Sõltumatu Infokeskus

4 aastat tagasi tegin rattal tiiru Pskohvi (/Pihkva) ja Novgorodi maakondades. Pskohvis õnnestus osta ka selle maakonna põhjalik atlas, kari teid ja unnik külasid pääl, ajnult vänta ja avasta. Nii oli see kartide järgi, tegelikkus vastas pigem asustusele Taimõril.
Jätan pisemad teedetud ja külatud kohad vahele, kirjeldan vaid kaht. Pärast ööd Porhovis otsustasime kaaslasega sõita Rvõõsse ning üht märgitud kitsast teedpidi läbida mets Ramenjesse, edasi õhtuks Staaraja Russasse. Et olin aeglasem sõitja asusin teele varem. Juba osa Tnoost oli väljasurd, kunagist SSSR-i iilgust võis aimata laibastund loosungite ja mälästiste järgi. Ka Rvõõsse jõudsin enne kaaslast. Teel sinna oli näha vaid külade varemeid ja kinnikasvand põlde. Rvõõs elasid vaid surmaeelikud, paariga sain vestelda. Ostlani Morinos 13km. Pidi käima lahvka. Ainuke lõbu olevat elekter. Küsitud teest ei tead ükski kohalik vanur midagi, ju olla kunagi mingi metsatee old. Mina kui kaardiusklik suhtusin sellesse juttu kahtlevalt, mis neil muttidel sest teest ka varasemal ajal, ju ta ikka on kuskil olemas.
Üks rohtukasvand rada läks küla viimse maja juurest edasi kakku, ka võis aimata et sääl on mõni pääv tagasi liigutud, vihmauhutud rattajälg oli poris märgata. Seiklesin läbi metsa veel kildi ja jõudsin 4-5 ooneni, inimesed ka väljas, eina tegemas. Mind vaadati kui marslast või sõjaajast metsaeksind vassisti. Ka nemad kinnitasid et edasi tuleb soo ja pistets. Mina ikka oma usus kinni ja oiatustele vaatamata edasi. Sest mingid ettekujutatavad jäljäd viisid metsamanu.
Oli palav, mina riidest lahti, parmud, sääsäd kallal, kõrges rohus rebisid nahka igasugused teravad taimed, nõgestega eesotsas. Ristlen sääl rohus põõsaste ja vaevakasekeste vahel mingis siiski teadaolevas suunas. Oli mul ju keps (/GPS) kaasas, päikä samuti ülal, meremehena suunamääramine ülimalt lihtne. Ent naeruväärnä oli tõik et kuigi sain oma koha määrata 2m täpsusega, ei aidand see mind kilomeetritki. Sest see ülitäpnä kaart oli laius...

Sest see ülitäpnä kaart oli laius- ja pikkuskraadideta! Nii ma pidin tõmblema vasakule-paremale nagu punamütsike lootuses et kunagi vanaema majake paistma akkab. Ja akkaski! Unustasin kohe parmud ja muud röövlinnud, nägin juba igiselt ette kuidas sääl ka sõidetav tee ees ootab ja peagi jõuan Ramenjesse. Majakesele lähämale jõudes aga tekkis mingi alb eelaimus, see tundus olevat kuidagi tuttav, nagu kuskilt russi muinasjutust meeles. Lähämale jõudes nägin eemal veel teisi maju ning siis sai selgeks et olin tundi 2 vedand ratast moonaga sinkasonka ringi ning naast Rvõõ küla juurde, vaid teiselt poolt.
Muidugi olin tüdind, väsind ja vihane vist sõjaeelsete kaardistajate päälä. Otsustasin et läbi metsa jääb ära, tuleb minna Morinosse ja säält katsuda mujalt läbi murda.
Sõitsingi Morinosse ega tead et vaid pisut varem oli kaaslane samas Rvõõs pisut teises kohas metsa tundind ning leid vanad traktori rööpad, säältkaudu läbi metsa vändand ning õhtuks ka Staaraja Russasse jõud.
2km enne Morinot jäi mõne külamaja kõrval silma mahajäätud 5-korruseline maja (kõrval ka mahajäätud laudad, ju siis neile ehitatud, naised lüpsjad, mehed raudteelased ja metsamehed). Morinos oli teadjaid rohkem kuid ükski neist ei tead midagi teedest kirdesse või itta, kõik olevat kinni kasvand. Raudteejaamas selgus et õhtul läks veel üks kiirrong aga sinna mu ratast päälä ei võeta. Et tulgu ma omme ommikul, siis lähäb kohalik tööliste rong.
Oli Morinoski mahajäätud maju ning mõttes oli kuskile öömajale peituda aga ilm oli kuradi mõnus ja lapsi karjas väljas, ja jälgiti just mind kui tulnukat. Panin rattale ääläd sisse ja tagasi varasema 5-korruselise maja juurde. Eemalt oli säälgi laste kisa kuulda aga siiski sain rattaga salaja majja peituda. Kerge õhtusöök ja magamiskotti. Oli ammu pime aga lapsed ikka jooksid ja lärmasid. Akkasid isegi majas peitust mängima ja kividega võidu vastu seina pilduma. Mind siiski ei avastatud ja päälä südaööd jäin unele.
Ommikul varakult üles, kohe Morinosse, p...

