Sõltumatu Infokeskus

Lihtsamalt: rohekad pole usuga sahkerdamise vastu vaid enne valimist nad toetavad ASJA arutamist.

Roheliste pressiteatest ei loe kuidagi välja, et toetades/nõustudes Maavallakoja ettepanekutega, jääb neist välja lihavõttepühade teema.
Ilmselge on aga, et enne valimisi Lihavõttepühade ära keelamine toob suure hääletekadu rohelistele.Parem kui seda probleemi praegu ei torgi.

Rohelised andnud täna teleintervjuu (juhatuse liige Tanel Ots), öeldes, et SI mõtles kõik välja. SI olla justkui teine, seejuures valelik osapool. Seda polnud rohelised maininud, et olid 11. veebr ise teinud pressiteate, kus toetasid Maavalla koja asju.

Võiks öelda, et toetasid Maavalla koda - taganemisteega... olid 4 aastat põhimõttelageda parteina Toompeal mittemidagiütlevate lubaduste tehnikat õppinud... lihavõtete esiletoomine oli neile liig ja taganemistee läks käiku... tunnistasid, et tegid küll pai, kuid tegelikult oli nende toetus tühi õhk.

See on mingi poliitiline jant, ilmselt häältepuuduse tõttu püüdsid rohelised enne valimisi teha Maavalla kojale silma. Neil ju kirjas terve rodu huvigruppe veel, kellele meele järele oldud: "Näiteks on Roheliste volikogu heaks kiitnud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ), Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL), Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO), e-Riigi Akadeemia ning Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja esitatud ettepanekud."

Tundub samuti et rohekad on 5%-lise lati ületamiseks valmis käed lööma ka kommunistidega (kui nii savetskeid kokkuvõtlikult nimetada) nagu isamaatud kunagi kaananiverelise Koogani Seenjaga (/Jevgenij Kogan).

See või - Ida-Harju praost, Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots

Tuleb välja jah, et sama Tanel Ots. Neti järgi sündinud 15. septembril 1973, lõpetanud Tallinna 20. keskkooli ja Tallinna Lastemuusikakooli, seejärel Usuteaduse Instituudi 1998. Ta ordineeriti 25. mail 1995 diakoniks ja 14. septembril 1999 õpetajaks. Ta on Jüri koguduse õpetaja ja aastast 1997 Ida-Harju praostkonna praost.

Ta kandideeris aastal 2007 XI Riigikogu liikmeks Erakonna Eestimaa Rohelised koosseisus (oli ülemaalises nimekirjas 17-ndal kohal), kuid ei osutunud valituks.

2008. a augustis lubati Konsistooriumi otsusega Tanel Ots esimese meeskirikuõpetajana Eestis lapsehoolduspuhkusele. Puhkuse ajal asendas teda Reformierakonna liige abipraost Illar Hallaste.

Aastast 2010 on ta Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige.

Rohelised tahavad meeldida mitmele huvigrupile korraga ja võivad sellega astuda veel mitmesse ämbrisse.
Mõelgu alati, mida ütlevad/kirjutavad vastupidi
oma väljakuulutatud veendumustele/uskumustele.
Aga mis see minu asi on neid õpetada, seal niigi
kõrgelt haritud kirju akadeemiline seltskond koos.Ise teavad.

See papp Tanel Ots tegi rohelistele karuteene. Minu arust temasuguste tõttu ongi see lootusrikkalt alustanud erakond karu...sse läinud. Kristlasi on Eestis vaevalt 16% ning nende kleepuv pealetükkivus meedias ning riigiasjades on enamusele eestlastest tülgastav.
Muide, Postimehe päevaküsitlused on juba aastaid näidanud, et suurem osa eestlasi peab munapüha ning vaid ilmselge vähemus kristlikke ülestõusmispühi. Üks küstlus:
http://www.postimees.ee/?id=105933

Justjust! Roheliste kandidaat 135 Tanel Ots loodab seegikord parlamenti, vabatmees Artur Talviku tuules olles nimekirja nr 2 Harjumaal (Talviku järel).

Ots on otse loomulikult kaplan (Kaitseliidu Harju maleva kaplan) ja vabamüürliku Lions Club Harju I liige

Kas intervjuu võtjaks oli Kanal 2 ja konkreetselt ÜLLAR LUUP?

Kandidaat nr. 183
Vaba Kodanik Roheliste nimekirjas

Kes ma olen:
Olen sündinud 03.12.1959 Jekaterinburgis (varem Sverdlovsk), Venemaal. Ema on eestlanna, isa tšuvass. Olen abielus ja peres on 5 last: neist 2 täiskasvanut ja 2 elavad minust eraldi. Magistrikraadi omandasin ajakirjanduse erialal 1984. aastal Tartu Ülikoolis. Töötan alates oktoobrist 2003 Kanal 2 reporter-toimetajana.

http://www.reporter.ee/2011/02/18/rohelised-ajasid-ristirahva-arevi le-kas-satanism-touseb-ausse/

NB Et vaadata, tuleb lingi seest tühik välja võtta

Olgu nii, rohelised "nõustusid" Maavalla "probleemipüstitusega", mis nõab ristiusu välja rookimist Eesti riigiasutustest, koolidest, kaitseväest ja riigi ringhäälingust, siis "vana hea Nõukogude aja" usulise status quo taastamist, kus ristiusk on kirikute nelja seina ja katuse alla hermeetiliselt eraldatud rahvast.

