Siim: eestlaste 1944. aasta tragöödiat süvendas pime usk Inglismaasse Trüki E-mail
26. juuli 2011

SI-247

Autori kommentaar:
Sinimägede lahingud, mis algasid Vene vägede suurpealetungiga 24. juulil 1944, tähendavad ka Narva langemise ja loovutamise lahinguid, mistõttu neid võiks parema mõistmise huvides nimetada ka Narva langemise ja Sinimägede lahinguteks. Julgust mõnede kriitiliste ja otsekoheste seisukohtade väljaütlemise jaoks olen saanud legendaarsetelt vanadelt võitlejatelt, kes on üllatanud justkui Issandast antud selge mõistusega. Näiteks käesoleva aasta juuli esimesel nädalavahetusel Leegioni eliitüksuse pataljoni „Narva“ veteranide kokkutulekul Elvas lausus Pärnumaalt pärit 1925. a sündinud Jaanus Tasuja, erakordselt selge mõistusega ja rühikas maamees, kes alustas sõdimist 16 a vanuselt lakooniliselt: „kõik see oli ju ilmaasjata“  - Narva kaitsmise kohta. Veelgi legendaarsem mees, Kaljo Jakobsoo, kes samuti läks 16 aasta vanuselt Treffneri koolipingist sõtta, ütles kunagi 10 aastat tagasi siinkirjutajale Toilas toimunud kokkutulekul, et kui me oleksime tollal teadnud, et juba varem on liitlaste poolt Eesti ära antud ja sõja saatus otsustatud, poleks me mitte mingil juhul nii ennastohverdavalt nagu hullud seal võidelnud, me polnud fanaatikud, me olime haritud poisid.


Tekst: Tõnis Siim

SINIMÄED – SUVI 1944: Kohustus meenutada ja arutleda saatuslike valeotsuste üle

Ajalugu kuulub võitjatele. 1944. aasta vastupanu (Teine vabadussõda) lõppes eestlastele kaotaja poolele jäämisega ning rahvusliku katastroofiga: ülisuured inimkaotused, purustatud linnad, hilisemad etnilise puhastuse tsoonid, ümberrahvastamine jne). Seetõttu on 1944. aasta vastupanu ametlik käsitus Eesti tänasest poliitilisest sõltuvusest tingituna üles ehitatud sellisena, et see oleks ühilduv juhtivate lääneriikide (USA, Inglismaa, Saksamaa) sama asja ametlike käsitustega ja mis peamine, neile vastuvõetav.

Võitjariikide ja eriti sõjajärgse Saksamaa arusaamade kohaselt kuuluvad meie Narva ja Sinimägede 1944. aasta lahingute kangelased paraku aga nn sõjapikendajate (kriegsverlängererite) põlastusväärsesse kategooriasse, kuna juba 1944. a veebruariks, kui algasid lahingud Narva jõe joonel, pidi sõja saatus igale terve mõistusega inimesele selge olema.

Ülepingutatud soovist meeldida lääneriikidele on Eesti võimud käitunud Sinimägede kaitsjate suhtes lausa skisofreeniliselt – lubavad küll võrdsustada 1944. aasta kaitselahingutest osavõtnute staatuse 1918.-20. aasta Vabadussõja veteranide staatusega, kuid julgevad seda tõenäoliselt  teha alles siis, kui kunagised leegionärid on siit ilmast vanuse tõttu juba lahkunud.

Veelgi enam – sõjaeelse EV järjepidevust ja Jüri Uluotsa poliitilist kurssi jätkava tänase EV kõrgema riigivõimu esindajad, kes järjepidevuse kandjatena supi, mis aia taha läks, ise keetsid, kui kutsusid 1944. a veebruaris eesti mehed Eesti piiride kaitsele, sest Narva oli langemas, ei julge ise nüüd minna isegi kõnelema Narva langemise - Sinimägede lahingute iga-aastasele mälestuskokkutulekule. Riigivõim on Sinimägede kokkutulekul pikki aastaid olnud esindatud ainult kohaliku vallavanema tasemel, jättes mulje, nagu Sinimägedes oleks 1944. aasta suvel tegemist olnud kohaliku Vaivara valla ja Venemaa vahelise sõjaga.

