Sõltumatu Infokeskus

Jooksin silmadega üle pakutud oige lehe.
Suhtumist meie uude liitriiki võib küll jagada. Aga jääb selgusetuks kuidas seda unistatud seniste Brüsseli käskudele alluvate seadustepakki tühistada. On ju aluseks rahvahääletus 2003.a-st. Selle peab tühistama sellestsamast 2/3-st vähemalt neljandik (1/4·2/3+1/3+1 hääl). Kuidas neid selleks meelitada? Ka võtab otsuse rahvahääletuseks vastu riigikogu. Kui aga on oodata rahvahääletusel EI ülekaalu siis on uute sundvalimiste tõttu ohus ka riigikogulaste kohad. Mina küll ei usu et riigikogulane hakkaks enda perse all oksa saagima.
EL-ist väljaastumine ehk Eesti iseseisvumine ka de facto jäigi ebamääraseks. Viide iseseisvate riikide koostööle on muidugi arukas ent kas see laieneb kõikidele euroriikidele või ainult Eesti ja EL-i suhtele?
Vihje ainult käibemaksu vajadusele kattub minu aastaid tagasi väljapakutuga. Ei saa aga enam aru kui oie hakkab hoopis teiste ajuvabade maksudega mängima. Et ehkki teisiti on õige teeme meie endiselt valesti?
Mis aga peamine, ei leidnud ma kavatsust anda võim rahvale. Senise udu ajamine et rahvas tassib oma õlul võimureid, rahvavõimuni küll ei vii.

Mis on oige peaviga mis laieneb ka teistele uutele rahulolematutele? Eeskujuks võetakse seniteada kavad ja põhikirjad, lahendiks oleks hoopis erapooletu rahvariigi ülesehitus nullist.

Sõltumatu Infokeskus
AUSTATUD RIIGIKODANIKUD

7. mail 2010. NO - teatrietendusele SUURKOGU – ÜHTNE EESTI ei jätkunud pileteid.....
Meie korraldame SUURKOGU, mis ei ole teatrietendus on päris SUURKOGU.
Meil on alust arvata, et suur osa rahvast toetab uue erakonna loomist, sest teada on, et rahvas ootas enamat, kui teatrietendus!
Kutsume Teid osalema uue erakonna loomises.
Palume, tutvuge meie poolt tehtuga.
www.oie.ee
www.kristiine.ee
www.erakondeestieest.ee
erakond.meieeesti@hot.ee

Üks näide rahvaliikumistest.

NOOR EESTI

NOOR EESTI eesmärk on kaitsta Eesti rahvast väljasuremise eest
NOOR EESTI tahab selleks muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ja valimisseadust
TEGEVUS
Algatada meie ideed kandev rahvaliikumine
Arutada, milliseid muudatusi me vajame põhiseaduses ja valimisseaduses
Muuta!

Meid, sundüürnikke on ligi ükssada tuhat riigikodanikku, kes jäeti ilma õigusest erastada endi eluruumid võrdsetel alustel teiste riigikodanikega.Minu nimi on Henn Leetna.
Tegelen sundüürnike võrdse kohtlemise probleemiga üle kümne aasta.Olin ka Keskerakonna liige, sest oli ainus erakond, kelle programmis nähti ette sundüürnike võrdset kohtlemist.Sellel kevadel veendusin, et annab lubadusi, mida ta ei kavatse iialgi täita.Meie, sundüürnikud vajame võrdset kohtlemist - muutusi.Mina lahkusin -st 14.aug.2010.
Võimulolevate erakondade „nahk“on nii paks, et lihtsalt rahvaliikumisega sealt läbi ei marsi - veel vähem rääkimisega.
Teeme ettepaneku asutada uus erakond. Korraldame Saku Suurhallis asutamiskoosoleku – SUURKOGU- reedel 03.dets. kl 18.oo (tänasel päeval on see kuupäev veel vaba)
Soovime, et uus erakond ühendaks edumeelsed inimesed, kes soovivad muuta. Ühineme üheks uueks erakonnaks, kus nii registreerimata erakondadel,Riigikogus esindamata registreeritud erakondadel, liikumistel, MTÜ-del kui ka muudel organisatsioonidel on kõigil võrdne sõnaõigus ja võimalus kandideerida Riigikogu valimistel.
Seadusjärgselt registreeritakse uus erakond viie tööpäeva jooksul.
Kan...

Kandidaate Riigikogu valimistele saab esitada kuni 20.jaan.kl 18.oo
Erakonna nimeks võiks olla -MEIE EESTI-
Pakkuda võib ka teisi nimesid-nime otsustab asutamiskoosolek.
Erakonna juhtkonda võib kandideerida iga koosolekust osavõtja,kes registreerib end algatusrühma juures vähemalt kolm tundi enne koosoleku algust.
Koosolekul osaleja saab põhikirja projekti, programmi projekti (mille algatusrühm välja töötab) ja avalduse vormi ning hääletuslehe hääletamist vajavate küsimustega:
Näit. 1.uue erakonna nimi 2.nõustumine põhikirjaga,programmiga3.erakonna esimees 4.juhatuse liikmed.... seda kõike on võimalik selgelt ja lihtsalt süstematiseerida - kuvada ekraanile.

MÄRKSÕNA - KOOSTÖÖ

Lugupidamisega
uue erakonna loomise algatusrühma nimel
Henn Leetna

Hr.Leetna!
Esiteks: soovin Teile Teie ürituses edu!
Teiseks: ärge, palun tõsiselt, seadke jälle nii tavalisi piiranguid, mis kohe tekitavad vähemalt kulmukergituse, et: "..vähemalt kolm tundi enne suurkogu algust."
Kui keegi tõsine liitudasoovija sel hetkel mingi tingimusel ei saa kohal olla, siis ...mis siis? Eelistatud isikud on juba põhimõtteliselt väljaspool nii kontrolli kui ka seadust - sellise klausli kinnistumise järgi. Kus on siis siin Teie võrdsete aluste nõudmise järgimine?
Ärge pange minu kriitikat pahaks. Olen kunagi olnud nn. Mõõdukate liige ja lahkusin sealt samuti ühte põhjust sageli näidates, et erakonnas on ülikud ja alamad. Teine põhjus oli seni sots.demokraatiast lugu pidanud erakonna muutumine sotsialistideks ehk sots-ideks, sest kadus ära demokraatia.
Soovin veel kord Teile ettevõtmises edu.
PS ja eraldi: pidage silmas, et kui kaob ära demokraatia nii sõnas kui kirjas ja tegudes, siis...siis kaob ära rahva toetus.

Mulle jääb ikkagi arusaamatuks see, et miks on vaja ikka ja jälle teha mingit uut liikumist-erakonda? Meil on neid virnade viisi ja varsti vist igal aktiivsemal inimesel oma ning "kõige õigem".
Väike küsimus: Kust tuleb raha? Ja kas ei ole tegemist võimudepoolse sammuga kasvavat rahulolemust "õigesse sängi" juhtida?
Teatavasti ju lihtsalt niisma ei teki midagi ja miks ei võiks koonduda mõne juba tegutseva ning end näidanud liikumise ümber?
Ega mõtet ei laida, lihtsalt on palju pettumust olnud ja sunnib ettevaatusele.

Tundub huvitav, aga ei USU....

Mina aga usun rohkem kui seda, et PK asja saab, vaimuhaige esimehe ja sinusuguste põhulõugadega kindlasti mitte, lisaks laipadele nimekirjas.

Julgusetule Juksile: on vaja esitada poliitkartellile vastukaaluks alternatiivnimekiri. A la Jaan Tõnisson 1940.
Et korjata üles soo.
Sest pole enam kellegi poolt hääletada ja "valimistel" osalemine on küsitav.
Ja kas õigusetus olukorras hääletutel "eikeegitel" ehk kodanikel, kellel on toimuvast sügavalt villand ja iiveldusttekitav, on veel muu võimalus end kehtestada kui Toompeale pürgides?
Siiani pole kodanike häält ju keegi kuulanud ja meedia on suletud ning otse öeldes madal, närune, tühi, sisutu, vaimutu, jälk ning eestivastane. Pole pool aastat saasta ja möla tarbinud ja tunnen end palju paremini ning ei ole millestki ilma jäänud. Jumal tänatud, et ei pea neid ennastimetlevaid larhve, kes end eestlasteks peavad, vahtima.
Ei olda lojaalsed võimuritele ega sellele "riigile". Küll aga ollakse lojaalsed Eestile. Usun mina. Veel.
Ja usun, et nimekiri tuleb.

Sundüürnike probleemi sisuline lahendus peitub järgnevas: kust tulevad need triljonid, mille eest neile elamised ostetaks või ehitataks - sisuline vastus tänases olukorras on "ei kuskilt".

Kuid jällegi jõuame "ELiidu teema" juurde tagasi: kui Eesti riik peaks sundüürnikele kortereid ehitama hakkama, siis tuleks neid jagada "võrdsetel alustel" kõigi ELiidust tulevate immigrantidega - ehk sundüürnike probleemi sisuliseks lahendamiseks peaks Eesti ELiidust lahkuma, ning muutuma iseseisvaks ja suveräänseks riigiks.

