Kulmar: sisserände suurendamine on heade kavatsustega sillutatud põrgutee Trüki E-mail
29. märts 2010

SI-78

Tartu õpetlase Tarmo Kulmari ettekanne "Etnose hääbumisest ja hävimisest ajaloos" XIV Jüri Kukele pühendatud aulakonverentsil Tartu ülikoolis.

Käesolevas essees defineeritakse mõiste ning käsitletakse erinevaid protsesse, mis põhjustavad etnose kadumist ajalooareenilt. Vaatluse all on rahvahulkade, mitte üksikisikute toimimine. Loomulikult ei ole ei toodud etniliste protsesside ega ka toodud näidete hulk kaugeltki ammendav. Ühtlasi tahan jõuda mõningatele praktilistele järeldustele.        

Etnost võib kõige laiemas mõttes defineerida kui ajaliselt ja ruumiliselt stabiilset suhteliselt arvukat inimkooslust, kellel on ühendavad grupitunnused.  Need tunnused on piiritletud territoorium, antropoloogiline tüüp, ajalooliselt ühine või üldmõistetav keel, ühine majandustegevuse laad ja ühine kultuurispetsiifika. Viimastest on olulisemad ühine ajalugu, psüühiline laad, elulaad ehk olmekultuur ja religioon. Psüühilise laadi määravamaid tunnuseid on nn meie-tunne. See on inimühenduse psühholoogilise vormi universaalne kandja, mis tekib ühelt poolt psühholoogilise sümpaatiatunde alusel, teiselt poolt aga ühise tegevuse, keele ja ideoloogia põhjal.  

Etnose levinumad tüübid on sugukond, hõim, rahvas ja rahvus. Jätame esimesed kaks kui mitte-teemakohased kõrvale. Rahvas etnilises mõttes on mingi maa-ala, piirkonna või riigi rahvastik, mida saab piiritleda ajalooliste, keeleliste, kultuuriliste, usuliste vms tunnuste alusel ja mis on sotsiaalselt, harvemini ka etniliselt ja kultuuriliselt homogeenne.

Rahvus ehk natsioon, mille mõiste võttis kasutusele Jean-Jacques Rousseau 18.sajandil, on etniliste tunnuste alusel piiritletav riigi kodanikkonna osa. Rahvused jagunevad põhirahvusteks (riigi arvukam ja domineeriv elanikkonna osa) ja vähemusrahvusteks. Rousseau järgi rahvuse põhitunnuseks on üldine tahe, mis leiab väljenduse enesemääramisõiguse ja rahvusriigi kujul.

Etnopsühholoogiliselt on rahvuse meie-tunde väljenduseks rahvusteadvus. Rahvusteadvuse kujunemise lähteprotsess on intensiivne ajalooline ja kultuuriline protsess - rahvuslik ärkamine, mis on kindlates ajaloolistes tingimustes natsiooni kujunemise ja sealt edasi rahvusriigi loomise generaator. Rahvusteadvus sünnib kas poliitilisel pinnal (üherahvuselistes riikides) või etnilise ja ajaloolis-kultuurilise ühtekuuluvuse pinnal (paljurahvuselistes riikides). Selle ilusaks näiteks on eestlaste rahvuslik ärkamine Vene multietnilises impeeriumis, mis lõi Esimese maailmasõja tulemusena eeldused Eesti riigi loomiseks. Võimalik on ka rahvuslik taasärkamine ja riikluse taassünd, nagu näitavad kas või 20.sajandi ajaloo pretsedendid, näiteks on Norra rahumeelne taasiseseisvumine 1905.a.       

