Tarto: Tartu Memento kavatseb püstitada Jüri Kukele mälestussamba Trüki E-mail
04. aprill 2011

SI-138

Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud vabadusvõitleja päeva 15. aulakonverentsi ettekanne, 27. märts.

Tekst: Enn Tarto

Märtervabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940. aastal. Jüri Kukk õppis Mõisaküla keskkoolis, kust ta heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas 1958. aasta kevadel. Ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis aastatel 1958-1963. Ta lõpetas kõrgkooli keemiku kvalifikatsiooniga. Seejärel mobiliseeriti Jüri Kukk okupantide poolt Nõukogude armeesse. Ta viibis aastatel 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta NLKP liikmekandidaadiks. Detsembris 1965 võeti Jüri Kukk partei liikmeks. Jüri Kukk abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (1.04.1968) ja tütar Liis (15.05.1972), kes suri 12. juunil 2006.

Juba meie tutvuse alguses küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas mulle, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse.

Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt viie eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel Nõukogude armees.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et eelmise sajandi 1960. aastad olid “kuldsed”. Olen juba varem teatanud, et möödunud sajandil 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist. Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid Nõukogude armees pärast Teist maailmasõda. Need “kuldsed” kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid: 1960 Jaan Koopere Valgamaalt, 1962 Edgar Klaas Raplamaalt, 1966 Heinrich Erik Põlvamaalt, 1968 Tõnis Kald Tapalt, 1968 Avo Allikmaa Järvamaalt jne, jne.

Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast Teist maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa Nõukogude armees (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. a. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle, et “see punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada”. 1979. aastal avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda.

1980. aastal käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis (“...nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist”). Teine kiri oli “Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. märtsil 1980, 24. novembril 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. ENSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10 pluss 5 aastat, Jüri Kukele aga §194’ järgi kaheaastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaalvangidega. 26. veebruaril 1981 saadeti Jüri Kukk tapiga Venemaale. Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse.

Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s. Jüri Kukk suri 27. märtsil 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

1981. aastal hukkusid ajateenijatest Nõukogude armees:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting, ?
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.

Rahu nende põrmudele.

27. märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kukkede pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti Vologdasse sõidu. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kell 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. 27. märtsil kell 2.20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. 19. novembril 1989 jõudsid Jüri Kuke säilmed Eestisse. 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Tartu Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Allikas: Hereditas
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (2)
  • 04. 04. 2011 09:53:53 | Olev Ait

    Seega ei õnnestunud see NLKP sisemine õõnestamine kohe mitte kuidagi.

  • 07. 04. 2011 12:32:17 | Kommunismiohver.

    Võiks teha korraliku monumendi kommunismiohvritele.
    Sellest unistab ka pr.Marju Toom.
    Jüri Kuke mälestamiseks piisab mälestusplaadist kalmistul.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.