Kui sundüürnike partei ei sea eesmärgiks ELiidust lahkumist, siis ei suudaks ta midagi teha, ning ta muutuks Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa taoliseks klikiks - kui ta aga seaks eesmärgiks ELiidust lahkumise, ei erineks ta Iseseisvusparteist eriti palju.

Mina näen sundüürnike ja kitsikuses elavate inimeste probleemide lahendust järgnevas: Eesti astub ELiidust välja, ning muutub iseseisvaks ja suveräänseks riigiks (nii saame oma elukorraldust ise paremaks muuta).

Seejärel ehitab Eesti riik tsemenditehase (ühekordne kulu), ning seejärel on Eesti riigil sisuliselt nulliga tsement käes (kohaliku savi, lubjakivi ja põlevkivi baasil).

Nüüd saab Eesti riik "sisuliselt nulliga" (ehitusmaterjalide kulu on nullilähedane, tööjõu kulu on standardlahenduste ja automatiseerimise tõttu minimaalne, ning igasugu vahendajaid ja arendajaid pole koorekihti ära söömas) maju ehitama hakata, mida saaks odavalt Eesti kodanikele välja rentida + rakendada perepoliitikast tulenevaid soodustusi laste arvult (ehk sundüürnike ja noorte perede probleemid oleks korraga laehndatud).

Kõik see on mõeldav vaid väljaspool ELiitu (muidu muutuks odavad kodud vaid immigratsiooni pumbaks) olevas iseseisvas ja suveräänses Eestis - sellist suunda toetab ainsana vaid Iseseisvuspartei.

Minule teadaolevalt on Iseseisvuspartei valimisnimekirjad kevadiste Riigikogu valimiste jaoks avatud kõigi Eesti rahvuslike jõudude jaoks.

samal ajal kui iga mees tahab erakonda teha, peaksid need "iga mees" koguma hääli ning seejärel tegema liitumised.

Erakonnamoodustusi on palju tõesti. Kuigi eesmärgid on paljudel erinevad, siis visioon on neil suuresti sama. Säilitada ja aidata kaasa Eesti Vabariigi tõelisele iseseisvusele ning anda Eesti juhtimine rahva kätte, otsedemokraatia!

Asi ei ole paljudes erakondades, asi on Ühtsuses! Me peame saama kokku leppida peaeesmärkides ja visioonis- see tundub olevat praegusel hetkel tähtsam, kui nt sundüürnike probleem! Suur viga on keskenduda ühele probleemile, praegusel hetkel tuleb keskenduda süsteemi ja suuna muutmisele!

aga minu meelest ei keskendutagi ühele probleemile.
Sundüürnikke ei tekitanud Eesti riik ja Eesti riigil ei ole nende ees kohustusi. Tegemist on küüditatute ja küüditajate vahelise probleemiga.
Ehk omandiõiguse taastamine tekitas uue ebaõigluse. Eesti riik ei küüditanud kedagi.
Ja et küüditatute korteritesse ja taludesse asustati punakontingent, kellest hiljem said sundüürnikud, selles ei ole Eesti riik süüdi.
Põhimõtteliselt peaks selle jama lahendama jama korraldaja ehk nõukogude liidu õigusjärglane Venemaa. Ja et Eesti riiki ei ole õigusjärgselt taastatud, vaid on legaliseeritud ENSV ENSV piirides, siis koostöös ENSV nn. viletsusega.
Küüditatud ei pea neile omal kulul midagi ostma, sest nad visati oma kodudest millegita välja ja selle nn kaamelitõestuse oma õiguste taastamiseks on nad läbi teinud. Sellel pinnal kodusõda pidada ei oma mõtet. See käib "Eesti" meedias teie ja meie stiilis niigi juba pikemat aega.
Aga sundüürnikud ei ole selles "riigis" ainsad, kelle huve ja tahet eiratakse. Võtame vabadusvõitlejad, küüditatud, muinsuskaitsjad, looduskaitsjad (Tuhala ja Nabala võit on super, sest Mahtra soostikust saavad toidet ka Keila, Vääna, Pirita jõed!, miks meedia seda eirab?), haridusinimesed, kultuuriinimesed, seltside eestvedajad, põlistalude omanikud, ehk kodanikuühiskond tervikuna.
Kottida saab seni kuni lastakse. Nüüd enam ei lasta. Karikas sai täis ja ajab üle.

Kutsume kõiki kodanikke järgima 1918. aastal rajatud Eesti Vabariigi aateid.

Me taotleme Eesti NSV järjepidevusmoodustise ehitamise peatamist ja Eesti omariikluse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Me ei soovi enam valitsema kvislingeid ja kollaborante, kes pole kahetsenud enda okupatsiooniaegse käitumise isamaavaenulikkust, rahvuskuuluvuse mahasalgamist, iseseisvuse hülgamist ja omariikluse eitamist.

Kui suudame tegutseda ühiselt, saavad meist taas oma maa peremehed. Meie kohustus on tagada Eesti edenemine kolmes suures valdkonnas – eestlus aukohale, omariiklus tagasi ja rahva heaolu tõusuteele!

Me astume vastu elujärje mõttetusele, mil noored lahkuvad Eestist ja rahvas kaotab järelkasvu. Jah eesti keelele ja kultuurile, keelemurretele, eestlaste iivet parandavatele programmidele, jah vähemusrahvaste kultuurautonoomiatele, jah sõbrasuhetele soomeugri rahvastega, skandinaavia ja balti rahvastega, jah avatud pilgule maailma kultuuripärandi suunas – see ongi eestlus.

Me astume vastu Eesti kuulumisele üliriikidesse. Jah Eesti ajaloo ausale käsitlemisele ja iseseisvusvõitluse tunnustamisele, jah Eesti saamisele iseseisvaks otsustajaks maailmapoliitikas, jah heale koostööle saatusekaaslastega Kesk- ja Ida-Euroopas ning kõigi teiste sõbralike riikidega – see ongi omariiklus.

Me astume vastu arutule globaliseerumisele ja Eesti jätmisele välisfirmade röövida. Jah hariduse, teaduse, turvalisuse, ühisabi, töökoolituse väärtustamisele, jah mahepõllundusele, keskkonnakaitsele, rahvuslikule pangandusele ja tootmisele – see ongi rahva heaolu.

Riigi kohustus on tagada Eesti terviklikkus kolmes valdkonnas: kultuuri, territooriumi ja majandusruumi terviklikkus. Me vajame riiki selleks ja ainult selleks, et olla vabad muude maailma rahvaste kõrval, säilitada oma elutunnetus ning jääda eestlasteks.

Eesti kodaniku kohustus on toimida sihikindlalt ja kõlbeliselt kolmes valdkonnas: tagada eestlus ehk eesti rahvuse järjepidevus, tagada omariiklus ehk Eesti riiklik iseseisvus ning tagada heaolu ehk loodus- ja alahoidlik majapidamine.

Kutsume mõtlevaid kodanikke, rühmitusi, liikumisi ja erakondi ületama killustatust ning võtma endale vastutus Eesti tuleviku eest. Meist igaühe väärtust mõõdab see, kuidas aitame oma tegudega kindlustada ühist edasikestmist rahvana ja riigina!

Iseseisvuslaste ümarlaud,
12. juuni 2010

Ja Eesti peaks esitama Venemaale agressiooni, sõjakahjude ja okupatsioonikahjude jne. arve, mille arvel saaks sundüürnike mure ära lahendada. Muide, kui selle esitaks Soome, siis oleks summa 500 miljardit eurot!

Eeldades, et EW ei ole taastatud, vaid on ENSV järeltulija, siis need punased sissetungijad, kellest ühtäkki said sundüürnikud, on kannatajad - kuna EW-taustaga pursuid said ebaõiglaselt varasid.

Ebaõiglaselt seetõttu, et ENSV ei peaks tegelema EW probleemide lahendamisega, eriti ENSV-punataustaga inimeste arvel.

Samuti pole E(NS)V-l põhjust Venemaalt Tartu rahu piiri ega kompensatsioone nõuda.

Ma üritaks lahti selgitada mis vahe on "EW taastamisel", ning "iseseisval ja suveräänsel Eestil".

1) Põhiline probleem on eestimeelsete valijate puuduses - viimase 20 aasta jooksul on vaid kahel korral suutnud eestimeelsed ennast "kokku võtta" ja nii saavutada 1992 Riigikogus ligi 30%, ning euro-referendumil ligi 30% vastuhääli.

2) "Iseseisev ja suverääne Eesti" eeldaks 51% eestimeelsete valijate üksmeele saavutamist: nii saaks Eesti ELiidust välja astuda ja valitsuse määruste abil hoida Eestit iseseisva ja sõltumatu riigina.

3) EW taastamine eeldaks eelmise punkti täitmist (ELiidust lahkumist), kuid lisaks 67% eestimeelsete valijate üksmeele saavutamist Riigikogu valimistel: nii saaks põhiseaduse muutmise läbi suruda ja taastada EW.

