Sõltumatu Infokeskus

Kas Kuramaa võib tähendada või tähendabki kivirannamaad ja kurelased kivirandlasi?

Hiljaaegu sain Eha Metsallikult teada, et Raplamaal asuva Lelle vana kohanimi oli Hiiekõnnu (kui õieti meelde jäi). Lelle on mõisa järgi, vist mõisniku nimest.

Kas soomaalaste ehk soomlaste "salmi", mis tähendab väina, merekitsust ja eesti "salme" võivad olla samatähenduslikud?
Näiteks Karjalas on selline kohanimi nagu Käkisalmi ehk Käoväin.
Ja meie Saaremaal jälle kohanimi Salme ehk "väin". "Salmeke" tähendab soome k. "väinake".

Naissaar on sks.k. Nargen ja rootsi k. Nargö.
"ö" on saar. "Narg" tähendab rootsi k. kõledat ja vinget tuult.

Ja mida võiks Narva tähendada? Narvia, narova, nerova.

Soome k. "nära" on viha, vimm. "näre", "näreikkö" on noor kuusk, noor kuusik. "nauru" on naer, "naurismaa" on naerimaa. "naru" on nöör.

Nava, nõva tähendab voolunõgu, voolunõva.

Paljude nende mõistete päritolust on toodud Keeles ja kirjanduses.
Kohe tean vaid lisaks mainida et SALM on kameil väinana olemas: Suursalm asub Aegna ja Kräsuli vahel, Väikesalm asub Kumbli (pisisaar Kräsulist pisut idas) ja Rohuneeme vahel.

Narva võib seostada ka traalimise ja tragimisega. Sest soome k. "naaraus" tähendab traalimist, tragimist.

Kärk/i tähendab soome k. terava otsaga tippu, otsa. Ehk siis meil on kohanimi Kärkna ja perenimi Kärk.

Ja vaiarahvale viitab ka Narva lähedal kohanimi Rosona, Rossona. Rožon on terava otsaga ritv, teivas, ora, pahl, astel.

"Rož" tähendab ka rukist. Aga "ros" tähendab kastet, kastene, kasterikas.
Ja koha ja perenimi Rasina on olemas. Tähendagu siis vaiamaad või rukkimaad. Tõenäoliselt vaiamaad, sest Peipsi (peopesa) kaldal Praagal rukis küll ei kasva. Seal taga on ainult tohutu suursoo. Ja majad on Praagal vaiadel.

Valga võiks tähendada valgma´t ehk lauterit, lautrit, paadisilda, randumissilda, sadamasilda.

Üldiselt on väga ohtlik mingi sõna või nime päritolu tuletada ainult ühe keele põhjal, eriti kui häälikumuutused pole seaduspärased. Siis nimetatakse seda rahvaetümoloogiaks.
Meil ongi sageli kombeks otsida mingile sõnale vaid paari ühtelangeva hääliku põhjal sugulust. Ja kui leitakse mõni sarnaseltkõlav sõna siis oleme kohe sugulased sumerite, tšuktšide, polüneeslaste ja hiinlastega.

Keel muundub ja moondub. Küsimus pole häälikutes, vaid tähendustes.
Saamid on nt. samblarahvas, samblamaa.
Suo/mi = soomaa. sest "suo" on soome k. "soo".
Mis asi on nt. Luuga. Me teame Luuga sadamat, Luuga jõge. Luutsa küla.
On see laugasuu, laukasuu, mis tuleneb sõnast laugas. On see sõnast looge, look. Või luik, luige. On kas laukajõgi või luigejõgi, lookejõgi. Muide jutt on küll vaialast, aga vepslased nimetasid end ka lüdikel. Karjala keeles on lüüdi murre. Ja oletatakse, et sõna lüüdi pärineb vene sõnast ljudi. Ehk siis pealtnäha kummaline külanimi luutsa võiks olla lüüditsa ehk inimeste.

Kalevala - kalavalgma, kalavesi, kalavete, kalarand?

Ja traalimine läheb Narva linna asukohaga ja jõe nimega tähenduslikult loogiliselt kokku ehk on tähenduselt kõige loogilisem. See on üks oletus.
Kui meil on nimed, aga pole tähendusi, siis tuleb muud keeled appi võtta kus sõnad koos tähendustega säilinud on.

Hõmupäeval esines ansambel Küres ehk kivirand.
Ja palun: Kuressaare, Kuramaa, Keres.