Ommikul varakult üles, kohe Morinosse, pilet Staaraja Russasse, ratas kõvaistmelisse vagunisse ja tatataa saatel itta. Iljem Kuuglist kaedes leidsin et Morinost oleks pidand 2,5km piki raudteed minema, säält juba teedmööda põhja ja kirdesse kus teed olemas.
Elati vaid 2-3 külas raudtee ääräs, raudteemajadki kõik maha jäätud. Suured väljad sügavas rohus, mitte keegi ei tunne nende vastu uvi. Siis käiski pääst läbi mõte et kui need väljad rendiks välja tsungidele (/iinlastele). Paari aastaga oleks korralikud külad ja vili lokkaks. Sain ka aru kui suur rikkus on russidel veel varuks, oleks vaid ettevõtlikke tegijaid.
Sellest otsast veel niipalju et Staaraja Russas sain kokkulepitud kellaajal kokku ja järgmisel pääval juba edasi lõunapoole.
StaarajaRussa-Olm-Loknja-Pesaanitsõ-Navarsehhv-PuskinskieKoorõ läks mööda korralikku pigiteed. Osa tuli isegi tuttav ette sest paar aastakümmet varem olin säältkaudu Tartust Maskvaasse vändand ja segasel ajal korra ka tuttavate autoga seda sõit.
Jõudsime kaaslasega PuskinskieKoorõst 13km põhjapoole Veetsesse (/Veče). Edasi tahime põrutada põhja Varantsoovo (/Vorontsovo) kanti ja siis juba nagu nohu Astrohvi (/Ostrov) kus enne viimast pääva oli kavas öö veeta. Kaardil ilus tee olemas ja ainult 20km metsa vahel jahedas vändata, lausa unistus.
Aga taas lõks kergeusklikele. Tee oli äki otsas ja edasi ei kuidagi. Üks ligi 90-ne mutt teadis noorust meenutades et kunagi old sääl isegi raudtee, sõja ajal. Nüüd aga kõik külad kadund ja teed kinni kasvand. Vahel kuskilt metsa lõigatakse ja veetakse aga suvel pole kedagi päälä parmude ja sääskäde.
Meie muidugi ei uskund ehhki saun mõne pääva eest oli juba olemas. Oleks me siis tead ette et see pääv kujuneb eelmisest palju ullemaks, igistamisele lisaks veel vitsad ja veepuudus. PuskinskieKoorõs oli nimelt lõuna vaheaeg ja ei saand täiändust osta, kummalgi järäl vaid pool liitrit.
Mutt niipalju teadis et kevadel olevat mingi traktor sääl vanal raudteetammil käind, et võime proovi kui t...

