Ravage IV: kristluse tekitamisest Trüki E-mail
17. veebruar 2011

SI-66

Siiski ei saa neid mässe ja vandenõusid kõrvutada sellega, mille me korraldasime praeguse ajaarvamise algul; mille eesmärgiks oli mingi väheolulise sekti uskumuste pööramine kogu läänemaailma peamiseks religiooniks (ja selle abil ebagoide usundi ja traditsioonide pealesurumise kogu maailmale). Reformatsioon polnud lihtsalt ebahea tagamõttega; selle abiga tegime me oma Toorast kõigi teie usundite nurgakivi.

Kaheksateistkümnenda sajandi „vabariiklikud“ revolutsioonid vabastasid meid meie poliitiliste ja sotsiaalsete komplekside iganenud ikkest. Meie saime neist otsest kasu, aga eks teilgi oli tulusid. Teie jõuline areng on just nende teene. Aga murrang, mille tõi endaga kaasa kristluse levik Euroopas, oli tõestatavalt meie poolt planeeritud ja teostatud kättemaksuaktsioon paganliku Rooma riigi vastu. Olen hämmelduses sellest, et te jahute mingitest ebagoide vandenõudest, unustades täiesti Rooma riigi ja ühes sellega kogu antiikmaailma hävitamise meie kristluse abil.

Näib uskumatu, et teil pole aimugi teie religiooni päritolust. Teie ajaloolased ei jutusta teile sellest (sest nad pole meie, vaid teie). Te korrutate papagoidena sellest kõnelevaid piiblilõike nende tegelikku sisu mõistmata. Me tegutsesime oma huvides, ja teie usute meie propagandat tähttäheliselt. Kristluse teke pole ajaloosündmuste loogiline käik, vaid meie prohvetite ettekuulutuse täitumine – noh, mõnede teiepoolsete muudatustega. Te ei näe, et nii hävisid teie senine paganlik kultuur ja tsivilisatsioon, mis olid meid pikka aega kimbutanud. Te ei saa aru, et just see paiskas teid tuhandeks aastaks vaimupimedusse. Mis seal ikka: see pakkus teile ju „pääsemist“!

Samal ajal õilmitses Rooma impeeriumis ulatuslik Palestiinast lähtuv salajane liikumine, mida kuulutasid meie agitaatorid, mida rahastasid ebagoidest pankurid ning mis levis meie kirjutiste ning vestluste vahendusel. Rooma purustas Jeruusalemma toore jõuga, kuid veidi hiljem hävis ise tapluseta. Teie seda ei näe, ehkki usuõpetusest pimestamata nutikas koolilaps võiks väita sedasama lihtsalt tolleaegsete sündmuste kronoloogia põhjal. Te jätkate ikka meie vandenõude, maailmasõdade ja revolutsioonide esiletoomisega? Sel juhul pole midagi veidrat selles, et me teie „antisemitismi“ millekski ei pea; vähemalt seni, kuni asi ei lähe inmohvriteni.

Pidage silmas, et juba selline korüfee nagu Edward Gibbon püüdis teid selles osas valgustada. Üle kahesaja aasta tagasi kirjutas ta raamatu "Rooma impeeriumi langus ja hukk". Ütleme ilma keerutamata, et ajaloos hästi orienteerudes ei püüdnudki ta näidata kuulsuse ja loominguvõime tipus oleva paganliku impeeriumi hävimist mingite pisiasjade nagu iseenesliku majandusseisaku, motiveerituse kadumise või kõlbelise laostumise tõttu. Elas ta ju ise Briti impeeriumis, kus toimisid samad mõjurid. Ei, vilunud ajaloolane ning paganliku Euroopa austaja Gibbon viitab eksimatult võimsaima antiiktsivilisatsiooni lagunemist ja hävingut põhjustanud tõvele – kristlusele. Õpetusele, mis lähtub Siionist, "jumalasõnale", mis tuli Jeruusalemmast kui katastroofi peapõhjusele.

Aga sellega ta piirdubki. Ta suri sada aastat enne nii-öelda "teadusliku antisemitismi" tekkimist. Ta ei käsitlenud muid variante, ehkki nägi, et Euroopasse valguvad vahemeremaadest võõraverelised rahvamassid. Ta ei mõistnud, et kogu see kristlik "pääsemise" legend oligi just selleks tekitatud. Aga faktid on vääramatud.

Lubage mul esitada see legend ilma ilukirjanduslike liialduste ja müstifikatsioonideta.

Liigume ajas veidi tagasi. Etendus toimub neljas vaatuses kulminatsiooniga kolmandas. Eesriie kerkib aastal 65 m.a.j. Peaosades: Juudamaa ja Rooma impeerium. Juudamaa oli Vahemere idakaldal asuv kääbusriik, mis viissada aastat varem oli kõigest geograafiline termin. Alatasa sattus see tugevamate naabrite vallutuste, purustamiste ja orjusseküüditamiste ohvriks.

