raim-v-valijakeskse-esindusdemokraatia-pohijooned - Arvamus

Raim V: valijakeskse esindusdemokraatia põhijooned

21. jaanuar 2011

SI-25

NIMELINE HÄÄLETAMINE

Valijakeskse esindusdemokraatia (saadiku sidumise, valijakogude süsteemi, valijakogude võrgustiku) olulised tingimused on nimeline hääletamine, saadiku tagasi kutsumise võimalus, valijakogude väiksus ning võimuosakute kuhjumise ärahoidmine. Neist kõige olulisem on nimeline hääletamine: kõik ülejäänud tingimused muutuvad väärtuslikeks üksnes nimelise hääletamise olemasolu korral. Samuti on küll võimalik ette kujutada valijakogu ilma oma saadiku tagasi kutsumise õiguseta, miljoniliikmelist valijakogu või isegi valijakogu, kus ühel liikmel on 99,99% ja teisel 0,01% häältest – aga mitte valijakogu, mis tegutseb valimiste salajasuse tingimustes.

Nimeline hääletamine tähendab seda, et hääletaja hääletamistulemus fikseeritakse ametlikult valimiskomisjoni poolt ning vähemalt hääletajal endal on pärast hääletamist igal ajal võimalik tõestada oma hääletamistulemust. Seega võimaldab nimeline hääletamine seose tekitamist saadiku ja nende inimeste vahel, tänu kelle häältele ta saadikuks sai. Sellele seosele võib juba omakorda rajada mitmesuguse tugevusega alluvussuhteid valijate ning nende saadiku vahel. Just hääletamise nimelisuse tõttu saab selgeks, kelle käskudele saadik (esindaja) alluma peab. Saab selgeks, kelle esindaja ta on.

Tehniliselt näeb nimeline hääletamine välja nõnda, et valija märgib valimissedelile oma nime (isikukoodi), mis seejärel valimiskomisjoni poolt keskarvutis asuvasse konkreetse saadiku valijate andmebaasi sisestatakse. Oma hääletustulemuse kohta on valijal juba vahetult pärast hääletamist võimalik võtta valimiskomisjonist vastav kinnitus (tõend). Samuti on valijal võimalik see kinnitus võtta välja ka hiljem. Samasugune protseduur, nagu raha sissemaksu kohta pangast tõendi saamine.

Seega loob nimelise hääletamise sisseseadmine sisuliselt hääleomandi: võimaluse omada häälekontot (võimukontot). Kui seni võis omandina käsitleda üksnes mandaati (see kuulus saadikule), siis nimelise hääletamise tingimustes saavad omandiks ehk võimuosakuks ka ärahääletatud hääled (need kuuluvad saadiku poolt hääletanud valijatele). Lahtiseks jääb üksnes see, kui palju on selle omandi kasutamise võimalusi – selle määravad ülejäänud valijakeskse esindusdemokraatia tingimused (tagasikutsumisvõimalus, valijakogu väiksus, võimuosakute ühtlane jaotumine).

Need inimesed, kellel on tõend konkreetse saadikukandidaadi poolt hääletamise kohta, võivad alustada üheskoos tegutsemist selle konkreetse saadikukandidaadi valijakoguna – eesmärgiga enda poolt valitud saadiku kaudu riigi- või kohaliku võimu teostamises osaleda. Võimu teostamise tegeliku ulatuse panevad paika eelmainitud muud tingimused, kuid olulise väärtusega oleks juba üksnes valijakogu kui sellise olemasolu (isegi kui tal puuduks igasugune juriidilise mõjuvõim oma saadiku üle).

Nimelise hääletamise teine eesmärk, mis muutub eriti oluliseks just esimese eesmärgi täitudes, on valimistulemuste võltsimise vähendamine. Kui igal häälel on olemas peremees ja tunnistaja, siis on palju raskem hääli juurde tekitada või ära kaotada. Kui kerjakraatias pidas valdav enamik kodanikke oma hääli parimal juhul vaid tähtsusetuks peenrahaks ning uudiskünnise ületas vaid eriti suureulatuslik võltsimine, siis valijakogude süsteemis peab iga üksiku valijahääle käitlemise julgeolek olema sama kindel kui suurte rahasummade käitlemise puhul. Paljude inimeste jaoks saab võimuosakust nende kõige hinnalisem vara.

