sonn-ii-palugem-jumalat-kannatava-lapse-eest - Arvamus

Sonn II: palugem jumalat kannatava lapse eest

25. jaanuar 2011

SI-30

Tekst: Ville Sonn "Humanus"

Palugem jumalat kannatava lapse eest

Igat masti libekeelsed poliitikud aina patravad seksuaalvähemuste õigustest ja homo-perverssuste normaalsusest. Maniakaalse sugukihuga mehed üle ilma saavad sellest vaid hoogu ja indu juurde:
"Hõissa! – Kepin keda tahan, annan aga tagumikku, annan silma ja suhu, kas tüdruk, poiss, vanake või peni, kana või krokodill – mis vahet seal on? Auk on auk ja pauk on pauk! … Häähh! Karistused on eurovanglates naeruväärselt tühised ja kerged. Neist ilusatest "humaansetes" vanglatest ka põgenetakse tihti. Mis siis muud, kui jälle abitute süütute laste kallale! – Annan aga minna, kui lollakas riik eriti ei takista ... Hollallaa! – Pärast võiksin ju küll parem oma õnnetu ohvri vagaseks teha … Järsku pääsen niiviisi ilma tunnistajateta üldse karistusest? – Hõissa!"
Ega see asi enne ei muutu, kui elanikkond üha enam omakohut - mahalöömist - tarvitama hakkab.
Aga kuriteo ohvriks langenud laste kannatustest ei ole "humanistide" mölinas suurt midagi kuulda.
Kuidagi raske ja ebamugav. Keeruline. Ja üldsegi mitte parlamendis efektitsemiseks …
Palugem jumalat iga ülekohtuselt kannatava lapse eest maailmas.
Lahke lugeja, ma üritan korraks õige ühe õnnetu kannatajaga kaasa minna. – Sa järgne mulle.

-----

Vägistas kord üks värdjalik maniakk poisslapse, nagu seda näiteks rooma katoliku kiriku tsölibaadi tingimustes kirikumeeste poolt aina tehakse.
Poiss oli vapustatud, ei saanud kuidagi enam inimese normaalset tunnet tagasi. Ülekohus oli taevani tõusev ja kisendav … Kas selleks olid isa ja ema talle elu andnud, ta loonud ja kasvatanud!?
Terav raevuhoog ning masendav-must kirg – see vägistaja ära tappa, puruks raiuda, tükkideks lõigata, ära põletada, põrgupõhja heita. Oma kujutluses ta seda aina ja üha tegigi, kui halvad pildid peas ta üle taas võimust võtma hakkasid.
Mida võis õnnetu laps veel peale hakata!
Midagi muud ei saanud poiss siis enam teha, kui seisis ühe koha peal akna all ja võitles oma kujutluses vägistajatega, võitles inimliku kurjusega, tappis neid kirve, noa ja vaimujõu abil. Peas oli tohutu pinge.
Kuni ükskord avaneski võimalus vägistajale soome pussiga kallale tormata! …
Reaalselt pussnoaga elusolendile virutada ei olnud koguni mitte niivõrd kerge, kui see vaimus peetud tuhandetes võitlustes oli. Ometi poiss võttis oma elujõu ja tahte kokku ning virutas … Imelikult kerge kuum surin oli korraga kogu kehas ja vaimus … Oleks justnagu sulekotti virutanud, mitte elusolendit.
Vaene poiss sattus pärast tema poolt sooritatud meeletuid noahoope vaimuhaiglasse, kuid ta tundis suurt kergendust. Vaatamata kõigele ja olukorra jampslikkusele oli ta väärikus justkui taastatud.
Palugem jumalat iga ülekohtuselt kannatava lapse eest maailmas.

Surmanuhtlus?

Jälle kord küsimus inimese poolt sooritatud kuriteost ja sellele kuritööle inimese poolt määratavast karistusest. – Kas inimene võib ränga kuriteo eest karistades selle kurjategija tappa? – Elu ja surm on ju jumala otsustada? – Lahke lugeja, ma ei oska tõesti sellele küsimusele päris ammendavalt vastata. Kuid ma tunnen, et mõnikord küll, kui lootusetult kuri maniakk kaitsetule süütule lapsele kallale läheb, ei ole ka jumal taevas selle vastu, kui tubli mees lapse elu päästmiseks selle ilge kurjategija tapab.
See tundub mulle jumaliku õiglusena, kuid jumal ei ole inimesele selles osas vist iialgi veel otsustavaid hinnanguid ja soovitusi andnud. Nii et absoluutne tõde tapmisest on mullegi üsna tundmata.
Kahjuks ei oma inimene absoluutse tõe tunnetamise õigust. See on kahjuks inimesele keelatud.
Jumal on inimesele vaid valikuvõimaluse kinkinud.
Palugem jumalat iga ülekohtuselt kannatava lapse eest maailmas.

Allikas: Ville Sonn
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud