Ravage V: Pauluse õnnetuseks töötas uus usund liiga hästi Trüki E-mail
18. veebruar 2011

SI-68

Nädala järjeloo viimane osa. Autoriks on Rumeenia juut, hilisem USA elanik Marcus Eli Ravage (1884–1965), kes oli Rotschildi perekonna isiklik biograaf.

Võimalik, et kõige tulisem sektantide jälitaja oli telgimeister Saulus Tarsosest. Kreekalikus kultuuriruumis üleskasvanuna põlgas ta kristlaste elukaugust. Teda kui patriootlikku juuti hirmutas selle sekti mõju rahva eneseteadvusele. Keeleoskajana ja harituna sobis ta hästi vahemeremaadesse laialipillatud juudikogukondade korralekutsujaks patsifismi levitava sekti vastu. Jeruusalemma ladvik tegi temast ebioniitide jälitajate pealiku.

Teel Damaskusesse üht järjekodset sektantide rühma vahistama tekkis tal hoopis uuelaadne idee. Pühade evangeeliumite hämuseid tekste meenutades taipas ta, et tillukese Juuda sõjaline vastuhakk Rooma maailmaimpeeriumile on mõttetu, aga tema poolt jälitatud sekti patsifistlik ideoloogia võib oskusliku käsitlemise korral saada hukatuslikuks mitte Juudamaale, vaid hoopis Rooma riigile. Eraklikkus, patsifism, vägivaldsusetus ja vaenlasearmastus olid ohtlikud omal maal, vaenlaste leeris levitamise puhul purustaks see nende moraali ja keeraks asjad meie kasuks. Tänapäevast keelekasutust tarvitades oli Paulus-Saulus esimene, kes tabas ära vaenlase tagalas levitatava propaganda tähtsuse.

Kõigi sõprade ja ka tagakiusatavate suureks üllatuseks teadustas Damaskusesse saabunud Saulus oma pöördumist kristlaste usku ning palus luba vennaskonnaga liitumiseks. Jeruusalemma jõudes esitas ta Sünedrionile oma uue projekti. Pärast pikki kaalutlemisi ja arutlusi tunnistati uus strateegia kõlbulikuks. Ainsana väljendasid usaldamatust ümbersündinud Sauluse vastu Jeruusalemma ebioniidid, keda ärritas lahtiütlemine judaistlikest tavadest ja õpetuse levitamine paganate seas. Nad kartsid, et goide liitumine sektiga toob juurde kahtlast elementi ja nõrgestab seda. Saulusel õnnestus nad ümber veenda. Sedaviisi saigi kristlaste tagakiusajast Saulusest apostel Paulus. Nii pandi algus paganliku Euroopa vallutamisele võõra idamaise religiooni abil.

Pauluse õnnetuseks töötas uus usund liigagi hästi. Goide jaoks kohendatud evangeelium kogus uusi järgijaid kiiremini, kui ta oli eeldanud. Tema esmane siht oli vaid kaitseiseloomuline. Ta oli kaugel mõttest ristiusustada kogu maailm. Ta tahtis moraalselt nõrgestada peamiselt vaenlase sõjaväge. Kui Rooma oleks oma garnisonid Palestiinast välja viinud, olnuks eesmärk saavutatud. Aga kõik Rooma impeeriumi orjad, alandatud, vigased ja nälgivad lihttöölised leidsid Pauluse poolt kohendatud evangeeliumis kauaoodatud lohutust, nagu varem vaesed juudid. Tulemuseks oli, et Rooma võimud taipasid, mis toimub. Kõikjalt hakkasid saabuma teated garnisonide allumatusest. Oodatud rahunemise asemel saabus sõda. Rooma vallutas Jeruusalemma. Maailma võimsaimal armeel kulus selleks küll neli aastat, aga patupesa hävitati seitsmekümnendal aastal. Vähemalt Rooma arvas, et asi on tehtud.

Tolleagsete ajalookirjutajate arvates pole mingit kahtlust Rooma eesmärkides. Nad jutustavad, et Nero saatis kindral Vespasianuse ja tema poja Tituse teele käsuga koristada maamunalt Jeruusalemm ning hävitada kristluse kolded. Rooma käsitles kristlust vägivaldse judaismina, mis põhimõtteliselt ongi tõsi. Nero suutis ellu viia vaid poole kavatsetust. Palestiina muudeti kaheks tuhandeks aastaks varemeiks, aga judeokristlust ei suudetud hävitada.