4) EW saaks taastada ka "sealt kust ta pooleli jäi", ehk minna edasi sealt, kus 20 aastat tagasi jäi sisevaenlaste tegutsemise tõttu pooleli kodanike kommiteede ja eesti kongresside tegevus EW taastamisel - nii oleks otsustajad vaid EW kodanikud ja nende järglased, kuid E(NS)V siniste passidega asustuskolonialistidel poleks sõna sekka öelda.

Selline lähenemine ajab välisriikide huve teenival Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa klikil "harja punaseks", ning igasugu ennojad poeks kasvõi nahast välja, näitamaks taolise lahenduse võimatust.

Kokkuvõte: "iseseisev ja suverääne Eesti" on reaalsemalt saavutatav 51% häältega - kuid "EW taastamine" nõuaks võimatuna näivat 67% toetust.
Samas oleks "iseseisev ja suverääne Eesti" oluliselt tugevam baas EW taastamiseks, kui praegune riiklusvõimetu ELiidu provints.

Siin aga on eriline skisofreenia kirjas, eriti kui arvestada kirjutaja poolt teisal palavalt väljendatud soovi taastada EW 1938. aasta põhiseadus.

Esiteks, 1938. aasta põhiseaduse järgi toimiv EW ei saa astuda EL-st välja, kuna pole sinna kuulunud.

Teiseks, on huvipakkuv lugeda, et ka Iseseisvuspartei juhtkonna poliitiline liin skisofreeniline, kuna sõnades ollakse antikommnustlik ja samas ainsa erakonnana muretsetakse sundüürnike pärast, kes on suurelt osalt punase taustaga ja puhtalt E(NS)V toode.

Kolmandaks, postitaja arutlus on üleüldse arutu, kui ta toetab 1938. aasta põhiseadust, sest selle alusel taastatud EW seisukohalt ei oleks tegu sundüürnikega.

Eeldades, et Eesti on taastatud, siis tuleks nõuda välja ka territoriaalkahjud, ehk kompensatsioon Narvataguste alade (Ingerimaa), ja Petserimaa eest. Aga mitte kirjutada, nagu kõneles Jüri Vaidla, EW-s Petserimaal sündinud kodaniku passi sünnikohaks Venemaad.
Ja mitte kasutada venekeelseid kohanimesid, sest meil on omakeelsed olemas. Nii venemeelsed ka olla ei tasu.

Kui Eesti taastatud ei ole (mida on väitnud ja ka kirjutanud M.Raun, kes Eesti Kongressi saadikuna teab seda tegelikult väga hästi), siis loomulikult pole meil Venemaale mingeid pretensioone, mis selgitab ka seda skisofreenilist finlandiseerunud olukorda lähiajaloo vallas ning okupatsiooni põlistamist.
Jah, sundüürnikud on ENSV toode.

Lahendused oskavad isegi tänastes oludes tuju tõsta: 67% on küll raske enda poole võita aga 50% on lausa nohu (mis siis et teiste sõnadega). Veel jääks avaldada ka saladus kes on see 1/6 kes kõigest väest tõrgub selle 67%-ga ühte pidu pidamast.

Enamus praegustest sundüürnikest on EW aegsete kehvikute ja tööliste järeltulijad.
EW-s polnud ju igal töölisel endale kuuluvat kodu, vaid paljud elasid üürikates (siis nimetati neid lihtsalt üürnikeks, mitte sundüürnikeks).

Samas nõukogude asustuskolonialistid elasid uutes karpmajades ja need võimaldati neile erastada-ärastada - ehk sundüürnike seas on asustuskolonialiste oluliselt vähem, kui arvatakse.

Sundüürnike probleemi olemus on selles, et tegu pole "säravate tippudega", kes suudaks oma tööga endale luksuslikes villades elamist tagada, vaid peavad väikeseid räämas huberike suure raha eest üürima kuna enamaks ei jätku neil oskusi/tahet/võimeid.

Riiklike elamuprogramme ei saa käsitleda primitiivse parem-vasakpoolse skaala abil (suur-väike riigi poolne sekkumine), vaid tegemist on riigi hoolivusega oma kodanikest (näiteks Araabia Ühendemiraatides kingib emiir igale kodust huvitatud kodanikule abiellumise korral kodu - samas pole AÜE kommunistlik riik, vaid oma kodanikest hooliv riik - midagi sarnast saaks ka maavaradest rikas Eesti riik oma kodanikele lubada).

MA ei ürita Mait Raunale vastanduda EW taastamise küsimuses (ka mina pooldan EW taastamist) - kuid realistina leian, et tänases olukorras on "iseseisev ja suverääne Eesti" palju reaalsemalt saavutatav kui "EW taastamine".

Ligi 30% Riigikogu valijatest on asustuskolonialistid - ülejäänud ligi 70% on eestlased (seega peaks sisuliselt kõik eestlased hakkama "sama jalga käima", et saavutada 67% riigikogust Eesti rahvuslike huve esindama panna).

Samas on ka eestlaste seas igasugu "imelike": vanurid, kes Savipätsi pensionilisa eest müüks oma hinge kasvõi saatanale - noored, kes ELiidu näiliste pudrumägede nimel on nõus hülgama eestluse aated - lisaks paljud tavalised inimesed keda peavoolu meedia on oma pideva ajupesuga tümaks tampinud, jne.

Nii ongi viimase 20 aasta jooksul "parimatel aegadel" vaid ligi 30% eestlasi rahvusaate vankri ette saadud.

Ahti Mänd on selle EW taastamise jandi paremini lahti kirjutanud, mina sain pildi kokku. Väidetavalt oli tegu poliitilise otsusega ja otsusega säilitada võim ja süsteem, ning et eestlased ei julenud võimu võtta.

Samas mind ikkagi huvitab, kuidas kõlab kokku väide, et EW on õigusjärgselt taastatud ja Marju Toomi, Silver Meikari, Enn Tarto kinnitused, et kui tunnistate EW-d, siis praegust riiki te ei tunnista. Rahvusvahelise õiguse peale nad lihtsalt naeravad suure häälega.

Mis puudutab EL liitumisreferendumit, siis hääletustulemusi võltsiti, mistõttu selle saab tühistada, sest see on võltsreferendum.
Mis puudutab Eesti omariikluse mõrvanud Lissaboni
lepet, siis see on ratifitseeritud Eesti vabariigi Põhiseadust eirates ja vastaselt ning seega samahästi kui ratifitseerimata, kehtetu ja õigustühine.

Ka Henn Põlluaasa raamatus olev seik ÜRO-sse astumise juhtumiga näitab ilmekalt, et polnud mingit kavatsustki EW-d taastada. Tsitaadid ramaatust:

Kanadas elav ajaloouurija Boris Tsenov väitis oma 2001. aastal avaldatud raamatus "Eesti rahva lühiajalugu", et Eesti olevat ÜRO ja EN-ga ühinemiseks esitanud mitte Eesti Vabariigi seaduslikke piire ja territooriumi kirjeldavad andmed, vaid hoopiski stalinliku ENSV omad. Tsiteerin: "Vene Föderatsiooni ametnik Nikolai Medvedjev sõnas kohtumisel Eesti Vabariigi esindaja Enn Leissoniga Moskvas 28. novembril 1994, et Vene pool märgib piiri maha täpselt nende kaartide järgi, mis EV valitsus esitas oma territooriumi kohta ÜRO-sse astumisel ja Euroopa Nõukogu liikmeks saamisel. -----

Kuidas on võimalik, et Eesti esitas ÜRO-sse ja Euroopa Nõukokku astumiseks ebaseadusliku ENSV territooriumi kirjelduse, kui kõik stalinlikud piirimuudatused olid õigustühiseks kuulutatud ning ainsaks Eesti Vabariigi piiriks oli ja on kinnitatud Tartu Rahu piir? Pole võimalik, et liitumisavalduse koostanud ametnikud või need allkirjastanud kõrged riigitegelased seda ei teadnud.-----

Kummaline on, et Välisministeeriumi kinnitusel polevat Eestis inimesi, kes ÜRO-sse astumise protsessi mäletaks, veelgi kummalisem on, et nimetatud dokumente ja kaarte mitte kuskilt ei leita. Ühe endise Välisministeeriumi ametniku sõnul koostatakse kõik dokumendid kolmes eksemplaris ja arhiveeritakse. Kuidas on võimalik, et arhiividest on kadunud niivõrd olulised paberid ja asjaosalisi on tabanud seletamatu mälukaotus?

Mõni küsimus Margitile:
1) Kui selle EL-iga liitumishääletuse saab tühistada siis miks sa seda pole seni teinud? Või keegi teine?
Üldjuhul kehtib vaikiv kokkulepe et hääletus tervikuna tühistatakse vaid siis kui tõestatud ebaseaduslikkus paneb kahtluse alla tulemuse enda, meil seega 67-50=17% ulatuses häältest. Lihtsamalt tähendaks see seda et võltsitud oli iga 6. hääl. Isegi kui kõik valimisjaoskonnad oleksid kokku leppinud võltsimises vajalikul määral siis arvestades meie koputamisvalmidust oleks selline eelnev võltsimiskokkulepe päevavalgele tulnud ligi pooltes jaoskondades. Mina kuulen sellest küll esimest korda.

Kuidas sai Eesti omariikluse mõrvata Lisboa leping kui enne seda tegi seda 2/3 meie endi hääletanutest?