Tolleaegne justkui iseseisev Juuda oli sisemise ebakindluse tõttu kodusõja äärel. Rooma ei olnud veel maailmariik, kuid sai selleks peagi. Koos naabruses asuva Kreekega olid nad tähtsaimateks sõjalisteks jõududeks ning peamisteks kultuurikeskusteks.

Rooma ja Juuda kontaktid algasid sestpeale, kui muude tähtsamate asjade tõttu Damaskuses viibinud Rooma kindral Pompeius kutsuti kahe Juudamaa kuningaks pretendeeriva venna omavahelise tüli lahendajaks. Vilunud sõjamehe otsekohesusega saatis ta ühe neist pagendusse ja määras teise peapreestriks, likvideerides kuninga staatuse üleüldse ning tehes sellega Juudast Rooma sõltlase. Äravalitud rahvas loomulikult ärritus, ning kohalikke tavasid järgida püüdev Rooma taastas kuningastaatuse, määrate selleks idumealase Heroodese. (Siin ongi põhjus, miks ebagoidest ajaloolased esitavad Herodest pahana). Juuda polnud sellega rahul, aga Rooma arvas, et nad on lihtsalt tänamatud.

Kõik see oli vaid eelmäng, et te mõistaksite järgnevat. Juudamaalaste allumatus kasvas avalikuks vastuhakuks, kui Rooma hakkas nende maale tooma oma kultuurielemente: spordivõistlusi, skulptuure, kreeka teatrit ja gladiaatorivõitlusi, mis kohalikele üldsegi ei sobinud. Jehoovat kummardava rahva meelest oli tegu jumalarüvetusega vaatamata sellele, et Rooma võimud väitsid sihtgrupiks olevat vaid nende kohaliku garnisoni. Vastuseis maksukogujatele oli veelgi tugevam. Aga üle kõige tahtsid nad kuningaks isikut oma suguvendade kuninglikust soost.

Mässajaid tiivustas igivana legend jumalast määratud päästjast-Messiast, kes vabastab nende rahva võõramaisest ikkest ning teeb Juudast superriigi. Nad ei unistanud, nad ka tegutsesid. Kellegi Galilealase Juuda algatatud vastuhakk võttis ähvardavad mõõtmed ja leidis rahva hulgas palju toetajaid. Ristija Johannes tegutses Jordanis. Teda järgis ka teine galilealane - Jeesus Naatsaretist. Kõigil kolmel oli võime pealtnäha süütut jumalasõna jutlustades pöörata rahvahulki mässu teele. Kõik kolm kasutasid ühtsama üleskutset: "Aeg on saabunud!" Kõik kolm nabiti kiiresti kinni ning hukati, mõlemad galilealased ristipoomise teel.

Isikuomadusi kõrvale jättes oli Jeesus naatsaretlane kõigest poliitilne agitaator okupandi vastu. Esineb vihjeid, et ta olevat tahtnud saada Juuda kuningaks. Kirjutatakse, et ta põlvnevat Taaveti kuninglikust soost, ehkki isapoolne pärilusliin on segasevõitu. Needsamad kirjamehed püüavad ka jätta muljet, et tema tegelik isa polnudki Joosep, vaid Jehoova ise.

Siiski tundub, et Jeesus mõistis ka ise oma poliitilise agitatsiooni mõttetust ning suunas oraatoritalendi ja populaarsuse hoopis muile radadele. Ta hakkas kuulutama populismi, sotsialismi ja patsifismi algelisi vorme. Selle muutuse tulemiks olid vihkamine rikkurite ja pappide poolt ning järgijate ringi piirnemine orjade ja vaeste proletaarlastega.

Pärast tema surma hakkasid jüngrid moodustama kommunistlikke vennaskondi. Mäejutlus, mis koondas endas tema õpetuse tuuma, sai nende elujuhiseks. See oli filosoofia, mis ülistas kuulekust, alandlikkust ja allumist. See lohutas kannatajaid ning tõotas neile ülendust teises ilmas. Niigi võitlusvõimetud inimesed õppisid mitte astuma vägivalla vastu. Töötegemise kasulikkust kuulutati neile, kellele koidust loojanguni rügamine tõi vaid vaesust. Heidikutele, paljaksröövituile, vaestele, alandatutele ja solvatuile lubati hüvesid teises ilmas. Rikastele, ambitsioonikatele, võimutsejatele ja jumalasalgajatele polevat taevas kohta.