Pehmelt öeldes veidra käitumisena võib vaadelda ka võidusamba avamise lugu. Vältimaks Läti leegionäride  probleemi kordumist Tallinnas - Eesti 1944. aasta kaitselahingute veteranide (sh eesti leegionäride) organisatsioonina ilmumist vabadussamba avatseremooniale, mis võinuks mitte meeldida USA mõningatele mõjukatele ühiskonnagruppidele, nimetati algselt vabadussambana kavandatud mälestusmärk ümber 1918.-1920. aasta Vabadussõja võidusambaks. See kavalus andis võimaluse 1944. aasta kaitselahingute veteranidele öelda, et teil pole organisatsioonina ristisamba juurde vähimatki asja, kuna sellega mälestatakse hoopiski teise sõja kangelasi.

Eesti poliitikute skisofreenilist sundkäitumist – räägitakse ja lubatakse üht, tehakse aga hoopiski midagi muud ja väga kummalist - iseloomustab kKa pronkssõduri kui okupatsioonisümboli viimine esimeses Vabadussõjas langenud kangelaste kalmistule, mida hakati nimetama sõjaväekalmistuks. Selle asemel, et teha Tõnismäe pronkssõdurist rohkete infostendidega teavitamissõdur Eesti saatuse selgitamiseks ja kõigi sõjaohvrite mälestamiseks ning sõjaväekalmistul taastada endine memoriaal.

Lihula samba häbiväärse kõrvaldamise lugu kuulub samasse ritta.

Tänase, postsovetliku Eesti kroonilist kreenis olekut ja suurte inim- ja rahvastikukadude 1991–2011 põhjuseid  tuleks muuhulgas otsida ka moonutatud ajalookäsitusest. Riigilaeva navigeerimisel kaardi järgi, kus veealuseid karisid kujutatakse poliitilistel põhjustel hoopiski sügavikena, millest kohusetundlikult ka lähtutakse, on  riigilaeva kreeni vajumine asjade loomulik käik.

Mille nimel ja millistel kaalutlustel mindi 1944. aasta veebruarist alates kaitsesõtta, mida on nimetatud ka Teiseks vabadussõjaks

Pärast sõda mõeldi välja läänele vastuvõetav eestlaste 1944. aasta sõjalist vastupanu õigustav versioon, mille järgi eestlased võitlesid 1944. aastal sakslaste poolel valdavalt üksnes soovist  hoida rinnet selleks, et 75 000 eestlast saaksid põgeneda läände, kus jätkata võitlust Eesti iseseisvuse eest ja koos teiste lääneriikide kodanikega kommunismi vastu. Samavõrd eksitav on vastaspoole - internatslike ja nn antifašistlike rühmituste versioon, mille järgi 1944. aastal võitlesid eestlased Narva rindel (sh Sinimägedes) ja hoidsid rinnet selleks, et Kloogal ning mujal Eestis saaksid surmalaagrite korstnad võimalikult kaua suitseda.

Siiski tuleks rääkida ka tegelikest motiividest, miks eestlased tollases saksa vägede jaoks juba totaalse taganemise ja rinnete kokkuvarsemiste ajal Eesti riigipiiride kaitsele siiski veel asusid ja millele nad ennastohverdavalt võideldes lootsid.

Saatuslike valeotsuste põhjus oli suutmatus kriitilisel hetkel ületada võiduka Vabadussõja kordamisele rajatud kaitseplaani sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse alusel loodud ebaadekvaatset üksnes ja selle põhjal paika pandud reageerimsviisi ning mitte minna teele, milleks rahuajal valmistuti - 1918.- 20. a. sõja kordamisele.

Kriitilisel hetkel, kui vaenlane oli 2. veebruariks 1944. jõudnud Narva jõeni, jäid eestlased vastupanu organiseerimisel omaenda sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse vangi, mille järgi võitu Vabadussõjas kujutati eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatusena ja mitte juhuslikkusena, nagu see tegelikult oli. (Juhuslik, sest Vene impeerium jäi püsima ja kuna juba pool aastat pärast Tartu rahu sõlmimist vabanesid Trotski punaväed mitmes piirkonnas sõjategevusest, võinuksid vabanenud väekoondised okupeerida Eesti mõne nädalaga - kuid õnneks ei jäänud Vabadussõda venima ja rahu jõuti sõlmida õigel ajal).

