Raim IV: kui valimised midagi muudaksid, keelataks nad ära Trüki E-mail
20. jaanuar 2011

SI-24

 

KUI VALIMISED MIDAGI MUUDAKSID, SIIS KEELATAKS NAD ÄRA

Praeguse ühiskonnakorralduse põhimõte on kokkuvõetav järgmiselt.

Kogu võim peab kuuluma eliidile (kõige parematele ehk väärtuslikumatele inimestele) ning ka kõiki muid õigusi (sh inimõigusi) tuleb jagada vastavalt inimeste väärtusele. Valimised ja nendega kaasnev demokraatia sõnades ülistamine on vajalikud niivõrd, kuivõrd nad loovad inimestes illusiooni “nende oma riigist” (riik – see oleme meie) ning suurendavad seeläbi nende lojaalsust ja tahet “oma riigi” heaks töötada.

Seega: kui vanasti ütlesid “paremad inimesed”, et nad on oma võimu saanud Jumalalt, siis tänapäeval ütlevad nad, et on oma võimu saanud rahvalt. Ilmselt osutus selline uuendatud seletus mingil hetkel lihtsalt kasulikumaks. Kõige vähem oodatakse valimistelt lihtkodanike oma tahte maksmapanekut: isiklikke põhjalikult läbimõtiskletud hääletusotsuseid. Seetõttu ongi oma valijahääle enda huvides kasutamine lihtkodaniku jaoks nii kuratlikult raskeks muudetud – vastavalt tuntud ütlusele kui valimised midagi muudaksid, siis keelataks nad ära.

Isegi sellel kuulsal kodanike huvi puudumisel poliitika vastu tundub saadikukeskses esindusdemokraatias olevat oluline otstarve. On ju praegune süsteem organiseeritud selliselt (salajane hääletamine koos sellest tuleneva saadiku sõltumatusega oma valijatest, võitja võtab kõik), et kodanik saab oma valijahäält enda huvides kasutada vaid tingimusel, et ta leiab endale suure hulga kaasosalisi, kes soovivad samuti oma valijahäält temaga sarnasel viisil kasutada (näiteks selleks, et võimaldada huupi hääletamise kaudu endale pääs poliitilise otsustusõiguse juurde) – või siis vähemalt selliseidki, kes teevad valimistel midagi mainstream´ist ehk süsteemsest annetamisest erinevat. Poliitika vastu mitte huvi tundvad inimesed aga ei proovigi olukorrast väljapääsu leida ning on seetõttu süsteemset annetamist propageeriva kerjakraatliku süsteemi musterkodanikeks (annetavad valimistel täpselt neile, keda asjatundjatest eliit kõige paremate inimestena serveerib). See on nagu mingi hüpnotiseerimine.

Iseenesest ei peaks heade ja halbade inimeste usk ju veel automaatselt tähendama seda, et kõik selle usu kandjad peavad halbadeks ühtesid ja samu inimesi (saadikukandidaate): praegu on see aga just nõnda. Kui eeldada heade ja halbade inimeste olemasolu, järelduks praegueksisteerivast inimeste eelistuste hämmastavast sarnasusest, et halvemad kodanikud tõstavad endi keskelt süsteemselt esile (endi üle valitsema) kõige paremaid kodanikke. See aga oleks võimalik vaid sügavalt ebateadliku ja läbimõtlematu (“hüpnotiseeritud”) valiku korral. Sest vähegi põhjalikuma läbimõtlemise korral tajuks objektiivselt halb (rumal) inimene objektiivselt head (tarka) inimest halvana (rumalana).

Endast moraalselt ja intellektuaalselt paremat (kõrgemalseisvat) inimest oleks raske sellisena ära tunda, sest teist võib ainult omaenda (südametunnistuse, intelligentsi) mõõdete järgi haarata ja mõista. Tõepoolest: inimest, kes on valmis ära tundma ja toetama kedagi temast paremat (targemat), ei saakski ju enam sellest tema poolt toetatavast halvemaks (rumalamaks) pidada. Headust (tarkust) tunnustav halbus (rumalus) ei olekski enam halbus (rumalus) – sest vastuseis endast paremale (targemale) on halbuse (rumaluse) mõiste osa. See omakorda tähendab, et kui halvemad inimesed oleksid teadlikult valmis parema inimese volikoguliikmeks valima, siis võiks neile endile selle volikogukoha võimu kätte anda – kuna ka nad ise ei saa olla tollest endi poolt soositust halvemad. Kõik mainitu on hästi selge ka enamusele kerjakraatlikust eliidist, kes peavad asjaolu, et halvemad (vähemväärtuslikud) inimesed ennast poliitilise olendina ei teadvusta, ühiskonna stabiilsuse nurgakiviks.

Eelkirjeldatud ühiskonnakorralduse põhimõtte kiidavad lisaks lõviosale ühiskonna eliidist teadlikult heaks ka paljud kerjakraatidest tavakodanikud ja isegi orjad – samuti on selle põhimõtte mõjujõudu väga tugevalt tunda kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Ka jõuavad selle põhimõtte juurde lõpuks välja paljud avameelsemad poliitikateemalised vestlused: “Vähemväärtuslike isikuomadustega inimesed ei tohi pääseda võimu juurde ja ka valimised peavad seda kindlustama. Seda ei tohi ainult liiga valjusti välja ütelda, sest see kahjustaks tavakodanike patriotismi”.

KOKKUVÕTE Valimised ja demokraatia ülistamine on praegu vajalikud lihtkodanike lojaalsuse suurendamiseks

Allikas: Jaanus Raim

Kommentaar (0)
Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.