Raun V: slaavide omaksvõtu tee on kodustamine Trüki E-mail
25. veebruar 2011

SI-79

KAHEKSAKÜMNE KOLMAS SÕNA

 

ENNE KUI PÜÜDA SUURT, TAASTAGEM TAVALINE KORD OMAENDA MAJAS

Ent kuidas saab üldse enam teha korda Eesti riiki, kui siin hulgub seninägematu hord võõramaalasi, kes pealegi ei mõista ei meie keelt, ei meelt. Kes saabusid kunagi lootusega meid lämmatada ning käivad ringi, kulm kortsus, kivi põues.

Slaavid on tõesti sõjakad, ent seda oma suure arvu tõttu, sest neid asub meie pinnal praegu sama kui eestlasi; ning piiri taga ässitab Vene, nähes neis oma relva. Sisimas on nad truud ja külalislahked, sest nad on voolitud täieliku riigi alamateks, kelles ei tohi olla tõrksust, mõtteid ega algatusvõimet.

Mida nendega ette võtta; leidub kaks teed: kas hülgame või võtame omaks.

Hülgamise tee on saatmine tagasi Venesse või edasi Õhtumaale ja Ameerikasse, sest nad on nagunii rändurid, kes ei püsinud juurtega kodumullas, vaid lendasid esimese tuulehooga minema.

Omaksvõtu tee on kodustamine. Seegi tee on käidav, sest uusasukate vaimu kannab kultuuri asemel ühiselu-kultuur, mis on aseaine, ja sellest ei ole raske loobuda.

On ka kolmas tee: orjastamine, nagu nad tegid meid endi orjadeks; aga milleks tasuda sama mõõduga.

Talitagem nagu esivanemad esimest riiki ehitades, kes jagasid Eestisse sattunud rahvastele lahkelt lubatähti, kui need tõotasid olla truud Eesti riigile: lubasid neile omakeelse kooli, kiriku ja kirjasõna, et lakkaks mässumeel.

Eesti keele saavad slaavid niigi selgeks, nagu eestlased on õppinud selgeks kord saksa, kord vene keele. Miks me õppisime; sest sakslane ja venelane käskisid meil rääkida nende keeles. Samamoodi käsime nüüd meie endiga rääkida eesti keeles; kui ei jaksa sedagi käskida, ei vääri me oma riiki.

Ning kui anname kõigile kolmele slaavi rahvale eraldi lubatähe, ühe suurvenelastele, teise väikevenelastele, kellest sai alguse Kiievi riik, ja kolmanda valgevenelastele, kes on baltlastele lähimad, hakkavad nad omavahel erinema ega ole enam mass.

Meile on kasuks, kui tunneme igaühe näo eraldi ära. Massis on hirm, aga inimestes arm; mass hirmutab, inimesed armastavad.

Kui slaavidest saavad relva asemel inimesed, ei suuda Vene neis verejanu äratada ka siis, kui pakub präänikuid. Sest slaavid on saanud oma nahal küllalt tunda Vene kommet, et präänikule järgneb piits.

SIIT TULENEB: Eesti sisepingete leevendamiseks on kasulik anda slaavi rahvastele kultuurautonoomiad. Siis nad lõhenevad: need, kes on valmis kodunema, irduvad mässajatest; truud talitsevad ise ülejäänuid.

 

KAHEKSAKÜMNE NELJAS SÕNA

 

KODUSTATUD SLAAV SULAB MAARAHVA HULKA

Kes nad on, need uued eestlased; ise nimetavad end rämpsuks: ljudi. Siiski ei tarvitse muretseda, sest nad on värske veri ning verevahetus on igale rahvale aegajalt kasulik.

Kes tahavad, võivad püherdada omaette kõntsas, kui ei häiri tavalisi, kuid ärksad võtkem omaks. Loogem olukorra, et kui nad pistavad nina kultuuri poole, siis oleks esimene, millega nad kokku puutuvad, eesti kultuur. Sest siis avaneb maailm neile Eesti kaudu: siis imevad nad endasse eestluse.

See on kõige tähtsam, isegi tähtsam kui nõue, et nad õpiksid eesti keeles. Nad võivad õppida Eesti õpikutest oma keeles, ent mingil juhul ei tohi lasta neil õppida Vene õpikutest, mis külvavad võõrast vaimu.