Mutt niipalju teadis et kevadel olevat mingi traktor sääl vanal raudteetammil käind, et võime proovi kui tahame. Lootsime sellele rajale peagi jõuda ja ratastele. Jalutasime läbi kõrge rohu ja tõesti öhele kinnikasvand rajale jõudsime. Aga nüüd lõi kahtlema kaaslane. Kas ta lootis kaardile toetudes etemat teed aga asus nii kõvasti kahtlema et veenis mindki kõrvale pöörama. Üsna varsti olime silmini rohus ja vahelduseks ka võsas ja tiheda alusvõsaga metsas. Vahel tuli ette mõni rohtund väli aga sääl pold küll keegi pärast viimast viisaastakut käind. Isegi öhe koduvareni jõudsime. Palkidest oli vaid mälästis aga paar isepäist õunteta õunapuud ja üliaisev tiik olid järäl. Juua me ei saand ega tihandki. Kohati tassisime rattaid õlal sest tuli ronida üle ristirästi langend puutüvede.
Õudne oli mõelda et peaksime sinna ööseks jääma. Palavuse tõttu poleks me nagunii putukate eest varju pääsänd, nii tuli ainult edasi rügada. Märkasin et ka mu noorem ja tugevam kaaslane akkab väsima aga nüüd panin mina tuld otsa: tagasiteed enam pole! 10-12km kaugusel Veetsest olid märgitud rasvased külad. Ise veel irvitasime et mis siis kui neid ka pole? Aga nüüd juba umbes idakirdesse rassides ja rattaid vedades me läksime.
Täitsa õhtu eel paistis läbi lepavõsa mingi eledam laik, vist taas mõni väli. Saime võsast välja, kaaslane mõnikümmend meetrit eespool juba kuulutas nagu Kolumbuse madrus et 'jalad põhjas'! Olime jõud mingile rajale kus mõni pääv tagasi oli sõidetud. Ratastele ja poole tunni pärast jõudsime esimeste külamajadeni.
Et meid kui vassiste ei osatud ka sääl oodata siis üks mees peitis isegi täägi igaks juhuks kõrvale (kaaslane märkas läbi akna sise vaadates, sääl kardinaid pold). Aga peagi tegime asjad selgeks ja saime end loputada ja ka pudelitesse vett. Kohalikud kinnitasid et tõespoolest on see juba aastaid asustamata kant, noored läind ja vanad surd, majad mahajäätud, neid ei taha keegi ka päälä makstes.
Edasi oli juba lihtne, pärast 7 tundi rohus, võsas ja metsas...

Edasi oli juba lihtne, pärast 7 tundi rohus, võsas ja metsas parme söötes vajusime öhe järväkese ääräs tudile. Edasi oli kõik lihtne: Kapõõlovo-Pagareelovo järv-Marssaavitsõ-Ostrov-Palkino-Irboska-Petseri-Koidula, sääl mahajäätud autoga tagasi.

Just see matk Rassiia metsades ja väljadel kinnitas mu senist oletust et meie päämine rikkus on MAA, ilustades isegi LOODUSLIK maa.
Mida rohkem seda 1 kasutaja kohta on seda rikkam on säälnä elanikkond. Ja ka meil on maad meie vajadusi ületavalt. isegi õnneks on maakõlbmatu elanikkond kolind maalt ära tobedasse Tallinasse ning Arjumaa kui tänase risustuse päämine ohver on ülejäänd Eestile isegi teene osutand. Kui suuremad linnad arvestusest välja visata siis 40% väiksemate asulate elanike päälä tuleb vägagi palju kasulikku maad, vaid vähäsed riigid on meist ees. See on meie rikkus ning selle varu on loomulikult innalisem kui mingi etkeline meie maksujõuetusest sõltuv kaubaind. Seda meie siidkääline klikk oma piiratuses loomulikult ei taipa.
Sellepärast peangi vajalikuks lugeda maa PÜSIVARAKS (et eristada KINNISvarast). Maad ei saa teisaldada, ta pole ka inimese loodud, maa on kõigile ühine olemasolu allikas, seda ei saa OMANDADA, saab vaid KASUTADA. Viimasel juhul isegi SIHTkasutada. Kui õivad mingi maatüki siis võltsomandina on see nagu riigi maa-alast välja lõigatud ning elanikele keelatud ala (stojj, streljaajut!). Maad tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Võid sääl kasvatada taimi, ehitada sinna tootmisoone või muu abioone, ent kõik peab olema kasutuses ning ennast õigustama. Tekib seisak siis on see maatüki kuritarvitamine ehk teiselt selle kasutamise õigus ära võetud. Selle jõhkruse eest tuleb karistada, kas kasutad ja maksad mittekasutamise eest või kasutad ja ei maksa midagi (sest siis ju lood väärtusi) või loobud. Muid võimalusi ei tohi olla.
Sellepärast leian sedagi et Miina peaks vormilistelt nõudmistelt minema üle sisulistele, lihtsa rahulolematuse asemel esitama ise sisulise ettepaneku ja nõude.

