Langenud vabadusvõitleja päeva XIV aulakonverents pühapäeval Tartus Trüki E-mail
20. märts 2010

SI-66

28. märtsil kell 12 algab Tartu Ülikooli aulas N Liidu režiimi märtrile Jüri Kukele pühendatud traditsiooniline, seekord juba 14. aastat toimuv konverents.

Süngest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis punavõimule otsustavalt vastu. Ükskõikseks vägivalla ja kannatuste suhtes ei lubanud neil jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau.

Väikerahvas, kes oma geograafilise asendi tõttu on pidanud kokku puutuma paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (“vabastajatega”), poleks kunagi suutnud saavutada ei vabadust ega ka jääda ellu, kui tal poleks jätkunud tarkust ning visadust olemasolu, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Kuigi teatud ringkonnad tänapäeva Eestis pidevalt levitavad müüti, nagu oleks eesti rahvas ennast lihtsalt vabaks laulnud ning et meie iseseisvus olevat taastatud veretult, loodavad mälestuskonverentsi korraldajad siiski, et Langenud Vabadusvõitleja Päeva riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning see millalgi saab teoks.

Konverentsi ajakava:

12.15   Kristjan Haller              Avasõna
12.20   Enn Tarto                     Kollaboratsiooni mõju tänapäeva Eestis
12.40   Tarmo Kulmar             Etnose hääbumise ja hävingu põhjustest ajaloos
13.00   Peeter Olesk                Kui hauakaevaja on kangelane
13.20   Jevgeni Krištafovitš       Vabaühiskonna taassünd Kurjuse Impeeriumi varemetel: Valgevene, Venemaa ja Eesti näitel
13.40   Sergei Metlev               Eesti ajalugu läbi vene noorte silmade
14.00   Priit Silla                       Eesti Vabariigi ülesanne rahvusliku/isamaalise kasvatuse osas
14.15   Arvo Pesti                    Kuke-Nikluse kriminaalasja ülevaade
14.35   Urmas Aunin                Lisandusi Arvo Pesti koostatud raamatule "Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987"
14.45   Tiit Madisson                Kommunistid on Eesti Vabariigis loonud omale turvalise kommunismi

II osa
15.20   Kalju Mätik                  Taasiseisvumise müüdid ja tegelikkus
15.40   Martin Helme               Kas meil on õigust mitte osutada vastupanu?
16.00   Märt Läänemets           Linnart Mäll – rahvuslasest internatsionalist
16.20   Ilmar Vananurm            Vale ja tuimuse pilv Petserimaa põlisrahva kohal
16.40   Henn Põlluaas               Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?
17.00   Bruno Javoiš                 Leegionäride Päev Läti Vabariigis
17.20   Tõnu Kalvet                 Rahvuslaste Tallinna Klubi kui Rävala rahvuslaste varustaja teadmisterelvaga
17.40   Jaan Hatto                    Otsedemokraatia
17.50   Mart Niklus                  Kuhu on kadunud eesti rahvale lubatud  „rahvusriigi taastamine” ja „demokraatlik õigusriik”?

Märtervabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna Tartu Ülikoolis 1958-1979, 1975-1976 stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevues. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati dotsent Jüri Kukk 1979. aastal oma seniselt töökohalt Tartu Ülikoolis kohalike KGBlaste, kümnete tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste “koostöö” tulemusena. 13. märtsil 1980 õppejõud arreteeriti. Justiitsarveteõiendusel ENSV Ülemkohtus 5.-8. jaanuaril 1981 mõisteti talle 2-aastane vabadusekaotuslik karistus.

Nagu N Liidu kohtupraktikas tavaks, polnud poliitilistel protsessidel jälgegi objektiivsusest, kohtuotsused olid kas kuskilt dikteeritud või juba ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidasid nii Jüri Kukk kui ka tema kaaskohtualune Mart-Olav Niklus kestvat näljastreiki, lugedes endale alandavaks õigusemõistmise paroodias osaleda. 1981. aasta alguses küüditati Jüri Kukk Tallinnast karistust kandma Venemaale. Surm saabus Vologda tapivanglas 27. märtsil 1981 kl 2.20: põhjuseks eluohtlikus seisundis viibinud poliitvangi ebainimlik kohtlemine, lämbumine tõenäoliselt ebaprofessionaalselt teostatud kunstliku toitmise tagajärjel.

Jüri Kuke sovetliku justiitsmõnitamise vastu protesteerisid teiste hulgas kümned Prantsusmaa keemikud. Aasta hiljem tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadios ettepaneku hakata igal aastal 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana.

Allikas: Mart Niklus
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (2)
  • 20. 03. 2010 14:59:11 | Olev Ait

    Toon tsitaadi - Kuigi teatud ringkonnad tänapäeva Eestis pidevalt levitavad müüti, nagu oleks eesti rahvas ennast lihtsalt vabaks laulnud ning et meie iseseisvus olevat taastatud veretult-
    Kommentaar. Ega see ei ole ainult veri, mida valasid lätlased OMON-laste vastu Riias või leedulased vene tankide vastu Vilniuses. Tülgastust ja verd oli kogu täieline okupatsiooniaeg täis. Üsnagi vastik oli olla isenda tsensor okupatsiooni suhtes. Noh, mõnikord sai ühtteist öeldud, aga selge on see, et keskmine inimene oli enda tsensor mitte ainult enda kui vaba inimese käitumise suhtes. Tuli mõnigikord suu pidada, õigemini anda märku nõndaöelda ridade vahelt lugedes ja argumenteeritumalt.
    Aga nagu mitmedki vabadusvõitlejad on öelnud - dekoloniseerimist ega debolševiseerimist ei ole toimunud.

  • 25. 03. 2010 04:34:44 | Veljo Kalep  - J.Kuke surma põhjus

    Patarei vangla koridoris habemeajaja (kaasvang) ütles: "Neljapäeval saadet J.Kukk tapiga ära. Tal oli kopsupõletik". Teadsime et neljapäeviti läheb tapivagun Leningradi ja arvasin et Jüri saadeti Leningradi haiglasse. Kui kuu aega hiljem külastas mind abikaasa Patareis ja sosistas:" Jüri Kukk suri Vologda vanglas xx.märtsil." Ilmselt oli ta teel Permi oblasti laagrisse kui tapivaguni ülem andis haige vangi Vologda vanglale, neil on selline õigus.
    Vahepeal oli mul edasi-tagasi sõit Leningradi Krestõsse. Patareisse tagasitulekul viidi mind vangla meedikute ette, kes pinnisid kas on mul haigusi. Imestasin nende põhjalikkuse peale. Hiljem taipasin et Patarei meedikud oli saanud noomida haige vangi tappi saatmise pärast. Nii et need olid eestlased, kes saatsid Jüri surmateele.

    Sel ajal juhtis kohtupidamist EKP Büroo kus istus ka Arnold Rüütel. Eesti esimeste presidendivalimiste ajal olin juba mitu aastat olnud Kanada elanik ning olin Eestisõidul. Tagasi Kanadasse sõit algas Tallinn-Helsingi laevaga. Tagasi vaadates mõtlesin esimest korda et sõidan kodumaale, kodumaatunne on mul Kanadas, mitte seal kus üle 40% hääletas kommunist Arnol Rüütli poolt.

    Ära karda võõra rahva inimesi, karda oma rahva halbu inimesi, sest läbi kõigi aegade on eestlastele teinud kõige rohkem kurja need eestlased, kes on teeninud võõrast võimu.

    Veljo Kalep, Toronto

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.