Sõltumatu Infokeskus

Elasin tollal Eesti teises otsas ning neist sündmustest teadsin vaid lehtede ja raadio kaudu. Seega ei tea ma muidugi peensusi ega taotlegi mingit ainuõiget seisukohta levitada.
Küll mäletan enda tollast hinnangut ning see küll mingit kodusõja ohtu ei näinud. Oleks jäägreid siis rünnatud, oleks see isegi tollaste relvadega kestnud alla poole tunni, täna oleks kõik välja suitsetatud juba paari minutiga. Asjast teadlikud tuttavad ei vihjanud kunagi Berliin-Tookjoo telje taolisele kokkuleppele üle Eesti.
Loodan et asjast teadlikumad esitavad nüüd siin veenva põhjenduse kes kellega oli tollal kokku leppinud et läheb üle-eestiliseks madinaks.

aastal 1991 olin ma 20 ja Tallinnas.
Inimestel on praegu vaikimiseks mitmeid põhjusi. Tõelised patrioodid on kõrvale tõrjutud ja avalikkusele tundmatud. Ammu Kaitseliidust välja astunud, vähemalt hetkest kui seal hakkasid võimutsema saamamehed, komsomol ja partorgid ning kommarid.
Isiklikult tean üht Vabadussõjas osalenu järeltulijat, kes osales Raadiomaja kaitsmisel, veel olematu piiri valvamisel jne. Neist sündmustest on kirjutanud Kalle Eller, vist "Kaitse Kodus". Oli KL taastaja ja on nüüdseks sealt lahkunud. Tal on 6 last ning ta kasvatab roose ning hoiab madalat profiili. Omale on ta töö ise loonud, sest teda ei võeta siin riigis isegi mitte paadimeheks. Meelsuse tõttu tõrjutakse need inimesed vaikselt kõrvale. On ta Eesti riigilt teenetemärgi saanud? Oo, ei. Ja arvatavasti ei tahagi, sest see, mis ta tegi, oli normaalne ja loomulik. Ja mul pole meelsuse tõttu ka võimalik lugu kuskil avaldada. Sest siis saan ma honorari ja see on patt. liiati need inimesed meediasse nagunii ei sobi. Aga mälestused on ajaloo jaoks lindis. Muide, me mõlemad leidsime, et eestlased on sügavalt vaimselt okupeeritud rahvas. See vaikimine on üks selle tunnuseid. Ja eks neil inimestel on praegu valus sellest kõnelda ja neil on igati põhjus olla kibestunud. Selliste meeste mälu nagu Kalle Eller on ohtlik.

Väike rahvas, kes jumaldab lugusid sellest kuidas neile liiga on tehtud.

Mõtlesin väitele, kas Eesti on okupeeritud ja jõudsin järeldusele, et on küll. Eesti on alandlikuse, arguse, ebakindluse, nahahoidmise ja rumaluse koupatsioon. Lisaks veel hoiab Eestit pantvangina isiklik omakasu ja väikese koera mentaliteet (*klähvida, kuseda ja sittuda igasse nurka, et ennast näidata)... aga võib olla ma siiski eksin... Vahest see mis toimub ongi demokraatia ja tema küps vili - heaoluühiskond. Oi kaera Jaan, oi kaera Jaan sa karga välja kaema....!

On olemas selline nähtus nagu mineviku pantvangi sündroom. Ajakirjas "Kultuur ja Elu" nr 1/2006 ilmus lugu eestlastest kui vanglarahvast. Loe see läbi. Soovitan teistelegi.
Keldris, kastis ja puuris hoitud ning elanud inimesed (keldrikakandid), kes on harjutatud käituma teatud koodi ja mustri järgi, ei kujuta ette, et teistmoodi on ka võimalik, sest maailma pole nad näinud. Et inimene ei vaja hingamiseks ega millegi tegemiseks, nt luule lugemiseks, kellegi käsku, luba, et võibki olla sisemiselt vaba jne.jne.jne.
Ahmedil on tegelikult õigus. Rumaluse ja orjalikkuse, arguse okupatsioon kestab edasi.