• • •

Jeesuse tolleaegsed järgijad moodustasid vaid ühe tillukese sekti paljude teiste seas. Juudama, sarnaselt kaasaegsele Ameerikale, oli kõikvõimalike kummaliste sektikeste viljakas kasvulava. Neid kutsuti ebioniitideks - kaltsakproletaarlasteks, kel pole kaotada midagi peale oma ahelate. Neil polnud mõtteski näha oma usundis uut religiooni. Nad olid juudid ja jäid nendeks. Nende õpetus oli mingi segu sotsiaalfilosoofiast, käitumiskultuurist ja eluviisijuhistest. Praegusaegsete kristlaste küsimusele, miks Jeesuse õpetust ei võtnud omaks kõik juudid, võin vastata vaid üht: pika aja kestel polnudki kristlaste seas teisi. Küsimus sellest, miks kõik juudid ei hakanud kristlasteks, on sama totter, kui küsimus, miks kõik ameeriklased ei hakanud baptistideks.

Rahuajal poleks too heidikute vennaskond äratanud mingit tähelepanu. Võitlejaid polnud neist niikuinii. Aga sõjaseisukorras maa jaoks muutus nende uskmatust, illusioone, probleemidetust ja alistumist kuulutav usund ohtlikuks. See ähvardas kahjustada alistajate vastu võitleva rahva võitlusvaimu. Kogu see "rahutoojate" õnnistamine, teise põse ettekeeramine, vägivallale mittevastamine ja vaenlase armastamine näis pöörduvat oma rahva tahte pärssimiseks ja vastase edu tagamiseks.

Kõike seda arvestades pole midagi imestada, et kohalik võim asus ebioniite tega kiusama. Koosviibimised aeti laiali, juhid vangistati ja õpetus keelustati. Tundus, et sekt on määratud hukule, kuid eesriie kerkib kolmandaks vaatuseks ning sündmuste areng võtab hoopis uue suuna.

Allikas: Marcus Eli Ravage

Kommentaar (4)
  • 17. 02. 2011 10:08:33 | Kristjan

    Ja ikkagi on kristlus tänaseni püsinud. Tehke järele või jääge vait!
    Lugemist einarlaigna.weebly.com

    Mis see Vanaküla ponnistab seal?

  • 17. 02. 2011 10:40:26 | Enn Oja

    Jätan nimed kõrvale kuid Pompejjust (/Pompeius) kindraliks nimetada on küll patt.
    Pompejjus oli konsul (/consul) ja väejuht (dux [tuks]/[duks] / imperator [imper'aator]).
    Kindralid tulid käibele alles keskajal, 16. sajandil. Muidu võiks me kindraliteks nimetada ka mongoli haane [aan] (meil kasutusel vigane 'khaan' sest kurgu-h jaoks kasutame vigaseid vahenduskeeli, õige on aga russide 'han') ja Lembitutki.
    Samuti pole õige nimetav 'messias', see on 'messia'. Vea allikas on vigane kreeka vahendus 'mess'ias'. Kui tahame võitu või salvitu asemel kasutada just võõrast messiat siis käändub see nii: messiia:messiia:messiiat:messiiasse või pearõhku esisilbile kandes messia:messia:messiat:messiasse.

  • 17. 02. 2011 10:45:02 | Jaanus

    Väga hea fanataasia, aga väga subjektiivne...

  • 17. 02. 2011 14:43:02 | Reet.

    Täiesti ebakompetentne lahmija.
    Kristus polnud poliitiline agitaator okupandi vastu.Vastupidi,ta kutsus alluma valitsejatele.
    Näitena ,kus variserid tulid küsima,kas maksta maksu keisrile või mitte.Jeesus näitas teenariraha.Ta küsis, kelle kuju sellel on.
    Vastus oli:" Keisri".
    Jeesus ütles neile:"Andke keisrile,mis kuulub keisrile,ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
    Õpetus on koondatud Mäejutlusse +armastuse(agape)käsk.
    Sealjuures Ristija Johannes hukati pea maharaiumise teel.
    Juudas,kes sai reetmise eest 30 hõbetükki,poos ennast süümepiinade tõttu ära.
    Jeesus löödi risti valekaebuste pärast.Ülempreestridja muud ülemused,kes kartsid oma populaarsuse vähenemise pärast,kütsid rahvahulgad oma valekaebustega üles.Rahvas karjus:"Löödagu ta risti.Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!" Sellega panid nad ise ennast needuse alla, millega võib seletada juutide tagakiusu 2000 aasta jooksul
    Piibli järele on Jeesuse isa Jumal.Selle tõttu omab ristisurm tohutut tähtsust,kui lunastust pattudest.Juudid on enamasti judaistid,kes Kristust ei tunnusta.Lahendus tuleks neile, kui nad oma südamesse vastu võtaksid Jeesuse.See oleks kergenduseks tervele maailmale.Praegu õnneks on juba seda muutust märgata tänu suurtele raskustele,mis Iisraeli peale tulnud.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.