Sõltumatu Infokeskus

Väga hea käik. Eeskujuks teistele. Kuigi näiteks represseeritute muresid ei aidanud lahendada isegi koostöölepingud reformarite ja irl-iga, sest kõik lubatu jäi täitmata.
Ja leegionäride eest plagavad nad lihtsalt ära.
Selline tark mees nagu kirjanik A. H. Tammsaare on ühes oma kirjutises võrrelnud kristlust ja kommunismi ning on asetanud nad uskude ja hullustena samale pulgale, sest mõlemad tahtsid luua maa peale paradiisi ja inimesi võrdseks teha. Ehk Tammsaare arvates on nii kristlus kui kommunism mõeldud neile, kes vaevatud ja koormatud on...
Herbert Lindmäe oma vastilmunud teoses "Suvesõda Järvamaal 1941" toob selle Tammsaare tsitaadi täpselt ära.

Ma ei ole küll kristluse pooldaja, kuid selel kirjutise pealkiri ja sisu ei lähe kokku. Pealkirjas seisab -"Maausulised küsivad Eesti parteidelt võrdseid õigusi kristlastega". Kirjutises aga seisab:

. Pange tähele, mitte oma "vaimulikele" ametikoha loomist, vaid ametikohtade kaotamist. Kas niigi tööpuuduse käes vaevlevas Eestis on see mõistlik?
Veel kirjutatakse

Pange tähele, et kirjutises ei teha ettepanekut jaotada usuvaldkondadesse suunatud rahasid võrdselt, vaid nõutakse kultuurikulutuste suurendamist 50% võrra. Margit-Mariann kes ise vaevleb majanduslikes raskustes, laulab aga lõbusalt kaasa hosiannat prassijaile. Vahest on Margit vahepeal rikka mehe leidnud või kasiinos käe valgeks saanud, kuid tuhanded eesti väikelastepered vaevlevad jätkuvalt majanduslikes raskustest ja neavad Eesti riiki.
Mul on omalt poolt Maavalla kojale ettepanek, lugege Koraani - vahest saate asjalikku inspiratsiooni edaspidiseks.

Ahmed, mis ma selle mimikri, sinupoolse, peale ikka kosta oskan. Oma kultuur ja oma ilm on meie rahvale kõige tähtsam, see on meie kants, meie vägi. Me võime, aga ei pea toetama meile võõraid ning tule ja mõõgaga toodud uske. Ehk siis meile on tähtis meie oma pärimuskultuur, restaureerimist vajavad muinsuskaitsealused väärtuslikud objektid, teater, kirjandus, muusika, ajalugu, arheoloogia, keel.
Neisse panustamine ei ole prassimine.
Ja maausulistel ei ole tarvis luua "vaimulike" töökohti. Hetkel surutakse ristiusku riiklikult peale, ka sulle, Ahmed.
Ja selleks, et end taas üles leida, tuleb meil taasavastada see, mis meilt vägisi võetud on, ehk oma juured. Pärimusravi on selleks vaja, et rahva väga sügavad ja valusad hingehaavad paranema hakkaksid. Kui rahvalt on võetud usk, mälu, ajalugu, tähendusega omakeelsed nimed, tavad, siis pole rahval pinda millele toetuda. see pind tuleb uuesti luua.
Eestlastel on oma usk olemas, meile pole võõraid orjastavaid uske tarvis.

Ja mõistagi on suured kultuurivaldkonnad, kus meil on maailmataset, Eesti muusika ja Eesti film. Muusika-ja filmiajalugu kaasaarvatud.

Ahmed, sa võid 5 korda päevas palvetada, kui sa minareti otsast alla ei saa, aga mina pole selleks kohustatud.
Ja tead, mida ma loen. Raimond Kaugveri romaani "põhjavalgus". See on otse vangilaagrist edastatud poliitvangide sõnum nõukogude riigist ausale inimesele maailmas. See ilmus 60 aastat pärast käsikirja lõpetamist ja 15 aastat pärast kirjaniku surma.