Eesti Vabariigi 1930. aastate kaitseplaan oli üles ehitatud ainult  militaarkaitsele – võiduka sõja võidukale kordamisele ja alternatiive välistavale primitiivsele mõtlemismallile, mida rahvalikult väljendati lausega surm siin - st lahingus või (hiljem) Siberis. Kaitsepoliitikas välistati arvestamine igasuguse muu kaitseplaaniga peale militaarse. Plaan B mittesõjalisteks vastupanumeetmeteks võimaliku kaotuse korral rahva ja rahvuse säilitamiseks okupatsioonide tingimustes sõjaeelses Eesti kaitseplaanis puudus.

Kui läks sõjaks, siis sai Eesti 1944. aasta tragöödia üheks põhjustajaks ka see osa sõjaeelsest propagandistlikust ajalookäsitusest, mis võimendas Inglismaa justkui eestlaste parima sõbra omakasupüüdmatult suurt abi Vabadussõjas (kuna Eesti oli poliitiliselt orienteeritud Inglismaale), ja see abi ei jää ka tulevikus ära, kui olukord seda nõuab. Kuigi oli teada, et liitlasriigid, sh Inglismaa ei olnud vähimalgi määral huvitatud tsaari-Venemaa ühe provintsi iseseisvumisest, vaid ainult Venemaa säilitamisest neile poliitiliselt vastuvõetaval kujul.

Sõjaeelne luul oli teadvuses sedavõrd tugevasti kinnistunud, et lootust inglaste-ameeriklaste päästvale sekkumisele 1944. aasta kaitselahingute ajal ei vähendanud isegi osaliselt liitlaste lennukitega sooritatud Eesti linnade terroripommitamised märtsis 1944. Need toimusid kättemaksuks eestlaste kangelaslikule võitlusele venelaste edasiliikumise peatamiseks veebruaris 1944. Liitlastele loodeti kuni viimaste võitlusteni Eesti pinnal ja veel isegi pärast kaotatud sõja lõppu.

Rahvuslaste 1944. aasta lootused ja tegutsemisplaan olid rajatud stsenaariumile – kohe-kohe lõpeb sõda, saabub vaherahu, millele järgneb liitlaste USA ja Inglismaa päästev sekkumine Eesti iseseisvuse taastamiseks!

 

Jüri Uluots ning teised rahvuslased ei uskunud kaks kuud varem liitlaste Teherani konverentsil 1. detsembril 1943 sõlmitud reeturlikke salakokkuleppeid Balti riikide loovutamise kohta Stalini Venemaale. Need said  tänu Saksa salaluurele üsna kohe avalikuks saladuseks ja neist kirjutasid ka tollased ajalehed. Uluots ja co pidasid seda sakslaste propagandistlikuks valeks, kuna see teadmine ei mahtunud nende tõekspidamistesse, kus domineeris sõjaeelne iseenda poolt loodud vankumatu usk ja lootmine liitlaste appi tulekusse ning naiivne usk liitlaste Atlandi Hartas väljendatud lubadustesse.

Kui jõuame hoida vaenlast sõja lõpuni piiride taga või vähemalt suuremat osa Eestist okupeerimata, osutub Eesti iseseisvuse taastamine liitlaste abiga hiljem lihtsamaks – niisuguste kaalutlustega kutsusid Jüri Uluots ja rahvuslased veebruaris 1944 eesti mehi piiride kaitsele – teise vabadussõtta. Sest sõja lõpp või vähemalt vaherahu kehtestamine, millele järgneb liitlaste sekkumine Balti riikide iseseisvuse taastamiseks, näis rahvuslastele tollal olevat lähimate kuude küsimus.

Tänastest Läänele vastuvõetavatest Sinimägede võitlusi õigustavast kahest eksitavast versioonist

Juulis 2009, kui möödus 65 aastat Narva langemisest ja lahingute algusest Sinimägedes, osalesid Sinimägedes toimunud kokkutulekul oma tõe kuulutamisega ja õiguste kehtestamise nimel üheaegselt kaks omavahel vaenutsevat poolt nagu 65 aastat tagasi. Mäe tipus pidasid kõnesid ja mälestasid oma langenuid eestlased, kes kõnelesid Eesti riigi ja rahva püsimajäämise nimel peetud võitlustest ja orus, teisel pool teed pidasid samal ajal vastumiitingut võimsate valjuhääldajatega varustatud vastaspoole esindajad – 1944. aasta sõja võitjate järeltulijad - internatslike ja nn antifašistlike organisatsioonide esindajad.

