Sild: Tartu Lenini kui võõrsümboli likvideerimine linnapildist aastal 1990 Trüki E-mail
15. september 2011

SI-281

23. augustil 1990 Tartu kesklinnas Lenini pühakuju mahavõtmisel kraanat juhtinud Assar Sild meenutab.

Tekst: Assar Sild

Mäletan hästi 22 augustit 1990. Oli päikesepaisteline tööpäeva lõpp, mil naasin maakonnaobjektilt Tartu KEK-i hoovile. Kraanahalli eest leidsin mureliku näoga Harri Hennu ja pärisin, mis talle muret valmistab? Meie eavahe oli küll ligi 30 aastat, kuid saime maamehelikult hästi läbi. Saingi sealsamas teada Hando Kruuvi algatatud hullust plaanist tolleaegse EPA eest, Riia mäelt Lenini kuju maha võtmisega austada kommunismi ohvreid, tõsta taas rahva vabaduse soovi ja innustada rahvast oma eeskujuga tegudele.

Harri oli pärinud läbi juba kõik suurte kraanade juhid, kuid need olid valdavalt vanemad mehed, kel Vene võimu vastu jänesed püksis. Olid ju vanemad mehed ka selles totras riigikorras ikka mingid ellujäämise süsteemid loonud ja elasid hirmus kaotada seegi. Noorte tulevik selles mädanevas riigikorras oli aga päris pime ja sihitu, sest ei jagatud enam tasuta elamispindasid ja käis nende hinnaralli.

Mitte miski ei ilmu inimese ellu niisama, vaid kõik ilmub meie materiaalsesse maailma meie mõtete summana! Olin lapsepõlves saanud esimese Eesti Vabariigi kohta teadmised vanaisalt, kes okupatsiooniga Siberi vanglatesse saadeti ning sinna asumisele küüditati ka tema pere, sealhulgas minu isa. Nii oli see temp nagu minu jaoks loodud ja nõustusin otsemaid. Harri kahtles veel autojuht Allus, kuid lubasin talle, et sellest ei saa takistust, kuna mu sõber Aleksander Kuusik, Zil poolhaake juht, oli alati sellisteks tükkideks valmis.

Nii istusimegi juba poole tunni pärast sõber Sassiga Riia mäel suure Lenini ees platsi pingil ja mõõtsime pilguga, kust suunast, kes esimesena, mispidi postamendile läheneb, kuhu paigaldada kraana käpad (ei teadnud ju keegi täpselt puusliku kaalu ja selleks pidin objektile võimalikult lähemale saama), et vajadusel kasutada kogu kraana 10-tonnist võimu. Hando uuringud ja arvutused ütlesid, et üle 4 tonni ei kaalu see pronksist junn kindlasti. Uskusin, et saan ta maha ka, kui see peaks 7 tonni kaaluma. Ja see istumine seal tasus end ära.

Hommik 23 august, see oli lahe. Kell 5 läbisid veel magavat Riia tänavat kaks rasket masinat, saatjaks mõned väiksemad. Nagu põnevusfilmis ilmus läbi udu Lenini kõrvale 10-tonnise tõstevõimega Kamaz mootoriga Zil 133 baasil autokraana KC 3575 A (õnnestus kohe esimene sissesõidukatse üle äärekivi) ja kohe minu järel samuti esimese katsega perfektsele kohale Zil 130 baasil poolhaage Aleksander Kuusiku juhtimisel.

Juba enne, kui väljusin auto kabiinist, pöörati külgedelt lahti mu kraana käpad, iga käpa juures oli mees. Veendusin, et olingi saavutanud parima positsiooni, kuna käpad asetsesid postamendi trepiastmete kohal täpselt, masinaga enam manööverdama ei pidanud. Tundsin, kuidas kogu ettevõtmine korda läheb. Mul jäi vaid kraana käppadele tõsta. Kui konksu ninast lahti lasin, olid tragid poisid selle 300 kg konksubloki ka ninast otsemaid lahti tõstnud ning tuliuue metalltropi silmuseks keeratuna ja pesuehtsa uue pesunööriga varustatuna konksu otsa ajanud. Hüdrokraanaga polnud keeruline avatud silmust kiilakale kaela lasta.

Elu kõige pidulikuma ja rahuldustpakkuvama lipsu kokkutõmbamise osalisteks said Harri ja Hando. Ma polnud kade, sest tundsin end veel tähtsamana. Poosin ju ilmselt esimese Lenini NSV Liidus!? Lenin poolhaakele seljatatud, ergutasime Sassi KEK-i poole kihutama ja seda mu sõber, gaas põhjas, ka tegi.