Raskused pidavat tugevamaks tegema. Ma olen juba nii paestunud, et küll ma välja rabelen.

Tule ja mõõgaga ristiusu toomine on kahtlemata müüt, mida on edukalt ära kasutanud nii igat sorti antiklerikaalid, sekularistid kui nõukogude propagandistid. (Meie Kirik 1. mai 2008)

"MÜÜT NUMBER 1

Ristiusk toodi tule ja mõõgaga ja on Eestlastele võõras.

Absoluutne rumalus ja ignoreerib akadeemilist ajalookäsitlust. Ristiusk oli Eesti aladel juba aastal 1000 ja lähtus Ojamaa kaudu Skandinaaviast. Tegu oli rahumeelse misjoniga. Albertit ei pea ka kaasaegne kiriku ajalugu misjonäriks vaid maadevallutajaks. Muu hulgas tapsid ordumehed ka varasemaid misjonäre..." (Koguja Kroonikad 1. oktoober 2010)

"Seda on arheoloogia viimasel ajal järjest kindlamalt väitnud, et ristiusku ei saanud meile keegi tule ja mõõgaga tuua, sest see uus usk oli siin juba mitmeid põlvkondi enne vallutajate tulekut moodsa ja euroopaliku kultuurina kohal ning üheaegselt hõbeaaretega ka rahumeelselt vastu võetud. " (Artiklid arheoloogiast ja ajaloost 7. maaliskuuta 2010)

...seda võiks jätkata, aga eks iga inimene usub mida tahab.

http://innojairja.blogspot.com/2009/08/kas-kapo-lasi-kirjanik-mait- rauna.html

Postituse autor on vaimselt ebastabiilne isik kana, ip 90.191.145.196

vastab tõele, et ristiusk oli siia juba varem jõudnud, aga kristlasi ja misjonäre oli vähemus.
Rahva ristiusustamine algas ikkagi koos saksa ordurüütlite ristiretkega, millele andis oma õnnistuse paavst. Mõistagi oli see paganate ristiusku pööramine kattevari maa vallutamisele ja siinse põlisrahva orjastamisele.
Kuhu ehitati enamik kirikuid, kabeleid?
Endistesse pühapaikadesse, kui neid ei hävitatud.
Eesti rahva pühadele anti kristlikud nimetused. sisuliselt on vana rahvakalender ka kirikukalendris sees. Et rahvas selle kuidagigi omastaks.
Ja kui võrrelda rahvakalendrit ajastaja kulgemisega ning talurahvale oluliste töödega ja tööde ajaga, siis see on looduse ja elulaadiga rohkem kooskõlas ja seetõttu loomulikum ning omasem kui kristlus.
Vaata kasvõi omakeelseid kuunimetusi. Ei olnud toona tähenduseta ja mõtestamata asju.

Praeguses Eestis oli 1200. aasta paiku arenenud orjanduslik ühiskond, mille oluline tuluallikas oli röövretkede korraldamine naabermaadesse (peamiselt meritsi) ja läbisõitvate kaupmeeste maksustamine ja ka avalik röövimine. See ühiskond sarnanes pragusele vanglale või allmaailmale, oli halastamatu, ebaõiglane, kõlvatu ja perspektiivitu kõigi kihtide, eriti kõige nõrgemate suhtes. Alles kristlik halastus andis orjadele elementaarsed õigused (pärimisõigus jt) ja nad muutusid pikapeale sunnismaisteks talupoegadeks.

Mis puutub praegustesse "maausulistesse", siis need on kahjutud klounid, kes ei tea midagi Eesti ajaloost ja veedavad oma aega kanepi suitsetamise ja shamaanitrummi tagumisega.

Tekst oleneb kontekstist. Ka kirjapandud või kasvõi suulises vormis väidetud ajalugu on tekst, ent kuna me ei saa iial teada konteksti, on iga säärane tekst valelik või ehk parimal juhul muistend.