Näiteks Võru (Werro) on nime saanud sellest, et ta asub looduslikult nagu võru sees.

Üts ummamuudu liin.
21. augustil 227 aastaseks saanud Võru linn maalilisel Tamula järve kaldal on iselaadne mitmes mõttes. Esiteks on see käsu korras ehitatud linn. Teiseks eripäraks on ainulaadne tänavavõrk ning ehituslooliselt huvitav puitarhitektuur. Kolmandaks on siin alati olnud koos talupoeglik ning euroopalik. Neljandaks on see linn, kus tehakse julgeid unistusi.

Tsaaritari käsul, kuberneri tahtel saagu linn!
Aastal 1783 moodustati tsaarinna Katariina II käsul Tartumaa lõuna-ja kaguosast uus maakond, mille keskuseks pidi saama Vana-Koiola riigimõis. Peagi andis tsaarinna Riia kindralkuberner Georg von Brownile loa osta linna rajamiseks Võru eramõis. 21. augustil ilmus kindralkuberneri dekreet, et rajatava linna asukohaks saab Võru mõis ja linn hakkab kandma Võru nime. Linna algaastaid meenutavad luteri kirik ja õigeusu kirik, mõlemad on pühendatud Katariinale.
Oma mälestustes Võru linnast sajandi algul kirjutab toona koolitöö kõrvalt orkestris moosekandina elatist teeninud Artur Adson: “Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905.a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.” (“Väikelinna moosekant”, lk.9, “Orto”, Vadstena 1946)

Linn lamab kui verstapikkune redel
Kui vaadata linnale ülalt taevast, näeksime nagu oleks Tamula kirdekaldale maha pandud üks umbes verstapikkune redel, millest on saanud Võru uulitsad: peeled asumas rööbiti järve veerega ja üle poole tosina pulki sihtimas ühe otsaga järve.
Mõisa kivihäärber paiknes kõrgeimal künkal. Häärberiesine ala laskus järveni, võimaldades suure tur...

Mõisa kivihäärber paiknes kõrgeimal künkal. Häärberiesine ala laskus järveni, võimaldades suure turuplatsi ja kirikuväljaku rajamise, kaunis pika puiestee allavedamise ja jättis veel hea ruumi pargi jaoks järve kaldal. Kirikuväljakut ja turuplatsi ilmestasid esindushooned ja kauplused. Suurt väljakut ehtis vaid üks hoone: Katariina kirik oma pargiga. Läheduses asus pritsimaja – see linna pürjelkonna kõige vahvamate tegude tunnistaja. Tähtsaimal Vee tänaval, mida mööda sõitsid sisse kõik raudteejaamast tulijad ning Vastseliina, Rõuge, Antsla, Nursi ja Kasaritsade rahvad, asus ka Haanjamaa mehe laulus kuulsaks saanud ja kohaliku eestluse tala Aadam Tiganiku pood ning suur Judeikini talurahvapood. Judeikini juures sai hinnas kõvasti alla kaubelda, kuid Tiganik jäi hinnale kindlaks. Tiganikul oli Eesti seltsielu arendamisel “Kandle” talana oma teene ja seltsimaja õnnistamisel pidas ta avakõne.

“Kannel” kui eestlaste iseteadvuse kants
1881. aastal asutatud Laulu-ja mänguseltsist “Kannel” kujunes eestlaste iseteadvuse kants, kus andsid tooni kooliõpetajad ning ametnikud. Esile kerkis kooliõpetaja Jaan Kopvillem, kes tõusis suureks ärimeheks ja küüditati 1941. a. koos abikaasa ja poegadega, kes olid just lõpetanud Westholmi gümnaasiumi. Kõige silmatorkavamaks seltsitegelaseks Võrus kujunes aktsiisiametnik Jaason, kes hoolitses “Kandle” repertuaari ja selle teostamise eest. Oma poegadel lasi ta õppida välismaa ülikoolides, koolitades nii Eestile eliitharitlasi. Ka Jaason küüditati 1941. a. Energiline blond kahupäine köster Pütsepp hoolitses tarmukalt laulukultuuri arengu eest. Veel mainib Adson noort haritlast nimega Fr. Suit, hästi mustade käharjuustega väga vaheda pilguga meest, kelle s-häälik oli nii terav, et juba sellega võis vaenlase läbi torgata. Paari aasta möödudes istus see mees linnapea toolil. Ka tema küüditati. Väga agara eesti patrioodina tunti ka fotograaf Niilust, kes samuti küüditati. Nagu üldse üle 60 perekonna Võrust.