Mäe jalamil vene keeles peetud kõnede võimendus oli miitingu alguses sedavõrd võimas, et häiris mäe tipus peetud kõnelejaid ja miitingust osavõtjaid. Huvitav on seejuures asjaolu, et nii sõjas kaotajapoolele jäänud eestlased, kes pidasid oma kõnesid Grenaderimäe tipus kui ka võitjate-okupantide järeltulijad ja nende oraatorid orus, kes olid end teatraalselt riietanud koonduslaagrite vangide triibulistesse kostüümidesse, vältisid oma kõnedes tõde sellest, millistel kaalutlustel vaenupooled 1944. aasta suvel tegelikult võitlesid, vaid pidasid otstarbekamaks kasutada hoopiski pärast sõda loodud võitjariikidele vastuvõetavaid ja kanoniseeritud poliitkorrektseid versioone tollaste võitluste õigustamiseks.

„Antifašistide“ õigustus Narva rindel ja Sinimägedes aset leidnud tapatalgutele oli seejuures üles ehitatud lausa modernistlikult – nad ei kasutanud kordagi vanu nõukogude aegseid märksõnu nõukogude korra taastamisest, sotsialismi ülesehitamisest, nõukogude vägedest kui ENSV vabastajatest jne, vaid olid oma sõnumi üles ehitanud ainult Läänes ja ennekõike USA-s kõlapinda leidvale fašismivangide ja koonduslaagrite vabastamise motiivile. Nende sõnum seisnes näpuga näitamises mäe tipu suunas, kus nende määratluse järgi peavad oma kokkutulekut SS-lased - fašistid, kes 1944. aastal võitlesid selle nimel ja pidasid rinnet, et surmalaagrid Kloogal ja mujal Eestis saaksid võimalikult kaua läbi viia holokausti, hävitada juute ja kõiki teisi väga erinevatest rahvustest antifašiste. Pealetungivad vene väed aga võitlesid selle eest, et need inimsusevastased kuriteod ei saaks Kloogal takistamatult jätkuda. Vangiriietuses oraatorid lugesid ette USA ja paljude teiste lääneriikide antifašistlike organisatsioonide poolt saadetud protestikirju, mis mõistsid hukka fašistide ja SS-laste kokkutuleku Eestis Sinimägedes ja milles avaldati imestust selle üle, kuidas niisugune kokkutulek ühes Euroopa riigis üldse võimalik saab olla. Seejuures skandeeriti iga natukese aja tagant mitu korda järjest vene keeles fraasi: fašism ei lähe läbi ja näidati seejuures jällegi mäe tipu suunas, kus kõnesid pidasid eesti rahvuslased ja nende külalised.

Grenaderimäe tipus peetud eesti rahvuslaste kõned olid üles ehitatud lisaks tavaretoorikale, mille järgi rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei väärigi seda, hiljem paguluses välja mõeldud Läänele vastuvõetavale versioonile, mille järgi 1944. aastal võideldi selle nimel, et 75 tuhat inimest saaksid põgeneda Läände, et seal  võitlust koos vabade rahvastega Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest jätkata. Ei ühtki sõna sellest, et 1944. aasta vastupanu osutus mõttetuks tapatalguks, kus hukkus rohkem kui 100 tuhat inimest, kuna liitlased olid juba 2 kuud enne võitluste algust loovutanud Balti riigid Teherani konverentsil salakokkuleppega Stalini Venemaale - kõige alatumal viisil, kuna ei informeerinud sellest Balti riikide saadikuid Läänes, millest ka kogu sellest tulenenud enneolematult suur traagika eesti ja läti rahvale.

Olgu mainitud, et juhul, kui 1944. aastal tõepoolest oleks võideldud selle nimel, et võimalikult palju eestlasi pääseks põgenema, et Läänes võitlust jätkata, ja see oleks ka õnnestunud ning oleksid lahkunud kõik need 200 tuhat kõige elujõulisemat põliselanikku, kes suurte põgenikevooridena rühkisid 1944. aasta septembris teid ummistades ranniku suunas, kuid kahjuks või õnneks kohale ei jõudnud - sarnaneks  tänane Eesti tervikuna rahvastiku koosseisult Ida-Virumaale.