Etnosel on kolm suurt komponenti: bioloogiline, ökoloogiline ja sotsioloogiline. Bioloogilise komponendi puhul on kõne all antropoloogilised, füsioloogilised ja individuaalpsühholoogilised tunnused. Ökoloogilise komponendi juures tulevad arvesse geograafiline ja klimaatiline keskkond, samuti selles keskkonnas kohanemisega seotud tegevusalad ja majandamisviisid. Sotsioloogilise komponendi puhul on tarvis jälgida olme- ja vaimukultuuri, ühiskonna struktuuri, ideoloogiat ja ajalugu, samuti sotsiaalpsühholoogilisi faktoreid. Meie teema seisukohalt on viimaste puhul oluline näiteks see, kuidas etnose enamik käitub ekstreemsetes olukordades, mis võivad põhjustada etnose kadumist.

Etnose ajalooareenilt kadumist nimetatakse hävinguks. Etnose hävingu protsess võib olla kiire ja vägivaldne või märkamatu ja aeglane. Esimene protsess on hävitamine ja teine on hääbumine.

Vene etnoloog ja orientalist Lev Gumiljov, kelle mitmed tööd ei tohtinud Nõukogude ajal ilmuda ja olid määratud nn ametkondlikuks kasutamiseks ja kelle vaadete tähtsust etnoloogiale võib võrrelda Freudi seisukohtade tähendusega psühholoogiale, eristab etnoseid vastavalt sellele, kuidas neil ilmneb kalduvus naabritega läbisaamisele .
(1) naabritega rahumeelselt kooseksisteerida püüdev tüüp, mille puhul elatakse ja lastakse ka teisi elada. Näideteks toob ta mitmete loodusrahvaste omavahelist läbisaamist.  Lisagem siia omalt poolt läänemere-soome rahvad.
(2) naabreid allutada püüdev tüüp (etnos vallutab ja assimileerib). Gumiljovi näide on suurvenelased, kes kogu ajaloo on demonstreerinud imperiaalseid püüdlusi. Tegelikult kehtib see enamiku ajaloo suurrahvaste puhul, näiteid pole vaja tuuagi.
(3) enesesse sulguv suuretnos, kes ilmutab naabrite suhtes sellist üleolekut, et keeldub neid isegi inkorporeerimast.  Klassikaline näide on Hiina, kuid selliseid tendentse oli ka muistse Egiptuse ajaloo varasematel perioodidel.
(4) metisseeriv etnos, kes tunnistab sisserändajad teatud tingimustel omaks. Näiteks 16.saj. tunnistati türklasteks kõik immigrandid, kes tunnistasid islamit ja allusid sultani võimule. 19.saj-ks olid etnilised türklased juba vähemus Osmani impeeriumis.
Tema klassifikatsioon tundub küllaltki tõelähedane olevat. Metissatsiooni juurde tuleme allpool tagasi.

Etnose hävitamise viisideks on genotsiid, kuid ka masside enesehävituslik käitumine.  Genotsiidil võivad olla religioossed, ideoloogilised, majanduslikud ja poliitilised põhjused. Genotsiidi võivad läbi viia võõrvallutajad, kuid ka oma rahva ladvik. Vast esimeseks välisgenotsiidiks oli neandertallaste hävitamine kromanjoonlaste poolt 40 tuhat aastat tagasi. Näiteks assüürlased ja roomlased hävitasid oma riikide imperiaalsetel perioodidel väikerahvaid, kes osutasid vallutajatele vastupanu. Musulmanid hävitasid 8.-10. saj. Indias rahvaid, kes jäid truuks budismile. Hispaania konkistadoorid 16.saj. ja Põhja-Ameerika valged kolonistid hävitasid indiaanirahvaid, kes keeldusid alistumast. Kolmandas Reichis oli asutud teostama juutide ja mustlaste, samuti paljude ideoloogiliselt teisitimõtlejate gruppide likvideerimise kava. Nõukogude Liidus hävitati Stalini ajal terveid rahvaid ja teisitimõtlejaid, kes osutasid vastupanu bolševiseerimisele, seega puhtideoloogilistel eesmärkidel koguni kümneid miljoneid inimesi. Eestis 1941. ja 1949. a. toime pandud suurküüditamised oli üks osa kaugeleulatuvast genotsiidikavast. Hilisminevikust meenuvad näiteks serblaste ja horvaatide poolsed naabrite massihukkamised  ja hutude-tutside konflikt Aafrikas.