Mina ei tea kõike. See võis nii olla ja võis ka mitte, kuna leidsin raamatus mitmeid ebatäpsusi:

Lk. 51 - "Eesti Vabariigi kodakondsuse seadus oli nimelt selline, mis keelas Eesti Vabariigi kodanikul astuda teise riigi sõjaväeteenistusse ning selle rikkumise tagajärjeks oli Eesti kodakondsusest ilmajäämine." Pole õige - 1957.a. parandus Kodakondsuse seadusesse oli tagasiulatuv ja ütles, et see "... ei kuulu kohaldamisele olukorras, mis on tingitud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimisest võõra riigi poolt." Eesti põhilisi seadusi peab tundma.

Lk. 52 - "Selles mõttes on arusaadav, et vastavat klauslit Nõukogude armee kohta sinna otsusesse ei lülitatudki". See polnud lihtsalt otsus, see oli seaduseparandus. Seadus on üldine ja Nõukogude armee kohta polnud vajagi. 2010.a. tegi Valitsus sellele parandusele tagasiulatuva täienduse.

Lk. 56 - "... 1990. aasta veebruaris ei saanud seaduslikust Eesti valitsusest veel juttugi olla". Pole õige - põhiseaduslik eksiilvalitsus oli ju täiesti olemas.

Lk. 79 - "... nüüd ei julgenud Kaitseliit seda ülevõtmist läbi viia". KGB maja ülevõtmise käsk siiski tuli. Käskisin Nõmme malevkonna kui kõige lähemalasuva koheselt kohale ja läksin ise otse linna olukorraga tutvuma. Malevkond tuli Rataskaevu tänavale väga suure hilinemisega - paar meest, keda kahtlustasin KGB-ga koostöös, olid mehi kinni pidanud, tahtlikult venitanud. Siis oli juba hilja - Kasepõld tuli Toompealt ja ütles, et on ära keelatud.

Lk. 90 - "... valimistel eraldus veel üks poliitiline jõud: niinimetatud Nõmme valitsus eesotsas Ahti Männiga". Valimistega ei olnud nn. Nõmme valitsuse teke küll kuidagi seotud. Ahti Mänd ei olnud tookord mitte Valitsuse eesotsas, vaid temast sai Riigisekretär (praegu Peaminister).

Lk. 90 - "Miks sündis Nõmme valitsus?". Nn. Nõmme valitsus sündis 15. septembril 1992. Sel päeval said allkirjastatud kõik vajalikud dokumendid. Sellest päevast alates vabastati ka H. M...

(järg)
Lk. 90 - "Miks sündis Nõmme valitsus?". Nn. Nõmme valitsus sündis 15. septembril 1992. Sel päeval said allkirjastatud kõik vajalikud dokumendid. Sellest päevast alates vabastati ka H. Mark ja tema moodustatud valitsus ametist Põhiseaduse § 52 alusel ("... on takistatud oma ametikohuste täitmises") - nagu K. Päts 1940. aastast, st. okupatsiooni tingimustes tahtsid volitusi üle anda ja panid sellega toime riigireetmise.
Eller ja Tõns olid Nõmme valitsuse tegemise juures, kuid keeldusid selles osalemast. Miks nad selle maha salgavad?

Lk. 257 - "16. septembril ... teatati Kaitsejõudude peastaabile, et uus väeosa allub ainult Eesti eksiilvalitsusele". Pole õige - Eller toonitas korduvalt, et tema on ustav ainult H. Mark'ile, st. sõltumata valitsusest. Põhiseadusliku nn. Nõmme valitsuse Peaministrile Presidendi ülesandeis (M. Mathiesen) ta alluda ei tahtnud.

Lk. 97 - "Teadupärast oli Mark peaminister presidendi ülesannetes, nii et ta andis ühed oma volitused üle Mart Laarile ja teised Lennart Merile". Pole õige - pärast 15. sept. 1992 ei olnud Mark enam Peaminister Presidendi ülesandeis ja mingeid volitusi tal üle anda ei olnud (see oli enne "üleandmist" ka riigikogule kirjalikult teada antud - koos dokumentidega) - see oli ainult näitemäng rahvale ja maailmale.

Lk. 197 - "... maailmale pidi jääma pilt meie jätkuvusest ja demokraatlikust asjaajamisest".