Nõus härra Vagaga. Minu jaoks on aga arusaamatu, mida teeb selles seltskonnas Ida-Harju praost Tanel Ots ja veel juhatuse liikmena. Nii hea tava, kui ka kirikuseaduse kohaselt ei tohiks ta ju sellesse seltskonda juhatuse liikmena kuuluda? Tema aga võtab veel sõna, sisuliselt Jumala vastu, keda nagu peaks teenima. Mis see siis on - isiksuse kahestumine elik skisofreenia või veel midagi hullemat?

Reporteri uudisloost jäi mul selline mulje, et rohelised tahtnud teha Maavalla kojaga mingit kirikuvastast SALAliitu, ja olid ehmunud (praost Otsa isikus), kuna asi tuli välja või siis koguni SI paljastas selle.

Mis kõik muidugi totaalne jama ja süvendab kahtlust, et rohelised ei pääse kuidagi üle künnise, ka mitte Margiti hääle abiga. Kui nad samas vaimus jätkaksid, oleks aga vähemalt lõbus, kuna tegu ikkagi nn parlamendiparteiga, mis pealegi hetkel vabandamiskohustusega SI ees (kuna nende endi avaldus pani püsti sellise kohustuse).

Kuna nende põhiline või ainus kraakleja juhatuse liige ja valimisnimekirja 15-s Tanel Ots on tubli kristlane, kes teeb vähe pattu, lööb ainult ühele põsele, pärast kurvastab, siis võib võtta asja ka nii, et jumal ise avas hea võimaluse näidata oma kristlikku käitumist. Saab näha rohelist lunastamist.

Siinsed ususobitajad ei taha mõista et usku ei suhtuta ainult POOLT (usu eest tuleks võidelda) või VASTU (võidelda tuleks usu vastu). Kuid on ka usuvabaduse KAITSJAD ja see ei tähenda sugugi seda et KAITSTAKS USKU, eitatakse põhimõtteliselt VÕITLUSE kui sellise vajadust ja mõttekust. Kaitstakse iseennast usu pealetungi vastu, samas ei asuta usu vastu rünnakule. Kui usulevitajad jääks rahulikult põhiseadusega määratu raamesse ega nõuaks endale pederastide eeskujul ERIõigusi siis palugu oma pühakodades keda iganes. Ka kümnise vastu ei saa kõrvalolijal midagi olla, see on millessegi uskujate enda asi. Vaatemängu eest ju oleks loomulik ka maksta, jumal ju usuvedajatele midagi arvele ei kanna.
Ei saa lähtuda Leenini moonutatud hüüdlausest 'kes pole meie poolt, on meie vastu'. Meil ei käi heitlus elu ja surma peale, sureme nagunii kõik.

Väga ilusasti ja kokkuvõtlikult öeldud.

VEIKO RÄMMEL, ÜKSIKKANDIDAAT 889: KA VENEMAA EKSPERT TUNNISTAB, MPÕK ON VENEMAA RIIGIVÕIMU KÄEPIKENDUS NAABERRIIKIDES!

Nüüd tunnistab siis ka Venemaa ekspert täiesti ametlikult, et MPÕK on Venemaa riigivõimu käepikendus ja imperialistliku poliitika tööriist nn lähivälismaal.

Olen sama asja siinsamas blogis pikemalt ja laiemalt kogu aeg seletanud. Kahjuks ei taha keegi kuulata ja aru saada. Lasnamäe Kiriku ehitamise toetamine Keskerakonna ja Savisaare poolt on ka täiesti ametlikult tunnistatud Savisaare valimiskampaania nurgakiviks. Selge see, sest Savisaart toetab põhiliselt getostunud nõukalaste elektoraat Lasnamäelt ja Ida-Virust, kes kasutavad suhtluskeelena Vene keelt.

Kiriku ja riigivõimu seosed Sarmaatias ulatuvad kaugele minevikku, aega kui metropoliit resideerus veel Kiievis. Just siis sõnastas viimane Venemaa imperialistliku doktriini, mis kehtib tänaseni. See kõlas nii:"Kaks Roomat on langenud, kuid kolmas püsib ja ei lange iialgi. See on Venemaa, Sinu tsaariliku hiilguse Ivani juhtimise all!" Doktriin, mis paneb kõik paika, Venemaa ongi kutsutud ja seotud kristluse peaks ja päästjaks. Iseasi, et muu kristlik maailm teda selleks ei tunnista. Moskva patriarhaat ei kuulu isegi 5 esialgse patriarhaadi hulka, kuigi ta sinna kangesti kippunud on. Mitte asjatult ei olnud (ole) Putini, nüüd siis Medvedevi, ja metropoliidi kabinetid ning vastuvõturuumid Kremlis kõrvuti.

Kui üks Eesti partei flirdib Venemaa Õigeusu Kirikuga, siis saab sellest teha vaid ühe järelduse. See erakond soovib Eesti sattumist Venemaa rahvaste "vennalikku" perre. Ma ei ole naabrite vastu vaenulik, ammugi ei põe ma russofoobiat, mul on Venelaste hulgas nii Eestis kui Venemaal palju häid sõpru. Tuleb aga teha vahet inimesel ja riigi vaenulikult poliitikal Eesti jt naaberriikide suhtes. see vaenulikkus võib praegu olla looritatud, kuid ta on olemas ja ei kao kunagi. Lähtuvalt MPÕK poolt iidsel ajal sõnastatud III Rooma doktriinist.

Kas on ka andmeid milline riik sokutas meile oma rahaga sünagoogi? Muidugi eeldan aga pole kõrva jäänud.
Et mossee (/masdžid) jaoks kuskilt ühendemiraadist raha tulevat, sellest oli ka avalikult teada.
Muidugi pole nende usuvoolude juhitavad meil võrdselt ohtlikud, õigeusu kandepind väheneb aeglaselt, juudiusu oma on niigi väike. Kasvab aga islaami mõju. Seni oleme suutnud järsu purske ära hoida kuid kauaks?

Selgitaks keegi ära mille võrra on islam Eesti jaoks kehvem kui teine Aasia usund kristlus. Tegelased neil samad ja islami purse võiks papindust tasakaalustada?

Igasugune usk VÄLJAMÕELDISTESSE pole tingimata kahjulik kuid kindlasti pole kasulik. Sellepärast usuvoole ettekirjutatud piirides talutaksegi. Ettekirjutised on aga vajalikud sest usk on nagu mädapaise mis kipub oma toitjalt võtma üha rohkem ja rohkem. Tvaaliselt päästab sellest selle paise lõhkemine kuid meie juhul on tegemist inimeste ja nende eludega. Sellepärast püütaksegi usuvõimutsemist piirata et ka mittehälbeline osa inimestest saaks rahulikult elada. Hälve on küll valguv mõiste kuid paljusid suundi (joomine, suitsetamine, tilinatega eputamine) ei liigitata uskudeks, need on pigem loodusliku arengu puudenähud.
Minul pole ühegi usu (ja hälbe) vastu midagi seni kuni nad jäävad kappi ega hakka ennast tähtsustama.

Uskude tasakaalustatus ei saa tulla kõne allagi sest nad ei tohigi omavahel võidelda. Puudub usuline põhjus. Igasugune võitlus aga on tekkinud usu VÄLISELT. Tuntuim põhjus on inimeste allutamispüüe sest see on kasulik klikile. Usk ja usutegelased on vaid tööriistad võimurite ja nende pugejate käes.
On isegi mindud selleni et usujuhtide elu on tehtud teadlikult kibedaks et siis neilt parema tegevuse lootuses nende koostööd massi allutamises välja pressida.
Igasugune tugev usk riigis on sama mis RIIK RIIGIS.

Küsimus väljamõeldise kohta: kas 2 + 2 = 4 on aposterioorne või aprioorne?

Lähtudes vastusest on (liitmis)tehe eelnev (et vastus just selline tuleks), lähtudes liidetavaist on tehe pärastine (et liidetavad on just sellised ning vastus on tehteliselt teisane). Elust tuleb kohe meelde seaduse õiendamine põhiseadusega kooskõlla ning põhiseaduse ümbernikerdamine alama seadusega sest vaja on just sellist tulemist mille tagab selline seadus.

Eestimaa Rohelised kutsuvad Tallinna rahvast juttu puhuma

Pühapäeval, 20. veebruaril kell 17 Nõmme Sõõrikukohvikus (Jaama 12) ja esmaspäeval, 21. veebruaril kell 18 Mustika keskuse Mustika Cafe’s (Tammsaare tee 116) kohtuvad tallinlaste ja ka kaugemalt tulnutega roheline visionäär Marek Strandberg ja tavaline misjonär Kaarel Tarand.

Teisipäeval, 22. veebruaril alates kella 18 ootavad Tallinna elanikke Magistrali kaubanduskeskuse bistroos (Sõpruse pst. 201/203) loomakaitsja Heiki Valner ja Marek Strandberg.