Kuna ajalugu kuulub võitjatele, siis sellisel juhul valdavalt mittepõlisrahvast koosneva Eesti sõnum sellest, mille nimel võitlesid eestlased 1944.aastal saksa poolel, ühtiks tänaste nn antifašistide versiooniga, mille järgi võideldi Sinimägedes ja hoiti rinnnet selle nimel, et Kloogal ja mujal Eestis saaksid koonduslaagrite korstnad võimalikult kaua suitseda. Eestlaste paguluses välja mõeldud oma Läänele vastuvõetav suhteliselt väheatraktiivne versioon jäänukski sel juhul ainult Läände ja oleks tänaseks juba unustuses koos hääbunud vana pagulasühiskonnaga.

Narva ja Sinimägede lahingute kajastamine maailma jaoks

Rahvusvahelises telekanalis Viasat History, mille vaatajate hulka loetakse miljonite inimetega, näidatakse perioodiliselt suurejoonelist 13 seeriast koosnevat ajaloofilmi "Teine maailmasõda värvifilmil", mis on paljudest kroonika- ja dokfilmide lõikudest kokku pandud ja digimeetoditega värviliseks muudetud.

Selle filmi 8. seerias, mis hõlmab 1943.-1944. aasta sündmusi rinnetel, näidatakse lühidalt idarinde kulgemist põhjast lõunasse, mida pole põhjas Leningradi all kolm aastat liigutatud ja mis on sügavalt itta jäänud, kuna pole teiste rindeosade kiire edasiliikumisega lääne suunas kaasa läinud ja mille kaitsmine nii pikas ulatuses käib väljakurnatud Saksa vägedele üle jõu, mistõttu neid ähvardab kottijäämise oht. Näidatakse 14. jaanuaril 1944 alanud Punaarmee pealetungi Leningradi piirkonnast ja rinde peatumist Narva jõe ääres, mille tulemusena Saksa suured väekoondised rohkem kui 200 tuhande võitlejaga jäävad lõpuks Lätis Kuramaal kotti.

Rinde seiskamist Narva jõe joonel kommenteeritakse Hitleri järjekordse põikpäise sõjareegleid ja kindralite plaane eirava otsusega mitte õigel ajal taganeda, nagu see leidis aset Stalingradis ja veel paljudes kohtades, kus poolearuline füürer keeldus andmast kindralitele luba õigel ajal taandumiseks. Ei tehta üldsegi juttu sõja seostest eesti ja läti rahvaga. Küll aga mainitakse samas lõigus, et Soome lükkas tagasi neile tehtud ettepaneku vaherahu sõlmimiseks ja kapituleerumiseks ning otsustas sõda jätkata.

Siit tekib küsimus, kas Narva kangelaslik kaitsmine ja rinde seiskamine võis olla karuteene: ennastsalgavuse kättemaksuks olid purukspommitatud Eesti linnad ja suured inimkaotused, viimast ka liivlastele, kes Kura koti tekkimise tõttu kaotasid oma ajaloolistel asualadel kodud. Ent karuteene veel ka soomlastele - rinde püsimajäämine Narva jõe joonel võimaldas soomlastel 1944. aasta alguses kapituleerumisest keelduda ja see toimus septembris 1944 märksa raskemate tagajärgedega. 1944. aasta alguses aset leidnud soomlaste kapituleerumine säilitanuks võibolla Karjala kannase soomlaste asualana, kuigi okupeeritud kujul ning olnud ka paljudes teistes osades leebemate tingimustega kui septembris toimunud kapituleerumine, jäänuksid ära ka jätkusõja viimased suured ohvrid.

Õppetund tänase Eesti jaoks

Laulva revolutsiooni ajal tekkis tagasihoidlikul kujul ka eluterve arusaamine kaitsepoliitikast, mille järgi Eesti kaitsepoliitika üheks nurgakiviks pidi saama selle mittesõjaline osa - ohu ja etnilise puhastuse piirkondade/tsoonide Ida-Virumaal ning mujal taasasustamine, ennekõike sealt piirkonnast pärit põlisrahvaga. Lisaks põlisrahva sidumisega oma maaga on niisugusel kaitsepoliitilisel meetmel ka demograafilist olukorda parandav mõju, kuna maal on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem, mida väga ilmekalt näitas sõjaeelse Eesti kogemus. Arvestati ka sellega, et kui poleks rahvast oma ajaloolistel asualadel, ei aita ükski õiguslikku järjepidevust tõendav dokument muuta neid asualasid endisele põlisrahvale kuuluvaks territooriumiks ega suudaks seda teha ka parim sõjavägi – tulemuseks jääks suur null nagu ükskõik kui suurt arvu nulliga korrutades on tulemuseks ikkagi null.