Etnose enesehävitusliku suundumuse näiteks on etnose enda rahvahulkade destruktiivne käitumine. Tegemist võib olla massilise kollaboratsionismiga – koostööga võõrvallutaja kasuks. Selle taganttõukajaks on emotsioonid. Nendeks  võivad olla eksistentsiaalne hirm, inimlik kasu- ja võimuahnus, aga ka irratsionaalne vaimustus – ideoloogilisest töötlemisest ehk ajupesust tingitud hulkade meelsuse muutumine. Näiteks võib tuua 20.sajandi totalitaarsetes riikides toimunu.

Etnose aeglase kadumise protsessil - hääbumisel - on mitmeid mehhanisme – allapoole kriitilist piiri langev sündivus, emigratsioon ehk väljaränne, mistõttu langeb põlisrahva arvukus asualal alla kriitilise piiri, ja muidugi immigratsioon ehk sisseränne. Tähtsaim faktor tänapäeva globaliseeruvas maailmas, mis võib põhjustada etnose hääbumist, on siiski immigratsioon ehk etnoses toimuva protsessina metissatsioon.  Peatugem sellel veidi pikemalt.

Vastuvõtva etnose käitumine migratsiooni suhtes võib olla kahesugune.
(1) etnos on avatud sisserändajatele.
Sellist käitumist saab hääbumist kartmata lubada vaid väga arvukas etnos. Ajapikku muutub suur sisserändajate hulk põlisrahvale siiski koormavaks, näiteks olgu toodud Euroopa suurriigid, kes 20.saj. teisel poolel lubasid ja lubavad ka praegu Kolmanda maailma odava tööjõu massilist sisserännet. Lisaks kahjustub ülemäärase sisserände korral põlisetnose kultuuriline identiteet. Seda näeme juba vana Euroopa suurriikides, kus islamiusuline kogukond ohustab kristlikku kultuurilist identiteeti.
Väikerahvastele on selline käitumine hukatuslik ja ükski väikerahvas seda vabatahtlikult ei luba. Nõukogude-aegne massiline  immigratsioon Baltikumi, Eriti Lätisse ja Eestisse sai võimalikuks vaid seetõttu, et Eesti, Läti ja Leedu olid annekteeritud ja Nõukogude Liitu vägivaldselt inkorporeeritud. Vaid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine  peatas massilise sisserände idast.
(2) etnos on kas suletud  või on piirangutega sisserändajatele, ja põliselanikke on alati rohkem kui tulnukaid.
Suletud etnoseid tänapäeva oludes ei eksisteeri. Sisserändepiirangutega käitumine on aga väikerahva puhul loomulik ja vajalik ning kas teadlikult või ebateadlikult suunatud rassilise, rahvusliku ja kultuurilise hävingu vastu. Paraku, tänapäeva poliitiliselt korrektses kõnepruugis kiputakse seda nimetama hoopis ksenofoobiaks või koguni rassismiks ja segregatsiooniks.

