Sõltumatu Infokeskus

20.aprilli „Eesti Elus” ilmus alljärgnev jahmatamapanev lugejakiri:

Murelik kiri Rootsist

Aastapeakoosolekul 11 mai, 2011 on päevakorras Eesti Maja müügi arutamine. Müüki on juhatus juba mitu aastat ettevalmistanud, uurides ”horisontaalse jaotamise” vöimalusi. Nüüd aga on see tehniline uurimine löpetatud ja aeg on jöudnud otsustamisele. Müümise otsuse on vöimalik teha, vähemalt juuridiliselt, juba käesoleval aastapeakoosolekul.

Peab mainima, et Eesti Maja on heas majanduslikus korras. Vaadates 2009a aruannet (viimane publiceeritud) selgub, et turuväärtus on on 60 – 80 MSEK ja nettolaen on umbes 4 MSEK. Maja on ka iga aasta läinud väikese kasumiga (300000 – 400000 SEK).Selle tagapöhjaga on väga raske aru saada Eesti Maja juhatuse soovist et maja ära müüa.

Juhatus pakub töenäoliselt koosolekul välja kolm vöimalust kuidas tegutseda.

(1) terve maja maha müüa, (2) ”horisontaalse jaotuse” läbi müüa maha maja väärtuslikumad osad ja ülejäänust moodustada üks ”Uus Eesti Maja” ja (3) mitte üldse müüa. Juhatus eelistab arvatavasti vöimalust (2) lahendusena.

Suurem osa Stockholmi eestlastest ei paista teadvad maja müügi plaanidest midagi. See on tingitud asjaolust et Eesti Maja juhatus, Madis Üürikesega eesotsas, tegutseb range saladuskatte all. Mingit informatsiooni ei anta Eesti Päevalehe läbi ja kirjaliku küsimustele ei vastata. Siiski on aga selgunud et müümise algatuse taga seisab peaaktsionäär Korp! Fr. Estica, kellel on 370 aktsiat .Mingit pöhjust maja müümise nöudele ei ole antud. Paistab et korp! Fr. Estica eestseisus (Kaarli Vooremaa, Tönis Värbu ja Rein Randman) tahab lihtsalt rikkaks saada ja kui see tähendab et Stockholmi eestlaste tegevus löhutakse täiesti ära, siis ei ole midagi teha. Kuidas see teguviis sobib kokku korp! Fr. Estica uhke lippukirjaga ja üldise isamaaliku mainega jääb küll suureks möistatuseks.

Et vältida seda vöimaliku arengut, kutsun köiki aktsiaomanike osa vötma koosolekule 11 mai Eesti Majas, nii et saame üheskoos maha...

Et vältida seda vöimaliku arengut, kutsun köiki aktsiaomanike osa vötma koosolekule 11 mai Eesti Majas, nii et saame üheskoos maha hääletada müümise plaanid.

Juho Arras
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=32112

Eestlastest estorootslasteks

Madis Üürikese nimi keskmisele eestlasele tutvustamist ei vaja: aastail 1992-1994 oli ta Mart Laari kabinetis rahandusminister, eelnevat töötas ta Rootsis kinnisvaraettevõtte peadirektorina ning pärast ministrikohalt lahkumist oli ta Eestis ühtekokku kolme pankrotistunud panga pankrotikomisjoni esimees – kogemusi Eestis omandatud siin juurutatud JOKK süsteemi varade kantimise osas on tal rikkalikult. On lihtsalt kurb, kui siinseid meetodeid hakatakse rakendama ka teiselpool Läänemerd.

Kuidas Eesti Majad ca pool sajandit tagasi üle maailma tekkisid, teab igaüks ja oma olemuselt on neist kujunenud väljaspool Eestit omamoodi eestluse sümbolid.

Kui Eesti Maja müük Stocholmis tõepoolest teoks peaks saama, siis võib Rootsi enda meedias viimastel päevadel tõstatatud afrorootslaste terminit kasutades parafraseerida, et eestlasi enam Rootsis ei ole – neist on saanud estorootslased...

21.aprill 2011

Ahti Mänd

Minuteada on Svärjä rahal ning äril toimiv vennasvabariik ning raha on enesestmõistetavalt tähtsam kui kellegi tunded.
Kui äri ei edene ning seda ei õnnestu ka elustada (ehk majanduskerjustest eestlasi oma kasuks annetama panna) siis jääb üle kas äri maha ärida või pankrotti minna. See ajutine kasuminäitaja võib eksitada sest asjajuuresolijad teavad teistest paremini kuhu äri kiiva kisub ning mõne aasta pärast enam mõnikümmend lapsepõlve lepavõsa meenutavad surmaeelikud enam ei suuda üürikeste ja vennaskonna ääolu kindlustada.
Eestlus on siin aga kindlasti viimasel kohal.

Eestlased ei julge eristuda ja nad eelistavad sulanduda. Rootsi eestlased ei ole suutnud oma lastele ja lastelastele õpetada väikerahva keelt. Teine ja kolmas põlvkond on rootsistatud ja rootsistunud.
Järelkasv puudub, kes pärandi üle võtaksid ja väärikalt jätkaksid.