Küll aga võin lisada et hääletusel esitatud kahest 100% mittekattuvast osisest koostatud seostatud küsimus oli vastuolus rahvahääletuse seadusega ning 2003.a rahvahääletus on õigustühine hoopis sellepärast.
Selle kohta esitasin Jõksu Allarile küsimuse ühes veebiküsitluses ning temagi nõustus et "ega see korrektselt vormistatud polnud". Kuid sellise mitte midagi muutva tõdemusega ka kõik piirdus. Kõik õigusmehed võivad sulle neljasilmavestluses selle ebaseaduslikkust tunnistada kuid kui nad asuvad seda otsustama avalikkuse ees siis vassitakse see pettus ikkagi rahva tahteks.
Mina nõudsin küsimust kuuldes et see asendataks otsese küsimusega: Kas pooldan Eesti iseseisvuse jätkumist?
Ei saanud aga küsida nt nii: Kas olen Eesti iseseisvusest loobumise poolt? Sest rahvahääletus ei luba eitavat vastust eeldavat küsimust.

ÜRO-sse Eesti ennast taastada muidugi ei saanud sest ÜRO polnud Riikide Liidu (meil vigaselt tõlgitud kui Rahvaste Liit) õigusjärglane.
Mäletan samuti seda jama Tartu rahulepingust lahtiütlemisest.

Jah, Põlluaasal on see ka kirjas.

Selle asemel, et vähese vaevaga taastada juba eksisteeriva Rahvasteliidu autoriteet uues maailmapoliitilises situatsioonis, loodi liitlasriikide ettepanekul hoopis uus organisatsioon. Üheks oluliseks põhjuseks, millest eelistatakse vaikida, oli tõenäoliselt asjaolu, et Venemaa poolt okubeeritud Balti riigid, Ida-Euroopa maad ja soome olid siiamaani de jure Rahvasteliidu täieõiguslikud liikmed, kuid lääneriikide liitlane NSV Liit oli Soome ründamise pärast kui agressor ühendusest välja heidetud. Raske olnuks maailma üldsusele selgitada vajadusest Balti riike ja Soomet selle organisatsiooni nimekirjast kustutada ja Venemaa asemele võtta. ÜRO loomisega välditi piinliku olukorra tekkimist ja lasti osadel riikidel (Baltimaadel) vastuväideteta maailmakaartilt lihtsalt ära haihtuda ning Soomel vaese sugulasena ÜRO ukse taha aastateks ootama jääda. Selline käik tähendas juba ÜRO asutamisest peale viimase tegevusega kaasnevat kahepalgelisust.
__________________
Viis maailma suurriiki said organisatsioonis võrdsemateks kui teised ja see oli ja on juba väga suur erinevus ÜRO eelkäijast, demokraatlikust Rahvasteliidust, mis oli üles ehitatud kõikide riikide võrdsuse printsiibil. Need tänapäevani võrdsematest võrdsemad on USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa, Julgeolekunõukogu alalised liikmed, kellel on kõigis küsimustes tingimusteta vetoõigus. Ühtegi otsust ei saa langetada, kui keegi viiest liikmest on vastu. Praktikas on see viinud selleni, et võrdsematest võrdsemad võivad ise täiesti takistamatult seadust rikkuda, ilma, et keegi neid korrale saaks kutsuda. Kogu paljukiidetud kollektiivne julgeolek mandus seetõttu vaid huvisfääride jagamiseks ja lõpututeks kemplustes ÜRO jututoas. Suurriikide koostööorganina jäi ÜRO üsna lootusetult kõrvale ning Balti riikide küsimus seda foorumit ei huvitanud.

Küsisin tollal nii:
Enn Oja, 16.04.2003 09:27
Rahvahääletuse seadus lubab ainult ühemõttelist küsimust. Kuidas aga Teie lasite läbi sellise kaheosalise küsimuse, kus osised pole teineteisega 100%-lises sõltuvuses? Kas õiguskantsleril on samuti “õigus” ühemõttelisi seadusesätteid omavoliliselt tõlgendada nagu klikile hetkel kasulik?
Möönan, et rahvahääletusele pandav küsimus ei ole ideaalne, kuid praeguses olustikus on see küsimus rahva tahte üheseks kindlakstegemiseks parim. Küsimuse “Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?” kaks osa on omavahel olemuslikult seotud. Eesti ei saa Euroopa Liiduga ühineda ilma põhiseadust muutmata. Teisalt kaotaks aga põhiseaduse täiendamine mõtte, kui rahvas ühineda ei soovi. Kui küsida neid küsimusi eraldi, võib tekkida olukord, kus ühele küsimusele vastatakse “Ei” ja teisele “Jah”. Nii tekiks põhiseaduslik patiseis, millele mina lahendust ei tea.

Miks rahvahääletusel kavatsetakse otsene iseseisvusest loobumise küsimus asendada seda vältiva küsimusega? Siinjures loodan, et ka Teie peate iseseisvumisest loobumiseks seda, kui Brüsseli ametnik otsustab meie riigi sisekorralduse üle, nt karujaht, ega hakka siin lahutama absoluutmõistet osadeks või seda võrdlusastmetesse toppima nagu meie juuravõhikutest riigikogulastele ja (Kadrioru) eesistujale omane?
Olen seisukohal, et Euroopa Liiduga liitumise korral Eesti oma iseseisvust ära ei anna. Pigem võib rääkida suveräänsuse ühisest teostamisest koos teiste Euroopa Liidu riikidega. Tegelikult on Eesti ühinemislepingujärgselt rohkem suveräänne, kuna tal on kaasarääkimis- ja otsustamisõigus tunduvalt enamate asjade osas kui seni.

Kas EV piiride pähe õigustühiseks kuulutatud Stalini joont ehk ENSV piiri esitades öeldi lahti Tartu rahulepinguga määratud piirist või Tartu rahust ja muudeti see ka ajalooliseks dokumendiks?
Sel juhul miks on Tartu rahule ja selle rahulepinguga määratud piiridele viitav säte meie Eesti Vabariigi Põhiseaduses?
See on ka nüüd küll kehtetu, aga siiski:
Eesti Vabariigi (EV) Põhiseaduse paragrahv 2 ütleb: Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

EV Põhiseaduse paragrahv 122 ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega.

Sõna “ja” eelmises lauses tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt. Ei saa tõlgendada, et „... ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega” oleks uus, veelgi primaarsem piirileping, mis on võrdsem, seaduslikum või tugevam 1920. aasta Tartu rahulepingust.

EV Põhiseaduse paragrahv 123 ütleb: Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.

Seega on 18. mail 2005 Moskvas allkirjastatud uus piirileping otseses vastuolus nii Tartu rahulepinguga kui ka EV põhiseadusega, olles seetõttu allkirjastamise hetkest õigustühine.

Eesti Vabariik on Tartu rahulepingut ausalt täitnud. Seega puudub Venemaal igasugune õiguslik alus nimetatud lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Hiljuti Tallinnas viibides väitis Vene Riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatshov: Tartu rahuleping ei kehti, sest selle sõlmis ebaseaduslik bolshevike valitsus.

Tartu rahulepingu sõlmimise hetkel polnud teised riigid kumbagi lepinguosalist veel tunnustanud. Kuid 28. septembril 1939. a. kui sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt (nn. baaside leping), olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed. Viimatimainitud lepingus oli muu hulgas öeldud järgmist:

Eesti Vabariigi President ühelt p...

Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse;
tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920. a ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932 on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks, /…/.

Järelikult, sõltumata asjaolust, kas 1920. a. Tartu rahuleping selle allakirjutamise hetkest oli kehtiv või mitte, tuleb teda alates 28. septembrist 1939 ikkagi lugeda kehtivaks, sest et just sel kuupäeval kinnitasid lepingut oma allkirjadega kahe selleks ajaks rahvusvaheliselt tunnustatud riigi ametlikud esindajad.

Uue piirilepingu ratifitseeerimist Riigikogus saab käsitleda EV Põhiseaduse paragrahvi 122 kuritegeliku rikkumisena ning osa Eesti Vabariigi seadusliku territooriumi vabatahtliku ja teadliku loovutamisena. Erinevalt 1939.a. baaside lepingust, milles oli viide Tartu rahule, uues piirilepingus sellist viidet ei ole. Ratifitseerimine tegelikult
tühistaks Tartu rahu, sest et lepingut rikuksid mõlemad lepinguosalised, mistõttu nimetatud leping kaotaks automaatselt oma kehtivuse. See asjaolu võimaldaks Venemaa juhtkonnal käsitleda Eesti Vabariiki kui 1991. aastal loodud uut riiki, koos kõige sellest tulenevaga. Olukord, kus EV Põhiseaduses on viide “pooleldi kehtivale” Tartu rahulepingule toob kaasa EV Põhiseaduse moraalse devalveerumise ning õigusliku ebaselguse.