Lk. 98 - "... Tõnsile kolonelleitnandi auaste, mida talt keegi pole tänaseni ära võtnud ...". Seda ära võtta saabki ainult põhiseaduslik nn. Nõmme valitsus. ENSV õigusjärglasel pole sellega asja.

Nädalapäevad tagasi ilmus ajakirjanik Andres Raid’i raamat „Kui Eesti oli kodusõja lävel”, mis käsitab möödunud sajandi 90-ndade alguse militaarprobleeme Eestis, kulmineerudes nn.jäägrikriisiga. Alljärgnev pole mõeldud arvustusena klassikalises mõttes teose kohta, puudustele on viidanud koostaja eessõnas isegi, märkides, et paljud asjaosalised, kellele pakuti võimalust oma seisukoht mainitud raamatus välja öelda, keeldusid sellest, jätsid palvele vastamata või lubadusest hoolimata ei kirjutanud.

Tahan vaid öelda, et toona polnud Eestis pisimatki kodusõja ohtu, polnud selleks ei eeldusi ega tingimusi. Ideoloogiline vastasseis – jah, kuid ühiskond polnud militaarselt minimaalseltki polariseerunud, rääkimata siis vastastikusest „verisest arveteõiendamisest”. Ja mis kodusõja võimalikkusest eestlaste vahel saabki rääkida tingimustes, mil Eestis viibis 113 480 okupatsiooniarmee sõdurit ja ohvitseri („Eesti Ekspress” 27.10.1989, 12.02.1993) ja 505 okupatsiooniarmee platsdarmi moodustasid Eesti territooriumist 2%, Harjumaal 12% („Õhtuleht” 11.01.1993) ning Venemaa ähvardas ametlikult oma noodis seda sõjalist jõudu Eesti vastu kasutada („Päevaleht” 30.12.1992). Eestis ebaseaduslikult asuvast ligikaudu 600 000-st asustuskolonistist oli lahkunud ainult 30 000 („Rahva Hääl” 25.01.1993). Mainimata ei saa sedagi jätta, et Boriss Jeltsini ja Bill Clintoni tippkohtumisel 1994.a. septembris andis viimane esimesele vabad käed Venemaa okupatsioonijõude edaspidi kasutada Eestis nn. rahuvalvetegevuseks http://www.nommevalitsus.org/?p=2937 . Kuid see on juba omaette teema.

Kuid kindlasti oli Eestis neid, kes tahtnuks, et aset leiaks kasvõi üksainus tibatillukenegi relvastatud intsident ideoloogilisel pinnal, mis andnuks oivalise ettekäände okupatsiooniarmee baasidest väljatulekuks...

Meedias
on varem korduvalt üritatud „tõestada” militaarse riigipöörde kavatsusi Eestis, näiteks http://www.nommevalitsus.org/?p=6351 , http://www.nommevalitsus.org/?p=6352 ent käesoleva artik...

Meedias on varem korduvalt üritatud „tõestada” militaarse riigipöörde kavatsusi Eestis, näiteks http://www.nommevalitsus.org/?p=6351 , http://www.nommevalitsus.org/?p=6352 ent käesoleva artikli eesmärk pole endastmõista koostada neist üksikasjalikku ülevaadet – pigem on need esitatud mõtteviisi näitena. Andres Raid’i kavatsused olid kahtlemata head, ent antud juhul on ta langenud vaid oma elukutse ohvriks – raamatu pealkiri ei vasta sisule, nagu me seda meedias tänase päevani päevast päeva kogeda võime. Pealkiri muidugi müüb, seda küll, kuid mida polnud, seda polnud. Selles mõttes tuleb raamatut võtta kui ulatuslikumat ajakirjanduslikku teost, mida ta oma ülesehituselt ju ka kahtlemata on (koostatud intervjuude põhjal erinevate persoonidega). Aga muidugi võib raamatut ka võtta kui äriideed pealkirjale „Kui Eesti seisis kodusõja lävel”...

Ja nagu ajakirjanikel ikka juhtub, esineb raamatus ka põhimõttelisi vigu.

