Harvaks jäävad puud ja lehed,
tallu jõudvad metsamehed.
Palgeilt neilt lahkumas tapluseviha,
silmades lootus ja südames iha.
Kaugelt on tuldud ja lõppemas jõud,
tuimaks on jäänud ju jalgade sõud.

Perenaine salamahti
lükkab majaukse lahti.
Astub siis õue ja aita ta siirdub,
vaadeldes pilk tal ümbruses piirdub,
usaldust äratab. Kadund on kõhk.
Meestel on teada: siin puhas on õhk.

Siis ta saadab mõne mehe
valvepostiks teispool rehe.
Võõrad kõik tuppa ta lahkesti hüüab,
silmadest soovisid lugeda püüab.
Seinale seatakse püsside raud,
kõigil siin kaetud on rikkalik laud.

Meestel näljast suur on isu,
kiirest tühjub nõude sisu.
Väle ja armastav naiselik käsi,
kõigile andmast ta osa ei väsi.
Lõpuks on siiski ka söömisel piir,
silmades säramas õnnelik kiir.

Kuis veel joodud koduõlut,
kõik on perenaisest võlut.
Näkina seisab ta kõikide keeles,
minnakse tagasi ülevas meeles.
Unes veel lausub neil seesmine vaist:
täna me nägime Kalevi naist.

Metsavend Juhan Vunn, 1942, avaldati ajalehes "Lääne Sõna". Pühendatud ühe talu perenaisele, kes metsavendade eest hoolitses, toitis, ravis haigeid, hoiatas venelaste ja hävituspataljonlaste haarangute eest.