N Õ U A M E

et otsekohe tühistataks eesti maad, metsa ja Tuhala nõiakaevu hävitavad seadused!
Eesti maa ei kuulu mitte võimumeestele, vaid Eesti rahvale.Ilma oma maata ei saa ükski rahvas eksisteerida.Teised rahvad võitlevad oma maa eest. Isegi loomad võitlevad oma territooriumi eest. Me ei ole loomadest ega teistest rahvastest halvemad. Ka Eesti rahvas on valanud verd oma maa eest! Käed eemale eesti maast, metsast ja Tuhala nõiakaevust!
Eesti maa ei ole jäänud mitte ainult oma riigis pettunud kodanikest tühjaks. Nüüd tahetakse veel ka see maa tema kodanikelt ära võtta ja võõrastele maha müüa.
Eesti on oma kõige suurema katastroofi, oma täieliku hävingu äärel! Tõeliste Kodanike kohus on oma maa katastroofist ja seega ka hävingust päästa.
Valitsev võim peab otsekohe need, Eestile vaenulikud seadused, tühistama või, kui ta seda teha ei taha, ise tagasi astuma! Muud võimalust siin enam lihtsalt ei ole!

Lisaks nõuame, et valitsev kildkond hakkaks kinni pidama PS par. 47st, milles on öeldud, et „Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.“
See on iga õigusriigi elementaarne alus! Kord me juba eirasime õigusriigi põhimõtteid, mistõttu ka Eesti riik hävis.
Ei, me ei luba meie Põhiseaduse jämedat rikkumist ja mineviku kordumist!

Deklaratsioon on vastu võetud Tõeliste Kodanike üritusel 6.mail 2011.a.

Maad ostma tulevad just ida-naabrid.Rahastajaks on lubanud hakata ka vene salateenistus.
Sümboolseks sissejuhatuseks kujunes IRL maja müük 9 milj. krooni eest vene ärimehele.

Arvan , et Nõiakaevu ümbruses tegutsevad kohalikus ärimehed, mis on ohtlik ainult looduse saastumise seisukohalt.Olen kuulnud, et kaevandus tulevat maa-aluste veeliikumiste suhtes kaevust allapoole, ning võimalik, et ei olegi nii ohtlik.
Maa müük suvalistele võõrastele aga vallandab hoopis traagilisemad protsessid eesti rahvuse kestmajäämise vastu.Tuleb arvestada, et juba praegu omame ohtlikult palju vaenulikke mitte-eestlasi.

Eestlane on eestlasele veel vaenulikum. Sitemat rahvast maailmas ei ole.
Venelane on inimene. Tean oma kogemusest. Eestlane on hunt. Jälgim orjameelseim alatuim reetlikum inimtõug maamunal. Jälk.

Eestlane on nii põlastusväärne ilgus, et selle olevuse ees tuleks lüüa uks kinni ja lasta koerad kallale.

Margit Marian, sul on kahjuks õigus. Nii kuradi arga, kiibitsevat, alandlikku ja ennast imetlevat inimesi leib peale Eesti vaid Isrealis.
Meeleheiteks pole aga põhjust, kuigi umbrohi ei pidavat hävinema, näitab realsus, et eestlase väljasuremine on muutumas reaalsuseks. Sama moodi nagu kurelased ja liivlased rändavad ka eestlane ja tema mõttetu kultuur ajaloo prügikasti. Head väljasuremist krantsid!