Eelnevalt rõhutasin nimelise hääletamise erilist olulisust valimiste puhul (valijakogude moodustamise alusena), kuid nimelisel hääletamisel on märkimisväärne koht ka valijakogude sees toimuvate hääletuste tõhususe kindlustajana. Tal on oluline roll valijakogu liikmete vahel sõlmitavate igapäevaste kokkulepete tagamisel. Seega on valijakogusisese hääletamise nimelisus oma tähenduse ja tähtsuse poolest võrreldav valijakogu liikmete arvu väiksusega.

KOKKUVÕTE Nimeline hääletamine on saadikule peremeeste tekkimise alus

TAGASIKUTSUMISÕIGUS

Valija õigus oma saadik volikogust tagasi kutsuda – valijakeskse esindusdemokraatia oluline tingimus – rajaneb nimelisel hääletamisel, kuna vaid see võimaldab kindlaks teha saadiku peremeeste–panustajate ringi. Seejuures on just tagasikutsumisõigus valijakogude võimu praktilise teostamise juriidiline garantii. Kui saadik oma valijate käske ei täida või osutub oma valijate advokaadina võimukoridorides muul põhjusel sobimatuks, peab sellesse saadikusse oma võimuosakud investeerinud kodanikel olema võimalus ta koheselt volikogust tagasi kutsuda ja välja vahetada.

Kahest siiani kirjeldatud valijakogude süsteemi koostisosast – nimelisest hääletamisest ja tagasikutsumisõigusest – on nimeline hääletamine siiski tähtsam. Kuna just nimeline hääletamine on saadiku tagasikutsumise võimaluse alus (mitte vastupidi), siis on valijakogude toimimine küll mõningal määral mõeldav ilma saadiku tagasikutsumise võimaluseta (saadikule nn moraalse surve osutamise kaudu), kuid mitte mingil juhul ilma hääletamise nimelisuseta. Kui inimesed, kes on oma saadiku poolt nimeliselt hääletanud, ei saa juriidiliselt selle saadiku tegevust mõjutada – siis on nad ikkagi valijate üldkogu, kuigi juriidiliselt otsustusõigusest ilma jäetud. Kui grupp suvalisi inimesi saab parlamendist tagasi kutsuda teiste inimeste poolt valitud saadiku – siis ei ole nad valijate üldkogu. Umbes nagu osaleksid AS Tallinna Kaubamaja aktsionärid AS Hansapanga juhtkonna väljavahetamises.

Tagasikutsumine peab olema võimalik valijakogu liikmete lihthäälte enamusega, et riigivalitsemises osalemisest mittehuvitatud valijakogu liikmete võimalik passiivsus ei saaks saboteerida teiste valijakogu liikmete otsustusvõimet. Riigivõimu teostamises osaleda peavad saama kõik asjast huvitatud – isegi kui neid peaks valijakogu liikmete seas leiduma vaid üksainus. Erakorralistel istungitel on valijakogu otsustusvõimeline siiski vaid juhul, kui istungist oli võimalik soovi korral teada saada (nt valijakogu ametlikult kodulehelt) eranditult kõigil valijakogu liikmetel.

Tagasikutsutud saadikule peab tema valijate üldkogu maksma lahkumiskompensatsiooni vaid juhul, kui see oli eelnevalt sätestatud saadiku ja tema valijakogu vahel sõlmitud esinduslepingus.

KOKKUVÕTE Õigus oma saadik volikogust tagasi kutsuda on valijakogu võimu juriidiline garantii

VALIJAKOGUDE VÄIKSUS

Poliitikat saab edukalt teostada vaid tingimusel, et otsustatavad küsimused on võimalik enne otsuse tegemist otsustuskaaslastega läbi rääkida. See eeldab omakorda kontrollitava tulemusega kokkulepete saavutamise võimalust.

Ühe otsuse juhuslik (otsustuskaaslastega läbi rääkimata) mõjutamine ei ole veel poliitika teostamine, kuna iga otsus omandab tähenduse alles teiste otsuste kontekstis. Näiteks üleriigilistel rahvahääletustel oleks poliitiliste kokkulepete saavutamine otsustajate ülisuure hulga (nt miljon) tõttu välistatud isegi siis, kui neid poleks vastavalt kerjakraatlikule tavale juba ette hääletamise salajasusega farsiks muudetud.