Võru väiksuses juleti uni...

Võru väiksuses juleti unistada oma riigist
Kolm kõrgemat haritlast: notar R. Gabrel, advokaat Jaan Lõo ja arst dr. Aadu Lüüs said Võru kitsuses igapäev kokku, vahetasid mõtteid ja julgeid, tegelikkusest ees olevaid unistusi. Dr. Lüüsi sõnul plaanitsenud nad juba siis Eesti iseseisvust.

XX sajandi algusega võrreldes on Võru linn palju muutunud. Kasvanud on linn ja elanike hulk. Aastal 2010 on Võru rahvusvahelise folkloorifestvali paik, maakonna tõmbekeskus ja hüppelaud paljudele tublidele noortele. Nagu ka aastal 1907 kui sai tuule tiibadesse luuletaja, kirjandusrühmituste “Siuru” ja “Tarapita” liige, ballaadilauliku ja sonetimeistri Marie Underi abikaasa Artur Adson.

Marie Reisik kirjutas juba seitsekümmend aastat tagasi, et vabadusvõitlejate haua kõrval peaks olema ase ka tundmatule eesti emale. Oma lapsi ja oma rahvast rohkem kui iseennast armastanud eesti emale, kes läbi sajandite truult on hoidnud ja edasi pärandanud meie rahva suurima varanduse ja kindlaima vabaduse pandi – eesti keele ja eesti rahvaluule.
Lähimineviku sündmuste traagiliste tähtpäevade puhul mõelgem, kui tugevad on pidanud olema eesti naised.

Olen ise küll eestlane aga toetan võrokõstõ iseseisvumist. Eriti kui nad astuks välja EL-ist.
Kerkiks küll rida küsimusi aga ületamatud nad ikkagi poleks.
Kõigepealt piir, kui jäädaks EL-ist välja. Siis saaks kasutada Andorra, Monaco, SanMarino eeskuju. SanctaSedes e PühaTool on vaid tinglik riik. Ainult raha peaks olema siis Eesti liiduvabariigiga sama.
Kuid seadusandlus oleks oma! See kaitseks Võromaad Ansipi ähvarduste eest sisse tuua arabeid ja neegreid kui loll rahvas teda enam piruka juurde ei vali.
Ei hakka edasi oletama, tähtsaim oleks siiski kuidas takistada ka Võromaal kliki võimulepääsemist.
Kus peaks või võiks toimuda rahvahääletus? Kindlasti Võromaal endistes piirides. Kuid hääletada võiks ka tartu ja mulgi murde alad kui üleminekuala elanikud. Hääletama peaks külati, riigipiir tuleks määrata algul määratud eeskirja järgi mis arvestaks erinevaid musti võimalusi.

Kui te suvatseksite luge sellist asjalikku ja tänuväärset veebi nagu www.fennougria.ee, siis te oleksite juba kursis, et setod ja võrokõsõd taotlevad eelseisval rahvaloendusel õigust end määratleda ehk eritleda.

Muide, "raasiku" tähendab "kaasik"´ut, nagu ilmselt ka "koiola", sest lõuna-eesti "kõiv" ja soome "koivo". Aga "koi" tähendab runokeeles ka "koitu".
Nimi "reisik" tähendab ka raasikut, sest seda on väga mitmel moel kirjutatud ja kirjakeeles väänatud.

M. Vabar tõi oma loos mängu märahiidlased ehk merehiidlased. Meenus, et Narva lähedal on Meerapalu. Ehk siis Mererannapalu. Mära ja meera (mera)on sarnased.
Haanjamaa võiks oletatavasti tähendada Heinamaad, heintemaad, heinast maad.

Aga koliks oma kantsi - Mulgimaale.
Mida võiks tähendada Halliste, Aliste, Alistegund?