Selle eluterve arusaama järgi jõuti anda mõnele piiriäärsele eesti talule väikeseid rahalisi toetusi. Üsna kiiresti aga visati eluterve osa kaitsepoliitikast prügikasti ja Eesti jätkas taasiseseisvumise järel 1991. aastal oma kaitsepoliitika kujundamisega sealt, kus enne sõda pooleli jäädi – valmistumisega 1918.-1920. aasta Vabadussõja ja uue asjana 1944. aasta sõja edukaks kordamiseks Venemaa vastu. Kogu Eesti kaitsepoliitiline ressurss ning prioriteet suunati peamise liitlase USA kriitikavabale toetamisele tema sõdades ja paraku ka sõjakuritegudes - arvestusega, et kui venelased hakkavad jällegi oma tankide ja autodega üle Narva jõe silla tulema, siis ameeriklased tulevad vastutasuks neile osutatud sõjaliste teenete eest meile kiiresti appi, et üle jõe kippuvaid venelasi tagasi lüüa.

Kuna tegemist on väga absurdse kaitsepoliitilise arusaamaga, siis sellele vastukaaluks võiks kutsuda üles hoopiski valmistuma üheks teiseks minevikusõjaks, mis on 1918.-1920. ja 1944. aastate sõdadega identne, kuna ei kordu iial - see võiks olla permanentne valmistumine uuteks Ümera jõe lahinguteks. Pealegi oleks niisugune militaarne ettevalmistumine vastuvõetav nii lääneriikidele kui ka Venemaale, sest  uute interpretatsioonide alusel väidetakse ajaloolaste poolt, et Ümera jõe lahingus osales ainult kümmekond sakslasest ristirüütlit ja lahing ise toimus praktilised eestlaste ja lätlaste-liivlaste vahel. Valmistumisega samasugusteks uuteks lahinguteks lätlaste ja liivlastega ei solvaks me sakslasi ega venelasi, samas oleks ka vajadus vaenlase kallaletungide vastu end treenida rahuldatud.

Allikas: Tõnis Siim
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (10)
  • 26. 07. 2011 14:57:27 | Enn Oja

    Millegipärast asutakkse ajaloolistes käsitlustes ikka jäigalt kellegi poolele vastandades sellega teisepoole välistatavusepõhjal iseenesest vaenlaseks. Miks ei soovita ajalugu vaadelda kõrvalt, erapooletuna? On ju kõik toimund OMAS ajas, meie käsitlus toetub aga enamassti takka tarkusele.
    Ei läind ju kõik eestlased metsa, ülemere, Aadolhvi ja Jossihvipoole sugugi oma vabal tahtel. Nagu ka ei üpatud pärast üle mingi 2011.a teabemõjul.
    Mida teadsid maailmast tollased algaridusega töölispoisid ja maakad kui segadus valitses ka aritlasteulgas? Nüüd aga oleme nii targad et lömastame neid igasuguste vabadussammastega ajuvabade jutlustesaatel. Ja see kõvamehesus upub peagi viinaklaasi.

  • 26. 07. 2011 15:03:01 | Olev Ait

    Ei lugenud süvenenult, aga annaksin ühelauselise kommentaari: 1991 olid võimul kommarid ja suures osas ka jäid sinna. Teri ei eraldatud sökaldest ehk veelkord, kommarkomsomolikamarilja ja ka teatud osa naiivseid olid võimul ja kergelt vahetudes (roteerudes) jäid sinna. Ja need olid ennast varem NLKP üritusele mahamüünud tegelased ja neid sai kasutada erinevat laadi EW taastamise tasalülitamiseks.
    SEETÕTTU: ma ei nimetaks neid tegelasi EW juhtideks, vaid Moskvale, hiljem ka Brüsselile-washingtonile koogutavateks mõttetuteks asehalduriteks.

    edasi mõtlemisele kutsuvalt ja lootuses, et EESTI inimesed teevad oma teod EESTIS

  • 26. 07. 2011 22:34:27 | Ahmed Rannaküla

    Retooriline küsimus Olev Aidale - kes oleks pidanud need terad sõkladest eraldama?