Kohtumistel räägitakse mõnusas õhkkonnas juttu Eesti elust, keskkonnast, haridusest ja majandusest. Eestimaa Roheliste ja vabade kodanike Riigikogu valimisnimekirja kandidaadid tutvustavad oma seisukohti ning vastavad inimeste küsimustele. Pakutakse kohvi, teed ja küpsiseid.

Huvitav kas Vello, Peeter ja Tõnu ka korraldavad valijatele kohvikuvestlusi?

Vau, milline folkloor siin on puhkenud! Nagu oleks keskaeg. Mõnel tüübil on katus päris sõgestunud.
Mõnedel on tõsine hirm naha vahel, et jäävad häältest ilma. Sellest siis ka rünnak mitte millestki ja räige väärteave.
Rohelised lasevad mõnedel kartelliparteidel korralikult aadrit. Laks ongi eriti valus kui rohelised riigikokku ei saa, aga hääled on kaotsi läinud. Veel hullem, kui selletõttu ei pääse riigikokku nt ka IRL, eks?

On palju asju, mis seob inimesi parteides: ühine mõttelaad, sarnased huvid, teineteise mõistmine, teineteise kasupüüdmatu aitamine ja toetamine. Ja on üks ei-tunnusega asi, mis parteikaaslasi seob. Parteikaaslane ei reeda, parteid ei reedeta. Siia kuuluvad vaid parteile usaldatud saladuste hoidmine, tagaselja halvustamine, parteissuhete teesklemine ja ära kasutamine.

Neid parteilisi tingimusi arvestades tekib küsimus, kas te olete ikka parteilased või ainult Sulle tundub nii. Sinagi oled ju temast teistele halba rääkinud ja imestad, kui ta solvub. Parteilisuse üks eritingimus on veel see, et parteis saab olla vaid kahepoolne suhe. Selles mõttes on paqrtei armastusest väärtuslikum, sest armastuses on väga palju ühepoolsust – mina armastan, aga tema mind vastu ei armasta. Ühepoolne parteilisus on midagi orjameelsuse sarnast – mina usaldan Sind parteilasena, sina aga kasutad mind ära või reedad. Parteilisuseks saab nimetada ikka vaid seda suhet, kus mõlemad (või kõik) osapooled seda vastastikustena tunnustavad.

Natuke meeldib, natuke ei meeldi, tahad lahkuda, aga natuke ei taha ka. Mida sellise mõlematpidi „natukesega“ siis soovitada? Teegi siis nii, et natuke oled parteis, natuke ei ole ka.

Küllap on Sinu kujutlusvõime reaalsusest ette rutanud ja oled ikkagi sellest virtuaalparteist kuigivõrd sisse võetud, lootes kõige paremat. Aga armukadedust ei põhjusta üksnes hirm partei kadumise pärast. Armukadedus on üks tavalise kadeduse vorm. Seda põhjustab ka tähelepanu puudus, komplimentide defitsiit või valimistel lüüa saamine. Läheduse, kaasatuse ja informeerituse nappus.

Nii või teisiti – sellises virtuaalparteis armastatakse enamjuhul ikka pettekujutust ja seegi võib ilus olla. Kuid siis ei tohi temaga kunagi liituda. Samuti on ilus lihtsalt armunud olla. Siis armastatakse tunnet iseendas, siis ollakse armunud oma parteisse.

Rohelised avasid tublide kodanike loodussäästliku kiituslehe

Eestimaa Rohelised (EER) avasid tunnustusportaali, kus iga inimene saab kujundada oma isikliku tänukirja kellelegi, kes on midagi head meie elus korda saatnud. Iga tunnustusega ühinevad ka Eestimaa Roheliste 12 esinumbrit. Tunnustusportaal asub www.erakond.ee/diplom aadressil ja sinna sisse logida saab Facebooki kontot omades.

„On aeg leida meie keskelt üles kõik tublid inimesed ja neid kiita! Keda soovid sina kiita? Eestimaa Roheliste aukirjaga saad kiita kõiki sõpru, sugulasi ja sangareid – täida diplomil tunnustustekst ja prindi või saada meiliga neile, kes seda väärivad,“ on kirjas tunnustusportaali päises.

Idee luua tunnustusportaal sai alguse sellest, et kõikvõimalikke tänuüritusi, kingitusi ja preemiaid andes põhjustame alati mingi keskkonnakulu või raiskame ressursse, mis ei taastu. Hea sõnaga ja lihtsa maalähedase kujunduskeelega diplomiga internetis saame soodsalt tekitada rõõmu inimestele, kes seda väärivad.

Väike südamlik nali valimiseelsesse aega, on samuti rohkem kui teretulnud. Nii võib vast-avatud Roheliste diplomilehe autahvlilt leida ka mittepersonaalseid aukirju, mis on välja saadetud näiteks soojale kevadpäikesele, selle eest, et ta on otsustanud talveilma kaunimaks muuta.

Eestimaa Rohelised soovivad kõikidele oma konkurentidele vähem poliitilist ärapanemist ja rohkem südamlikke kiidusõnu päikeselisse reedesse (18.02).

Lisateave:
Katrin Mesilane
EER meedianõunik
555 20641

Kui need lahkumineku mälestused poleks kurvad ja rasked, süüdistaksid ennast pealiskaudsuses ja tühisuses. Sa ei taha ju enesehinnangutes olla pealiskaudne ja tühine. Tõeline armastus partei vastu on ehe ja aus tunne isegi siis, kui töölisklassi õnnele rajatud tee katkes. Kui suudad seda parteid mõistuslikult võttes ka negatiivselt iseloomustada, isegi siis hinda mälestusi ja austa parteilisust, mis teid kunagi sidus.

See on targem tegu, kui püüda parteid nüüd, kus mõistus tema iseloomule oma hinnangu on andnud, sama suhet jätkama meelitada. See on umbes nii, nagu hea närimiskummi unustamatu maitse suus, võrreldes selle maitsega, mida tunned siis, kui sama kummi lauaserva alt üles leiad ja uuesti suhu paned.

Kaks parteid võivad korraga meeldida, isegi kuuluda saab kahte korraga, aga oponendid on irisejad. Kui usud, et armastad kahte parteid, siis tegelikult pole Sinu süda oma valikut teinud ja Sa ei armasta kumbagi, vaid petad iseennast.

Tallinna Kinomajas edukalt toimunud Rohelise Akadeemia Filmiklubi järgselt moodustati grupi ettevõtlike naiste poolt Roheliste Naistekas (Tallinna Roheliste Naisteühendus).

„On palju teemasid, mida selgitada ja mille sisu mõista on naiselt naisele oluliselt lihtsam ning selline vajadus arvamustevahetuse vastu ja ühistegemise rõõm on meie naistel kindlasti olemas," ütles algatusgrupi üks eestvedajaid Katrin Idla.

Roheliste Naistekaga oodatakse ühinema kõiki rohelist ilmavaadet jagavaid ja maailma parandada soovivaid naisi. Erakonda kuulumine ei ole kohustuslik.

"Ootame meie kogunemistele aktiivseid naisi, kes soovivad koos midagi lahedat, kasulikku ja õpetlikku korda saata nii enda kui teiste elu paremaks muutmisel," ütles asutajaliige Kristiina Rebane.

Eriti jabur on see erakondlik mitte erakondlikkus. Rohekad mehikesed, vist marsilt, ei tea enam mida ära teha? Saaks vaid piruka manu. Hei mehed, Teie aeg on täis, enam põhimõttelagedamat ja ebaeetilisemat parteid on isegi ettekujutada raske.

Kes Strandbergide peresuhteid vähe lähemalt teavad, neile pole uudiseks ka see, et Marekil pole mingit sõnaõigust ning Mareki eest mõtleb tema elukaaslane Katrin Idla. Niisiis, kuna nende peres on püksid tugevalt naise jalas, jääb Mareki hooleks kulpi lüüa ja vait olla. Muidu tuleb suur pahandus.

Enne kohalikke valimisi, ühel kampaaniakoosolekul juhtunud imelik lugu. Strandberg, ei tea millest julgust saanuna, olnud mingis pealtnäha täiesti tühises küsimuses oma naisega eri meelt ja kiitnud takka hoopis Peeter Jalakasele. See aga viis Katrin Idla endast täiesti välja. Naine karjus Strandbergi peale, et kas too elab nüüd Jalakasega koos?!

Kui Strandberg ja Jalakas Idlale hämmastunult otsa vahtima jäid, käskis too Marekil edaspidi „karp kinni hoida" ja „vähem arvata". Väljendit "karp kinni!" kasutatakse Roheliste kontoris nüüd usinasti - nende seas, kes olid intsidendi tunnistajateks, igapäevases kõnepruugis ja üksteisega lõõpides.

Idla arvates oli riigieelarve toetamise eest Ansipilt välja pressitud miljonitest liiga vähe läinud Mareki ja Katrini MTÜ-de tegevuse või, õigemini, pseudotegevuse toetuseks. Kõigest pool kahekümne viiest miljonist.

Kas pole rohekus lihtsalt üks petmise viise? Algul võibki mõni soovida ka hingest et meil ei põletataks keemiatooraineks kõlblikku põlevkivi või ei seataks end sõltuvusse tuumatoorainest aga ajaga jäävad põhimõtted alla rahale ning isegi taipamata ei erineta enam teistest tavapetistest. Oma elukeskkonnast me välja ei saa ning seda saab suurepäraselt rahaks teha. Praegugi on margitid ja mariannid tuulikute vastu aga kui iliitsi lambike teeb suss ning telekas enam seebikaid ei näita siis esimene etteheide suunatakse just tuulikute ehitamise takistajate vastu.
Tuulekasutamise vastased kujutavad endast mitte midagi muud kui lollide karja kes allub mõnele mitte sugugi arukamale juhtoinale. Ometi ei püstitata tuulikuid inimasustatusest vaid tuulest lähtudes. Miks on meil tuulikud tuulisel mererannikul või isegi meres, mitte aga tuulevaikses idas? Või miks künka otsas, mitte sügavas orus? Sõitke kasvõi mööda Euroopat ringi, näete ise kus tuul tasub püüdmist ning kustpoolt seda oodatakse.
Meil tuuakse vastupõhjusteks et 'müra on väljakannatamatu' ja 'hakkab tervisele'. Aga mida pidid ütlema need elanikud Lohusuus ja mujal kõrgepingeliinide all mille särin oli kaugelt kuulda. Ja kui me magame soojendite lähedal miks siis me selle üle ei kurda ega kuskile metsa Voitkade onni ei poe? Ja kas siis ei peaks riigikogu mitte tuule üldse ära keelama? Kui see õnnestuks siis vean ette kihla et Sõnajalad ei püstitaks enam ühtki tuulikut ja püüaks needki 1 eurosendi eest kelellegi maha parseldada.
Miks me pole raadio- ja igasuguste muude lainete ja päikesekiirtegi vastu? Sest meile meeldib mugav elu ning kui on valida pikema mugavusteta elamisea ja mugavustega lühema elamisea vahel siis valiks me kindlasti viimase. Minagi söön parema meelega liha ja koolen 100-sena kui juurikaid näsides virelen 105-seni.

Sellest Katrinist ei tea ma midagi aga Marekiga istusime pärast üht ta loengut koos laua taga (ammu enne riigikogu ja sellele mõtlemistki). Kui loeng valmistatakse tavaliselt ette siis vabas vestluses selgub ka lugeja silmaring. Ja võin küll kinnitada et Marek pole loll. Erinevalt Paemurru Peetrist ja Leito Vellost tabab ta kohe iva, ei otsi väljamõeldud põhjendusi ega räägi iseendale vastu. Kui paljud teised lärmavad elust väljakistud pisisasjade üle (mis sageli üksteisega on vastuolus) siis Marekil ühendab algust ja lõppu ahel millel pole nõrku lülisid. Ka toetub ta pigem arvudele kui tunnetele ehkki ma ei eita tas ka hea õnne peale mängija olemust.

Rohelised on nimekirja tagaotsas üles rivistanud kõik oma sugulased. Teame et Margiti valimishääl läheb rohelisele vabatmehele. Tema ringkonna vabatmeeste esinumber on Loone Ots nr.85, valimiskomisjoni lehe põhjal folosoogiadoktor (illuminaat?). Kes ta nimekirja värbas eks see oli ikke roheliste juhatuse liige praost Tanel Ots.

E. Oja, oma aega ma seebikate vahtimise peale küll ei raiska ja tõtt öelda pole ma tühja eetrit kaua vahtinud ja mudalombi saasta järele puudust ei tunne.
Suvel elasime üle aja, kus polnud telekat, raadiot ega internetti. Minu rõõmuks avastas mu laps taas raamatu, ristsõnad ja looduse rikkaliku maailma.
Minu jaoks on internet vahend, aga ma pole selle sõltlane.

Inimese juures see huvitav ongi et kui kõigil midagi ära kaob siis elatakse seda üle üsna kergelt. Pole minul, pole ka teistel. Aga kui üks millestki ilma jääb ja teistele jääb see alles siis seda juba hing välja ei kannata.
Tegelikult oleks üsna kena minna paarsada aastat tagasi kui polnud seda ega toda, oli vaid töö ja peremehed. Ja Tartust Tallina vantsiv MargitMariann ja Pudopästi teele asunud Tonu, toidumärsike kaikaga üle õla.

Miks vantsiv? Olid ju hobused...

Muide, üks võimalus Riigikogu hääletusel mitte hääletada on anda hääl nimme kellelegi teisele kui elukohajärgselt kinnistatud kandidaatidele.

Ikka vantsiv. Mille eest sa setuka ostad? Ka vajab setukas hoolitsemist ja talvel toitmist. Ja juhtud mõne jõe ääres pesema või metsavahel asjale minema, võib vabalt mõni rooma su hobese ärandada. Kuni lähima urjaadnikuni jõuad on ihhahhaa läind mis läind. Elektrit pole, telekat pole, raali pole, keda see huvitab kas kadunud on 100 või 101 setukat.

Nii palju kui olen kohanud, on meie naistel üldiselt see komme, et nad kujutlevad end okupantide ülikuteks välismaal - lossipreilideks või vähemalt kurtisaanideks okupantide emamaal. See pärineb vist mingitest saksa algupäraga muinasjuttudest nagu vennad Grimmid.

Germaani mõju Mait, kellel rohkem, kellel vähem. Ilma ei ole aga keegi, kurb.