Otse vastupidi: pärast Jeruusalemma langemist käivitub Pauluse plaan täitel pööretel. Ta tahtis Roomat vaid hirmutada sarnaselt egiptlasi katkuga nakatanud Moosesele. Tegutses ettevaatlikult, et mitte ärritada võimsat vaenlast. Evangeeliumiga vehkides püüdis vältida konflikti. Aga pärast Jeruusalemma langemist polnud tal kaotada enam midagi ja ta viis kõiki kõhklusi kõrvale jättes lahingu vaenlase territooriumile. Eesmärgiks sai hävitada Rooma samal moel, nagu Rooma hävitas Jeruusalemma.

• • •

Kui Pauluse kirjad pole piisavalt veenvad, pöörake tähelepanu tema samaväärsele seltsimehele - apostel Johannesele. Impeeriumi "põranda all" tegutsev ja tihti vangis istuv Paulus oli sunnitud oma jutlustes kasutama mõistukõnet ja hämaraid vihjeid, samas osavõtmatute asiaatide poole pöörduv Johannes võis rääkida otsesõnu. Igatahes on tema paskvill "Johannese ilmutused" otsene tõde, mis räägibki "asjast".

Ta asendab Rooma Baabüloniga ja vihkamisest sülge pritsides kirjeldab seda riiki kui kõigi moraalitute ja degenerantide kasvulava, kui põrgusigitist, kui kõigi "pühade" (kristlaste ja ebagoide) vereimejat, kui kõigi rahvaste kurnajat. Ja et poleks kahtlust, millest jutt, räägib "suurest linnast, kust valitsetakse kõiki kuningaid". Ingel pasundab: "Suur Baabülon on langenud!" Edasi antakse pilt hävitusorgiast. Kauplemine, tootmine, meresõit - kõik on lõppenud. Kunst, muusika, "peigude ja pruutide hääled" - kõik on vaikinud. Tühjus ja pimedus on langenud maale. Vallutajate hobused on põlvini goide veres. "Pühitsegem võitu, oo taevased väed, apostlid ja prohvetid - jumal on kätte maksnud!"

Aga hävingu eesmärk? Johannes ei kavatsegi seda varjata. Ta lõpetab oma "jumaliku ilmutuse" nägemusega uuest maailmast - taastatud Jeruusalemmast, sellest tõelisest, samal kohal asuvast - Iisraeli kaheteistkümne suguharu riigi pealinnast.

Kas oleks keegi veel suutnud selgemini väljendada meie eesmärke kui Johannes?

Loomulikult ei suuda ükski impeerium sellisele survele igavesti vastu seista. Pauluse, Johannese ning nende järgijate ponnistusi kroonis selline edu, et kahesajandaks aastaks sai kristlusest kõigi Rooma riigi rahvakihtide valdav usund. Paulus oli ettenägelik - distsipliin ja moraal mandusid selleni, et riigi peamine alustala ning kõigi naabrite hirm - Rooma sõjavägi - hakkas barbaritelt lüüa saama. Imperaator Constantinus kuulutas kristluse 326. aastal riigi ametlikuks religiooniks. Hiljem püüdis vaid Julianus asja pöörata, aga oli juba hilja. Rooma riigi alustalad olid Palestiina vaklade poolt jäädavalt hävitatud. See oli Pauluse täielik triumf.

Kui ma oleksin meie vandenõusid otsiv antisemiit, esitaksin ma fakti, et meie usust sai goide religioon, just sedaviisi.

Allikas: Marcus Eli Ravage

Kommentaar (3)
  • 18. 02. 2011 11:36:45 | Martin Luther

    Nad (juudid) elavad seega iga päev oma naiste ja lastega varastamisest ja röövimisest, nagu suurvargad ja maaröövlid, ometi kõiges kahetsematult ja turvaliselt. Sest liigkasuvõtja on suurvaras ja maaröövel, kes peaks rippuma võllapuus teistest varastest seitse korda kõrgemal...
    Kuidas peavad meie kristlased rikutud, neetud juudi rahvaga toimima?

    Esiteks, süüdatagu nende sünagoog või kool põlema, ja mis ära ei põle, see peidetagu ja maetagu maasse, et ükski inimene ei näeks kunagi selle kive ega jäänuseid ... Sest mida me oleme tänaseni oma teadmatuses talunud (mina ise ei ole seda teinud), seda Jumal andestab meile ... Mooses kirjutab 5 Mo 13:12-16, et kusiganes mingi linn tegeleb ebajumala teenimisega, selle peab tulega hävitama, nõnda et sellest ei jäeta midagi järele. Ja kui ta elaks praegu, siis ta oleks esimene, kes süütab juutide koolid ja majad põlema...