Aga kas ei ole kodustamine hukutav, vahest on slaave Eestis liiga palju selleks, et nad alla neelata ja säilitada tõupuhtus. Kuid mis on eesti tõug; tõug meis on tava, mitte ihu: kuidas muidu muutusime kollasest valgeks, kaotamata iseend.

Võtkem slaavid vastu kui kingituse: nad hävitasid küll ühe osa meist, ent pakkusid end ise asemele. Milleks peljata seda, mis on meil paratamatult; sest mida peame ohuks, saabki ohtlikuks.

On komme, et ei vaadata kingitud hobuse suhu. On üsna ükskõik, millisest lihast koosneb eestlane.

SIIT TULENEB: Paari sugupõlve järel on Eesti taas rahvusriik, kus üheksa inimest igast kümnest peavad end eestlasteks.

 

KAHEKSAKÜMNE VIIES SÕNA

 

KUI EESTI RIIGIS ON TAAS KORD, SUUNAKEM VÄGI PIIRIDE TAHA

Taastagem oma koht päikese all, see koht, mis oli maarahval enne allutust.

Selleks on tarvis, et me ei oleks nagu vaas, mis on puruks visatud, vaid et laialipillatud killud sulaksid taas kokku: see muudab tava tugevaks.

Veel parem on, kui kildudest moodustub kirev pilt, mis püsib omaenese väest: see muudab tava vägevaks.

Aga võibolla on maarahva juur üdini mäda; mäda juur ei loo enam uusi võrseid. Kui juur ei loo enam võrseid, ei saa me toetuda kaimudele.

Sel juhul peab eesti tava saama ise uueks juureks. Uus juur kasvatab uued rahvad. Õigupoolest algas noore rahva sünd juba ärkamisajal ning sai veel hoogu esimeses Eesti riigis; juba see, et meil on riik, on pärit muust juurest.

Kui oleme tõesti uus juur, siis töötagem välja kavad, mis viivad eesti tava algul lähemate, siis kaugemate rahvaste juurde.

SIIT TULENEB: Kui eesti tava on taas terve ja vägev, saab sellest uus juur maarahva kaimudele.


Allikas: Mait Raun

Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (3)
  • 25. 02. 2011 14:13:14 | Enn Oja

    Pisut slaavidest.
    Meie mõõdame neid enamasti ühe mõõdupuuga, viga vist selles et eks nad omavahelise kergema läbikäimise huvides räägi kõik russis. Olen nendega just tööl palju kokku puutunud ja piiratud keskkonnas löövad neil omapärad ja vastuolud kenasti välja. Kanada ja Kalaallit Nunaadi vahel hiidlesta püüdes oli laeval 64 pereliikme seas 7 Kooljat, laevarollis kõigil nimekujuks Nikolaj. Eristasin vahel küll et üks hääldab g ja teine h aga eks seda erisust esine ka russis. Kui oli aga ühisjooma ning omavahel häälestatuse asemel lõi välja loomulikkus siis selgus et 6 neist 7-st olid Mõkoolad! Erinevused tekivad ka nn semljakkide vahel, prjanssinad (Brjanski kandist pärit) ja rjasanssinad (Rjasaani (/Rjazan') kandist pärit) ja teised liituvad juba piirkondlikult.
    Russide jaoks on ukraiinlased ahollid (/hoh'ol) ja pelarussid (/bilar'us) pulbassid (/bul'b'aš), ja nii nad üksteist ka üldsõnaliselt kutsuvad.
    Erinevused on ka poliitilised. Eriti rõhutasid oma erisust lääneukraiinlased. Paljudel on polakate juured või on esiisad võidelnud savetskite vastu. Üllatas mõneti põhjaukraiinlaste halb suhtumine oma valitsejatesse, joobannõjd olid kõik presidendid ja peaministrid. Tunnustavalt mainiti Lukassenkat (/Lukašenka), on kord majas, on töö, on katus, on paaba (/baba), on viin, mida see tavaline rabootsi (/rab'očij) enamat tahab.
    Samuti märgiti et pärast russide seas töötamist ja elamist ei taha koduahollid enam kunagisi suguvendi omaks võtta. Üks tobe lugu juhtus ühe meie laeva elektrikuga kes oli aholl ja kavatses peagi Tonimaale sünnikohta elama asuda, saatis abikaasa ja lapsed ette. Abikaasa oli samuti Ukraiinast, lapsed ukraiinlased ja kodune keel samuti. Aga mõlemal oli pärast suure kodumaa lagunemist saadud Eesti pass. Ja nüüd ei tahetud neid Ukraiinasse enam tagasi lasta. Ukraiina saatkonnas Tallinas(!) esitati isegi tingimus et kirjutagu nad põhjuseks et neid on Eestis taga kiusatud ja nende inimõigusi ahistatud! Aga mees polnud kehvast puust ja ähvardas...

