sonn-v-insuliiniravi-on-kuninglik-ravi - Arvamus

28. jaanuar 2011

SI-35

Tekst: Ville Sonn "Humanus"

Insuliin.

Konsiilium käib peaarsti juhtimisel suurt visiiti tegemas ja poisile määratakse tema teatavat asteenilisust ja düstroofilisust arvestades insuliinravi, mis maailmas ravimeetodina just moes. Terveks tehtavale vaimule tahetakse tugevam keha alla ehitada. Üpris huvitav ülekolimine – insuliini saajate palatisse.
Siin on enamaltjaolt nooremad ja tugevamad mehed, sest insuliinravi nõuab patsiendilt täiesti tervet südant. Palatis on teiste seas kaks ülikooli professorit ja kolm üliõpilast, teiste seas isegi ministri poeg. Enamusel on probleemid pingelisest tööst tekkinud üleväsimusega, stressi ning depressiooniga. Mõnel kaasnevad kõige sellega ka kerged hallutsinatsioonid (luulud) ning kinnismõtted. Väsinud organism, eelkõige väsinud aju, vajab puhkust. Insuliinravi just pakubki ajule ülikontsentreeritud, täiesti intensiivset puhkust ja kehalise tubliduse üldist tõusu. Mis siis ikka muud, kui meie poisilegi – saatusest piinatule.
Patsiendile hakatakse varahommikuti kella kuue ajal insuliini otse veeni süstima. Alguses on kogused väga väikesed, kuid suurenevad iga päevaga. Peagi sunnitakse süsti järel asemele heitma, sest tekib juba unisus, mille põhjustab insuliini mõjul vere suhkrusisalduse oluline vähenemine.
Süstitavad annused suurenevad iga päevaga ja märkamatult vajud sa unne, sügavasse absoluutsesse surmataolisse unne. Midagi tund või kaks oled sa justkui elust välja lülitatud, su peaaju on teadvuseta ja puhkab niisiis kõigest selle kurja ning patuse maailma jampsist. Kui nüüd glükoosisüsti ei järgne, siis on tagajärjeks surm. Juba tulebki õde hirmus suure süstlaga, milles hobuseannus glükoosi – läheb veeni.

Ärkamine insuliini koomast on üks kuradi põrgulik tunnetuslik jant. Üks jube pull draamaetendus.
Kõigepealt tunned sa käsivarre veenil, süstlanõela torke kohal õudselt teravat valu, mis on tuhat korda valusam, kui tavaliselt. See paneb su minutiks-paariks hirmsa häälega karjuma. Karjuvad eranditult kõik insuliinisaajad, sest see ei ole oma teha, ei ole tahte poolt kontrollitav. Siis näed sa ennast otsekui kusagilt eemalt ja sa hakkad iseenese kehale lähenema, mis asemel kinniseotuna lesib. Kinni tuleb koomas viibiv insuliinisaaja aga ilmtingimata siduda, sest ärkamise minutil ta vaeseke rapsib ja tõmbleb kramplikult, tohutu jõuga. Ja mis sellest siis välja tuleks, kui ta tõmbluste minutil lahti oleks? … – Hullumaja! –
Poiss näeb ennast ühes lapsepõlve elukohas, ühes külas, on oma kehast oma pool kilomeetrit eemal, umbes sellel platsil, kus poistega rahvaste palli mängiti. Ainult selle vahega, et päevavalguse asemel on punakaspruun õhtu. Ta läheneb oma kehale, juba on sada viiskümmend meetrit … Külavaheteel sõidab hobusemees suure vaadiga, mis metstöölistele saunapäevaks järvest vett veab … Keha aina läheneb …
Õde räägib juba midagi aseme ääres, poiss jõuabki oma kehasse, kuid kogu see olukord tundub poisile ülimalt veidrana, lausa lollakana, ja ta lagistab täiest kõrist metsikut naeru, seejuures kisades:
"Mis te vahite mind niisuguste tobedate nägudega? … ha-ha-ha … Ma saan aru küll, et ma praegu insuliinikoomast ärkama pean … Kuid miks teil sihukesed lõustad kõigil ees on? … ha-ha-ha …! Kallis õekene, teie olete väga-väga ilus naine ja kui ma terveks saan ja suureks kasvan, siis ma avaldan teile armastust … ha-ha-ha … Mu ilus armas kallis õeke, teie olete ju minu päästeingel! – Vägistaja ma tapsin juba ammu ära, täitsa ära, hauda ja teid ma armastan ustavalt lõpmatuseni! …Minu kallis päästeingel …"
Pea pööritab vägevalt, umbes nii, nagu siis, kui Häädemeeste jaanitulel terve toop saare õlut (kuhu aga lurjused küll vist valget viina sisse kallavad) järjest ära jood … Mölin on ka täpselt säärane, nagu kõvasti joobnul. Aga tunne läheb kiiresti järjest paremaks, hing ja vaim saavad kehaga tasapisi jälle üheks heaks tervikuks ja on täiesti täpselt niisugune hüva tunne, et sa oled just praegu uuesti siia ilma sündinud.
Vaatad arsti, õe ja sanitaride totakaid näoilmeid. Meenub anekdoot: "Kui ma olin 14-aastane, siis oli mu isa niivõrd loll, et ma vaevalt seda taluda suutsin. Kui ma aga olin 24-aastane, siis pidin ma imestama, et kuivõrd oli see vana mees veel viimase kümne aasta jooksul targemaks läinud."
Halastajaõe ja arsti näod lähevad ka järjest targemaks ja inimlikumaks ning nad hüüavad poissi juba nimepidi ja paluvad ärgata. Poiss taipab tasapisi, et midagi eriskummalist tegelikult enam maailmas ei sünni ja sa lamad higist märjal haiglaasemel nagu värske šokolaadikompvek. Vastad arsti küsimustele.
Veel tuleb liitrine toop musta kohvi ära juua, kuhu õde oma kakssada grammi suhkrut sisse surub.
Seejärel vanni ja puhas pesu selga. Igal hommikul. Kaks kuud jutti.
Sestap on insuliiniravi kuninglik ravi.
Keha tugevneb otsustavalt. Keskmine kehakaal suureneb 10-15 kilo võrra. Rakumembraanide läbilaskvus, seega (eriti glükogeeni) ainevahetus paraneb, ja lihastegevus muidugi tõhustub.
Edasi saaks juba ise ennast tervemaks teha. Kui tõsist tahtmist jätkub. – Näiteks spordi abil.
Palugem jumalat iga ülekohtuselt kannatava lapse eest maailmas.

Allikas: Ville Sonn
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud