Sõltumatu Infokeskus

Tarmo kipub unustama et rahvas selleks ongi et tema arvel siidivennad saaksid elada.
Miks olid mõned ärikad eriti verised kui SRÜ asemel valiti EL? Ikka sellepärast et EL-is oleme mitte keegi ning rahaliigutajate sekka meid vanad olijad ei lase, Rossijaga liidus aga oleks meie multimiljonärid täna multimiljardärid.

Alates taasiseseisvumisaastaist olen pidevalt kuulnud ütlemisi, mis lausa käibefraasiks muutunud: "Riik ei ole hea peremees."
Milleks siis see tohutu ametkond? Milleks siis see riik?
Muidugi - me teame. et omanik või omanike ring nõnda ütleb, seeläbi nad ju teenivad miljoneid ja miljardeid.
Aga kuna see ei ole õige, ei ole aus, siis on vaja selline olukord ära muuta.
Selleks pole vaja teha uut Oktoobrirevolutsiooni. Maailmas on küll riike, kus viina-, suitsu- ja energiatööstus on riigi käes.

Kui kasutame mingeid mõisteid siis tuleb selgeks teha ka nende sisu. Mida keegi mõtleb RIIGI all? Ei tea sest suures osas jääb sihtrühm segaseks.
Seepärast väljendan siin vaid enda arvamust. RIIK on MAA ja RAHVAS, elusolenditest ehk tegijatest ja otsustajatest rääkides ainult rahvas. Kui me aga räägime valitsusest, mõnest tema allasutisest, riigikogust või põhiseaduslikust riigiametist, siis nii tuleks ka neid nimetada.
Kui räägitakse et 'riik hüvitab', 'riik kindlustab', 'riik vastutab', 'riik maksab' jmt siis kas tegelikult ei mõelda selle riigi all siin hoopis rahva raha jaotavat valitsust? Ja kui siis miks selle valitsuse asemel kasutatakse riiki mis sellega üldse ei tegelegi?
Teame et seadusi võtab vastu riigikogu. Kuid teeb ta seda valitsuse (mitte havi) soovil ja (enda) käsul. Kui riigikokku valitakse liikmed siis eesotsas on ju nende erakondade klikk kes kohe hakkavad omavahel jaotama valitsuskohti. Riigikokku jäetakse need kes millegipärast kuskile mujale ei sobi, seal nad aga täidavad kuulekalt erakonna "omanike" käske igapäevaelu korraldamiseks. Tehakse viimast aga mitte rahva tahtest vaid enda arusaamadest ja omakasust lähtudes. Just ministeeriumide neegrid valmistavad ettekirjutatud põhimõtete järgi ette uued eelnõud mis saadetakse riigikokku vastuvõtmiseks. Ega sealgi kõigile kõik ettesokutatu meeldi kuid see on pinnavirvendus ja meelelahutus pigem õigusteta rahva jaoks.
Et meil ei kuulu võim rahvale siis hoidkem ta lahus tegelikest võimuritest ega kasutagem ebamäärast petetuid ja petiseid ühendavat-samastavat mõistet RIIK.

Kas ÕIE peamine eesmärk polnud narkootikumide (kanep) legaliseerimine.
Mina pole sellega päri.Narkomaanide kogemustest on teada, et toimub üleminek nõrgematelt ainetelt tugevatoimelisematele.
Ei tahaks mõnuainetest küll õnnelikuks saada.
Tähtsamate valdkondade riigistamine oleks kodanikele kahtlemata kasulik.Kuid on olnud juba kogemus, et riigistatud ettevõtteid petetakse kõige rohkem:juhatus määrab omale kolossaalsed palgad (Eesti Post),tegelik töö käib alla.

Minu töös on täiesti tavaline, et tuleb vaielda pealtnäha täiesti arukate inimeste kirglike sõnavõttudega uimastite tervislikkusest või olematust kahjulikkusest. Kuni suudavad seda teha ilma käte värinateta, klaasistunud pilguta, segase jututa. Siis pole neist enam rääkijatki.

Kuigi olen tegelenud ka hüpnoos- ja sugestiivraviga, puutun sõltuvustega kokku eelkõige pere- ja kasvatusprobleemide kaudu. Kui nende probleemide põhjus või kaaslane on narkootikum (alkohol kaasa arvatud), muutub suheteprobleem väga raskesti ravitavaks. Selline inimene on nagu teisest maailmast, ajab oma jora „ah pole mul häda midagi“, „mis see sinu asi on, et mulle meeldib purjus või pilves olla“, „mis ta muudkui norib mu kallal, võtku ise ka“. Kui aga uut annust narkootikume või alkoholi ei saa, muutub närviliseks, kiuslikuks, hädiseks, abituks. Või uue mõnuannuse nimel teeb midagi kriminaalset. Häda on selleski, et ta ise ei märka, et on teistsugune ja kui teised märkavad, saab tigedaks.

Keemilised tehismõnuained, eriti süstitavad ja oopium võivad kujundada sõltuvuse kolmanda pilvesoleku järel, looduslikel – kokaiiniga ja kanepiga (marihuaana, hašis) kujuneb sõltuvus veidi aeglasemalt.

Sallivuse sildi all on käivitunud aktiivne narkootikumide seadustamise propaganda. Selle liikumise eestkõnelejaist enamus on ise sõltuvusainete pruukijad, samuti nagu selle vastu seisjad on ise mõnuainetest priid. Kuid on veel kolmas grupp – need, kes on olnud sõltlased, kuid sellest pääsenud. Nende arvamus peaks kõige objektiivsem olema. Aga seni, kuni nende hääl pole kõlama hakanud, tasub pigem karta, kui kahetseda.

Teie Dr. Noormann

Ma olen ÕIE-ga nõus selles, et praeguse tehnoloogia ja automatiseerituse taseme juures peaks inimeste elu oluliselt lihtsam olema - kuid ma pole nõus sellega, et "lihtsama elu" saabudes toimuks vaimsuse ja teotahte allakäik meelemürkide legaliseerimise kaudu.

Pigem võiks ÕIE oma programmis seada meelemürkide legaliseerimise asemel eesmärgiks "mitu kõrgharidust igaühele" - nii ei toimuks inimeste vaimsuse ja teotahte allakäiku meelemürkide kaudu ja laiema silmaringiga inimesed suudaks tehnoloogia arengu abil elu veelgi lihtsamaks muuta.

Oletame, et kunagi suudaks riik anda igale inimesele tasuta maja, auto, hariduse, ja muu esmavajaliku - kuidas siis tagada inimeste vaimsuse ja teotahte säilimine: paljud ei viitsiks siis ju lillegi liigutada, kuna kõik saaks ju niisama kätte.

Lahendus oleks selles, et riik annaks inimestele asju vaid teatud tingimuste täitmise järel a'la: Majas saab pere tasuta elada vaid siis, kui peres on vähemalt 3 last, või peres kasvab alla 3 aastane laps.
Peale vanemate surma peavad lapsed ise pere looma, et tasuta riigi majas elada.
Nii säiliks inimestes stiimul oma vaimsuse ja teotahte säilitamiseks ka "kõik on olemas" tingimustes.

Ma vaidleks veidi Enn Ojaga teemal "riigi olemus".

Riik ei pea oma tulusid saama rahva maksustamisest, vaid riik võib vabalt ära elatuda ka omandituludest ja riigiettevõtete kasumist.

Miski ei keela Eesti riigil omada Samsungi või Hyndai taolist tootmisvõimekust, kus kõik asjad alates olemelisest pudipadist kuni relvastuseni suudetakse ise valmistada kaevandatud maavaradest - nii kaoks Eestil igasugune vajadus eksportkaupade järele, ning kaupu maailmaturu hinnaga müües jääks Eesti riigile piisavalt hea kasum dividendidest - selle vastand on Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa poolt viljeletav liberalism, kus riik müüb kõik maha ja sõltub vaid inimeste maksutuludest.

Kui siia lisada Hiina ettevõtetes rakendatav meetod, kus arstiabi ja elamine töölistele tulevad ettevõtte poolt (odavam on ise arstid palgata, kui arstiabi teenust avatud turult osta - odavam on ise maja ehitada, kui maju avatud turult rentida), oleks "isemajandav ring" täielikult sulgunud: tegu oleks omale kõike tootva suutva rahvusriigiga, kus tööd tehakse kapitalistlike töösuhteid kasutades, kuid inimeste heaolu ning kindlustatus oleks tagatud ilma inimeste tulu maksustamiseta.

Veel veidi Enn Oja "rahva võimust".

Inimestel peaks olema senisest palju suurem võimalus elukorralduse muutmiseks rahvahääletuste abil, kuid mingid piirid peaks ikkagi ette jääma.

Näiteks kannibalismi, ehk teiste inimeste ära söömist ei tohiks seadustada mistahes rahvahääletus - sama ka muude vaimsust ja moraali õõnestavate tegevuste nagu meelemürgid, pederastia, joomarlus, jne kohta.

Samuti ei tohiks riigi strateegilise infrastruktuuri (Tallina Vesi, Eesti Energia, Eesti Raudtee, jne) müüki lubada mistahes rahvahääletus.

Küsimus ongi selles, et määratleda "mõistlikud piirid", et rahvahääletuste abil ei hakataks "Laari ämbreid" kordama: 20 aastat tagasi, taasiseseisvumise näitemängu ajal suudeti eestlastele jätta mulje, justkui kõige erastamine-ärastamine ongi "normaalne" - nii pandi väliskapitali poolt pukki Laari taolised reeturid ja väliskapital röövis triljonite (tuhat miljardit, ehk miljon miljonit) ulatuses Eesti rikkusi (maa, ettevõtted, maavarad, infrastruktuur) - kõige selle kõrval on iga-aastased Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa "ülalpidamiskulud" 100 miljonit (taasiseseisvusmise näitemängu järgselt kokku ligi paar miljardit) vaid hale kommiraha väliskapitali poolt röövitud Eesti rikkuste kõrval (väliskapital sai tuhandeid miljardeid, kuid kulutati vaid paar miljardit).

Kõige eelnevaga tuleks arvestada rahvahääletuste seadust koostades: ehk kuidas välistada väliskapitali poolne ajupesu eestlaste meelsuse muutmisel.

Näib et oleme taas lõhkise küna ees. Kes on see RIIK mis maksustab rahvast?

Olen rahvavõimust varem maininud et meie oludes on arukaim otseotsustusviis rahvahääletused omavalitsustes. Otsustaks 2 vooru: ühes oleks igal omavalitsusel võrdselt 1 hääl, teises hääli vastavalt hääletanutele. See tasandaks Ruhnu ülbitsemise Tallinna üle ja vastupidi. Hääletuse läbiminekuks on vaja kummaski üle 50% häältest.
Hääletataks vaid elukorralduse aluseid, hiljem jooksvalt vaid põhimõtteliselt uusi aluseid ja kui on vaja muuta varasemaid. Ükski alus ei tohi olla vastuolus teistega. Kui on siis tuleb enne hääletada vana maha. Nii oleks meil vajadusel pidevalt uuenev jooksev põhiseadus. Vaidlustada sealt midagi ei saa sest rahvas on ju üle kõige.
Klikk mingit rahvavõimu ei esinda ega võimalda.
Kahjuks jääb see vaid meie unistuseks sest klikk oma võimust ei loobu ja rahvas pole riigipöördeks valmis.

Selleks, et eestis Samsungi või Hyndai taolist tootmisvõimekust hakata näitama ei piis üksi meie maavaradest. Mee peame ikka väljastpoolt saama ka lisa. Siin oleme ikka sõltuvuses teistest riikidast.