Nii KURADI KADEDAT rahvast teist ei ole. Orjaveri on orjaveri. Seda rahvast pole vaja tappa, see sööb üksteist ise ära. Naabri supipott on kõige huvitavam, sest äkki on seal 3 hernest rohkem või saab suurema saagi või saab rohkem raha või elab muidu paremini. Kuidas ta julgeb? See on mõisa moonakas + sovjett + pärisori, kes põlvedelt püsti peremeheks iial ei tõuse. Eriline meister on eestlane lömitamises, pugemises, reetmises, kahmamises, orjalikkuses, pealekaebamises, hinge sittumises, lolluses, harimatuses, julgusetuses, noaga selga löömises, madaluses, närususes, tühjuses, tühisuses, ENESE MAHASALGAMISES, ENESE ORJASTAMISES, ENESE VAIMSES OKUPEERIMISES....
ÕUDUS!
Pole midagi näind, peale keldri, kõik mis oli keldri õhus on ka tema peas ja kõhus ja arvab, et see ongi maailm ja et 400 eurot ongi kuupalk. Ja kui keegi keldris elada ei taha, siis tuleb ta keldrisse elama sundida. KELDRIKAKANDIST IDIOOT!!!!!!!!

Eestlane elab HÄBIS ja valib alati HÄBI ja siis õigustab oma reeturlikku lömitamisotsust. Ta ei julge olla ise, olla eestlane. Ta ei tea, kes ta on ja teda ei huvita. Tal pole ajalugu, juuri ega mälu. Ja ta ei saa aru rahvastest, kes valivad VABADUSE, VÄÄRIKUSE JA AU, sest see on eestlase jaoks häbi nagu on eestlasele häbi eesti lipp, eesti raha, rahvariided, oma ehted ja emakeel, oma tavad. See alaväärsuskompleks on kohutav.
Sel rahval puudub OMA TÄHT. Ja nad ei teagi enam, mis see oma on, sest see pole orje ja sakste teenijaid, sulaseid iial huvitanud.
Sest OMA on häbi aga VÕÕRAS on hea.
Jube ja tülgastav.

Põlastusväärne põhjakiht. Kõnts. Inimkõnts.

Ilusat suve, kuradi tõbraste kari, raisad, elajad, lurjused, kaabakad ja sead.
Tegelge oma eluga, miks Te teiste elusid solgite?

NÄRUKAELTEST JÕLETISTEST EBARDID!!!!!!!!!!!!!!!

Margit-Mariann on täitsa ära pööranud.

Salme Väljataga, Kiili Leht

Keskkonnaministeeriumi saalis toimus 9. veebruaril Eesti Veeühingu seminar "Tuhala jõgi-Nõiakaev-Looduskaitse" ja 30. märtsil maapõue teemanädala raames "Kaevandamise võimalikkus Narvast Nabalani". "Kontvõõrana" õnnestus nendest osa võtta ka allakirjutanul.

Veeühingu seminarilt jäid kõlama Madis Metsuri ja Tarmo Alli seisukohad: Tuhala Nõiakaev on talumehe raiutud auk, maa-aluste jõgede puhul on tegemist eksitusega, täna on võtmeküsimuseks looduskaitse (taimed, loomad), kaevandamise mõju Nõiakaevule on vähetõenäoline, osapooli on vaja koolitada teadmispõhiste argumentidega ja kõige põhjalikum töö on 2008. a. EGK poolt koostatud põhjavee mudel.

Maapõue teemanädalal olid Ma-dis Metsuri seisukohad: Tuhala tee-ma on üleshaibitud, põhiliselt too-dame paekivi kohalikule turule - seega ei ole ehitusmaavarade arengukavas limiidi kehtestamine vajalik, karjääride rajamise vastu antud 63 000 allkirja on sotsioloogide uurimisteema ja ehitusmaavarade osas ei ole hüdrogeoloogia teemana kuigi terav, sest meil veepuudust ei ole.

Nõiakaev pole tehislik

Jättes kõrvale need kohalike sada häda, millest Madis Metsur kui spetsialist aru ei saavat, piirdun eelpool toodud seisukohtade täpsustamise ja vaidlustamisega.

Väljavõte Eesti kuulsaima karstiuurija, loodusteadlase Ülo Heinsalu (1928-1994) uuringust: "Ürgse karstiallika põhja on joogivee kaitseks paigaldatud kaevurakked; kaevu tarvis allikat süvendatud pole". Seega Tuhala Nõiakaev ei ole tehislik; ta on ainulaadne kogu Euroopas ja ülemaailmselt tuntud turismiobjekt.