Kui näiteks kujutada maarahva elu ette Hindrey "Urmase ja Merikese" või Mälgu "Läänemere isandate" kontekstis, omandab allolev tekst üsna jubeda varjundi

Seda heidetaksegi 13. sajandil tulnud anastajatele ette, et toimiva tavaõiguse asemel suruti seni vaba olnud rahvas Rooma õiguse alla, ent sellest laienes rahvale üksnes väga väike killuke.

Ja millise vallutaja kroonika alusel Stephens neid väiteid väidab ja kuidas tema nii hästi teab, mis kord siin aastal 1200 valitses?
Tüüpiline vallutaja pläma.
Kas keldi druiidide kohta, kes Stonehengeis riitusi pidasid, väidad midagi sama lolli?
Ega sa "britt, mina ja tsivilisatsioon" ei ole?
Jah, meie areng, ajalugu, kultuur on katkestatud. siit on üle käinud 40 sõda. see on selle maa ja rahva lugu. Midagi pole teha. Ajalugu ei ole meeldimiseks.

Võitluslaul

Mürskudega mõtleme,
kildudega kirjutame,
vabaks vastselt võitleme,
seljajooni sirutame,
tulisjalu tõtleme
vastu vaenlast virutama.
Juudale käi juudi-kamp,
pärglile kõik plutokraadid --
nurjatud, kes nuuditand,
tapnud meie tudid-taadid,
kallid kodust küüditand,
surnuid Siberist siitsaadik
kõikjale kes külvanud.
Igavesti hüljatud
olgu igast inimlikust,
jäetud kõigest jumalikust!

Hendrik Adamson

Rindeleht, 15.01.1944, raamat "Sõjakirjasaatjad Saksa armees II Maailmasõjas". (2007)

Margit seab kahtluse alla Alexi kirjutatu, et:

Isiklikult leian, et Alexi kirjeldus aastast 1200 Eestis on päris usutav. Seda kinnitavad nii arheoloogilised leiud kuid ka olude võrdlus mujal Euroopas. Kas on alust arvata, et Eestis olid asjad teistmoodi? Kas praegu on Eestis asjad teistmoodi kui mujal ida-Euroopas?
Väidetavalt on inimkonnal teatud tsüklid kus jõutakse oma arengus pea ühe aegselt sarnaste tulemiteni. Nii näiteks leiutati hõõgpirn ja raadio erinevates maailma paigus pea üheaegselt. Parim näide on sellest, kui ühel saarel avastati, et kartul maitseb koorituna palju paremini... sajad kilomeetrid eemal oleval saarel, mille inimestega neil kontakti polnud, jõuti pea sama aegselt sarnasele järeldusele. Sellest tulenevalt usun mina, et 1200 aastal valitses Eestis Euroopaga sarnane olukord ehk siis "maffialik" jõupoliitiline ühiskond, kus valitses nii ebaõiglus kui ülekohus. Midagi romantilist see "muinas-aeg" kohe kindlasti polnud.

loomulikult mitte, aga et see oli "Kungla rahva kuldne aeg" ehk aeg, mil elati vaba rahvana ja et järgnev oli veel jubedam, siis paraku ilustatakse või romantiseeritakse need ajad rahva mälus. Ka "kuldne" Rootsi aeg, mil oli kergem. Ka Eesti Vabariik, mis oli päikeseline, aga kus oli täpselt sama erakondade solgivedu riigihuvide arvel, kaklus aujärje pärast nagu praegu jne.
Ka Saksa aeg, sest esimene punane aasta 1940-41 oli nii verine ja õudne, et ürgvaenlane ununes.
Vabadussõda, milles sai sangariveres pestud maha sajanditevanune häbi ja võidetud kaht suurriiki. See ei olnud probleemitu.
Metsavendlus, samuti romantiseeritud.