    Allahu akbar!

  • 30. 07. 2011 12:22:14 | Anonüümne

    Allaheitlikkust, alistumist, kapitulatsiooni ehk rahvast säästvat käitumist jutlustav sm Siim võiks teada, et Narva langes sakslaste käsul, kes olid otsustanud eesti loovutada ja kes kahurilihana ehk verekümnist maksma pandud eesti poisse, nende patriotismi, surmapõlgust, võitlustahet, raevu idanaabri vastu oma huvides ära kasutades sundisid katma oma taganemist, jättes eesti sõdurid lõpuks kergerelvastusega ja üldse ilma relvadeta.
    Ei saanud idanaaber läbi Sinimägedelt ja tänu sellele pääses Soome, ei saanud läbi Käreverest.
    Sõda ol itulemas, sellele loodeti, usuti, et see teeb metsikule aasta aega kestnud terrorile lõpu, et punavõim on ajutine, et meid ei jäeta üksi. Süüdistada sõdureid selles, et nad võitlesid...on ....ajuvaba.
    Või usud tõesti, et repressioonid parimate poegade ja tütarde, Eesti riigi loojate kallal, külade, talude hävitamine, oleks jäänud olemata...
    anname alla, valime häbi, siis ei tehta midagi .. on naiivne kanapimedus.
    Jumala ees on need sõdurid mitte argpüksid, vaid julged mehed, kes erinevalt riigi juhtkonnast (kes reetis kaitseväe ja jättis rahva metslase meelevalda) ei loovitanud maad võitluseta. Kommunistid seda ju unustada ei suuda ...nii valus tänini!
    Jah, paljud ei pääsenud minema, randades oli meeletu enesetappude laine, paljud jäid pagemisel merevoogudesse....sest mindi sellega, mis ujus, ka lekkis, paadid olid ülekoormatud, kes uppus, kes lasti põhja sakslaste poolt....

  • 30. 07. 2011 12:48:33 | Margit-Mariann

    Inglismaa olo Vabadussõjas liitlane (huvid kattusid), see oli ka selle pimeda usu põhjus. Ilmselt ei olnud siia jõudnud teadmine, et Churchill oli vahetult pärast MRP-d Soome koos Balti riikidega Moskvale loovutanud. Usuti, et Atlandi Hartat täidetakse (mis polnud aga täitmiseks mõeldud) ja et ajaloo suurimat reetmist kui kasutada Jaan Krossi sõnu ei suudetud uskuda, on ka mõistetav. Loodeti ka uut sõda NSVL ja USA vahel...

    ps. eelmine oli minult. Ja mida sa sinna Narva pataljoni kokkutulekule üldse otsisid, olid liige või käisid kiibitsemas, palju mehi veel tulla jaksas ja mida räägiti, kui palju rahvast oli?...miskipärast nii leilis, et anna minna.

  • 02. 08. 2011 21:24:24 | Ilmar Randmaa

    Proovisin lugeda, aga ei saanud pihta, mis on Tõnis Siimu kirjutise point? Minu meelest on loo pealkirjas rohkem mõtet, kui kogu kirjutises kokku!

  • 02. 08. 2011 21:29:23 | Margit-Mariann

    Jüri Toomepuu juhib Delfi 1.08 artiklis "Eesti riigikaitsetuse põhiprobleem" jätkuvalt tähelepanu sellele, et Eestil puudub arvestatav riigikaitse.
    See oli ka 1939/40 probleem, sest riigikaitse imiteerimisest kirjutab Evi Kalbus-Laamann oma raamatus "Tõde ei põle tuleski. Vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu". Maal oleks veel vastu saadud, aga merel mitte. Riiki kaitsta ei soovitagi ega soovitudki.
    Aga Siimu jutu iva on see, et parem kui poleks iseseisvust olnud, poleks Vene Karu ärritatud...
    kas Venemaal möllanud punaterror siia poleks jõudnud?

    Ja läheneva 20.augusti tähtpäeva eel on põnevad materjalid ilmunud ajakirjas Rahvuslik Kontakt suvenumbris, sest avalikustati Rootsi Välisministeeriumi salastatud dokumendid ja diplomaatide raportid siinsetest sündmustest.
    Sarnaselt Soomega, Rootsi pooldas status quod, iseseisvuspüüdeid peeti ohtlikuks, inimesed unistavad, on kaotanud reaalsustaju. Rootsi oli kiitnud heaks Balti riikide kuulumise NSVLitu, andnud tunnustuse nii anneksioonile kui okupatsioonile. Seisukoht muutus alles pärast Riia ja Vilniuse veresaunu.

