Raadi punamemoriaalile lisatava infostendi tekst Trüki E-mail
04. mai 2011

SI-183

SI avaldab Tartusse Raadi punamemoriaali juurde kavandatava infostendi teksti eelnõu. Stendi tekst on nii püha, et Tartu linnaametnikud väidavad kaaskirjas: "Kõik täiendused ja ka tõlked tuleb kooskõlastada teksti autoriga."

Lisatud on ka ajaloolase Margit-Mariann Koppeli kiri teksti koostajale Toomas Hiiole. Viimane on jätkuks ümarlaua kirjale kaitseminister Laarile, kus samuti antud hinnang stendi tekstile, vt http://si.kongress.ee/raadi-uemarlaua-poeoerdumine-kaitseminister-mart-laari-poole-2.html .

Margit-Mariann Koppel, teksti koostajale:

Leian, et Teie koostatud tekst sel kujul ei ole paraku vastuvõetav, sest selles puudub esiteks Eesti vaade. Jutt on vaid saksa ja punavägede vahelisest võitlusest Eesti pärast.

Teiseks puudub vähimgi viide sinna maetud natsi- ja nõukogude terroriohvritele ning ka ajaloolises õiendis toodud Raadi lennuväljal asfaldi all nimetutes haudades puhkavatele eesti sõduritele. Tahvel võimaldab senise skisofreenia jätku ning selle tekstist ei selgu asja olemus ega nõukogulik silmakirjalikkus.

Tuleks lisada  lause, et monument langenud punaväelastele taaspüstitati Raadile ümbermaetud totalitaarreziimide ohvrite haudadele.

Hetkel on tekst võitjate ajaloo poole kaldu ehk võtab eestlastel nõukogulikult võimaluse mälestada sinna maetud terroriohvreid, muutes nad olematuks ja peites oma kuritöö jäljed, küll aga jätab selle õiguse meid okupeerinud punaväelastele ehk siis ei demoniseeri seda monumenti. Meil on lõppeks Eesti Vabariik, kus ei peaks olema kohta nõukogude võimu kultusobjektidel ega võikal ja rõvedal traditsioonil tallata inimeste luudel, liiati eestlaste haudadel. Miskipärast lõpeb ajalooline õiend aastaga 1947, aga märtsiküüditamise eest ja järel metsa läinud meestest, kes hiljem amnestiaga välja meelitati ja siis maha lasti, see ei kõssagi. Ometi on vahetud tunnistajad oma mälestused kõnelnud, ka see, kellele anti otsene käsk laibad Tiksojalt Raadile ümber matta ja kelle meelest oli see "töö" nii õudne ja lehk nii jälk, et ta andis kohalikele eestlastele käsu kätte ja lahkus ise. Vene soldatid jäid Tiksoja metsa, ümber maeti NKVD poolt mõrvatud. Miks need mehed Eesti Vabariigis maha vaikitakse? Või mis võitu on vaja tähistada 9. mail kui terve Euroopa tähistab II MS lõppu 8. mail.

SA Mälestusfond Ristideta Hauad uurimusest selgub, et Nõukogude reziimi poolt toimus Tiksojal hukatud eestlastest tsiviilelanike ja metsavendade ümbermatmine Raadi parki:

"Tiksoja metsades NKVD ja KGB ohvrite haudade otsingul kohtusime tunnistajatega, kes teadsid kohapealsest tegevusest ja hiljem ohvrite säilmete väljakaevamisest. Kohtusime ka tunnistajatega, kes osalesid langenute kääbaste avamistöödel. Leitud laipade jäänused korjati kokku ja viidi Tartu Raadi parki ühishauda. Viidi ka Ilmatsalu parki. Kaevamistel leiti kahe saksa sõduri ja ühe tsiviilelaniku lähestikku paiknenud säilmed. Säilinud olid luustikud, saksa sõjaväe saapad ja mundrinööbid. Need paigutati ühte puukasti, mis oli ettenähtud korduvateks kasutamiseks inimjäätmete transpordiks ja maeti Raadi ühishauda koos kastiga. Ülejäänud inimjäätmed, mis kaevati välja värskemast ühishauast valati lihtsalt kastidest välja Raadi pargi ühishauda, teadmata kes nad olid, kas nende seas oli ka sõdureid või olid ainult mõrvatud tsiviilelanikud. Tegelikult oli enamik NKVD poolt mõrvatute pooleldi lagunenud laibad, kuna 1950. ja 1951. aastaks sõjaaegsetest langenutest oli järgi ainult muld ja kondid mitte aga pooleldi lagunenud laibad."

Olete Te kindel, et neid punaväelaste peale ei maetud, et neid peita? Või miks oli nõukogude võimul kasulik "unustada" need nö 12000 Raadile ümber maetud fasismiohvrit? Kes tegelikult "fasismiohvritena" maeti?

Raadi punamemoriaali infostendi tekst "II maailmasõda Tartus" (eelnõu):

II maailmasõja ajal oli Tartu sõjatandriks nii 1941. aasta juulis kui ka 1944. aasta augustis-septembris. Nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal hukati Tartus ja Tartu lähistel ka kummagi režiimi poliitilisi vastaseid.

Saksa väed jõudsid Eestisse 7. juulil 1941. Punaarmee otsustas Lõuna-Eesti maha jätta. Ööl vastu 9. juulit 1941 lasid NSVLi julgeolekuasutuste Tartu osakondade töötajad maha 199 vangi, enamiku neist Tartu vanglas. Saksa okupatsiooni ajal maeti massimõrva ohvrid Pauluse koguduse kalmistule.

Ööl vastu 10. juulit lahkusid viimased Punaarmee väeosad Emajõe paremalt kaldalt. Võim läks eesti metsavendade kätte. Ehkki 11. juulil jõudis Tartusse esimene Saksa üksus, takerdus sakslaste edasitung Emajõel ning Tartu jäi rindelinnaks. Punaarmee suurtükivägi tulistas Emajõe paremat kallast, puhkesid tulekahjud. 22. juulil 1941 algas Saksa pealetung uuesti. Punaarmee väekoondis Põhja-Tartumaal purustati, vangi võeti ligi 9000 meest, langenuid oli 2000–3000.

1941. aasta juulis rajas Saksa sõjaväekomandant Tartus vangilaagri, mis hiljem allutati julgeolekupolitseile. Laagris hukati kuni 4000 poliitvangi, hävituspataljonlast jt, kes lasti maha tankitõrjekraavis Tartu-Valga maantee ääres (nn Jalaka liin). Alates 1943. aastast kaevati enamik surnukehi välja ja põletati.

25. augustil 1944 vallutas Punaarmee Tartu uuesti. Rinne jäi Emajõele kuni 17. septembrini, kui algas Punaarmee suur pealetung. Samal päeval hakkasid sakslased oma vägesid Eestist välja viima. Emajõel võitlesid eestlaste üksused mõlemal poolel. Saksa kaitse murti läbi, Punaarmee liikus kiiresti edasi, Tallinn langes 22. septembril 1944.

Aastatel 1941–1944 Tartus ja Tartu lähistel langenute ning julgeolekuasutuste poolt mõrvatute arv ei ole teada. Tartu linnamuuseumis säilitatavas langenute raamatus on umbes 2000 punaväelase nimed. 1997. aastal valmis Tartu Pauluse kalmistul sõjaaegse Saksa sõjaväekalmistu mälestusväljak, mis jäädvustab umbes 2000 Tartu ja Tartu ümbruse lahingutes 1941. ja 1944. aastal langenud, Tartu haiglates või ka sõjajärgses sõjavangilaagris surnud Saksa sõjaväelase mälestuse. Nende seas on ka üle 60 eesti sõjaväelase.