See on loomulik.
Aga kas siin oli orjanduslik kord? Ehk hakkas tekkima miskit feodalismi laadset.
Ja Vatikani arhiivide ürikud on meie rahvale veel suures osas tundmatud. Sinna on pääsenud üksikud ajaloolased, aga ehk on muinasaja elukorralduse kohta seal rohkem teavet talletatud kui praeguseks teada on ja vallutajate kroonikast lugeda võime või maast välja kaevame.
Rüüsteretkedel käisid nii eestlased, saarlased ja käidi ka siin rüüstamas ehk riisumas.
Kas Sigtuna teeb veel meelehärmi? Või ei anna Lihula "lihunikud" asu? Või on meeles alistumatu Saaremaa?

Margit-Mariann, olen muhameedlane ja lulle ei lähe kristlike maade riisumine ja rüüstamine rohkem korda kui see, et kahju on inimestest, kes selliste röövimiste käigus tapeti, vägistati või sandistati.
Lisaks sellele, kinnitab Sigtuna näide taas, et muinasaeg polnud midagi romantiliselt ilusat või "kuldne aeg".

Lihula või Leola lihunikest ei tea ma midagi. Kui silmas on peetud läänemaalaste jarli Karl Kurdi surma, siis ei tohiks ka unustada, et kogu Leola elanikond tapeti eelnevalt läänemaalaste poolt. Sealhulgas ka kristlased. Kui islamimaades anti vangidele võimalus ennast vabaks osta või elada edasi orjuses, siis kristlaste barbaarsus on tänini üle mõistuse.

Saaremaa alistamatus on muidugi müüt ja ei pääsenud seegi kohake röövvallutajate küüsist, mis on muidugi kurb.

Ei tahtnud vaidlema hakata ja Ahmed Rannaküla ütles minu eest tegelikult juba kõik ära.

13.sajandil ei olnud mingeid abstraktseid vabaduse, inimõiguste, üldise hääleõiguse, demokraatia jmt mõisteid. Kui keegi siinkirjutaja sellesse aega satuks, poleks tal nende sõnadega midagi teha.

Olaf Tryggvason võeti vangi ja orjastati Eestis kolmeaastasena. Andmed tema kohta on pärit 12. sajandi Islandi (kes kindlasti ei ole Eesti suhtes mingid „röövvallutajad“) kroonikatest ja Heimskringlast. Temast sai hiljem esimene kristlasest Norra kuningas. Selliseid väikesi teateid on skandinaavia allikais piisavalt, et neist kujundada mingi tervik. „Rahvas“ ei olnud vaba, keegi ei olnud siis vaba. Toimus pidev sõda kõigi vastu, varajane vägivaldne surm oli reaalsus. Ainult turukohad olid suhteliselt rahulikud.

Nostalgia "muistse priiuse" järele tekkis 19. sajandil, et senist kohalikku valitsemisviisi ja ajaloolist paradigmat õõnestada (ma ei ütle, et senine paradigma perfektne oleks olnud, see oli teisele poole viltu). Jakobsoni isamaakõne annab meile selge sihi, et priius algab uuesti vene tsaarikotka rahuliste tiibade varjus. Priius tuligi, saada venelaseks, kõnelda vene keelt ja muutuda jagamatu „püha Venemaa“ osakeseks. Ainult meie rüütelkondadel oli taipu venestamise vastu võidelda ja hoida oma isamaa õhtumaisena. Paraku ei suutnud nad leida üksmeelt teiste kohalike seisustega.

Minul pole mingit põhjust „muinasaja“ järele igatseda, tõenäoliselt olid minu selleaegsed esivanemad orjad. Alles kristlus tõi neile vabaduse ja täisväärtuslikkuse. Tõenäoliselt siis said nad ka selleks, mis nad olid mulle teadaoleval ajal, 18. sajandi lõpul, talupojad Tartu-Maarja kihelkonnas. Sigtunast on see ikka väga kaugel. Nii palju, kui ma tean olid nad kristlased (luterlased) ja kirikuraamatutes kirjas.

