Sõltumatu Infokeskus

Praegu kehtib Eestis ja ka enamikus teistes maailma riikides kerjakraatia vorm, mida ma nimetan saadikukeskseks esindusdemokraatiaks. Niisugust nimetust kasutan seetõttu, et kõigile saadikukesksetele esindusdemokraatiatele on iseloomulik järgnevalt kirjeldatud lihtkodanikku võimust eemalehoidvate tegurite (kolme teguri) ahel.

Saadikukeskse esindusdemokraatiaga riikides (neid riike tuntakse praegu ka demokraatliku maailma nime all) on ametlikult tavaks rääkida, et kodanikul on riigi- ja kohaliku võimu omandamiseks isegi mitu võimalust. Ta võib valida parlamenti oma esindaja (variant A) või kandideerida sinna ise (variant B). Lisaks neile kahele võimalusele tuuakse sageli esile veel kolmaski võimalus (variant C): inimene võib astuda mõne erakonna liikmeks.

Siiski selgub lähemal vaatlemisel, et tavakodanikku ei vii praegu võimu juurde ükski nimetatud teedest. Oma elu üle otsustamises saavad nimetatud viisil osaleda vaid need inimesed, kes omavad piisavalt suurt kerjakapitali, et koguda selle abil kokku volikogusse pääsemiseks tarvilik kogus teiste inimeste valijahääli.

Esindaja valimine. Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat (esindaja) on juriidiliselt sõltumatu oma kunagistest valijatest – saadik ei ole sunnitud kuuletuma teda valinud kodanike käskudele (sh tagasiastumiskorraldusele). Veelgi enam: kuna hääletamine on praeguste seaduste kohaselt salajane (ametlikult põhjendatakse seda valijate kaitsmisega häälte väljapressimise eest), siis ei teagi keegi (ei avalikkus ega saadiku teised valijad), kelle esindaja antud saadik on. Mistõttu puudub valijatel võimalus isegi nn moraalse surve rakendamiseks (nt saadiku valijate üldkogu avalduste tegemiseks). Kas see on võim? Ei.

Ise kandideerimine. Nii europarlamendi, Riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimistel jagunevad saadikukohad põhimõtte võitja võtab kõik alusel. Saadikukoha omandavad vaid need saadikukandidaadid, kes kõige rohkem valijahääli kogusid. Pingereas tahapoole jääjad (need, kes suutsid kokku kerjata vähem hääli) ei saa midagi. Seejuures on rohketest valijahäältest ja seega ka saadikukohast ilma jäävad kandidaadid teada juba enne valimisi (need, kel on vähe kerjakapitali) – kuna valijatel on praegu komme annetada oma hääli mitte huupi, vaid vastavalt kandidaatide tuntusele-tähtsusele-mainele. Tavaline kodanik saab valimistel enda hääle ja jääb pingereas alati tahapoole nii suure kui ka keskmise poliitilise kapitali omanikest – kandideerigu ta kasvõi tuhat korda. Kas see on võim? Ei.

Erakonda astumine. Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat on juriidiliselt sõltumatu ka sellest erakonnast, mille nimekirjas ta parlamenti kandideeris. Isegi nn moraalset survet (nt avaldused saadiku tegevuse kohta) saavad tema suhtes rakendada vaid need erakonna liikmed, kes on õigustatud erakonna nimel avalikkusega (sh oma nimekirjas kandideerinud saadikutega) suhtlema – juhatusse jt juhtorganitesse valitud inimesed. Erakonna juhtorganite valimised on aga jällegi salajased ja ka erakonna liikmetel on komme hääletada mitte huupi, vaid ikka suurema poliitilise kapitaliga kaaslaste poolt. Seega võib väikese kerjakapitaliga kodanik ka erakonna liikmena “valida”, kas jääda võimust ilma stsenaariumi A (valija rollis) või B (saadikukandidaadi rollis) kohaselt. Kas see on võim? Ei.

Kirjeldatud süsteem püsib kolme teguri koosmõjul. Ilmneb, et suurt kerjakapitali mitte omavat kodanikku takistab oma elu üle otsustamisel osalemast kolme teguri (kahe seaduse ja ühe kombe) koosmõju. Valijana “kaitseb” tavalist inimest võimu eest salajast hääletamist ja saadiku sõltumatust sätestav põhiseadus – saadikukandidaadina aga valimisseadus (reegel võitja võtab kõik) ning inimeste komme toetada suure kerjakapitaliga kandidaate. See tähendab, et kasvõi ühe praeguse võtmeseaduse või -kombe muutumine muudaks kehtivat süsteemi tundmatuseni. Näiteks tippkerjuste toetamise kombe asendumine huupi hääletamise kombega muudaks saadikukeskse esindusdemokraatia fortunakraatiaks.

Olen sellest lihtkodanike võimust ilmajäämise probleemist rääkinud ka paljudele teistele inimestele, kes ühiskonnakorralduse vastu huvi tunnevad (enamasti on sellised praegu ühtlasi ka suurema kerjakapitali omanikud). Esimene vastus on nende poolt tavaliselt see, et kõik inimesed tohivad ju saadikutele teha oma ettepanekuid. Või siis öeldakse, et inimene saab oma saadikut vajadusel ohjeldada sellega, et ta ei hääleta järgmistel valimistel (nelja aasta pärast) enam tema poolt.

Kui mu poliitikahuviline vestluspartner aga mu vastulausetest järeldab, et olen nimetatud probleemi üle juba põhjalikumalt mõtisklenud, siis muudab ta tavaliselt oma taktikat ning hakkab seletama, et tavakodanike võimust ilmajäämine minu poolt kirjeldatud moel on niivõrd iseenesestmõistetav ja igale mõistlikule inimesele arusaadav, et sellest pole üldse mõtet rääkida. Et see on loomulik ja paratamatu maailma kord ning “loodusseadus”, mida küsimuse alla ei panda. Kogu võim peab loomulikult kuuluma vaid parimatele ja targimatele, kõige eetilisematele ja riigimehelikumatele.

KOKKUVÕTE Vähese kerjakapitaliga inimene võib valida, kas jääda võimust ilma valija või saadikukandidaadi rollis

• Lisa uus kommentaar

Kommentaar (0)

Kirjuta kommentaar

Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:

* Nimi:

* E-mail: Ära teavitaTeavita uutest

Koduleht:

Kommentaar:

Pealkiri:

Sõnum:

Turvalisus

Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.

Joomla components by Compojoom