Punaarmee langenute mälestuseks püstitati 1947. aastal Raadile mälestusmärk, mille Tartu kooliõpilased 6. novembril 1949 õhku lasid, et kätte maksta märtsiküüditamise ja Vabadussõja monumentide hävitamise eest. 1975. aastal rajati Tartus ja Tartu lähistel langenud punaarmeelaste mälestuseks Raadile uus memoriaal, mille autorid on skulptor Ants Mölder ja arhitekt Rein Luup.

Allikas: Margit-Mariann Koppel
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud , 55 539 889
Kommentaar (4)
  • 04. 05. 2011 17:15:17 | Enn Oja

    Sisuliselt kõlbaks taoline selgituskiri:
    Neile kes langesid Saksamaa ja SSSR-i lahingutes maailma ümberjaotamise pärast.

    See aarab kõiki, ka kõrvalisi ohvreid. Samuti ei langend sääl sõjaalgatajad ise vaid nende käsualused. Nimetatud on 2 sõjardriiki ja nende eesmärk, puuduvad tundelised innangud, tahvel pole Palsaki teoste jaoks. Lisada võib veel aastaarvud kas aastati või aastast aastani.

  • 04. 05. 2011 18:58:54 | Margit-Mariann

    Enn, läkitage oma "lühike, tabav ja siiliegi selge" ettepanek Tartu Linnavalitsusele.
    Abilinnapea Jüri Sasi: Juri.Sasi@raad.tartu.ee

    Tartu linna aukodanik, hävituspataljonlane, "kuklasselaskja" ja "sõnnikuvedaja" Kaarel Ird pälvis teenete eest nõukogu võimu ees võimaluse juhtida "Vanemuise" teatrit.
    Näitleja Tõnu Kilgas võlgneb sellele mehele oma ema näitlejanna Ellen Kaarma surma. Kelle Ird 1968 aastal teatrist poliitilistel põhjustel vallandas. Ellen ei otsinud uut tööd ja ei läinud paluma, vaid jõi end surnuks. Narva pataljoni sõdur, Elleni endine abikaasa Lembit Mägedi pidas ta haual väärika lahkumiskõne.
    Sellest kirjutab Helend Peep oma raamatus "Nende helinate saatel."

  • 04. 05. 2011 19:02:40 | ümarlaua kiri

    Tartu linna poolt väljapakutud tekstiga infotahvlil saaks olla Raadil sisuline mõte üksnes skisofreenilise lahenduse korral, mil säilib ka punamonument koos selle vana tekstiga ning stendil lisatakse 30 aastat varem lõppenud sõjaseikade täpsustusi. Juhul kui vana tekst peaks eemaldatama, hakkaks säärane tekst andma punamemoriaalile sõja kõigi osapoolte ja ka kommunistliku terrori ohvrite kultusobjekti tähendust, mis muudaks tulemuse samasuguseks ajaloovõltsimiseks nagu praegune olukord.

    Tekstis puudub täielikult peamine: Eesti Rahva Muuseumi lähistele paigutatud punamemoriaal teenis kommunistlikku kultust (okupandid püstitasid endale püha samba, mida kummardada) ning eestlastest ohvrite mõnitamist (okupandid kallasid samba juurde mulda oma ohvrite jäänustega, millel tallasid). Raadi pargi infotahvel peab eelkõige kajastama eestlaste füüsilise mõrvamise ja ideoloogilise vägistamise teemat, et külastaja saaks aru punamemoriaali eesmärgist ja rakendusest Eesti ajaloos.

  • 05. 05. 2011 15:39:36 | Urmas  - see ongi pealkiri

    Mulle yks vana miis rääkse lännu neljäbal, nõnna et seukse monumendi võtetas sootuks maha ja lõhutas tykkeiks ja puru raputaks nelja ilmakaare mööda laiale.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.