Bornhöhe, Saal, Mälk ja kes kõik veel ei ole ajalooallikad. Nad kirjutasid ilukirjandust oma eluaja eelarvamuste ja teadmiste kohaselt.

Jakobsoni venemeelsusele vastandus Jakob Hurt.
Miskipärast kujutate sakslasi heategijatena. Ei tea, millest küll siis selline vaen põlisrahva poolt nende vastu? Kas sunnismaine päris-ja hilisem teoorjus oli kristlik halastus või õnnistus siinsele rahvale?
Millepoolest see õnn erineb orjusest?

Et toona võeti vange ja neid orjastati. Toonane tava. Võeti ka meie vanemate lapsi ja viidi võõrsile, ristiusku õppima.
Et sõditi ja et noorelt saadi surma kas vägivalla või haiguse tõttu, kah tõsi.
Saaremaa alistati lõpuks küll, aga väga vaevarikkalt. Ja saarlased säilitasid mandrielanikega võrreldes mitmed privileegid ja vabadused, vähemalt algul.
Lihula on paik Läänemaal, mis sai oma nime sellest, et nad lõid vallutajad maha ja jätsid ühe ellu, kelle õudusjutt on ilmselt mingis Skandinaavia allikas kirja pandud, sest tegu oli rootslastega. Sellest ka nime päritolu - Lihula ehk lihunike maa.
Muide, rootslased tahtsid talupoegade pärisorjust kaotada. Neil sellist asja ei tuntud. Kes oli vastu? Siinne rüütelkond. Saksa huvi oli Balti erikorra säilimine. Rootsi ajal hakati juba ka kohati kooliharidust andma. Nälg ja sõda katkestas selle, kuid koolid loodi talurahvale alles 19.saj. Ja talupojad ostsid neilt vallutatud maa mõisnikelt välja!!!
Jah, esivanemad ongi kirikuraamatutes kirjas, sest muid registreid ei olnudki, va hingederevisjonid. Ja talupoeg oli mõisniku usku. Ehk kui mõisnik oli katoliiklane, siis katoliiklane ja kui saabus luterlus, siis luterlane. Talupoeg oli mõisniku omand, hing, ühik. Teda võis osta, müüa ja vahetada nagu koera, ka looma vastu. Inimesi kutsuti talu järgi, kust ta pärit oli. Perenimed saadi 19.saj.
Ehk siis hr. Stephens, täisväärtuslikuks inimeseks ei saanud sinu esivanemad mitte tänu kristlastele, vaid kristlaste kiuste ja tänu Mahtra sõjas pearaha vastu mässanud talupoegadele.
Ja Ahmed, mulle, kes ma kristlane ei ole, ei lähe moslemite kannatused rohkem korda kui et inimestest on kahju.
Kristlaste barbaarsus on jah jube, ei o...

ei ole britid, germaanid, roomlased ega ülejäänud siin mingid halastusinglid.

Margit-Mariann, sa oled minust ja ilmselt ka Alexist valesti aru saanud, sest kumbki meist ei ole
kujutanud sakslasi heategijatena. Arusaamatuks jääb ka sinu arutlus milles sa küsid: millest küll siis selline vaen põlisrahva poolt nende (sakslaste) vastu? Isiklikult pole ma eestlaste seas kunagi kohanud saksa vaenu, otse vastupidi, pea kõik tunnevad uhkust oma saksa, taani ja rootsi vere üle. Muideks sa isegi oled oma tõutabeli korra siia üles tähendanud ja mingit esivanemate vastast viha ma sealt välja ei lugenud.
Sa küsid, kas sunnismaine päris-ja hilisem teoorjus oli kristlik halastus või õnnistus siinsele rahvale? Margit, ma küsin vastu, kas pärisorjus Eestis erines toonasest pärisorjusest mujal Euroopas. Lisaks kõigele oli mõisnike või ülikute seas ka eestlasi.