J. Jung on käinud välja versiooni, et see võiks tähendada madalat maad, aluste e. alumise maa jagu. Seal on olemas suur Aliste soo. Kõpu k. on Halliste küla, mis asub madalal maal. Pollis oli orduajal Alsteni nimeline mõis. Madala maa tähendusel on loogika, sest Halliste, Saarde, Kõpu läänepiirilt kulgeb u.9600 aastat tagasi eksisteerinud Balti jääpaisjärve rannajoone küllalt selgekujuline järsk astang, mis eraldab Kõrg-Eesti alad Madal-Eesti aladest.
Samas võib Halliste tähendab haljast, haljendavat maad.
Ja kohanimi Haljala on Eesti kaardil täitsa olemas.
Mulkide pääliin on Abja. See võib olla abajas või haabja (ühepuulootsik, haavapuust).

Ja mida võiks Eesti tähendada? Soomlased kutsuvad Läänemerd Idamereks. Ida on East, Ost.
Austria on sks k. Österreich ehk idariik.
Ehk siis Eesti -- idatee? idarandlased, idalased ehk idapoolsed? Idala ehk idapoolne maa?

Oli väga hariv konverents ja selgus, et oleme sugulasrahvastega sarnasemad kui arvata oskame. Maride kasutatavad hüdronüümid ja nende loogika on meile sarnane. Samuti vepsa, karjala, soome omad ning kasutatavad sõnad koha määramiseks ruumis ja maastikul(all, alt, alu, ale, ala, üla, pea, päi, kesk, taga, ees, mäele, mäelt, suur, väike, uus, vana, otsa, jalg, jala, pera, pära jms.)Et meie kond ja kund on algselt olnud küla tähenduses.
Et lõpp -pere ja -vere tähistavad omandit, -vere ka küla.
Nt Alutaguse on Alulinna tagune.
Selgus ka, et Setomaa Mereküla on oma nime saanud merelaste järgi. Et Valga ja muistne Valgatabalve tähendabki küla valgma juures ehk valgmaküla. Palve (pala, palo)on vana sõna, mis tähendab küla, ka põldu. Arvatavasti on sellest saanud nime Põlva. Et Taheva on soome taipale ehk käänukoht või maaserv (kus matk lõppeb) ja antud juhul veekäänak. Et Ahja tähendab ka piiri.
Et Saru tähendab jõe hargnemiskohta (aga väga algse kirjapaneku järgi Sarck, serck, võib tähendada ka särjejõge). Ja palju muud põnevat.
Et Äänisjärv tähendab suurt järve, sest sõna än, äno tähendab vepsa keeles suurt, nagu tähendas seda algselt ka jalo, nt. jalolahti on suur laht.
Mis veel nt. vadjalasi puudutab, siis nemad on jäädvustatud paikades nagu Vaida ja Vaidasoo.

Põnev oli teada saada, et Kihnu on küünisaar, vana nimi Küüne (Kinö). Eks kunagi asunud seal saarel heinaküün, kui seal loomi karjatati.
Aga kihnlastel kannab lehtki nime "Küüne".

Ära satu piiramatusse vaimustusse. Kohanimede TÄPNE päritolu on teada vaid vähestel juhtudel, kui vanaaja kirjakuju (nt Taani hindamisraamatust) meieaegsega loetavalt ühte langeb. Kõik muu on aga puhas oletuste meri. Kuigi neistki paljud on tundeliselt üsna usutavad, pole nad 100%-lised. Sellepärast ära kasuta ka ebamäärastel juhtudel sõnu "on, oli, tähendab, sai jms", õigustatud on siis ainult kahtlustväljendavad lisasõnad "võib, oletatavasti, eeldatavalt, vististi, tõenäoliselt, võib-olla jms".
Et me kõike ei tea, pole mingi pauk, see on tegelikkuse tunnistamine. Kui ikka ei tea, siis ei tea.

Kirjakuju ja selle loetavuse ühtimine meieaegsega on jutt sellele, kes loeb silmadega ja jääb sellesse kinni. Pealegi on nimed võõramaalase poolt väänatud. Kordades olulisem on püüd selgitada, mis selle nime sees ja taga on, ehk mis sõna on püütud kirja panna. Seetõttu on meil kadunud, aga muudes keeltes säilinud arhailised sõnad, ka hüdronüümid teretulnud abi, sest nad on meie keelde kandunud. Näiteks sõnas Eensoo (suursoo)on seesama vepslaste än. Ehk lähtuda tuleb kohast, asukohast ja dominandist ning loogikast. Vanasti olid olulised ka isikunimed. Sellest ka nt. jüriadod, ansomärdid, vabamatsid,matsimäed hendrikhansud jms. Näiteks omas Tõivelemb põldu või majapidamist kuskil jõerannal. Teda kutsuti Jõeranna Tõiv. Hiljem võis see nimi kanduda talule ehk Jõeranna talu ja talunimest võis saada priinimi ehk Tõivelemb Jõerand. Ja Jõeranna Tõiv oli ta surmani, sest kutsuti talude järgi. (Tõiv, tõive tähendab lootust, soome: Toivo). kui ta oleks omanud küla või olnud vanema seisuses, siis nt. kas Tõivepere, Tõivevere, Tõivela,Tõivevald,Tõivekund.
Selline oli süsteem.

