Raim III: mõistete "kerjamine" ja "annetamine" seletus Trüki E-mail
19. jaanuar 2011

SI-21

MIKS MA KASUTAN MÕISTEID KERJAMINE JA ANNETAMINE

Mõisteid kerjamine ja annetamine tarvitan ma olukordades, kus tehingupooled ei ole ligilähedaseltki võrdsetes positsioonides. Praegu on ju näiteks valimistel nii, et saadikukandidaadil on võrratult suurem huvi valijalt tema hääl kätte saada, kui valijal oma hääl ära anda. Selles mõttes on valimised sarnased nn traditsioonilisele rahakerjamisele: kerjaja (kui tehingu nõrgema poole) huvi tehingu toimumise vastu on palju suurem annetaja (kui tehingu tugevama poole) huvist. Seetõttu ongi kerjuse peamiseks tunnuseks sõltuvus – tema heaolu sõltuvus potentsiaalsetest annetajatest. Kuid võrreldes traditsioonilise rahakerjamisega on valimistel tehingupoolte ebavõrdsus veelgi suurem.

Nimelt pole inimesel oma valijahäälega (erinevalt rahast) enamasti peale annetamise midagi alternatiivset teha. Inimesel on lootusetu hääletada enda poolt (kui tal just pole piisavalt suurt kerjakapitali kaaslaste valijahäälte kaasamiseks). Samuti ei saa ta hääli tuleviku jaoks varuks koguda ning ka häälte vahetamine, müük ning muudki tehingud (välja arvatud annetamine) on seaduste (hääletamine on salajane) poolt takistatud. Selles mõttes sarnanevad valimised pigem olukorraga, kus välismaa turistid annetasid neile kätte jäänud Nõukogude rublasid sadamas võõrastele inimestele. Aga isegi see näide ei ole veel täiesti kohane, kuna rublasid sai ju tarvitada järgmisel Nõukogude Liidu reisil. Pealegi on valimistel omanikku muutvad kapitalikogused ikka hiiglaslikud.

Kõigile saadikukesksetele esindusdemokraatiatele on iseloomulik püüdlus igati takistada häälte annetamisele vähegi tulusate alternatiivide loomist. Vaid selliste alternatiivide puudumise tingimustes saabki ju pääseda maksvusele kerjakapital kui hääletamisotsuse ainuke seaduslik ja propageeritud alus. Kuigi kõikide annetamisele alternatiivi pakkuvate tehingute teostamise välistab juba põhiseaduses sätestatud hääletamise salajasus, on igaks juhuks (topelt ei kärise) veel kehtestatud kriminaalkaristus häälte ostmise eest (ma ei imestaks, kui kehtestataks eraldi karistus ka nt hääleloteriis osalemise eest). Naljakal kombel ei peagi inimesed, kes annetavad süsteemselt oma hääli suure kerjakapitaliga saadikukandidaatidele, pidama kerjakapitali nii hirmus oluliseks: alternatiivide puudumise korral piisab juba ka küllaltki väikese tugevusega heade ja halbade inimeste usust. Mõningane eliidiusk on süsteemi püsimiseks siiski hädavajalik – vastasel korral hakkavad inimesed oma hääli huupi annetama.

Kui palju oleks oma hääle tingimusteta annetajaid juhul, kui saadikukandidaadid saaksid valijale tema hääle eest kätte anda kasvõi ainult 1/10 sellest rahasummast, mida nad oleksid nõus tema häälte eest tegelikult maksma (rääkimata olukorrast, kus häälte ost–müük oleks täielikult seadustatud)?! Kui palju oleks oma hääle tingimusteta annetajaid juhul, kui inimesed saaksid oma valijahäälega osaleda loteriis, kus võit (olgu või tõenäosusega ainult 1/1000) tähendab seda, et tal on valimistel ühe hääle asemel 100 häält, ja kaotus (olgu või tõenäosusega tervelt 999/1000) tähendab seda, et ta jääb neil valimistel ilma ka oma ühest häälest?!

Seega tekib massiline süsteemne annetamine alternatiivide puudumise ja eliidiusu kombinatsiooni tulemusena. Selle juures on minu jaoks kõige ebameeldivam, et selline annetamine raskendab oma häälele rakenduse leidmist ka neil kodanikel, kes pole eliidiusku. Eksisteerib nõiaring: enamik inimesi annetab süsteemselt seetõttu, et neil puuduvad tugevad alternatiivid (ja neil on ka vähemalt tilluke eliidiusk); alternatiivid puuduvad inimestel aga just seetõttu, et enamik nende kaaslastest süsteemselt annetab.

Loomulikult ei piirdu kerjamine ja annetamine vaid valimistega. Siiski pole tehingupoolte ebavõrdsus teistes valdkondades nii kontrastne, kuna mõlemad tehingu osapooled on enamasti avalikud (mitte anonüümsed) ja/või pole tehingu käigus omanikku vahetavad kapitalikogused väga suured. Ise olen väljaspool valimisi kõige puhtakujulisemasse kerjuserolli sattunud oma kirjutisi teadus- ja kirjandusajakirjadele avaldamiseks pakkudes. Huvitaval kombel on mulle ka just neis kahes valdkonnas antud suurimat lootust aadliseisusse tõusmiseks.