Sa kirjutad, et Lihula on paik Läänemaal, mis sai oma nime sellest, et nad lõid vallutajad maha ja jätsid ühe ellu, kelle õudusjutt on ilmselt mingis Skandinaavia allikas kirja pandud, sest tegu oli rootslastega. Sellest ka nime päritolu - Lihula ehk lihunike maa.
See kirjalugu on küll luulu. Tunnen põgusalt rootsi ajalugu ja rootsi vanemat keskaega jutustavat kroonikat milleks on Eriku kroonikad (Eriks krönikan). Lihula nimetus keskajal oli Leal. On isegi oletatud, et Lembitu Linnus Lehola, ei asunud Viljandimaal vaid just Läänemaal Lealis, aga see on esialgu veel vaid hüpotees.
Keel muutub ja kohanimed ning sõna lihunik on võrdlemisi uus sõna eesti keeles. Koduse ülesandena võiksid välja uurida kuidas nimetati lihunikku vanas eesti keeles.

Kirjalugu oli minu poolt muidugi nali, aga lugu sealses linnuses vallutajate tapmise ja ühe sõnumiviija ellujäämise kohta ise vastab tõele. Seal oli keevaloomuline ja karm rahvas, vehkis pussidega. 1220 vallutasid linnuse rootslased, kuid saarlased sundisid nad sealt paari kuu pärast lahkuma. Lihula oli muinaskihelkond ja see linnus oli toonase Eesti üks tähtsamaid keskusi. 1211 määras Liivimaa piiskop Albert (aga sakslased polnud siis veel Eestit anastanud) Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks. Vana nimi oli Leale.
Kui poleks sakslast põlatud ega vihatud, siis poleks ka sõda Landeswehri vastu peetud. Võidupüha just seevastu nii tähtis oligi, et see oli võit Võnnu lahingus sakslase üle. See oli tähtsam kui võit Vene üle, sest vene rindelt mindi sakslast lööma.
On selline nähtus nagu kadakasakslus ja neid põlati rahva seas. See on üks alaväärsuskompleksi ilming ja enese alavääristamine. Minul viha pole, see on üks osa minu päritolust ehk ajaloost, ma ei saa seda muuta, välja võtta ega midagi parata. Nii et viha on siin mõttetu. Aga mu vanaema miskipärast ei läinud Saksamaale, kui 1939 oli võimalus minna. Saksa sugulased läksid. Ta oleks
võinud vaarema päritolu ära kasutades vabalt minna. Isegi mu isa ristiemad olid ju von...
Aga ta ei teinud end sakslaseks ja ei läinud. Ta jäi. Selle siniveresusega ei uhkustatud ja sellest ei kõneldud. Ja vaarema võttis ju abielludes endale mehe Eesti perenime.

Mille poolest erines pärisorjus Eestis pärisorjusest mujal Euroopas. Orjus on orjus ühtemoodi.

1220. aasta kevadel/suvel haarasid Läänemaal initsiatiivi rootslased, kes seadsid ennast sisse Lihula linnuses. Rootslased tundsid ennast Lihulas kindlalt. 8. augustil tulid merelt aga saarlased, kes piirasid linnuse ümber ja süütasid selle põlema. Puhkenud lahingus hukkus väidetavalt 500 rootslast, vaid üksikutel õnnestus taanlaste juurde põgeneda.

