raim-ii-miks-on-kerjakraatia-sobimatu - Arvamus

18. jaanuar 2011

SI-19

MIKS KERJAKRAATIA MULLE EI MEELDI (1): VÕIMU KONTSENTREERUMINE

Oma maailmavaatest tulenevalt on mul kerjakraatia vastu kaks pretensiooni. Esimene on seotud kerjakraatia passiivse küljega (annetamisega), teine on seotud kerjakraatia aktiivse küljega (kerjamisega). Need pretensioonid on teineteisega seotud, nagu on seda ka kerjakraatia passiivne ja aktiivne külg.

Minu pretensioon kerjakraatia passiivsele küljele on suunatud igasuguse võimuosakute ebavõrdsust suurendava ümberjaotamise vastu. Seega on see rahulolematus suunatud kõigile siseokupatsioonidele – nii kerjakraatiale kui ka võimu väheste kätte kuhjamisele nt loosimise teel (fortunakraatiale).

Nimelt on minu arvates enamuse ressursside (aga iseäranis just võimuosakute) piirväärtus kahanev. See tähendab, et iga lisanduv ressursiühik toob juurde üha vähem kasulikkust. Siseokupatsiooni tingimustes on võimu konsentreerumise tulemusena mõnede käes nii palju võimu, et nad ei oska sellega midagi peale hakata. Enamusel pole seda aga isegi oma kõige pakilisemate ühiskonnakorralduslike huvide elluviimiseks. Inimese esimene võimuosak on tema jaoks väärtuslikum kui tuhande esimene.

Kui sul on vähe võimuosakuid, siis püüad neid kõigepealt rakendada just oma kõige olulisemate vajaduste tarbeks. Mida enam sa võimuosakuid omandad, seda enam hakkad tähelepanu pöörama vähemolulisele, kuni hakkad lõpuks tegelema ka sulle peaaegu üldse mitte korda minevaga. Mõnegi otsuse, milles osalemise eest annaksid mitmed tavainimesed pool elu, peavad parlamendiliikmed igavledes tegema sõbra soovitusele või hetkelisele meeleoluvirvendusele tuginedes.

Sellega on seotud ka minu aimdus, et oma elu üle otsustamises osalemine on väärtus iseeneses: võimalus ise oma elu üle otsustada ja rumalatest otsustest koheselt õppida aitab kaasa inimese arengule õnnelikkuse suunas. Seetõttu tahaksin mind puudutavates otsustes osaleda isegi juhul, kui minu seisukoht langeks (võimatul moel) kokku selle inimese seisukohaga, kes tahab neid otsuseid teha minu eest.

KOKKUVÕTE Võimuosakute annetamise tõttu kuhjub kogu võim väheste kätte

MIKS KERJAKRAATIA MULLE EI MEELDI (2): KERJAMISELE RAISATUD RESSURSID

Minu pretensioon kerjakraatia aktiivsele küljele on suunatud oma ressursside kerjamistegevusele kulutamise vastu ning on seega spetsiifiline vaid kerjakraatiale.

See kerjamine (ehk oma ressursside kerjakapitaliks konverteerimine), teiste peades endast “väärtusliku” pildi loomine, on äärmiselt kulukas – tihti nõuab see lõviosa inimese ressurssidest (ajast, eluenergiast), mida ta võiks hoopis tema enda jaoks tähtsate eesmärkide, tegevuste ja loomingu heaks tarvitada. Ma ei ole huvitatud oma elu tuulde loopimisest.