E. Oja võiks seda teada, et toona olid taludes hobused. Ju siis jaksati osta. Ja oli ka millega toita. Hobusega tehti ju tööd, varem härgadega.
Jäägu setukad setodele, mulkidel olid paremad tõud.
Maal sõidetakse veel jalgratastega ja mul on korralik maanteesõiduratas olemas.

Näed mis välja tuleb. Oleme mugavusega sedavõrd harjunud et sokutame oma korralikud maantesõidurattadki paarisaja aasta tagusesse aega.
Samuti pole ma kuskilt lugenud et KristjanJaak oleks ratsa Riga ja Tartu vahet traavinud, ikka kand ja varvas.
Ja muuseas, kui ma 15-aastasena hakkasin samuti jala Musta mere poole sammuma, oli minul vähemalt korralk tee jala all, mitte vihmaporised ja virtsased roopad. Ehkki kogu teed Valga-Riiga-Reiu-Viljandi-Tartu-Pataste ma ei jalutanud (paar autojuhti kutsus mind ise peale, üks Latvias sõidutas mind oma 30km Salatsgriivani, teine on nimepidigi meeles - Ülo Kääparik, vedas piima Oiule ja andis mulle bussiga Tartu sõiduks 1 rubla mille ma hiljem talle kirjaga tagasi saatsin) tuli jala kokku 700km. 2 nädalat teel, suurim läbimarss oli 2. päeval (01.09.1965.) kesk Latvias 58km. Matemaatiliselt oleks küll kerge Riiga-Tartu vahemaa jagada päevadeks kuid ka jalad väsivad ja hõõruvad, ilm on sitt ja sada muud häda.
Nii et oma rattast võid unistada samapalju kui minu 58 kildist, Mäeküla piimamees ei möödu sust sugugi 4. päeva hommikul, arvesta pigem nädalaga.
Ja paarsada aastat tagasi polnud eestlastel kuskilt neid talusid veel võtta, Liivimaal ehk mõnel segaverelisel, nii polnud ka igal matsil oma hobust.

Ma ei sokutanud sugugi oma ratast paarisaja aasta tagusesse aega. See on tänapäev.
Paarsada aastat tagasi olid juba renditalud, teatavasti sai talusid päriseks ostma hakata 19.saj. keskel, pärast päris-ja teoorjuse kaotamist. Siis said peremehed ka oma hobused.
Varem kuulusid talud koos maaga ja varaga mõisnikule nagu hingedki ehk inimesed.

Nii et tänapäeval, 21.saj. sõidan rattaga ja Mäeküla piimamehe peale ma lootma ei jää. Nädalat ei kulu.
Praegu sõidavad ka bussid ja rongid ning isegi minusugune vallasandiks tehtu ullike saab aeg-ajalt niipalju raha kokku, et piletid osta, kui vaja on.

Pole hullu, elan kord oma vägivallatsejast ema surma üle ja saan lõpuks ka normaalset elu elada.

Igal lollil oma isiklik lõbu, nii ka teie poolt ajupuudega primaatide tasemele madaldatud naistel.

Eelnev Margiti soovimatus elada eestlasena 19. sajandi alguses (mitte sakste ja russide võmutsemise vaid tänapäevaste vidinate puudumise tõttu) laieneb muidugi enamale kui 90%-le meist, ehk isegi 99%-le. See näitab aga seda et me oleme OMA AJA lapsed ning oma mugavuse orjad.
Pimesi tänast ja toonast võrreldes ei taha me sugugi aru saada kuidas siis üldse suudeti elada, polnud perearste, busse, lennukeid, jalgrattaid, elektrit, moka- ja kulmuvõõpe, haisueli, persepühkimispaberit jmt. Aga kui me saaks mõõta palju rahvast oli oma eluga rahul siis ega see suhtarv eriliselt tänasest oleks erinenud. Sest otsustatakse igal ajal oma aja kohaselt, pealegi muutub enam ülalpeetav inimene enam virisevaks. Nii oli KristjanJaagu-aegne maakas eluga rahul juba siis kui tal leib ja silk laual ja vanamoor kasuka all. Kanad, siga ja kits, lehmast rääkimata, paneks juba valitsust kiitma. Meie vingume kui telekast kaob mõneks sekundiks pilt ära.
Kui nii ajas tagasi minna siis enne ristiusu levitajaid võisid eestlased mammuteid küttides olla isegi 5 õnnelikema rahva seas.

Mälu on hakanud alt vedama, õiendan ühe eelpooltoodud vea ära. Mõõtsin kuuglis oma kunagise Riigaskäigu veelkord üle ja tuli ikkagi nii et 700km oli kogu ringkäik, jala sellest siiski ainult 450km.