  • 25. 02. 2011 14:14:13 | Enn Oja

    Aga mees polnud kehvast puust ja ähvardas hoopis vastu sellest nõudmisest avalikult kirjutada. Siis tehti vaherahu ning paberid said üsna ruttu korda aetud. Tegi meiega veel ühe pooleaastase reisi ja taalritega kodukanti kadus.
    Eristusid ka pelarussid ent tunduvalt vähem. Neid oli ka arvuliselt ja suhtarvuna vähem. Kuid minuga suheldes olid nad avameelsed. Üks oli pärit polakatest ja ainult mina laeval teadsin et ta on katoolik. Itaalias ja Espanjas käisime sageli kahekesi linnas, astusime vahel ka katoliku kirikutesse sisse. Jätsin ta veerandtunniks omaette ja hiljem liikusime edasi.
    Samad suhted lõid välja ka kunagi Tartu postkastis lennukitele musti kaste tehes. Eestlasi oli väga vähe, põhiliselt ikka slaavid kes elasid ülejõe hiinalinnas ja sugulased seotud sõjaväega. Olin seega mõneti eelisolukorras sest russid ja ahollid suhtlesid minuga eraldi. Üllatavalt puhtalt pääsesin siis kui keeldusin ette leeninlikust laupäevakust. Ei mingit poliitilist materdamist ega isegi ajupesu. Osakonna ülem küsis vaid põhjust ja nii ka kõik lõppes. Mehed aga hiljem kiitsid mu otsuse õigeks. Mõnes eestlaste töökohas läksid aga suhted isegi teravaks. Survet avaldasid parteiposs, juhataja asetäitja, osakonna juhataja. Eestlane on ju ka pugemises püüdlik.
    Kas aga aitab maidulik kodustamine slaave eestistada? Ehk ainult neid kes suures vähemuses elavad oma kogukondadest eemal ainult eestlaste keskel. Ei tee isegi vene päritolu 2.-3. põlve lastel eesti omadest vahet. Kuid nad elavad ka eestlaste elualadel, mitte kirdeEestis, Maardus, Tallinas, Paldiskis. Arvan nii ka sellepärast et nt Vasknarva, Alajõe, Lohusuu, Mustvee, Raja, Kallaste, Kolkja, Varnja russid on siin elanud juba mitusada aastat ja põlvkondigi üle 10 aga elatakse ikkagi omaette. Nad pole küll eestlaste vaenlased ja oskavad keeltki aga neist pole saanud mitteeristatvaid eestlasi. Võimalik et üheks põhjuseks on vanausk kuid ise pean põhjuseks just 'oma' riigis elamise. Olen ise pärit just sealt (1km Maasingu (/Masin...

  • 25. 02. 2011 14:14:43 | Enn Oja

    Olen ise pärit just sealt (1km Maasingu (/Masing) sünnikohast), nt Lohusuu on jagunenud 3-ks: Avijõe paremkallas, vasakkallas ehk Ülejõe küla ja suudmeümbrus ehk Veneküla. Eestlastel pole asja Venekülla ja russidki käivad keskLohusuus vaid poes ja lapsed koolis. Kõik, mingeid muid läbikäimissidemeid pole. Mustvees (sealt oli ka see ainus mäsus surmasaanu) on rannaäär russide päralt, ülesjõgeala eestlaste oma. Siin kohtutakse küll sageli linna (tegelikult on Mustvee siiski suur küla) keskel aga taas omavahel lähemalt läbi ei käida. Lõunapool Mustveed aga elavadki külati eraldi eestlased ja russid. Nii et rahvuslikku lõimumist pole ja just sellepärast olen ka veendunud et suured kogukonnad jäävadki lõimimata, palugu me või põlvili. Pigem lõimume meie nendega, mitte aga nemad meiega.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.