseaduselt loodeti, et see paneb erakondadele päitsed pähe ja taltsutab nende saagiahnust. Need olid üldised meeleolud. Kuid rahva arvamust mõjutasid ka konkreetsed sündmused.

Juuni lõpus 1933 devalveeris Jaan Tõnissoni valitsus Eesti krooni kursi Rootsi krooni tasemele. Rahvas tõlgitses seda sammu kui Tõnissonile kuuluva ajalehe Postimees võlakoorma kergendamist. Suurt pahameelt tekitas ka sõjalaevade Lennuk ja Vambola müük Peruule, milles nähti Eesti merejõudude nõrgendamist. Kui selgus veel, et keegi võis tehingult saada suurt vaheltkasu, oli rahva viha suur.

Augustis aga astus Tõnissoni valitsus sammu, mis ärritas rahva veelgi rohkem üles. Riigis kehtestati kaitseseisukord ning vabadussõjalaste organisatsioonid suleti. Samas parteide vabadusi ei piiratud. Rahva järeldus oli ühene: kaitseseisukorda ei kehtestatud mitte demokraatliku riigikorra, vaid võimulolijate positsioonide kaitseks.

Tõnisson otsustas maksku mis maksab vabadussõjalaste eelnõu läbi kukutada. Riigikogu tõstis selleks rahvahääletuse kvoorumi 50 protsendi peale kõigi hääleõiguslike kodanike arvust. Tulemus oli aga vastupidine. Rahvas nägi selles oma vabaduste piiramist ning nüüd hääletasid paljud just seetõttu ...

Rahvas nägi selles oma vabaduste piiramist ning nüüd hääletasid paljud just seetõttu vapside põhiseaduse vastuvõtmise poolt.

„Põhiseaduse enda omadused tulid kõige vähem küsimuse alla. Tähtis oli ainult see, et vabadussõjalaste Põhiseadus pidi olema vastu Riigikogule ja J. Tõnissoni valitsusele,” võttis olukorra täpselt kokku ühiskonnategelane Eduard Laaman. Niisiis oli tegemist tüüpilise protestihääletusega, kus asja sisu ei läinud sadadele tuhandetele üldse korda.

Kohe pärast võidukat rahvahääletust algasid läbirääkimised Pätsi ja vapside vahel riigivanema koha üle, nii nagu varem kokku lepiti. Novembri alguses oli aga selge, et mingit kokkulepet ei tule, sest Päts esitas vastuvõetamatuid tingimusi. Pätsil „olla ka juba mitmed ministrid ette määratud meie valitsusse ja meil ei jää muud üle kui siis tema laualt oodata palukesi”, seletas vapside liider Artur Sirk.

Tegelikult polnud Pätsil vapse enam vajagi, sest kohe pärast hääletust oli ta asunud koostöösse sotsialistidega, kellele ta lubas vapsidele peagi õige koha kätte näidata. Ja Päts ei lubanud tühja.

Põhiseadus sõi oma looja
Rahvahääletus oktoobris 1933 oli vapside triumf. Ligi 574 000 hääletanust oli nende eelnõu poolt tervenisti 417 000. Jaanuaris 1934 võeti põhiseadus Riigikogus ka vastu. Kuid kõigest poolteist kuud pärast vastuvõtmist selgus, millele tegelikult oli rahvahääletusel jah-sõna antud.

Kasu uuest põhiseadusest õieti polnud, sest erakondadele see lubatud päitseid pähe ei pannud. Vastupidi, parteidele jäid väga laiad tegutsemisvõimalused – laiemad kui üheski teises põhiseaduses. Presidendile aga anti kätte ohtlikult suur võim – ta sai dekreediga ära muuta kodaniku poliitilised vabadused ning parlamendi riigielust välja lülitada.

„Kõik oleneb sellest, kes valitakse presidendiks. Tema tahtmisest sõltub, kas riigis saab maksma parlamentaarne, presidiaalne või diktaatorlik kord,” kirjutas Laaman. Laaman hoiatas, et uus põhiseadus on asetanud erakonnad va banque mängu ette, ku...

Laaman hoiatas, et uus põhiseadus on asetanud erakonnad va banque mängu ette, kus äpardumise korral ootavad ees „ülenägematud vapustused”.

Asi läkski vussi, nagu Laaman kartis. Ja järgnenud vapustused olid tõesti ülenägematud. 12. märtsil 1934 toimus Eestis riigipööre ning Päts ja Laidoner haarasid riigis võimu oma kätte. See olnuks võimatu, kui vapsid poleks ellu viinud Pätsi kättesaamatu unistuse põhiseaduse muutmisest ja presidendiameti loomisest. Pätsist sai riigijuht, kes vapside põhiseadusega keeras kõigepealt vapsidel endil kaela kahekorra.

Parlament ja parteid kaotati – riigis hakkas kehtima diktatuur. Eestit valitses nüüd mitte seadus, vaid riigipea viha ja arm. Ka selleks olid vapsid eeltöö ise ära teinud. Tänu nende kihutustööle uskus rahvas, et Riigikogus vaid riieldi ja erakonnad kaitsesid seal enda, mitte aga rahva huvisid. Diktatuur võeti rahuldustundega vastu, mida süvendas veelgi ametlik propaganda – Eestis on lõpuks ometi saabunud rahuliku ülesehitava töö õnnistusrikas ajajärk.

Kas põhiseadus üldse vajas hädasti muutmist? „Meie riigielu peaviga ei peitu mitte Põhiseaduses, vaid erakondades enestes,” kirjutas Riigikogu toonane asjadevalitseja Eugen Madisson 1933. aastal ilmunud raamatus „Parlamentarism ja Eesti Põhiseadus”. Laamani sõnul on Eesti erakonnad aga „ainult riigi asutamise ajaks kiiruga üleslöödud telgid, mis tuult ja vihma läbi lasevad, aga mitte alatised, püsivad elamud”. Järgnenud sündmused vaid kinnitasid Madissoni väidet – põhiseaduse parandamist kasutas Päts võimu haaramiseks riigis.

Järelikult oli tegemist pseudoprobleemiga, kuid see oli samas äärmiselt võimas rahvaga manipuleerimise vahend. See tegi võimalikuks vapside liikumise suure edu, mis omakorda tõstis diktaatoriks Konstantin Pätsi.

„Ükski rahvasaadik demokraatlikus parlamendis ei saa esindada ainult omaenda valijaid, vaid peab esindama kogu riiki ja rahvast.”

Ühiskonnategelane Eduard Laaman 1934

Nime vahetamine jääb ilmselt üldse ära, kuna EKD otsustas mitte ühineda ERL-iga, millel on väga vähe liikmeid. Seega saadakse jätkuvalt 1-3% häältest ja kampaania jookseb tühja.