Sõltumatu Infokeskus

Olen vahest neid kuulutajaid kuulama jäänud, käinud ka nende koosviibimistel ja ikka jääb neist mulje, kui hirmukülvajatest. Baseeruvad ja toituvad meie traditsioonilised religioonid hirmust. Nii palju, kui neid oma elu jooksul kuulama olen juhtunud, räägivad need maailmalõpust ja päästmisest ja just materiaalse maailma vaatevinklist, nimetades end ise vaimseteks juhtideks ja hakkavad tuliselt vaidlema, kui selgitan oma seisukohti päästmisest. Maailmalõpu hirmus lähevadki inimesed kirikutesse paluma jumalalt armu ja päästmist? Milleks? See nn. maailmalõpp tuleb inimese enda mõtete tulemusel tema enda sisemaailmale haiguste ja muude kannatuste näol just religiooni poolt sisse süstitud hirmude tõttu. Jumal pole keegi kolmas isik ja kohtumõistja, vaid meie ise oleme loojad oma teadlike mõtetega. Oleme ju loodud jumala näo järgi ning jumal elab meis kõigis ja on igal pool. Tõstad kivi või lööd laastu ja seal ta on. Temaga suhtlemiseks pole tarvis kirikuid, piisab inimese enda mõtlemisest. Põrgu loob inimene oma reaalsusse oma mõtetega, samamoodi nagu paradiisi. Valides oma mõtteid, loomegi oma tuleviku. Palvegi pole just õige pöördumine oma jumala poole, vaid pigem võiks see olla tänu asjade eest millest unistatakse ja justnagu oleks need inimesel juba käes. Inimesed valivad oma mõtetega ise, mida oma ellu soovivad.
Jumalaga läbisaamine algabki enese austamisest ja endast lugupidamisest. Sellele järgneb austus teiste vastu ja vastupidi. Luues endast väikest ja võimetut suure jumala ees, teenitaksegi väikest ja võimetut jumalat. Tundes end ise loojana, mõelge suurelt ning positiivselt! Et saavutada elus suuri tegusid, on tarvis veel suuremaid unistusi ning tegutsemist neil suundadel. Hirmujuhtimise autopiloodil elu ongi põrgu. Ajagem siis ennast sirgu ja austagem ennast, kui jumalat ja looge oma positiivsuse ja teadmiste januga paradiis. Õnn pole teekond, vaid eluviis ja valik. Tehkem oma valik!

Õnn on ka teekond... Valikuid saab teha - suuri valikuid - väga vähe.

Minu arust suur valikuna puberteedis viimati, edasi on ikkagi valiku põhjal teekond, ja kui see vastab valikule (palju oleneb ka valiku tasemest, sest tõpoolest - "Luues endast väikest ja võimetut suure jumala ees, teenitaksegi väikest ja võimetut jumalat"), siis ka õnnelik, ehkki võib tunduda väga õnnetu.

Umbes nagu Spinoza vabadus = tunnetatud paratamatus, st elu kulg vastab valiku järgsele paratamatusele. Mõistagi eeldab selline lähenemine suure mastaabiga arusaamist, ehkki tundub kirja panduna väikese ja jõuetu alistumisena.

Ehk siis, mida suuremad jõud oled oma eelduste ja väheste valikutega käima pannud, seda võimsamalt nende jõudude sees kandud, ja ka vastu konventsioone. Spinozagi ju pidi elatist teenima klaasilihvijana ja oli oma juudi kogukonna põlu all, see oli tema vabadus, tema tunnetatud paratamatus, ja ta ei elanud ka väga pikalt. Mõnigi temalt õpetust saanu, nagu näiteks Leibniz ei astunud tema poolel välja, kui ta polnud heas kirjas, siis seega "nautis" Sponoza vabadus ebaõiglust ja kannatusi, ometi oli see sügavalt religioosne, õnnelik teekond.

Toomas Paul või Einar Laigna, pole veel otsustanud, kumb.

Kas 'kuulutajat' ei või ärasegada 'luulutajaga'?