On selge, et hääletamine niivõrd suures grupis ei ole efektiivne. Ei ole võimalik pidada otsustuskaaslastega läbirääkimisi ega saavutada kokkuleppeid: teha vastastikku kasulikke järeleandmisi, et vahetada oma tänase väiksema soovi täitmine homse suurema soovi täitmise vastu. Sellistel rahvahääletustel läheb nii, et kui 600 tuhandel inimesel on mingi otsuse vastuvõtmata jätmise suhtes igaühel ühekroonise väärtusega huvi ja 400 tuhandel inimesel on sellesama otsuse vastuvõtmise suhtes igaühel tuhandekroonise väärtusega huvi – siis jääb see otsus vastu võtmata. Nimeline hääletamine on otsuste vahetatavuse tagamiseks küll tarvilik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks on vajalik, et otsustuskogu liikmete arv oleks küllalt väike.

Seega oleks miljoniliikmeline otsustuskogu kindlasti liiga suur. Ent kui miljon inimest jaguneb 101 Riigikogu liikme taha 10 tuhande liikme suurusteks valijakogudeks, on asjalike läbirääkimiste pidamine ikka veel küllaltki keeruline. Sobivam otsustuskogude liikmete jaotus oleks: tuhat Riigikogu liiget korda tuhat valijakogu liiget. Nii saab tõhusaid läbirääkimisi pidada nii Riigikogus kui valijakogudes.

KOKKUVÕTE Läbirääkimised eeldavad kontrollitava tulemusega kokkulepete saavutamise võimalust

VÕIMUOSAKUTE KUHJUMISE ÄRAHOIDMINE

Võimuosakute jaotumine mõjutab oluliselt võimuosaku kasutamise võimalusi. Eriti karikatuurselt tuleb see ilmsiks saadikukeskses esindusdemokraatias, kuna võimuosakute süsteemsest annetamisest tuleneb võimu kontsentreerumine ning kõik ühiskonna seadused ja tavad on suunatud selle mõjude võimendamisele. Kuid võimuosakute jaotumine jääb oluliseks ka valijakeskses esindusdemokraatias.

Seetõttu peab oma võimuosaku annetamine teisele isikule olema keelatud. See piirang tuleneb asjaolust, et ühele isikule hääle annetamine võib kahjustada teiste isikute huvisid (vähendada nende poliitikaosakute väärtust). Kui üks valijakogu liige omandaks talle tehtud võimuannetuste tulemusena nt 51% valijakogu häältest, kaotaksid selle valijakogu ülejäänud liikmed üldse võimaluse oma võimuosaku kasutamiseks. Ka kahekümne- või kümneprotsendilise osaluse omandamine ühe isiku poolt vähendaks oluliselt teiste (annetushääli mitte saanud ja seega ca 0,1% suurust osalust omavate) valijakogu liikmete otsustusõigust.

Kui inimene soovib mingil põhjusel siiski oma võimuosakust loobuda, saab ta seda teha kas valimistel mitte osaledes või enda poolt valitud saadiku valijate üldkogust välja astudes. Lisaks saab inimene oma võimuosaku kasutamata jätta oma valijakogu tegevusest (hääletamistest) mitte osa võttes.

KOKKUVÕTE Võimuannetused halvendavad teiste annetusi mitte saanud inimeste olukorda

Allikas: Jaanus Raim

Lisa uus kommentaar

Kommentaar (3)

21. 01. 2011 12:26:23 | Enn Oja

Arutasime Jaanusega valija ja valitu seotust ja tagasikutsumist 8 aastat tagasi, mõneti lihtsamal kujul sest vahepeal on raalikasutus suuresti laienenud. Olen samuti seisukohal et valimine peab olema avalik, ei mingit salastatust. Keeruliseks läheks aga valitu töö hindamine kui valinute hinnangud jäävad isikulisteks. Vaja oleks häältebörsi kus oleks jooksvalt näha kuidas on valitu seis. Mõnuled niisama, kukud hinnanguredelil kohe allapoole ja kui ei rabele teatud aja jooksul ohuvööndist välja, annad koha asendajale. Ohuvööndisse sattumisest alates nn palka ei saa.
Ainult nii saaks rahva "esindajast" rahva esindaja.

21. 01. 2011 17:36:48 | Ranno

Raimi tekst tundub mõistlik.
1. Kas selline või sarnane süsteem mõnes riigis kasutusel on? Kuuldavasti olevat Sveitsis üsna nutikas demokraatia?
2. Mis põhjusel üldse on võetud enamustes nn. demokraatiates kasutusele "üldiste ja ühetaoliste" kõrval just "salajane" hääletamine?