    Ja et meie poliitikud ei soovi ärritada punaHiinat, siis nagu leiab Delfi juhtkiri 28.07 on meie poliitikute suhtumine augustis visiidile saabuvasse Dalai-Laamasse häbiväärne, aga imestada pole siin midagi. Vabaduse ja iseseisvuse ja oma õiguste eest seisva Tiibeti rahva on Eesti hüljanud ja genotsiidi ning etnotsiidi heaks kiitnud. Selle taustal: Väärib Eesti vabadust või üht ainumast veretilka, mida Eesti sõdurid selle eest valanud on?

  • 02. 08. 2011 22:17:59 | Ahmed Rannaküla

    Tagantjärgi tarkus olevat täppisteadus...

    Mina arvan nii, et Jumal pani eesti rahva proovile ja Narva ning Sinimägedes tõestas üks osa eestlasi oma armastust maa ja rahva vastu tuues selle kinnituseks vereohvri.. Kahjuks oli aga ohverdus pisikesele eesti rahvale liiga karm ja järelejäänud nahahoidjad, argpüksid, selgrootud lojused ja amööbid heitusid tibla ette põrmu ja lasid end kuulekalt 50 aastat persse trukkida. ( vabandan väljenduse pärast aga nii see oli).
    80- ndate lõpus pani Jumal eestlased taas proovile ja julgemad kinnitasid, et eestlane väärib iseseisvust ja vabadust.... Kahjuks osutusid aga argpükside, kollaboratööride, amööbide ja selgrootute järeltulijad süsteemi poolt nii koolitatuks, et võimuvaakumi hetkel haarasid võimu ja moodustasid eesti rahvavaenuliku administratiivpiirkonna nimega Est Onia. Tänaseks toimub Est Onias teadlik ja sihikindel genotsiid järele jäänud eesti rahva vastu. Ainus viis seda genotsiidi ja administratiivhaldust peatada on õppust võtta araabia rahvastelt kes läbi islami suutsid ühendada kõik hõimud, peksta välja kristlastest kolonisaatorid ja luua omariiklus.

  • 02. 08. 2011 23:25:13 | Ilmar Randmaa

    Ah soo...no jah. Tänud Margit-Mariannile!
    Inimesed ikka arvavad, et mida pikem tekst seda targem ja sisukam see on. Ähh, milline rumalus!
    Nüüd see eestlaste ja teda esindava valitsuse... olematu kaitsetahte juurde. Minu arvates peaks see puudutama seda vaa... riigimaksude asja. Nimelt on võimalik nõuda maksude vähendamist, et siis armee ja sellega seotud ametkonnad "tänavale tõsta". Ülimalt totter on oma maksurahaga toetada illusiooni mingist sõjalisest kaitsest, mida riik oma alamatele nii lahkelt lubab. Me võime olla kaitsetahtetud amööbid, aga sellist lubadus-lollust ei usu!

    Rahvas saaks siis kergemalt oma pangavõlad tasutud ja sellega üleilmalist majanduskriisi natukenegi leevendades. Sest kui võlg tasutud, siis saab inimene aega, et oma kaitsetahtele mõelda.

    On puhas naiivsus mõelda, et juhul kui vene karu meid ründab ja okupeerib, siis pangale pole vaja võlga tagastada! Nad sügavalt eksivad! Siis milleks kulutada seda vähekest maksuraha mingi võimetu, tahtetu, saamatu... armee peale,... ja kindralite peale? Puhas rumalus!

  • 03. 08. 2011 10:53:45 | Heino Harju

    Netisügavustest pihku sattunud anektoodi copy-paste.

    Läti metsatöölised on eesti piiri lähedal tööl. Õhtul selgub, et kaks meest on metsa jäänud. Minnakse otsima ja selgub, et meestele on üks puu peale kukkunud ja nad ei saa sealt alt enam välja. Sõbrad küsivad, miks nad appi ei hüüdnud. ― Ei saanud, eestlased oleksid kuulnud.

    [ vihje Afganistanile ja Iraagile, st. eestlaste "abivalmidusele" riigipöördel teistes riikides)

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.