Aastatel 1944-1945 muutis NSV Liidu tolleaegne valitsus ühepoolselt Eesti ja Venemaa vahelist piiri. Piirimuutmine oli otseses vastuolus nii 2. veebruari 1920. a. Tartu rahulepinguga kui ka ENSV tolleaegse konstitutsiooniga, mille paragrahv 16 kohaselt ENSV territooriumi ei või muuta ilma ENSV nõusolekuta. Nõukogude okupatsioonivõimu kohalikud teostajad Johannes Vares, Nikolai Karota...

Nikolai Karotamm ja Arnold Veimer saatsid 19. novembril 1944 Jossif Stalinile läkituse, milles soovitasid piirijoont korrigeerida. Vastust ei tulnud.

Piirimuutmine, olles otseses vastuolus ka nõukogude okupatsioonivõimude endi poolt Eestile peale surutud ENSV konstitutsiooniga, olnuks kuritegu isegi juhul, kui nõukogulik administratiivüksus ENSV tõepoolest oleks olnud riik. Andes seesugusele piiririkkumisele oma tunnustuse, muudab Eesti Vabariigi praegune juhtkond ennast selle kuriteo kaasosaliseks.

Nürnbergi tribunal mõistis 1946. aastal hukka rahvusvaheliste lepingute rikkumise hitlerliku Saksamaa juhtkonna poolt. Samal viisil tuleb hukka mõista rahvusvaheliste lepingute rikkumine ükskõik kelle poolt, kaasa arvatud Venemaa. Uusi lepinguid on mõtet sõlmida üksnes riikidega, kes sõlmitud lepingutest kinni peavad.

Uue piirilepingu sõlmimise eelduseks oli Tartu rahu tunnustamine Venemaa poolt. Tänapäeval on Venemaa Tartu rahu tunnustamisest loobunud. Seega kujutaks uue piirilepingu ratifitseerimine ka Eesti-poolset lahtiütlemist Tartu rahulepingust. Muidugi järgneksid sellele veelgi jõhkramad Venemaa-poolsed nõudmised (kodakondsuse nullvariant, kaks riigikeelt jne.). Meie poliitikute käitumine piirilepingu küsimuses meenutab väga Neville Chamberlaini tegevust Münchenis 1938. aastal, kui ta järeleandmistega Adolf Hitlerile asjatult lootis sõda ära hoida.

Lääneriigid on oma suhtumist Venemaal toimuvasse praegu muutmas. Nii USA Senat kui ka Euroopa Parlament nõuavad oma resolutsioonides Venemaalt Baltimaade okupeerimise ja annekteerimise selget ja ühemõttelist tunnistamist ning selle hukkamõistmist. Täiesti lubamatu on meie omariiklust toetavatele rahvusvahelistele aktsioonidele vastutöötamine, mille kujukaks näiteks saaks ülekohut põlistava uue piirilepingu ratifitseerimine.

16. juunil 1940 esitas NSV Liit Eesti Vabariigile ultimaatumi, nõudes Punaarmee täiendavate väeüksuste paigutamist Eestisse ja nõukogudemeelse valitsuse ametissemääramist. Se...

16. juunil 1940 esitas NSV Liit Eesti Vabariigile ultimaatumi, nõudes Punaarmee täiendavate väeüksuste paigutamist Eestisse ja nõukogudemeelse valitsuse ametissemääramist. Seegi nõudmine oli otseses vastuolus baaside lepinguga, mille Artikkel V ütles: Käesoleva lepingu elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti aga nende majandussüsteemi ja riiklist korda. Tol ajal Balti riikide juhid alistusid, sest vastasel korral oleks toimunud relvastatud kallaletung suures ülekaalus olevate vägede poolt.

Venemaal on piiriprobleeme mitmete teistegi naaberriikidega. Ükski neist aga ei käitu nii argpükslikult ja ennast alavääristavalt kui postsovetliku Eesti praegune juhtkond. Näiteks Soome oli Teises maailmasõjas sunnitud loobuma Karjalast, kuid see toimus ikkagi sõja tagajärjel. Teatavasti oli Soome ainus NSV Liidu vastu sõdinud riik, keda pärast sõda tervikuna ei okupeeritud. Seniajani pole Venemaa Jaapanile tagastanud sõja käigus hõivatud nelja Kuriili saart, mistõttu Jaapan pole ka tänaseni Venemaaga rahulepingut sõlminud.

Rahvusvaheline õigus ei tunnista mitte ühtegi avalikult territoriaalset muutust, kui see ei ole kooskõlas asjaosalise rahva vabalt väljendatud tahtega. See on vastuolus kõigi demokraatia põhimõtetega.

Kas tõesti kavatseb Eesti Vabariigi praegune juhtkond selle häbiväärse ultimaatumi 65. aastapäeva tähistada, kinkides (sest vastu ei saada ju mitte midagi!) 5,2 % Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist meie riiki ja rahvasse ikka veel vaenulikult suhtuvale stalinismi avalikult restaureerivale naaberriigile?

Millises seaduslikus õiguslikus ruumis me viibime? ENSV-s või Eestis? (Eurooblastis nimega Eesti)

1991, 1944, 1920, 1918?

1978.a ENSV Põhiseaduses on §74: NSV Liidu seadused on Eesti NSV territooriumil kohustuslikud.
Et sellises sõnastuses on kohustuslikkus ühepoolne siis tähendas see ühtlasi et MITTE ÜKSKI ENSV seadus ei tohtinud olla vastuolus NSVL-i seadustega.

2003.a hääletas rahvas põhimõtteliselt samasisulise sätte Eesti põhiseadusesse. Et iga põhiseaduse säte on jama kui ta läheb vastuollu Euroopa Liidu direktiividega ning siis kehtib ainult EL-i õigusakt.
Veel võib lisada et piirileping Rossijaga (seni siiski Rossija poolt jõustamata) sõlmiti PÄRAST iseseisvusest loobumishääletust.
Pole raske oletada et iga eurojurist tõlgendab (mitte aga ei tõesta) EL-i huvides ühe tema liiduvabariigi ALAMA põhiseaduse sätte Tartu rahulepingust tühiseks.
Ja kogu moos ehk meiekeeli JOKK (seda nii edasikaebamise mõttes kui ka levinud lühendina).

Võib kõlada kentsakalt kuid me elame Euroopa Liidu (ja Eesti) ÕIGUSDIKTATUURI all.

Päris nii pole, sest E(NS)V pole EW õigusjärglane, seega kui EW taastada, hakkab meie seisukohast Tartu rahu de facto kehtima.

Miks on E(NS)V 1992 a põhiseaduses Tartu rahu mainitud, on tingitud tollasest poliitilisest olukorrast, kus mängiti riigi taastamise mängu. See on rahva eksiteele viimiseks.

Sel on üksnes deklaratiivne tähendus, ilma õiguslikult siduvate osisteta, mida kinnitab ka kohene ENSV piir faktiline omaksvõtt ja püüd seda seadustada ka juriidiliselt.

Tänasel hetkel poleks Tartu rahu sätet enam E(NS)V põhiseadusse kirjutatud.

Seega pole midagi Venemaale kingitud - see territoorium pole olnud alates 1944 E(NS)V oma.

Õiguslik ruum on meil jah Eurooblast nimega Eesti. Riiklusvõimetu orjamoodustis ENSV, mis augustis 1991 seoses N Liidu kokkuvarisemisega end kogemata kombel iseseisvana avastas ning kahmas kavalalt endale EW tunnustuskirjad...

Või siis õigemini delegatsioon koosseisus Kelam, Endre, Tarto ja Rumessen käis 20. augustil 1991 ENSV sovetipealiku Rüütli juures palumas, et kommunistid need EW järjepidevuse kirjad vastu võtaksid. Kommunistid olid neid juba 1940. aastast peale himustanud.

See veider moodustis, mille sisu oli sovetlik, aga vorm rahvalik, ehk siis sovetipäritolu oli enamlaste-kelamlaste ühisel nõul varjatud EW-järjepidevuse viigilehe alla, marssis esimesel võimalusel Brüsseli rüppe. Sest et juba Stalin, kes ta moodustas, tegi ta nimme niisuguse, et tal mingil juhul poleks iseseisva elu võimet.

Ning tänaseks on EW viigileht närbunud ja narmendav ega varja enam päritolu. Siit ka mõningate inimeste jahmatus - meie oma riik justkui ei hooliks Vabadussõjas verega võidetust... Margit jätkab:

Venemaa käsitleb meid nagunii kui 1991 loodud riiki, mitte kui EW-d, ja teeb seda õigusega. Kuna see on ka meie seisukoht, jättes kõrvale rahvale puru silmapuistamise.

Ning 1992 a põhiseadus on moraalselt devalveerunud algusest peale, kuna sisaldab valetamist, justnagu oleks tegu EW järjepidevusel põhineva seadusega. Sealsed punktid a la Tartu rahu on ju ometigi otsene valetamine?

E(NS)V monumendiks pole mitte ainult klaasist sammas keset Tallinna, mis meenutab plastmassist maketti, vaid veel enam 1992 a põhiseadus. Paraku on nii, et kõik, kes käivad kartelli või ka EL-st väljumisest unistajate nagu Iseseisvuspartei poolt valimistel häält andmas, teevad kummarduse E(NS)V põhiseaduse suunas.

Viimati mainitud asjaolu teeb Toompea valimised roojaseks.