    Teiseks, lõhutagu nende majad samamoodi ära ja hävitatagu, sest nad tegelevad nendes sama asjaga, mida nad oma koolideski teevad. Selle asemel lubatagu neil elada kergetes varjualustes ja tallides nagu mustlased, et nad teaksid, et nad ei ole isandad meie maal, nagu nad kiitlevad, vaid ainult pagenduses olevad vangid, nagu nad lakkamatult Jumala ees meie pärast kisendavad ja kaeblevad.

    Kolmandaks, võetagu neilt ära kõik nende palveraamatud ja Talmudi seletused, milles sellist ebajumalateenistust, valet ja jumalapilget õpetatakse.

    Neljandaks, nüüdsest keelatagu nende rabidel elu ja hinge kaotamise hirmus õpetada, sest nad on selle ametikoha kaotanud täie põhjusega...

    Viiendaks, tühistatagu juutide tee ja valvemeeskonna kasutusõigus, sest neil ei ole maapiirkondadesse asja, kuna nad ei ole isandad, ametnikud, kaupmehed ega muud sarnased. Nad peavad jääma koju. Mulle on räägitud, et nüüd liikuvat üks rikas juut ühes tosina hobusega maapiirkondades (ta tahab saada kohabiks) ja riisub vürstid, isandad, maad ja inimesed paljaks, nii et suurisandad seda pealt vaatavad. Kui te, vürstid ja isandad, ei ...

  • 18. 02. 2011 11:37:27 | Martin Luther

    saa sellistele riisujatele viisakalt teed keelata, siis koondage üks ratsameeste salk nende vastu, kuna te saate sellest kirjutisest õpetust, kes on juudid ja kuidas nendega toimida; ning nende olemust ei pea sugugi kaitsma...

    Kuuendaks, keelatagu neile liigkasuvõtmine, mida Mooses on neil keelanud teha, kuna nad ei ole omal maal ega võõraste maade isandad, ja neilt võetagu kogu omand, hõbe- ja kuldasjad ning pandagu need alalhoidmiseks kõrvale. Põhjus on see: kõik, mis neil on (nagu eelpool öeldud), on nad meilt liigkasu võtmisega varastanud ja röövinud, kuna neil ei ole muid elatusvahendeid ...

    Seitsmendaks, antagu noortele võimekatele juudi meestele ja naistele kätte vasar, kirves, kõblas, labidas, koonal, värten ja las nad teenivad oma leiba palgehigis, nagu Aadama lastele määratud on (1 Moos. 3:19)...


    Kui meil on kartust, et nad võivad meid ihude, naiste, laste, sulaste, karja poolest kahjustada, kui nad peaksid meid teenima ja meie heaks töötama - kuigi peab eeldama, et sellised õilsad maailma isandad, mürgised, tigedad maod ühegi töö jaoks kohased pole ja nad üsna vastumeelselt soostuvad saama kirutud goide sulasteks, siis toimitagu nii, nagu ma tean muid rahvaid nagu Prantsusmaad, Hispaaniat, Böömimaad jne. toimivat; ja peetagu nendega arvet ses suhtes, mida nad on meilt riisunud ja selle järgi jagatagu tagasi, aga nad aetagu maalt välja. Sest nagu me oleme kuulnud, on Jumala viha nende suhtes nii suur, et nad muutuvad leebe armuga koheldes üha vihasemaks ja range kohtlemisega vaid väheke paremaks. Seetõttu peab neist kiiresti lahti saama!
    ...toimitagu nendega kõige halastamatusega, nagu Mooses tegi kõrbes, surmates kolmtuhat meest, et terve hulk inimesi pidi hävima ... Kui see ei aita, siis me peame nad minema ajama nagu hulle koeri ära aetakse, et meil ei oleks osa nende hirmsast jumalapilkamisest ja kõikidest pahedest, et me nende kaudu ei tõmbaks enestele Jumala viha ja neetuks ei saaks...

  • 20. 02. 2011 21:09:05 | Jaanus

    Religiooni tegelikust sisust on siis allpool tehtud madal ja lame poliitika. Püütakakse anda ajaloosündmustele vaid pinnapealne poliitiline mõte. See on vaid üks fantaasia, mis kristluse tegeliku mõtteni ei küüni.

    Rohkem aukartust elu ja ajaloo suhtes soovides,

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.