Nabala karstiala koos maa-aluste jõgedega on kantud teadlaste poolt Ürglooduse Raamatusse ja Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS). Nabala karstiala toitealaks on Mahtra soostik. Hüdrometeoroloogia Instituudi mõõtmistulemused 1980ndatel näitasid, et Tuhala karstialal voolab maa alla kolmandiku võrra vähem vett võrreldes vooluhulgaga kilomeeter ülalpool.

See ongi veejuhe Tuhala ja Nabala va...

See ongi veejuhe Tuhala ja Nabala vahel, mida kinnitavad hüdrogeoloogid, mida aga ei taha tunnistada mäemehed jt kaevandamisest huvitatud tegelased.

Kui tavapäraselt on kohalike vastuseisu põhjustanud tolm, müra, lindude ja loomade kaitse, siis Nabala puhul on lisaks eelloetletule peamine põhjavee kaitse.

Kellele vajalik?

Nõiakaevu keemine on siiski haruldus, mida igal aastal ei toimu. Seega iga veerežiimi muudatus võib lõpetada Nõiakaevu keemise, rääkimata alla 3 km kaugusele rajatavast 2200 ha tööstuspiirkonnast ca 30 m sügavuste karjääridega.

Kas Tuhala teema on üleshaibitud? Ehitusmaavarade arengukavas 2011-2020 on Nabala maardla real 555 milj. m3 ehituslubjakivi, sellest 90,5 %-le on aluseks 1988. aastal tehtud töö "Lubjakivide otsingu- ja hinnangutööde aruanne Harju rajoonis Nabala küla ümbruses".

Nimetatud tööst väljavõte: "Lõpetuseks on retsensendil küsimus - kellel, millal ja mis põhjusel on püstitatud Nabala leiukoha eelneva uurimise vajadus, sest otsingu-hinnangutööd ja tehnilis-majanduslikud näitajad ei sisalda kindlust antud maardla kasutuselevõtmise ja eelneva uurimise vajaduse püstitamise otstarbekuses?"

Hilisemad uuringud 2005-2008 kinnitavad nende seisukohtade paikapidavust. Ei saa pidada põhjendatuks põhjaveealust kaevandamist, kui samal ajal ainuüksi Nõmmküla karjäärist tuleks välja pumbata kaevandamise lõpuperioodil 23,6 tuh. m3 vett ööpäevas (EGF töö nr. 7683, lk. 28), mis moodustab ca 10% kogu riigi veekasutusest ilma energeetikata (ESA "Keskkond arvudes, 2009, lk. 9).

Nabala maardlas on menetlemisel neli kaevandamisluba, mille aastane maht kokku ületab tunduvalt kogu riigi ehituslubjakivi kaevandamise vajaduse. Pealegi peetakse ju mõistlikuks paekivi transportimist kuni 50 km kaugusele. Kenasti mahub aga sellesse raadiusse Paldiski sadam...

Samal ajal on riigil ehituslubjakivi aktiivvarusid ilma Nabalata 2009. aasta lõpu seisuga ja arvestades 5 aasta (2004-2008) keskmise kaevandamismahuga: 301 mil...

Samal ajal on riigil ehituslubjakivi aktiivvarusid ilma Nabalata 2009. aasta lõpu seisuga ja arvestades 5 aasta (2004-2008) keskmise kaevandamismahuga: 301 milj. m3 jagatud 2,26 milj. m3 =133 aastaks, s.h. Harjumaal 153 milj. m3 jagatud 1,55 milj. m3 = 99 aastaks (algandmed KKM kodulehelt).

Nabala kivi on 100% põhjavee all, mille kaevandamiseks puudub tehnoloogia, rääkimata majanduslikest arvestustest. Seega aktiivvarud on kantud keskkonnaregistrisse rikkudes Maapõueseadust prg. 10 lg. 6 ja 7. Kivi kvaliteet on isegi TTÜ Mäeinstituudi andmetel võrreldav põlevkiviaherainega.

Sellele vaatamata on kõik varud arvele võetud kõrgemargilistena! Ka Eesti Paeliit kahtleb võimaluses sellise kvaliteediga materjalile leida turgu.