Kuni mina kraana poiste abiga kokku sain ja rooli jõudsin, olingi äkki üksi ja see tekitas vähe kõhedust. Läksin põhjagaasiga järele oma poistele. Pauluse kiriku juures hakkas masin saavutama oma maksimumi 100 km/h, kui märkasin oma sabas tihedalt üht sõiduautot sõelumas. Arvasin, et miilitsad. Keerasin 17 tonni rauda ühest tänava servast teise õõtsuma, et mitte sebijat mööda lasta ja sedasi talle oma eesmärgist veenvalt teada andes. Tänaval ühest servast teise lainetades läbisin raudteesilla vastassuuna poolelt ja kohe paremale, oma ritta. Sõiduauto tuled kadusid peeglist. Irw...

Omade keskel KEK-is tõmbasin "Suure Lenini" veel korra võlla, vabastasin temast ka Sassi poolhaake ja paigaldasin kadunukese ettevõtte värava kõrvale. Parkisime tehnika oma tavapärasele kohale ning mängisime tööpäeva alguseni lolli, nii nagu iga tööle saabunud ülemus - et kes selle tembuga nüüd hakkama sai?! Vist Priit Rajasaar tõi kadunukese jalge ette vastaspõllult tema viimased lilled ja luges kurjamile ka oma sõnad peale.

Kogu aktsiooni käigus polnud mul oma rollile keskendudes aega ringi vaadata, kes kõik selles osalesid ja millist osa täitsid. Alles pärast sain ülejäänud osalejatelt kuulda, kuidas läks. Keegi oli EPA ees aega võtnud - alates kraana platsile keeramisest kuni seljatatud puusliku ärasõiduni kulus 4,5 minutit. See oli kindlasti maailmarekord. Kõik läks nii libedalt, nagu oleks harjutanud kogu elu. Ju see kõik pidigi siis nii minema. Aleksander Kuusiku tolleaegne naabrimees Meelis (perenime ei mäleta) oli samuti põnevusest kohale sõitnud ja sealsamas kõrval oma Ladaga passinud. Ta avastas nurga taga hiiliva Arnold Saia ning ajas seda mööda kõnniteid Tartu poe ees, puude vahel autoga taga. Sellega ei lasknud Meelis Arnoldit meid segama ja ehk päästis niimoodi ka selle õnnetu elugi? Oli vennike lipanud surmahirmus päris kiiresti ja tal polnud ilmselt aega mõeldagi oma jumala päästmisele.

Kuidas Lenin Raekoja platsile viidi ja mis seal toimus, kuulsin tööpäeva lõpul objektilt KEK-i tagasi saabudes. Keegi oli kogu selle kino tolleaegse kohmaka videokaameraga üles võtnud. Hommikuse udu ja vähese valguse tõttu oli EPA ees toimunu üsna kehvalt peale jäänud, kuid sellel oli siiski arusaadavalt näha poodava ja kraana siluett ning kuulda Harri Hennu hääl: "Assar, lase allapoole!" Kuulsin, et see video taheti mingeid teid kiiresti Rootsi saata, aga mul õnnestus veel enne sellest koopia teha. Koopiat küsiti minult hiljem ühe sõjaväelase vahendusel, kroonika kirjutamise tarvis ja nii ta minuni enam tagasi ei jõudnud. Ehk on kellelgi neid koopiaid veel, ei tea?

Allikas: Assar Sild
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (3)
  • 15. 09. 2011 18:04:01 | Ajalooline tõde

    Assar Sild tunnistab: "Harri oli pärinud läbi juba kõik suurte kraanade juhid.." Seega oli Harri Henn asja eestvedaja ja nii nagu majaehituses ei oma tähtsust kes ladus kive või kes juhtis kraanat, tegijaks loetakse ikka kas ehituse organisaatorit või arhitekti. Kokkuvõtlikult on ikkagi Harri Henn Lenini mahavõtmise eestvedaja, Assar aga tubli ja julge kraanajuht.

  • 15. 09. 2011 20:08:52 | Margit-Mariann

    Assar Sild kirjutab, et sai Lenini mahatõstmise plaanist teada KEKI hoovil, Harri käest: "Saingi sealsamas teada Hando Kruuvi algatatud hullust plaanist tolleaegse EPA eest, Riia mäelt Lenini kuju maha võtmisega austada kommunismi ohvreid, tõsta taas rahva vabaduse soovi ja innustada rahvast oma eeskujuga tegudele."

    Kuulge kukepoksijad, aitab! Sõna on tõelistel meestel ja ajaloo huvides.

  • 15. 09. 2011 22:23:22 | Kana

    Tegelikult võttis Tartus Lenini kuju maha Margit-Mariann Koppel.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.