Siin tuleb hästi välja seos kerjakraatia pakkumise (kerjamise) ja nõudluse (annetamise) vahel. Kui ei eksisteeriks kerjamisteenuse nõudlust, võiksid kerjakraadid küll pühendada oma elu kerjamisele, kuid mina saaksin ikka tegelda rahulikult oma asjadega. Kerjakraatliku süsteemi üks põhitunnus on aga, et kerjakraatia passiivne külg (kerjamisteenuse nõudluspool, mis tasustab kerjamist oma ressursside annetamisega) ergutab ka kerjakraatia aktiivset külge (kui soovid ressursse – siis väänuta). Seejuures on eriti ebameeldiv (õieti minu jaoks kõige ebameeldivam kogu kerjakraatliku süsteemi juures), et kehvad kerjused ei jää ilma üksnes teiste poolt juurdeantavatest (lisa)ressurssidest, vaid neilt võetakse ära ka nende endi ressursid. Väänutamise vähendamise korral võtavad kerjakraatidest ühiskonnakaaslased sult su võimuosaku (võimaluse ühiskonnaelu korraldamises osaleda), elatusvahendid (olme), vabaduse (koos tavakodaniku seisusega kaovad ka kõik inimõigused) ja elu. Just eelmainitud järjekorras.

Nii on kerjamisesse sunnitud oma ressursse “investeerima” ka inimesed, kes ei soovi omandada teiste inimeste ressursse (nt omandada üksinda 1/101 kogu riigivõimust). Kerjakraatidena pannakse käituma ka inimesed, kes polegi oma vaadetelt kerjakraadid.

Kõige selgemalt ja karikatuursemalt ilmneb see nähtus valimistel: reegli kes ees – see mees näol. Kogu see kerjamise tasuvuse värk ilmneb seal nii selgelt ja seejuures veel arvude keeles dokumenteerituna, et seda on lihtsalt võimatu mitte märgata. Kes omab piisavalt kerjakapitali (kuna on enne valimisi ja/või valimiste ajal usinalt kerjanud), see saab endale ka tuhandete kaaslaste võimuosakud – kes ei oma piisavalt kerjakapitali, jääb garanteeritult ka enda võimuosakust ilma.

Siiski on see sunnitud kerjakraatlus õnneks ainult osaline. Iga inimene peab kerjamisteenust küll rohkem või vähem (olenevalt sellest, kui suurest osast oma ressurssidest ta loobuda otsustab) pakkuma, aga ei pea siiski osalema kerjamisteenuse nõudluses. Valimistel võib ta näiteks huupi hääletada.

Inimene saab kerjakraatiat nõudluspoolel nõrgestada seda enam, mida rohkem on ta suutnud omandada kerjakapitali. Naljakal viisil võib just võimalus kerjakraatiat nõudluspoolel nõrgestada (nt huupi hääletamisega, huupi kohtuotsuste langetamisega) panna mittekerjakraatlike vaadetega inimese aktiivsemalt tegutsema kerjakraatia pakkumispoolel (nt valimisõiguse, kohtunikukoha omandamiseks). Sellega tugevdab ta kerjuste konkurentsi tugevdamise kaudu aga paratamatult kerjakraatia pakkumispoolt (teistel on tema tõttu veelgi raskem vähese kerjamisega toime tulla). Siis on otsustav see, kumb mõju teise üles kaalub – kas kerjakraatia nõrgendamine nõudluspoolel kerjakraatia tugevdamise pakkumispoolel või vastupidi. See on peen mäng.

Seega on kerjakraatia keskseks probleemiks konverteerimiskulud – need kulud, mis tekivad kapitali konverteerimisel kerjakapitaliks. Kerjakulutused on suuremgi probleem kui kerjakapital ise. Kerjakulutused häirivad mind esiteks kui kerjakapitali suurendajad (ja selle kaudu ressursside, sh võimu, ebavõrdse jaotumise põhjustajad) ning teiseks kui olendite õnnelikkuse seisukohast mõttetult raisatud ressursid. Kerjakapital (täpsemalt: kerjakapitali ebavõrdne jaotumine inimeste vahel) häirib mind vaid kui ressursside – sh võimu – ebavõrdse jaotumise põhjustaja.

Mind ei häirigi niivõrd ebavõrdsus ise, kui just meetod, millega seda ebavõrdsust tekitatakse. Kui võim just peab tingimata väheste kätte jääma (mida mina ei toeta), siis toimugu see pigem loosimise teel või kasvõi pärandamise teel vanematelt lastele.

KOKKUVÕTE Endast väärtusliku pildi loomine nõuab olulise osa inimese ajast

Allikas: Jaanus Raim