KOKKUVÕTE Kerjus tunneb annetuse saamise vastu palju tugevamat huvi, kui annetaja annetuse andmise vastu

Allikas: Jaanus Raim
Kommentaar (7)
  • Enn Oja

    Jaanuse kirjeldis tuletas mulle meelde kunagist mõttesähvatist muuta hääled kaubaks. Et nn hääletaja paneb oma hääle turule ning müüb vastava hinnaga ning sellele kes talle meeldib. Nn häälteturul oleks siis hääletaja juures silt: 1 hääl, hind 10 eurot, IP-le või üksikule. Võib olla ka lisamärge: võrdsel pakkumisel enamtasujale. Kindla sihtrühmata võib silt olla lihtsalt: 1 hääl, 50 eurot. Või 1 hääl, enampakkumisega.
    Toon siin välja just 1 (hääle) sest mõeldav oleks ka mitu häält. Nt alamaastme häälte kokkuostmisel. Külas saab jotadelt hääle kätte nt 5 euroga, edasi müüakse vastavalt nõudmisele 25- või 50-ga.
    Samuti peaks saama hääli koguda, nt ei hääletata 3 samaliigilisel valimisel, siis oleks pakkuda ka 3 oma häält. Hääl oleks siis nagu ansiplik 2. sammas pinsirahaga sahkerdamiseks äriturul.
    Nii oleks hääletajal hääletamisest ka mingi kasu sees, saaks oma hääle müüa kellele tahes või kellelegi sihilikult. Nagunii see hääleostnuid häälemüüjaga rohkem ei seo nagu praegu oma hääle annetanut häälekerjajaga.
    Muidugi on see väike mõttemõlgutus 0° juures.

  • Mait Raun

    Kampaania võluvahendiks poleks siis suured plakatid seintel, vaid häälteostmise lauakesed seinte ääres?

  • Enn Oja

    Jah. Tegutseks nn häälteturg. Kasvõi keskturul. Või korraldataks kindlatel päevadel laat. Ja kohe valimiseelsel päeval ka nö allahinnatud "kauba" (/häälte) turg. Et saaks raisast kuidagi natukesegi eest lahti.
    Et elame raaliajastul siis suur osa hääli müüdaks just raalivahendusel, kas vahendajate kaudu nagu praegu kaupa laost. Võiks isegi esitada tellimuse häältele. Nelli Teatajas ilmuks nt kuulutus: padakonn ostab enda toetuseks hääli, 50 eurot tükk. Kirjutada ...m halistada ... jne.
    Siis saaks hääl oma tõelise hinna vääriliseks, mitte poleks 0 nagu praegu.

  • Enn Oja  - õiend

    Kirjutada ..., helistada ... jne.

  • Mait Raun

    Ilmselt siis ostavad välismaalased hääled kokku ja kui otse pole lubatud, asuvad variisikute kaudu võimu teostama.

  • Enn Oja

    Vabalt võib hääli osta kokku kestahes, kõiki nagunii mitte. Samas ei seo häältemüüjat ostjaga mitte mingi kohustus, nii pole ka alust mingit ohtu karta russide või tongalaste poolt. Nende side lõpeb ostutehingu vormistamisega.
    Kui oletada et mõni erakond kulutab praegu 1 miljon € 100000-le häälele siis tuleks 1 hääle keskmiseks hinnaks ainult 10€. On mille üle kaubelda. Paljud miljonärid oleks taoliseks ostuks võimelised.
    Tahestahtmata oleks aga siis kogu see müük ja ost seotud hääletajate nimekirjaga ja häälte olemasoluga. Ostad hääle, tuleb see kohe nimekirjast kustutada ehk see tehing oleks ühekordne. Nii ei saa keegi kedagi petta.

  • Enn Oja

    Eelnev oli vaid mõtisklus selle üle et võimur saaks osavõimu osta neilt kelle üle ta võimutseb. Võimurite kogus paljugi isiklikku tasandub (/nüristub) sest tuleb arvestada ka teistega ning enda poole võita enamus. Tegusaks muutuks võimukogu töö aga siis kui nende huvitatus viia kooskõlla võimutsetavate ehk rahva rahuloluga võimurite töö suhtes. Selleks peaks see alus olema väga peenelt ning eranditeta ette valmistatud ning võimutsetavate poolt vastu võetud. See eeldab loomulikult uut põhiseadust.

    Veel oleks mõeldav siduda iga valitav isikuliselt (/nimeliselt) valijaga. Salastatus oleks siis välistatud. Siis peaks valitu olema juba otse valijate esindaja ning täitma nende soove ja otsuseid. Käiku läheks omamoodi võimubörs kus valija hindab (aiult oma) valitu tööd poolthäälte väärtusega. Teatud tasemele langemine oleks hoiatus ja veel tase allapoole juba adjöö.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.