Ja kui mingi uus jõud tahab reaalselt ühiskonda muuta, siis peaks ta tegema valge vahe sisse kõige nendega, kes lähtuvad 1992 a põhiseadusest, mis oma soveti-päritolu tõttu sümboliseerib Eesti eluvõimetust.

Sellise jõu ilmumine ehk olekski Eesti desovetiseerimise algus. Kuid on raske uskuda, et selline tekib.

Tuletan meelde et hetkel on Eesti vabariigi alad de iure Narva jõe tagune ja Petserimaa. Seda aga mitte 1918.a-st vaid 1920.a-st, juba 90 aastat. Kirjutasin sellest juba PS1938 õigusetuks muutumise loos.
Edasi saab kujuneda selline huvitav olukord et kui euroEesti otsustaks iseseisvuda siis peaks just tema liituma praegu hõivatud EV de iure aladega. Et Rossija neid vabatahtlikult käest ei anna siis tekib maamunale 2 Eesti vabariiki - 1 hõivatud (tänaseks de iure seisundis 1920...2010), 1 mittehõivatud (de iure seisundis 1918...2004). Ühe Tartu rahule vastava terviku moodustaks nad taas siis kui vabaneks ka seni hõivatud vabariik.

Sinu teooria järgi läks EW põhiseadus 1940. aasta lõpus hingusele, kuna uue presidendi valimise jne tähtajad ületati. Seega on "hetkel on Eesti vabariigi alad de iure Narva jõe tagune ja Petserimaa" mõttetus, kuivõrd 100%-list õiguskorda, mida nõuab de jure, pole sinu järgi enam võimalik tagada.

Oleme vääralt tõlgendanud RIIGIKOGU VALIMISE seadust
Peab koheselt muutma teksti.
Justiitsminister esitab avalduse, kus on kirjas valimiste päeva väljakuulutamise päevaks registreeritud erakonnad.!!...mitte valimistele pääsevate erakondade nimekirja.
Valimistel võib osaleda erakond, mis on registreeritud hiljemalt kandidaatide registreerimise viimasel päeval
Oleks hea see oluline osa seadusest kopeerida-mitte esitada seadust oma sõnadega.
Seega muuta tuleks ka arvatav koosoleku aeg - koosoleku aja määrab algatusrühm.

§ 26. Erakond
(1) Riigikogu valimistel võib osaleda erakond, kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt kandidaatide registreerimiseks esitamise viimasel päeval.

§ 30. Kandidaatide registreerimiseks esitamine
(2) Kandidaatide registreerimiseks esitamine lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00.

Hämmastav kuidas sa ei viitsi lugeda ega läbi mõelda juba kirjutatut. Olen selgelt kirjutanud et PS1938 tühistumine ei tähendanud riigi de iure tühistumist. Need on 2 eri asja.
Loobuti meie läänepoolsel alal sellest de iure seisundist alles 2003.a rahvahääletuse tulemusel alates 01.05.2004.-st. Kuid idapoolsete alade kohta see rahvahääletus ega hilisemad sahkerdamised ei laiene. Nii ongi need idapoolsed alad seniajani Eesti vabariik de iure, meie euroliiduvabariik aga mitte sest just meie ütlesime sellest Eesti vabariigist lahti (ehkki rahva petmiseks säilitasime endise nime). Neid alasid ei anastanud Rossija seega mitte EL-ilt vaid Eesti vabariigilt ja see õiguslik suhe kehtib seniajani. Igal toimingul on ikka oma järjekord ja õiguslikud suhted.

Mul hakkab hoopis süvenema sihuke tunne et sa ise oled selle idaosa ärakinkimise poolt. Et saaks neist kuradi Jaanilinnast ja Petserist lõpuks ometi lahti. Et seal elavad nagunii russid ja õige meil uut russikarja lisaks olemasolevatele veel vaja. Ajad segamini oma tunded ja de iure seisundi. Muidu ei läheks sa kuni õigusliku järjepidevuse vassimiseni.
Oleks kena kui sa veenaksid mind (ja teisi) vastupidises.

Juura on õigus. Riik de jure = 100% riigi õiguskord, sh põhiseadus. Lükka ümber.

(Sa ei ole ometi nii totalitaarne, et sinu jutu läbilugemine peaks tähendama automaatset nõusolekut sinuga???)

Sellist jama loen küll esimest korda. Isegi riigikogulased ei aja sellist vahtu peanahast välja.
Põhiseadus POLE riik! Tühistaks Brazil, Nippon või Tonga oma põhiseaduse ega see neid endid riigina ära ei kaotaks.

Ma soovisin siiski vaid seda et sa tõestaks miks Rossija poolt hõivatud Narva jõe tagune ja Petserimaa enam pole Eesi vabariik de iure. Ainult seda! Tee vähemalt katsetki, siis saame näha mis on sellise tundelise lahmimise tegelikuks põhjuseks.

Kena, siis ei saa sa ka ümber lükata, et EW pole taastatav. Lükka ümber.

Vabalt lükkan. Kuid lepime enne kokku et teeme ikka kõike järjekorras. Mina esitasin 09:56 küsimuse millele ma seni pole asjakohast vastust saanud. Saan selle, vastan ka sulle.

Vaat siis, poed muude teemade taha, kehtestad mingeid järjekordi ja kostitad aiaaugu-torgetega "Mul hakkab hoopis süvenema sihuke tunne et sa ise oled selle idaosa ärakinkimise poolt" või muu naisteloogikaga (= tulemus on vale, kuna eeldus ei meeldi, ja vastupidi). Oletan, et ka "vabalt lükkan" on mingisugune orastel jutustus EW kadumisest sulle meeldival ajahetkel, näiteks aastail 2003-2004, mida saadab rodu halvustavaid sõnu.

Aitab vahutamisest, vasta. Ootan endiselt.

Solipsisti jaoks kõik = mina. Kui sa oled oma nabasse kiindunud, kuna see ainsana ei vahuta, siis kehtib - võim anda rahvale, järelikult Enn Ojale? Lükka ümber.

Kuni sa selgitusi ei anna, siis pakun hüpoteetiliselt välja, et sa pooldad kontseptsiooni, mille järgi juriidiline järjepidevus = kodakondsus ning et EW kodanikud hääletasid suvel 1940 sovetimeelselt, siis kandus EW kodakondsus edasi ENSV-sse, mille kaudu omakorda ENSV Ülemnõukogu otsuse vahendusel 1991 rajatud Eesti Vabariiki. Lükka ümber.

Ei sõlmitud uut piirilepingut, vaid muudeti piiri! Rahvusvaheliselt on kehtiv üks piirileping ja see on Tartu rahu oma!
Venemaa tunnistab mõlemil juhul okupatsiooni. Seda piirimuudatust ratifitseerimata jättes ja seda ratifitseerides. Kahte kehtivat piirilepingut ei saa olla, see on absurd.
Nii et mingit uut piirilepingut meil ei ole.

Raun, mida sa vene-ja sovetimeelse märtsikommunistiga vaidled.

Eeldades, et EW ei ole taastatud, vaid on ENSV järeltulija, siis need punased sissetungijad, kellest ühtäkki said sundüürnikud, on kannatajad - kuna EW-taustaga pursuid said ebaõiglaselt varasid
Need sõnad on kirjutanud Mait Raun.
Hr.Mait Raun ära võta endale julgust kirjutada, et mina Henn Leetna ja minu suguvõsa on punased sissetungijad ...Sa vabandad või....
Minu lähisugulased saadeti siberisse.
Meist ei ole keegi kunagi olnud komu.
Asjaolu et minule eraldati korter(olin töötanud Tallinnas üle kahekümne aasta)kunagi tulevukus tagastavas elamus ei tee mind punaseks sissetungijaks.Solvata mind 62.a vanust eestlast, kes on viimased kümme aastat pühendanud sundüürnike võrdse kohtlemise probleemi lahendamisele Euroopa kohtu tasandil saab ainult isik, kes on palgaline solvaja...või ta vabandab avalikult.

Loomulikult ma vabandan, kui nõutakse, sest milleks tühja koha pealt tüli kiskuda. Aga siiski, kuidas saab nii ühekülgselt aru saada... Osahulk ja täishulk on erinevad jne jne. Hetkel ei tule head näidet pähe, aga kasvõi "need purjus inimesed, kes ühtäkki rooli istusid, on kurvad", ei tähenda, et kui Henn Leetna on rooli istunud, on ta purjus, isegi kui ta miskipärast on kurb. Sanmamoodi ka "need punased sissetungijad, kellest ühtäkki said sundüürnikud, on kannatajad" ei tähenda, et sundüürnikud = punased sissetungijad.

Üldse on kahtlane teise asja pärast kirjutatud tekstist võtta kontekstist välja rebitud lause ja seda põrmustada. Näiteks võin kirjutada, et "auto on punane" või koguni "lipp on punane" (pidades silmas näiteks Tartu õlletehase lippu, mis paistab mulle aknasse), mis imeasi sellest järeldub? Kui oletada, et inimene teeb valimisliitu selleks, et pürgida parlamenti, siis kuidas ta hakkab seal arutama seaduseelnõusid, kui loeb välja muud kui kirjas. Vahest ei hakka nõudma vabandamisi, kui miski tundub vastumeelt.