Kas selle aherainega võrreldava lubjakivi kaevandamiseks on vaja muuta tööstusmaastikuks Ülemiste järvest ca 15 km kaugusel asuv Eesti suurim karstiala?

Lektori poolt esile toodud Nabala kõige põhjalikum töö olevat Paekivitoodete Tehase poolt tellitud ja ministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Geoloogiakeskuse koostatud töö, mille tutvustamiseks saadi ruumid ministeeriumilt. Töös ei ole välja toodud ei alanduslehtri ulatust ega puuraukude arvu.

Pärast asjaosaliste veerandtunnist sagimist anti valem arvutamiseks - πr2 ja 100+60 koos kaevudega. Selgus ka ettekandja arvamus maaaluste jõgede (salajõgede) ja veesoonte vahel: "Mina ütleksin, et seal on salajõgesid tuhandeid - igat soont võib pidada salajõeks"!

Eestlased ju ise naeruvääristavad oma peremeheõigusi omal maal ja ei tunnista neid. Nad on harjunud, et neid valitsetakse.

Siinses orjalaagris ja ebanormaalsus "pöörab ära" iga normaalne inimene ja ma olen raevus ja põhjusega. Olen jah "ära pööranud". Täiega!
Sigatsetaks Teiega ka nii mr. Stephens, pööraksite Teie ka ära. Teie ei pea lapsega kolmandat suve JÄRJEST linnas, tolmus ja asfaldil kükitama, aga meie peame, orjavabaduses nelja seina vahel. Saamata randagi. Ma oleksin võimeline praegu lööma mättasse iga "armsa rahvuskaaslase", kes vastu juhtub. Jah, ma olen täitsa ära pöörasnud, jubwe ohtlik, tasakaalutu jne ja minge kus kurat!

Ehk hr. stehens pakud välja, mida 17-aastaseks saav tüdruk kolm kuud suvel linnas nelja seina vahel teeb? Sõbratarid on linnast ära, raha meil ei ole ja 23.08 saab ta seitseteist, aga unustagu sünnipäev nagu ka 16 aastaseks saamise oma, unustagu laagrid, unustagu reisid, unustagu ujumine, unustagu elu.

See on sõnum, või. Ehk edastad selle kolmandat suve järjest linnas istuvale lapsele ise, arvestades kahtesid ära rikutuid jõulusid, kahte olematut talvevaheaega (kui kõik suusatasid) jne.. Mida ta jaanipäeval teeb? Näiteks. Any suggestions? And if not, then shut up your mouth! I´m too grazy for today and I have had enough. Blame me, you are more than welcome.

Siis kui mina 17-aastane olin, korjasin suvel tühje pudeleid. Linnast välja sain nii palju, kui oma jalad kandsid. Sünnipäevi pole mul kunagi olnud ja ei tahagi, nagu ka muid luksusi. Aga sellepärast ei hakka ma kusagil kommentaariumis kedagi sõimama.

Margit, kas õpilasmalev poleks hea lahendus? Tütar saaks sul linnast maale, õpiks natsa iseseisvat elu, teeks tsipa tööd ja saaks mingi taskuraha.
Mujal maailmas teevad 16 aastased suvetöid mitte ei loruta.
Alexi pudelite korjamise idee on halb, sest kui tragid 17 aastased hakkavad kodutute tööpõllul konkureerima, siis on see valus hoop neile kellel veelgi sitem majanduslik seis.
Loomulikult võiks ju anda Margitile lihtsalt raha, kuid kogemused on näidanud, et see pole muud kui hetkeline lahendus.
Nägin kunagi etv- s reportaazi ühest tragist noormehest, kes müüs rannas jäätist. Mu meelest igati lahe idee -aab tööd teha, saab randa, saab taskuraha jne. Uppuja päästmine olevat ju eelkõige uppuja asi.

Kui maleva jaoks laisk ja Margitil pole ka ülalpidamise raha ju tuleb mehele panna

Paljud lapsed käivad ka välismaal marju korjamas.Isegi, kui nad kotitäit raha koju ei too,saavad nad elu- ja töökogemuse ,mis on kasvatuslik.

Pole aus arutelu püha Eestimaa müügi üle keerata Margiti isiklikuks halaks ja sõimuks.
Kelle huvides?