Vastuseks Karin Idlale, võtan kutse vastu ja kuna tolerantsed kristlased eesotsas kapoga ja tsensor Kalvetiga sundisid koostööst keelduma Rootsi Eestlaste Päevalehe pärast C. suteau tõlke ilmumist kuna mul jätkus häbematust küsida oma töö eest raha! (Seekord saan,ilmselt nelja kuu pärast, või üldse mitte) aga rohkem lugusid nad ei saa kahjuks avaldada, siis kuna mul pole enam meedias midagi teha, siis kirjutan rõõmuga avalduse ja erakonnastun. Liiati olid Ernst Idla tütred minu isa Ülo Ruubeli lapsepõlvesõbrad, juhul kui põlvnete samast suguseltsist.
Mul oli üldse midagi selle vastu, et liitun vabade ja sõltumatutega.

Viimases lauses on apsakas: Mul ei ole üldse midagi selle vastu, et liitun vabade ja sõltumatutega.

kartellipoliitiku sünd meie silme all

Tõstkem kõrgele roheline lipp ja Allah olgu armuline

Teisipäeval, 15. veebruaril toimus Tartu College’is huvitav ettekanne, mille esitas eesti teoloog Priit Rohtmets Tartu Ülikoolist. Ettekande teemaks oli „Muutustest ja arengutest Eesti usulisel maastikul aastatel 1991 – 2011“.

Kõnelejat tutvustas prof Jüri Kivimäe. Priit Rohtmets on avaldanud ülevaatliku teose Tartu Ülikooli rektorist Johan Kõpust. Ta on usundiloo raamatusarja „Eesti mälu“ nõustaja ning doktorant teemal „Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kirikus aastatel 1917 – 1940.“

Kuna lektor kõneles vabalt, toetudes oma vähestele märkmetele ja rikkalikele teadmistele, siis ei olnud siinkirjutajal võimalik tutvuda loengu täismahulise tekstiga. Püüan kuuldut edasi anda vaid oma märkmete ja loengu eel välja jagatud statistiliste andmete tabeli põhjal.

Esimese huvitava tähelepanekuna hakkas silma, et kuigi Eesti on Euroopa sekulaarseim riik ja üks sekulaarsemaid kogu maailmas, on sealne uskujate protsent Euroopa kõrgeim. Nimelt näitavad sotsioloogilised uurimused, et 16% eesti elanikkonnast usub Jumalat ning 54% kõrgemat juhtivat vaimu. 31% tunnistab mingit kindlat usku, vaid 4% käib regulaarselt kirikus.

Võrreldes sõjaeelse Eestiga on tänapäeva uskumised mitmekesisemad. 98% on kristlased, neist 46% luterlased, arvuliselt 180.000 ehk 15% elanikkonnast. Ateiste on 6%.

Nõukogude perioodil olid kirikute nõrgenemisel olulisimaiks tegureiks ükskõiksus ja kartus. Hiljem tekkis usuelus hüppeline kasv. Laulva revolutsiooni ajal seostus usuga rahvuslik identiteet, mis pärast 1991. aastat hakkas nõrgenema. 1980ndate aastate tähelepanu usuelule mõjutas ka riigi suhtumist.

Organiseeritud usuelu Eestis on jagatud kolmeks: tegutsevad kirikud, koguduste liidud ja üksikkogudused. On huvitav märkida, et luteri kirikul kui suurimal, on 165 kogudust ja 225 vaimulikku, siis Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit uhkeldab 52 koguduse ja 261 vaimulikuga.

Lisaks taarausule, millele pani aluse 1925. aastal major Kustas Utuste, kerkis tudengite uurimuste tulem...

Lisaks taarausule, millele pani aluse 1925. aastal major Kustas Utuste, kerkis tudengite uurimuste tulemusena hiljem esile ka maausuliste Maavalla Koda. Taarausuga tegelesidki omal ajal peaasjalikult sõjaväelased ja kultuuritegelased, kes pidasid kristlaste misjoniga tegelemist vägivallaks, samuti religiooniõpetust koolides.

Omapärane on apostlik-õigeusu kiriku olukord. Kirik on lõhenenud kaheks. Aastate vahemikul 1923 – 1940 tegutses see Konstaninoopoli patriarhaadi all, siis aga liideti vägivaldselt Moskvaga. Metropoliit Aleksander põgenes Rootsi ja tema kokku kutsutud sinod tegutses välismaal iseseisvana kuni 1991. Nüüd on Eestis Apostlik-Õigeusu Kirik umbes 27.000 liikmega (peamiselt eestlased) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik umbes 170.000 liikmega. Pärast kurikuulsat pronksiööd on viimases kasvanud Moskva mõju.

Kõnelejale esitati mõned küsimused, kuid peagi otsustati muuta õhkkond vabamaks ning jätkata vestlust kohvitassi juures. Diskussioon võinuks olla elavam, kuid kummalisel kombel ei olnud loengut kuulama ilmunud ükski kohalik vaimulik ega hakanud silma ka siinsete koguduste juhtivaid tegelasi. Hea, et vähemalt sekulaarne osa meie kogukonnast usuelu vastu huvi tunneb.