Pole see nii lihtne ühti. Kui midagi tuletatakse millegi ebamäärase või vigase põhjal siis pole loogikaga midagi teha, see võib vaid ennast petta. Kui loeksid päritoluuurimusi HOOLIKALT siis esineb valdavalt oletus. Ning isegi tavakuulajale ilmne vastavus sunnib uurijat seda oletatavaks pidama. Sest tema teab neid vastavusi ja tehislikkust reakuulajast lihttarbijast paremini. Pealegi võib üks häälikuvaste kehtida 13. sajandil, mitte aga 16. sajandil.
Enne 16. sajandit meil omakeelseid kirjapanekuid polnud, olid mõned russide, sakste ja taanlaste kirjapanekud, needki nii et "tule eile meile". Me ei tea kuidas hääldasid häälikuid siis eestlased ja võrokad ise, pealegi oma kümnete murrakute tõttu. Siis, kuidas neid kuulsid muulased ja kuidas nad selle kõik kirja panid. Vahel pandi aga andmed kirja hoopis vahendajate sõnade järgi. Kui kroonikakirjutajad olid veel talutavalt haritud siis hilisemad juhukirjutajad eeldatavalt mitte väga. Kiidetakse palju Läti Henrikut aga temagi lingva latiina oli vigane. Võta praegu ette lõpukirjand Hiiumaalt, Virumaalt ja Võromaalt, leiad üllatavaid vigu. Samas on nad kõik ühe ja sama kooliõpetuse ohvrid.
Kui uurija hakkabki mingit vana kirja uurima siis tema esimene ülesanne on üles leida VEAD selles kirjas.

Kui muhulane ütleb oma murdes maa kohta mua ja kihnlane sõnab moa ja rootslane kirjutab selle mu-ks, ma-ks, mi-ks, mo-ks või me-ks, siis kus on viga?
Muide, nagu kõneles Arvis Kiristaja, siis Petserimaa külad seto nimedega on ilusti kirja pandud 1585-1587 ja Põhjasõja järgsetes loendites al 1780, revisjonides, mõõtmistes ning kirikuraamatutes.
Samuti nagu rääkis pr. Marje Joalaid on vepsa kohanimed kirjas aastast 1456, neid korratakse 1563 ja vene nimed on alles 1582. Vepslastel on säilinud paralleelsüsteem. Oma nimed ja ametlikud vene nimed.

Murre iseenesest ei tee midagi valeks. On ju iga üldkehtestatud kirjakeel sisult TEHISkeel, kokku klopsitud just murretest, üks vorm Muhumaalt, teine Vooremaalt, kolmas Sakalast, russidel Rjazanist, Smolenskist ja Jaroslavlist.
Kui kuskil on midagi kirja pandud aastast 355 siis tolleaegse nimena ta sellisel kujul ajalukku jääbki. See ei anna aga alust tema põhjal oletada nimekujusid 100 või 1000 aastat enne seda. Pärast seda pole vajagi sest siis on juba uued kujud niigi teada.

Joalaid on Marju.

Vanad kohanimed on ka olulised. Näiteks Karksi lähedal on olnud Võhmaste küla (Võhma on murdes soosaar), mille vana nimi on Veemeli. 1482 peeti seal seisusepäeva, millele kogunesid Liivimaa rüütelkondade ja vasallide esindajad. Selle nime puhul, Veemeli, võibki olla oletatavasti tegu ühe vana eesti nimega (Veeme), sarnaselt Meeme ja Neeme´ga.
Ja vaevalt, et jagad jõe nime Navesti võimalikku päritolu kui ei tea, et on olnud Nahveküll ja Nahve talu.

Väga ilus nimi sõnast valendama on Valev.
Nt. õpilasvabadusvõitleja "Ugandist" Valev Kaska. Kaska tähendab murdes kaske.