Immigratsiooni liigid võivad olla järgmised:
(1) tulnukate avalik sisseränne ja põliselanikke diskrimineeriv laialiasumine põliselanike sekka. Kui tulnukate arv ületab kriitilise piiri, võib järgneda põlisetnose hääbumine.
Tüüpiline näide on Nõukogude Liidu keskvõimu käitumine Eesti, Läti, Moldova, aga ka hoopis suuremate nn liiduvabariikide suhtes.  
(2) massiline ja avalik sisserändajatest poliitiliste põgenike laine ja põliselanikelt naturalisatsiooni või läbisõidu palumine.
Tüüpilised näited on 1917.-1918.a. vene aristokraatia ja intelligentsi pagemine Prantsusmaale, 1944.a. eesti, läti ja leedu pagulaste ränne Rootsi, aga  ka 1959.a. kuubalaste pagemine USAsse.
Poliitilisi pagulasi ei ole kunagi nii arvukalt, et see ohustaks vastuvõtva etnose olemasolu.  
(3) personaalne või väikegrupiline  väliselt märkamatu ja põliselanike poolt  aktsepteeritud sisseränne ning laialiasumine suhteliselt suletud gruppidena põliselanikkonna sekka.
Tegemist on tööjõu sisserändega või poliitiliste ja majanduspõgenike põhjendatud vastuvõtuga kvoodi alusel. Tööjõu pikaajalise ulatusliku sisserände pretsedent on Euroopa suurriikide käitumine viimase poole sajandi jooksul. See ei ohusta suure etnose olemasolu, kuid kindlasti tema kultuurilist identiteeti. Kui vastuvõtjaks on väike etnos, võib majanduspõgenike ülemäärane arv saada etnose hääbumise faktoriks. Võimaliku ohu näiteks olgu toodud Euroopa Liidu Aafrika värav -  tänapäeva Malta.  
(4) sisserändajatest üksikisikute abiellumine põliselanikega ja tulnukate arvu märkamatu suurenemine. Kuna sisserände õigus laieneb enamasti ka immigrandi lähisugulastele, siis võib selline immigratsioon osutuda üpris arvukaks. Näiteks moslemimeeste sisseränne ohustab abiellumise kaudu juba Euroopa riikide julgeolekut.
Iseenesest loomulik protsess võib pikema aja vältel ohustada vastuvõtva etnose kultuurilist, religioosset või koguni rassilist identiteeti, mis võib saada selle etnose hääbumise faktoriks.

Miliseid praktilisi järeldusi saaks ülaltoodu põhjal teha ühe väikese etnose, konkreetselt eesti rahva kestmajäämise seisukohalt?

Esiteks, võõrrahvaste immigratsioon väikerahva ajaloolisele asualale peab olema rangelt limiteeritud.

Teiseks, meetmed, mida selleks rakendada, peavad võimaldama efektiivset kontrolli immigratsiooni üle. Nendeks kontrollimehhanismideks on praegu sisserändekvoodid ja piirikontroll.

Sisserändekvootide oluline suurendamine, ükskõik milliste ilusate argumentidega nende suurendamist ka põhjendada, kätkeb endast pikaajalises plaanis ohtu eesti rahva eksistentsile.  Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Totalitaarriikidest ja sõdivatest riikidest saabuvatele poliitilistele põgenikele tuleb muidugi kaitset pakkuda, ent selleski osas on väikese riigi võimalused piiratud.

Viisasüsteem on Schengeni riikides kaotatud. Seda enam tuleb tõhustada piirikontrolli, et sulgeda Eesti piir lihtsalt paremat elu otsivate majanduspõgenike ja rahvusvahelise kurjategijate rände ees. Kui aga tarvis, tuleb piir sulgeda ja vajadusel viisasüsteem ühepoolselt uuesti kehtestada.

Meie enda lähiajalugu on ilmekalt näidanud ohte,  mis võivad tabada väikerahvast, keda tabab massiline ja kestev võõrrahvaste immigratsioonilaine. Samuti tuleb tõsisemalt pöörata tähelepanu meetmetele, mis motiveeriksid välja rännanud eestlaste remigratsiooni, ent see on juba omaette teema. Ent ennekõike – totalitaarne riik ei tohi enam korduda.