Eestlaste (ja ka teiste) sulandumist uude ümbruskonda mõjutab kindlasti mitu tegurit. Ise olen seda uurind vaid pääliskaudselt ning sedagi aastaid tagasi, toon sellepärast välja vaid mõned.
1) Eestlustunne.
See peaks liitma just rahvuseti ehk selle tuntuima mõõtmega - keeliti. Soodustatud on siis tihedamate sidemetega paikkonnad, nt Svärjäs koondusid eestlased Stokkolmi, Lündi ja Üppsala kanti, Kanadas Toronto ümber. Kes jäi kaugemale see oli kohe ka omadest ära lõigatud. Mõne pere omavaheline läbikäimine ainult sellele põlvkonnale jäigi, nende lapsed olid juba suuresti segunend ja nende lapsed pea täiälikult. Tihedas kogukonnas vähänes rahvustunne samuti ent pideva läbikäimise tõttu märgatavalt vähäm. Isegi võõra keele võimutsedes võidi oma asja edasi ajada.
Seda eestlustunnet saaks mõõta isegi arvuliselt. Kui suure rühmana pidevalt koos elatakse ning läbi käiakse, kui kaugel see läbikäimine ääbub. Samuti mitmes põlvkond on. Oletan et selles valemis on vähä võrdelisust, pigem võimutseb astmelisuse vaim. Et 100 eestlasega rühmas pole eestlustunne sugugi 10 korda väiksäm kui 1000-lises, ent samas 100km kaugusel elavas peres võib see olla üle 10 korra nõrgem kui 10km kaugusel elavas. Meil aga selliseid uuringuid kuskilt võtta pole ning nii jääb palju selgusetuks ning ainult ädaldame selle languse põhjuseid teadmata.
Ise olen käind vaid 1 Eesti majas - Torontos. Kogu vestlus käis ostlas ja kabinettides eesti keeles. Mõne ääldus oli ehk kangevõitu aga sõnavara oli piisav ning kõne kõigil sorav.
Mainisin siin vaid eestlustunnet sest pidasin silmas eestlasi. Ent samamoodi võib seda laiendada ka teistele rahvustele. On selge et mõnel neist on samades tingimustes oma rahvustunne eestlastest palju kõrgem ja mõnel ehk pisemgi. Paljud uusasukad kasvõi Svärjäs ei oska riigikeeltki sest elatakse isekeskis, nt muslimi tüdrukud ainult omakeelsetes peredes.
2) Kodumaatunne. See on eestlustundest erinev tunne. Siin pole omarahvuslastega läbikäimine enam määrav, oluline on ...

2) Kodumaatunne. See on eestlustundest erinev tunne. Siin pole omarahvuslastega läbikäimine enam määrav, oluline on uue riigi alateadvuslik tunnistamine kodumaana. Meil peavad samuti paljud nooremad siinsündind muulased Eestit oma kodumaaks, nende seisukohalt on see loomulik. Nad teavad küll et nende esivanemate kodukoht asub 1000 või 5000km eemal kuid iljem säälkandis käiäs nad midagi kodumaalikku sääl ei tunne.
Sellepärast on ka loomulik miks meie 1940ndatel pagend tänased vanurid võivad oma kodumaaks ikkagi pidada Eestit, mitte sisseelatud kodu Kanadas või AÜ-s. Nende säälsündind lastest aga vaevalt et sajandikki Eestit oma kodumaaks peavad ehkki paljud neist peavad veel eestlasteks.
AÜ sadamates küsisin sageli uvi pärast neegritelt nende päritolu. Ilma selgitamata oli kõigil vastuseks: ämerikän. Alles esivanemate algkodu küsides võis kuuma Aahvrika riigid ära värvida. Teadsid nad aga oma päritolu suurepäraselt ehkki mingit sidet enam pold ega old nad sääl ka kunagi käind ega soovindki sääl käia. Ameeriklased on üllatavalt piiratud mõistusega, nende jaoks on AÜ kõik, muu maailm on vaid telekas. Mõneti mõistetav sest kogu kooliõpe on puhtalt AÜ-st lähtuv.
Omamoodi üllatav oli aga põhja Aahvrikas elavate arabite vastuseis nende aahvriklasteks pidamisele. Mindi kohe väga närvi ning nõuti et nad on arabid. Isegi üks pidevas uimas surmaeelikust apelsinimüüja Taarulbajsas (/Casablanca) tõmbus tõsiseks ning apelsiniäri tahi lõhki minna ehkki olin taga varasema äri toel äädäs suhetes. Nende jaoks olid aahvriklased ainult neegrid. Rahule jäädi isegi sellega kui Mahriibist Misrini riigid võtsin kokku kui Arabistaani. Naersid kuid lõid kääga, parem Arabistaan kui Aahvrika.

3) Rühmatunne.
Kui karjaelu on omane roomadele ja paljudele lõunamaalastele siis eestlased erinevad neist kõvasti. Nii pole ka imestada miks isegi 1000-päälises eestlaskonnas tuleb oma majja kokku vaid mõnikümmend. Eestlane elab nö sissepoole, iseendasse. Mingi osa on alati välispidine, nende ...

Mingi osa on alati välispidine, nende najal kogu ühistegevus toimubki. Neid näitäid võib tuua igast külast. Kui sumbkülas saad veel kedagi kokku ajada siis ajakülas pead igas peres käima lunimas. Nende jaoks lähäb riigi piir piki nende talumaa piiri.

Kena oleks kõike seda näidata arvudes aga andmeid pole. Saaks paljugi selgemaks ning saaks ka 20 või 50 aastat ette näha milline lõpp mingit -konda ees ootab. Oluliseks saab aga just nimelt osis LÕPP.

Mart Niklus
Kunagise ERSP ja Eesti Kongressi etteotsa pürgis samuti mitmeid NLKP liikmeks soovinuid või komsomoliaktiviste (Tunne Kelam, Eve Pärnaste, Sirje Endre jt). Missuguseks kujunes nende hurraaoptimistlike organisatsioonide edaspidine käekäik, ei vaja kommentaare. Kas mõnede samasuguse minevikuga liidrite juhtimisel võiks Eesti Rahvuslik Liikumine tõepoolest uueks isamaapäästjaks saada?