Viljandimaal ehk muistses Sakalas on Saarepeedil üks huvitav linnus, mille nimi on Naanu. Põnev on see, et linnus on oma nime saanud hilisema talu järgi. Ja talu nimi mälestab rootslast nimega Naan, kes oli Põhjsõjakoledustest ellu jäänud ja asus sealkandis elama ja peret looma.
Võitlusjälgi sealt leitud ei ole ja väidetavalt on linnus enne vallutamise mahajäetud. Kroonika ei maini seda ka. Jah, selle nime all ei saagi
Küll aga on kroonikas mainitud mitmeid linnuseid, mille asukoht Sakalamaal tuvastamata.
Ehk on kroonikast otsitava linnuse nimi säilinud linnuse mademil asuvas Puuri talu nimes? Sellest loost on ühes eestiaegses ajakirjas pikemalt kirjutatud.
Naanu talu kohta öeldakse endine, sest see on küüditatute talu. Nüüd tagastatud. Meil on seal sugulased, sestap tean. Ja ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et Naanu talusid on seal kaks.
Nii et enne oli linnus ja pärast sai nime, mis jäädvustas ajalukku ühe lihtsa rootslase hoopis teisest ajastust.

M-M, sa kirjutasid:

Kas see on see mida sa usud? Sinu loogika kohaselt peeti Vabadussõda armastusest vene rahva ja maa vastu.
Vasta mulle, kas sinu meelest puhkevad sõjad seepärast et ühe maa sõdurid vihkavad teise maa sõdureid?

Ei, Vabadussõda peeti armastusest oma maa ja rahva vastu, soovist luua oma riik ning vihast võõrvõimu, sh. vene võimu vastu, kuigi osad eestlased sõdisid ilmselt armastusest Vene vastu relvadega oma rahva vastu. Eesti Töörahva Kommuun, terror jms. Väidetavalt olevat punased eestlased isegi Leninile kaebekirja saatnud appipalvega, et Lenin saadaks väed Eestisse. Et rünnak Eestile olevatki olnud vastus appipalvele. Aga see on jutt, kuigi ENEs kirjas.
Ei, sõjad puhkevad poliitikute kavade kohaselt ja rahvad sunnitakse üksteise vastu sõdima ja viha tekib rahvaste vahel sellel pinnal. Minu meelest ei puhke sõjad küll seepärast, et sõdurid üksteist vihkavad.

Muide, sõna "lihunik" tähendab ülekantult ka veretööd, veretöö toimepanijat. Ehk siis sõna "Lihula" tähendaks kohta kus pandi toime veretöö või leidis aset verevalamine.
Samas võib see pärineda ka sõnast "lihuma" ehk lihavaks minema. "Härjad lihuvad", toob näite Õigekeelsus Sõnaraamat.

soomlastel on lihuniku kohta sõna "teurastaja". Eestipäraselt siis "tõurastaja" näiteks, aga kas see sõna on või oli olemas, pole aimugi.

sõna lihunik vaste saksa keeles on Schlächter.
Schlachten tähendab tapma. Schlacht on lahing.
Schlachtfield on lahinguväli.

ingl.-saksa sõnastik aastast 1929 (prof. Edmund Klatti koostatud) annab sõnale butcher ühe sks keelse vastena sõna Mörder, mis tähendab üheselt tapjat, mõrvarit.

Nii et siis Lihula = lahingutanner, tapaväli

Filoloogiliselt läks asi põnevaks. Saksa Schlächter tõi mu mällu ingl k. sõna slaughter ja seletav sõnaraamat ütleb, et see tähendab küll loomade tapmist liha saamise eesmärgil, kuid ka tapmist, tapatalguid ja veresauna, vereleili. Inimeste massilist tapmist julmalt ja vägivaldselt. Massimõrva.

Ja rootsi k. slag on lahing. Slakt on tapmine.
slakta tähendab tapma.
slaktare on lihunik.

Kas saarlaste poolt antud leilist rootslastele kuningas Eriku kroonikad vaikivad?
Muide, muistsed saarlased valdasid väga hästi sepatööd ja oskasid teha väga teravaid tapariistu. Rauale sulatati terast sisse.
Ka vikatitele, sest saartel kasvav hein nõuab teravat vikatit, mida ihutakse käial teravaks, mitte ei piirduta luiskamise ja pinnimisega.
Sepp oli väga austatud inimene, sest ta valitses tule ja raua üle.
Sõjariistad taiati selleks.