Allikas: Hereditas
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (2)
  • 30. 03. 2010 02:39:28 | Tõnu Ploompuu  - lisandusi-märkusi1

    Loos toimub tugev suure ja väikese rahva (rahvuse) vastandamine. Sisuliselt on see vale. Rahvas elab reaalselt väiksemate rühmadena, ütleme et kohalike kogukondadena (~kihelkondadena, suurküladena). Reaalne oma-võõra suhtestumine toimub sellel tasandil, kogukondade hulk iseenesest pole kuigi oluline. Kogukondade hulk on vaid niivõrd oluline, kuivõrd võimaldab kirjasõna ja kõrgemat haridust kui ühtesiduvat ja ühtlustavat metoodikat. Võõra toime seisneb eelkõige kogukondliku elu häirimises, kogukondade omavahelise suhtlemise häirimises. Ja selles osas pole rahva suurusel tõepoolest mõjuvat rolli. Tartust-Viljandist väljuvates kohalikes liinibussides oli vene ajal tunduvalt elutervem õhkkond kui immigrandirikaste piirkondade liinibussides Harju- ja Virumaal - ühes oli mõnus sumin, mis väga punnis bussi korral muutus lõõpimiseks, teises sünge vaikus, mis punnis bussi korral muutus pigem tigedaks kriiskamiseks.
    OLULINE ON VÕÕRASTE MÄÄR KOGUKONNAS, KOGUKONDADE VAHEL. See võõraste protsent toimib ühtviisi nii väikese kui suure rahva keskel, ohtlikuks kipub muutuma üle 10% kasvav võõraste osa. Ainus erinevus - väiksema rahva puhul saab eduka sihtsuunamisega selle ohtliku piiri palju kergemini kätte kui suure rahva korral.

  • 30. 03. 2010 03:05:42 | Tõnu Ploompuu  - lisandusi-märkusi 2

    Naabritega suhtlemise:
    1. rahumeelse tüübi näide - loodusrahvad - on halemeelse valgustusajastumeelne mineviku totaalse idealiseerimise näide. Mõnes mõttes võib see nii näida - sedasi käitub tõepoolest alistatud loodusrahva esindaja, keda lastakse loodusrahvana edasi elada sissetungiva kahuritsivilisatsiooni kõrval. Üldiselt on naabritega koostöö kasulik, kulutusi on vähem. Aga kui ressursse napib, kui on valida, kas näljasurm või kaklus, siis millegipärast valitakse alati teine.
    2. Allutav naabritega suhtlemise tüüp on pigem rändröövli (teisi rahvaid, loodusressursse) tüüp. Otsitakse võimalust, kuhu saaks käpa peale lüüa ja sealt kõik väärtusliku kiresti endale krabada. Kui ressursid otsas, siis tuleb otsida uus krabamise koht. Vanasse jääb maha laastatud maa ja prügimägi. See võib muutuda valitsevaks käitumisviisiks laienevate impeeriumite alamate puhul. Kui aga korduvalt saadakse uue ressursi krabamisel vastu nina, siis hakatakse tasapisi ka prügimäge korrastama ja vähemmugavaid ressursse kasutama.

    "Näiteks 16.saj. tunnistati türklasteks kõik immigrandid, kes tunnistasid islamit ja allusid sultani võimule. 19.saj-ks olid etnilised türklased juba vähemus Osmani impeeriumis."

    Täiesti vale käsitlus. Türklasteks tunnistati kõik põliselanikud, kes loobusid iseenda mälust ja võtsid vastu islami. Immigrandid olid algsed türklased. Väike sissetungiv türklaste rahvas hävitas ennast mittekaitsvat suure Bütsantsi alamkonda ("kreeklasi").

    Rahva kadumise näiteks väljarände tulemusena peaks väga hea olema tšerkesside-adõgeede näide Lääne-Kaukaasiast. (Pole veel päris kadunud ei Türgis ega Venemaal)

    Immigratsiooni liigid:
    2) poliitpõgenike laine näide on ka Lõuna-Osseetia (18.-19.? sajand) - põlisrahvas on praegu sealt sunnitud taanudma. Võib samuit laostada.


Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.