Ehk oskab keegi selgitada miks meil elamispinna puudus üldse on. 1989.a elas Tallinas 479*** elanikku, nüüd umbes 400***. kahanemus on 20%. Ei arvagi et ka nüüd elataks nii kokkusurutult nagu siis kuid ikkagi tervelt iga 5. elaniku jaoks on elamispind kuskile kadunud. Pole kuulnud et pool Lasnamäed oleks maha kistud, kellele need terved vabanenud korterid siis ikkagi läksid?

Lisaks veel niipalju et sadades külades on tuhandeid kortereid vabu. Maju jäetakse maha sest pooltühjadest majadest kolitakse kütte kokkuhoiu eesmärgil kokku. Miks nt pensionärist sundüürnik ei soovi neile pinadele minna, ometi on need taskukohased ja elukeskkond igati meeldivam kui tobedas ja inetuksehitatud Tallinas?

pindadele

Ei, see pole elamiskoha puudumise probleem, vaid midagi muud.

Võibolla seotud Liia Hänni vaimusünnitisega (EVP), kuna vene ajal ehitatud korterit sai tasuta erastada ja EW varasid anti tasuta tagasi, ent kui sa paiknesid EW vara pinnal, olemata omanike järeltulija, siis kõik see tasuta asi sinu puhul ei toiminud (EVP-d tuli paigutada kuhugi mujale).

Et pole tegu elamiskoha puuduse teemaga, siis katkend ajalehest "Kesklinna Sõnumid. Aprill 2009"

Sundüürnikena elamispinna vajajana registreeritud peavad näitama üles aktiivsust, tähelepanu ja kannatlikkust

Nagu käesoleva aasta alguses kirjutasin, on võimalik end sundüürnikuna arvele võtnud isikutel esitada taotlusi uute Raadiku elamupiirkonda ehitatavate eluruumide üürile saamiseks juba alates 16. märtsist ning kuni17. aprillini.
Kuna käesolevaks ajaks on teada, et Kesklinna Sõnumid ilmub just 17. aprilli paiku, tahaksin siinjuures edastada sõnumi kõigile end enne 1. märtsi 2003 sundüürnikuna registreerinud elamispinna taotlejale: oleme valmis vastu võtma Teie taotlusi veel ühe täiendava nädala jooksul ehk kuni 24. aprillini 2009.
Eelkõige tuleneb meiepoolne tähtaja pikendamine asjaolust, et käesolevaks ajaks on Tallinna Kesklinna Valitsusele esitatud vähem taotlusi kui meil on eraldamiseks minevaid eluruume. Seega, eluruumide vajajad peaksid igal juhul tutvuma meie poolt käesoleval hetkel pakutavate võimalustega ning tegema kindlasti omapoolse valiku ning esitama taotluse.
Juhin tähelepanu asjaolule, et juhul, kui elamispinna vajajana registreeritud isikud ei esita meie poolt pakutud tähtaja piires taotlusi, on Tallinna Kesklinna Valitsus kohustatud vastavalt Tallinna Linnavalitsuse poolsetele korraldustele alustama omapoolsete ettepanekute tegemist eluruumi vajajatele. Pakkumise tegemisel tugineme pakutava ja arvelolija poolt käesoleval hetkel kasutatava elamispinna võrdlusele ning vajadusel asjaolule, et arvelolijale pakutava pinna suurus ja ruumide arv vastaks sotsiaalselt põhjendatud normile.
Samas s...

Üürnike ühenduste ürikud väidavad, et kodanikke, kelle puhul on kolm tingimust kokkulangenud:
a) ise ei saanud EW-st mingit vara tagasi;
b) osutus elama EW-st pärit võõral pinnal;
c) EVP-d ei saanud paigutada mujale, nt laste eluruumide erastamisse
saab Eestis saab kokku lugeda 100 tuhat.

ENSV erastamise käigus saamata jäänud tulu väärtus on nende hinnangul suur, Üürnike Ühenduse läkituses on kirjas:

"Omandireformi aluste seaduse sätete ja Põhiseaduse § 12 nõuete eiramise tulemusena langes diskrimineerimise ohvriks hinnanguliselt 100 000 inimest, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada ja sel juhul oleks 10 miljardit see summa, millest nad nagu ilma jäid."

Riigilt oodatava 10 miljardi nimetus on "omandireformi tasakaalustamine" ning selle summa soovijad on Tartu üürinike ühenduse järgi eakad:

"Need Eesti kodanikud on põhiliselt pensionärid, kes on andnud riigile oma tööpanuse, küll aga okupatsiooniajal. Nende inimeste EVP-d läksid n-ö vett vedama ja 2006. aasta lõpul kaotasid ka kehtivuse."

Võtsin vaevaks võrrelda elanike arvu mõnes linnas 1989.a ja 2000.a rahvaloendustel. Silmaga lihtsamaks haaramiseks esitan andmed ümardatult tuhandetes, täpsusevahe pole siin oluline.
Tallin 499 - 397
Tartu 113 - 99
KohtlaJärve 91 - 47 !
Narva 85 - 67
Pärnu 57 - 46
Viljandi 23 - 20
Sillamäe 20,5 - 16,8
Rakvere 20 - 17
Võru 17,5 - 15
Paide 10,8 - 9,3
Kiviõli 10,4 - 7,2
Jõgeva 7 - 6,4
Nagu näha on kadunud tuhanded ja kümnedtuhanded. Pole oluline et suur osa kadus itta Rossijasse või Eesti Vabariigi de iure aladele, elamispindu nad kaasa varastada ei saanud. Selge on muidugi ka see et maal pärast väljakolimist elamud ajaga lagunesid ega ole arukas mõttes enam taastatavad. Ent seegi osa pole valdav, pealegi on siin andmed linnade kohta.
Ikkagi vaevab küsimus miks siis pole hädalistele anda elamispinda? Kui Tallinas on mõnituhat sundüürnikku siis sajatuhandeline vahe rahvastikus peaks ikkagi selle katma. Olgu pealegi seadus vastuoluline ja tobe aga ega seadus neid pindu kaota. Olen käinud meie Siberis ja näinud Kiviõli ja KohtlaJärve masendavat olukorda, kümneid mahajäetud majakarpe. Kas pole siin tegu nii omavalitsuste pohhuismiga ja meie sundüürnikele omase jonniajamisega?

Mingit "eluruumide erastamist" poleks tohtinud üldse ollagi: kellel oli oma EW aegne elamine, saanuks selle tagasi; kellel oli oma nõukogude ajal ehitatud elamine, elanuks seal edasi; kellele ei kuulunud midagi oleks edasi elanud riigile kuuluval üüripinnal, või rentinud avatud üüriturult.

Kui kõik need Lasnamäed ja Annelinnad oleks erastamise asemel jäetud Eesti riigile, oleks riigil praegu meeletud laekumised üürituludest ja sundüürnike probleemi poleks (praegused sundüürnikud rentinuks elamist erasektorist või riigisektorist)

See, kui elamud kuuluvad riigile ja riik rendib neid turuhinnaga inimestele pole mingi kommunism, vaid täiesti taevaline riigi poolne ettevõtlus - näiteks Saksamaal kuulub ligi 50% elamute üüriturust riigile (paljud on vaesed ja ei jõua omale kunagi kodu päriseks osta) ja keegi ei unista mingit "erastamisest".

See pole isegi jonn, vaid nende tegevuse lähemal vaatlusel paistab, et mängus on 10 miljardit, mida loodetakse nüüd otserünnakuga Toompeale kätte saada.

Selle perekond Hänni tekitatud probleemi kallal on tänapäeval ametis mõned Keskerakonna poliitikud ning objektiks on 20 aastat edukalt omaniku turja peal kükitanud inimrühm. See on mingi kiivalt hoitud eristaatus, kuhu nii pikkade aastate järel saavad jäänud olla peamiselt vastiku loomuga inimesed, kes terroriseerivad oma omanikku, või siis sotsiaalne lumpen. Viimaste puhul limpsib Venemaa keelt, nähes neid oma plaanides 5. kolonnina, sest säärast staatust omavatest isikutest suur osa on mittekodanikud või naturaliseerunud, kellel 1940 polnud Eesti kodanikest esivanemaid.

Nagu eespool Tallinna kesklinna lehe artiklis - hädalisi pole isegi nii palju, kui on kortereid. Sama seis ka mujal.

Nõukogude ajal elas mitu põlvkonda (vanaisa ja vanaema + isa ja ema + lapsed) koos kitsastes oludes 1-2 toalistes korterites.

Praegu elavad nad kõik eraldi - siit ka see mitmekordne vajadus elamispinna järele väheneva rahvastiku tingimustes.

Tarbimisühiskonna arenedes on tulevikus "normaalne elamine" 20 toaline loss, kus igal lapsel on oma kabinet, magamistuba, mängutuba ja külaliste tuba - ehk iga inimese koha 4 tuba, mis teeb 5 liikmelise pere korral vajaduse 20 toalise 1000 m2 "lollidemaa stiilis" lossi järele.

