Sõltumatu Infokeskus

SEITSMEKÜMNE VIIES SÕNA

ÜKS MUUTUSTE PEAMISI VÕTMEID ON SEADUSED

Nad on kasvanud välja tavaõigusest, mis määras, millal inimene võis teise inimese käest nõuda luna, kui see midagi tegi või jättis tegemata, ning kallavad selgust sinna, kus ilmnevad vastuolud. Sinna, kus tava ei ole kõike küllalt selgelt ära seletanud.

Kuid nad mitte ainult ei seleta elu, vaid ka muudavad loomulikku kulgu, aidates ühed vaimuvallad teistest ette; muutes selle kaudu kogu tava.

Seadused on riigi võti. Nende abil määrab riik kindlaks ühiskonna jõuväljad, turgutades üles need vaimuvallad, mille suhted riigiga on täpselt kindlaks määratud; sest seal, kus suhted on selged, kaob ebamäärasus ja algab areng.

Seetõttu peavad seadused olema lihtsad ja ühetähenduslikud ning neid ei tohi olla ülearu. Ning tuleb enne hoolega järele kaaluda ja alles seejärel panna kirja sihid, milleni loodetakse jõuda, ja vaimuvallad, mis vajavad tuge. Sest seadused on kirjatähed, mis kätkevad endas palju väge.

Aja jooksul sihid muutuvad, siis koostatakse uus loend vaimuvaldadest; seadused tehakse ümber.

Aga ümbertegemine on veel tõsisem töö kui tegemine; inimesed peaksid kohendama oma kirjatähti võimalikult harva. Sest jumalik seadus on kõige üle ja see ei muutu: niisiis ei ole algselt ette nähtud ei sõnu ega muutlikkust, mis sugeneb sõnade, veel enam sõnade tegijate ekslikkusest, ning inimesed ei tohi olla heitlikud, kui pööravad silmad jumaliku seaduse poole.

Tark mõõdab esmalt üheksa korda ja ehitab siis ühe korraliku maja, mille katus on kindel ja vundament tugev ja mida ei taba vapustused, kui tuleb midagi ümber korraldada.

Põhiseadus on see vägi, mis hoiab tema maja koos. Üksikseadused on need kõlbelised käsud, mis hoiavad maja korras. Raamseadused on raamid tipu ja jalami vahel, mis lahutavad ja ühendavad, tegelikult nemad teevadki maja võimalikuks.

Nii on üldiselt; Eestis valitseb segadus, sest esimese Eesti riigi vaimu kandva põhiseaduse kõrval käibivad ühiselu-usu seadused, mis õigupoolest ei olegi õigus, vaid usklike relv uskmatute vastu, täis ebaõiglust ja hävitamiskirge. Võiks nad mõistagi päevapealt tühistada, ent see käeviibe süvendaks veel segadust, sest uute üksikseaduste tegemine kestab kokku kümneid aastaid; ka esivanemad ei tühistanud päevapealt Vene seadusi.

Milleks hüpata, kui saab astuda sujuvalt, milleks tungida otse, kui saab minna ringiga: hakatuseks töötagem välja korralikud raamseadused. Need paigutavad valdkonnad õigesse raami ja tühistavad omaenese väest vale meelt kandvad seadused, nende ümber kogunevad tavalised seadused nagu sülem mesilasi.

SIIT TULENEB: Riigi seadused toimivad parimal viisil siis, kui neist kujuneb korrapärane mägi: tipuks põhiseadus, nõlvadeks vaimuvaldade raamseadused ning jalamiks iga valdkonna üksikseadused.

SEITSMEKÜMNE KUUES SÕNA

TEINE VÕTI ON PAINDLIK MAKSUKORRALDUS

Riigil on kaks lukku: kord ja raha. Kord loob selguse ja rahuliku meele, raha kujundab tugeva ühiskonna.

Raha on samasugune omand kui muu, mis on inimese oma, ning omand on püha ja puutumatu. Seetõttu peavad maksud olema niisugused, mis ei trügi rahakoti sisemusse, sellal kui tulumaks on röövimine ja ajendab pealegi kõrvale hiilima; õiglased maksud laekuvad tarbimisest.

Siis on rikkal inimesel valik. Ta võib osta kokku peibutusi ning loovutada igalt ostult maksuraha, mis läheb ühiskonna ehituse täiustamiseks ja emadele, lastele, vigasaanutele ja teistele mõistlike hulgast, kes ei suuda küllalt teenida ja peaksid end muidu müüma orjaks. Kuid ta võib ka täiustada ise ühiskonna ehitust, rajades ettevõtte ja käivitades vägeva kava, millest tõuseb kasu paljudele; seda raha ei tohi korjata maksuks, muidu variseks kava kokku.

Maksu kogumine on tülikas töö, maksud peavad olema niisama selged ja lihtsad kui seadused. Muidu sigineb korralagedus, mis suurendab ebavõrdsust, sest suure kala püüab ahne ja jõhker, või üleüldine vaesus, kui rahvas on korralik.

Parimal juhul on kihelkondadel endil vabad käed, kui palju maksuraha koguda. Kihelkonna elanikud oskavad iga rahatüki kulutamise kohta aru nõuda. Pealegi tunnevad kõik kõiki ja teavad, kellele on abi vaja, aga kes niisama teeskleb. Et inimene ei elaks teise turjal, otsib kihelkond igaühele rakendust, kuni kõigil leidub koht elus.

Sest kui kihelkond toimib valesti, lähevad inimesed mujale; lõpuks hakkab iga paik kandma hoolt, et just tema pinnal oleks kõige parem elada. Nõnda sünnib kõige parem riik.

Kihelkonnad lepivad kokku, millised toimetused nad annavad maakonna teha ja kui palju nad annavad raha nende tegemiste jaoks. Ning maakonnad lepivad omakorda kokku, kui palju toimetusi ja raha nad annavad riigile.

Nõnda pälvib riik täpselt just selle raha, mis on vajalik tema olemasoluks, ega korja inimeselt raha, saates selle pärast tagasi samasse kohta teisele või koguni samale inimesele; muidu läheb raha teekond pikaks ja siginevad eksitused, ametnike hulk kasvab üle pea ja viimaks pudeneb raha üldse sõrmede vahelt.

Siis on riik paikkondade teenistuses ega ole karta, et ta hakkaks korraldama verepulmi oma rahva kallal.

SIIT TULENEB: Tugevas ühiskonnas valitseb kesktee: inimene pälvib töö eest nii palju raha, kui ta väärib, kuid ei saa raha abil teist orjastada. Kesktee tagavad maksud, mis laekuvad tarbimisest.

• Lisa uus kommentaar

Kommentaar (1)

• 22. 02. 2011 19:42:16 | lembitu  - jutt aus ja õige

  väga vajalikud põhimõtted ja tähelepanekud.hea alus uuele eestile.lugupidamine kirjutise autorile.

Kirjuta kommentaar

Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:

* Nimi:

* E-mail: Ära teavitaTeavita uutest

Koduleht:

Kommentaar:

Pealkiri:

Sõnum:

Turvalisus

Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.

Joomla components by Compojoom