Lahenduste tulevikkuvaade meenutab juba täna kuidas šveitslased elavat meist 20 korda paremini. Et minu 1 prae asemel peab iga šveitslane alla kugistama 20 praadi. Ja magama korraga 20 voodis või sõitma 20 autoga. Või tolmu korjama 20...40 toas...

Muide, väga paljud Siberist naasnud, ehitasid endale maja (kui õnnestus saada krunt, sest ka neid eraldati, mitte ei saanud osta, sest nad ei saanud kortereid. Lasnamäe on ehitatud immigrantidele, mitte eestlastele. Eestlased, eriti siberi läbi teinud, elasid keldrikorterites, puumajades ja sugulaste juures, sest oma kodukanti neid tagasi elama ei lastud ja isegi suurlinnades oli keelatud elada. Mõnel isegi Eestis (nt. A.Käärmann)Neid,surema saadetuid ja kiuste ellujäänuid, ei tahetud siia tagasi ja tagasitulek tehti neile väga rängaks ehk siis sooviti nende inimeste jäämist suurele laiale rodinale.
Muide, nt. Lilleküla ehk Kristiine linnaosa eramud on suures osas ehitatud neile, kes kaotasid kodu 9.03.1944. Varem olid seal linlaste aia-ja heinamaad.

Noh, ma ei tea, ma tahaks korteri (elamispinna asemel)asemel küll kodu. Ja huvitav, kuidas suhtuvad hr. Leetna tegevusse tema Siberisse saadetud lähisugulased. Tundis ta neid üldse või salgas maha nagu kombeks oli.

Sundüürnike erakonda pole küll tarvis.Nemad ajavad taga omakasu ja ei mõtle Eesti rahva püsimisele läbi aegade.

Sellest tuleb üx kuramuse ia ja vajalik erakond.
andke minna.

Siberi nimeline küla on Eestis täiesti olemas. Kunda lähedal, 5 km.
Kunda mõisnik tahtis ehitada väikest Pariisi, aga et ehitatav küla asus teedest kõrval pärapõrgus, siis rahvas ristis ta Siberiks. Seal on Põhja-Eestile omaselt ehitatud ilusad paekivist moonakamajad piki külatänavat. Tegutseb külaselts ja alles on isegi rahvamaja.
Aga lugu "Elu Eesti Siberis" ilmus mõne aasta eest ühes "Kultuur ja Elu" talvenumbris.
Seal elas veel põlisasukaid ja see küla ei ole venestatud ega pätistatud.
Selle küla kohta sain materjale Viru-Nigula muuseumist, mis on kohalikus pastoraadis.

ROOTSI KAPITAL ON MOODUSTAMAS UUT TÖÖRIISTA. MUUTUTE SAMASUGUSEKS ROOTSI TÖÖRIISTAKS KUI SEDA ON ERSP JA RAHVUSLASTE JÕUK. SEAL ON ISEGI ROOTI KODANIKUD EESOTSAS. ÕIGE VABADUSVÕITLEJA ON SEE KES ROTSI KOLONISAATORID MALT VÄLJA AJAB. TEIST SAAB ASJA ALLES SIIS KUI TE ROOTSI PANKURID JA SAADIKU MAALT MINEMA PEKSATE.

Mida see jõuk siis teha suudab või oskab? Tegemist on siiski eestlastega!! Viimase 13 aasta areng tõestab veenvalt, et eestlane pole üldse möistlik olla, sest midagi muud kui orja mentaliteet pole eestlane suuteline näitama. Viimase 13 aasta jooksul on perspektiivsed Eesti pangad libisenud Rootsi juhtimise alla. See on viinud selleni, et 90 % rahandusest juhitakse välismaalt. 80 % välisinvesteeringutest, mis siia tuleb ja firmadest, mis siin tegutseva, on Rootsi firmade kontrolli all. Samas oleks nagu kogu turumajandus pandud sulgudesse ja ühelgi teise maa pangal või suuremal firmal pole siia enam asja. Nagu mingi MRP oleks klaasseinana ees, et näiteks Saksa pangad või Taani pangad siin oleksid või majandussuhted Euroopa suurema majandusega, Saksamaaga, esikohal oleks..
Ükski Eesti valitsus ei suuda teostada iseseisvat poiitikat, kuna materiaalsed vahendid selliseks poliitikaks on Rootsi käes ja seega tuleb iga samm ennetavalt läbikaaluda just Rootsi perspektiivist. Miks valitseb sellisest olukorrast täielik vaikus? Üks vaststuste võimalusest seletab lahti eestlaste ja ka lätlaste sotsiaalne tajumisvõime.
Nimelt on olemass peamiselt kolm juhtimis varianti, seega juhtimine, mis toimub otse käskudes. Teiseks on olemas võimalus juhtida rutiinide, struktuuride ja reeglite kujundamise kaudu, ning kolmandaks on olemas võimalus juhtida resursside kaudu. Viimase kohta on olemas ka Vene vanasõna kelle raha selle ka muusika. Eestlane kasutab samas aga vanasõnakujundit, et kellel vägi sellel võim. Just siit väljendub eestlase ajalooliselt kujunenud sotsiaalne tajumisvõime. Lahtiseletades võib öelda, et rahvas kes viimase tuhande aasta jooksul pole kandnud juhtimist, vaid on olnud juhtimise ohhvri rollis pole lihtsalt kujundanud juhtimispärast mõtlemist. Sellisele rahvale on mentaalselt blokeeritud juhtimise, mitte otsesed võtted, ning seeläbi tajub ja näeb eestlane vaid juhtimist läbi piitsa, malaka ja mõisniku käsu. Siit seletub ka eestlasele omane julmus ja vägivald. K...

Kui manipuleerimist ei osata siis läheb käiku rusikass või kiusamine.
Sellisest sotsiaalpsühholoogilisest lähtepunktist pole kõige suurem vaenlane mõisnik vaid kubjas, kes piitsa annab ja kelle suust mõisniku käsud kostuvad. Kaudne juhtimine, läbi resursi ja struktuuri jääb sellisele rahvale mentaalselt nähtamatuks.
Seega ei suutnudki selline rahvas pärast kuue aastast iseseisvust enam hoida ja arendada OMA rahandust ja majandust. Kõik sulas sõrmedevahelt ära ja libises Rootsi kapitali kontrolli alla. Põhjus? Ajalooliselt kujunenud mentaalne blokeerimismehhanism kautsetele juhtimis ja manipuleerimis mehhanismidele. Teiste sõnadega öeldes, pole eestlastel olnud kunagi võimalust teostada juhtimist ja seega arusaada teiste juhtimisest. Mentaalsed piiramismehhanismid on tänaseni piiramas silmaringi ja tajumist niivõrra, et pole arusaadud, et Eestimaa on muutunud veelgi rohkem koloniseeritud maaks kui seda on paljud Ladina Ameerika banaanimaad. Siit ka eestlaste soov kogu poliitilist telge näha vaid Brüsseli ja Moskva vahel. Samamoodi nähakse estotsentistlikult vaid Toompea ümber toimuvat mängus.
Juhtimist ja manipuleerimist, mis toimus mõisate tagatubades ja linnade klubides läbi raha, pole eestlane ajalooliselt kunagi näinud, ning seeläbi pole tal ka väljakujunenud sotsiaalset tajuvõimet selliste juhtimisviiside suhtes. Kuna selline taju puudub müüb eestlane ennast klaasvidinate ja whiskey eest maha nagu indiaanlane. Kaugel pole aeg kui iga firma ja iga leiutis, mis Eestis ka ei tehta, koheselt siit lahkub, et toita koloniaalhärrasi. Samuti pole ime kui Eesti muutub intelektuaalse ja füüsilise tööjõu hoidlaks, kuskohast vajadusel saab deporteerida lisamateriali oma heaolu kaitseks. Huvitav on siinjuures ka pilk heita 1939 aasta sündmustesse ja sellele järgnevale suvele. Samuti siin jääb mulje, et eestlane ärkas alles siis kui teda loomavagunisse aeti, seega otsese juhtimise korral. Sündmused, mis aga toimusid mitte otseselt, läksid inimestest kaarega mööda, kuna...

Sündmused, mis aga toimusid mitte otseselt, läksid inimestest kaarega mööda, kuna ajalooliselt väljakujunenud eelarusaam lämmatas arusaama toimuvast ja tulevast. Täpselt samuti on eestlasest märkamatult möödunud 1993 aastal sõlmitud Clintoni – Bildti salapakt (mille Bildt 1993 Rootsi TV avalikuks tegi) mille kohaselt Baltikkum määrati Rootsi huvipiirkonnaks. See on järjekordne näide sellest, et Eesti ja Läti elanikond pole mentaalselt võimelised tajuma juhtimist, mis ei teostata otseselt rusikate, malakate või loomavagunite abil.

V. Rämmeli plogist
Hiljutine juhus oli Martin Helme seltskonna ja Kristlike Demokraatide ühinemise luhtumine. Kuulsin eile edgarlinnas, mis tegelikult juhtus. Vana Mart Helme oli esitanud vastuvõetamatuid tingimusi, nimelt tahtis ta olla FÜÜRER ja et kõik toimuks ainult tema tahte järgi.