Kalev Ots
esitas olulisemad neist SI kommentaariumis:
Lk. 51 – „Eesti Vabariigi kodakondsuse seadus oli nimelt selline, mis keelas Eesti Vabariigi kodanikul astuda teise riigi sõjaväeteenistusse ning selle rikkumise tagajärjeks oli Eesti kodakondsusest ilmajäämine.” Pole õige - 1957.a. parandus Kodakondsuse seadusesse oli tagasiulatuv ja ütles, et see „... ei kuulu kohaldamisele olukorras, mis on tingitud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimisest võõra riigi poolt.” Eesti põhilisi seadusi peab tundma.

Lk. 52 – „Selles mõttes on arusaadav, et vastavat klauslit Nõukogude armee kohta sinna otsusesse ei lülitatudki”. See polnud lihtsalt otsus, see oli seaduseparandus. Seadus on üldine ja Nõukogude armee kohta polnud vajagi. 2010.a. tegi Valitsus sellele parandusele tagasiulatuva täienduse.

Lk. 56 – „... 1990. aasta veebruaris ei saanud seaduslikust Eesti valitsusest veel juttugi olla”. Pole õige - põhiseaduslik eksiilvalitsus oli ju täiesti olemas.

Lk. 79 – „... nüüd ei julgenud Kaitseliit seda ülevõtmist läbi viia”. KGB maja ülevõtmise k...

Lk. 79 – „... nüüd ei julgenud Kaitseliit seda ülevõtmist läbi viia”. KGB maja ülevõtmise käsk siiski tuli. Käskisin Nõmme malevkonna kui kõige lähemalasuva koheselt kohale ja läksin ise otse linna olukorraga tutvuma. Malevkond tuli Rataskaevu tänavale väga suure hilinemisega - paar meest, keda kahtlustasin KGB-ga koostöös, olid mehi kinni pidanud, tahtlikult venitanud. Siis oli juba hilja - Kasepõld tuli Toompealt ja ütles, et on ära keelatud.

Lk. 90 – „... valimistel eraldus veel üks poliitiline jõud: niinimetatud Nõmme valitsus eesotsas Ahti Männiga”. Valimistega ei olnud nn. Nõmme valitsuse teke küll kuidagi seotud. Ahti Mänd ei olnud tookord mitte Valitsuse eesotsas, vaid temast sai Riigisekretär (praegu Peaminister).

Lk. 90 – „Miks sündis Nõmme valitsus?”. Nn. Nõmme valitsus sündis 15. septembril 1992. Sel päeval said allkirjastatud kõik vajalikud dokumendid. Sellest päevast alates vabastati ka H. Mark ja tema moodustatud valitsus ametist Põhiseaduse § 52 alusel („... on takistatud oma ametikohuste täitmises") - nagu K. Päts 1940. aastast, st. okupatsiooni tingimustes tahtsid volitusi üle anda ja panid sellega toime riigireetmise.

Eller ja Tõns olid Nõmme valitsuse tegemise juures, kuid keeldusid selles osalemast. Miks nad selle maha salgavad?

Lk. 257 – „16. septembril ... teatati Kaitsejõudude peastaabile, et uus väeosa allub ainult Eesti eksiilvalitsusele”. Pole õige - Eller toonitas korduvalt, et tema on ustav ainult H. Mark'ile, st. sõltumata valitsusest. Põhiseadusliku nn. Nõmme valitsuse Peaministrile Presidendi ülesandeis (M. Mathiesen) ta alluda ei tahtnud.

Lk. 97 – „Teadupärast oli Mark peaminister presidendi ülesannetes, nii et ta andis ühed oma volitused üle Mart Laarile ja teised Lennart Merile”. Pole õige - pärast 15. sept. 1992 ei olnud Mark enam Peaminister Presidendi ülesandeis ja mingeid volitusi tal üle anda ei olnud (see oli enne „üleandmist” ka riigikogule kirjalikult teada antud - koos dokumentidega) - see oli ainult ...

Lk. 97 – „Teadupärast oli Mark peaminister presidendi ülesannetes, nii et ta andis ühed oma volitused üle Mart Laarile ja teised Lennart Merile”. Pole õige - pärast 15. sept. 1992 ei olnud Mark enam Peaminister Presidendi ülesandeis ja mingeid volitusi tal üle anda ei olnud (see oli enne „üleandmist” ka riigikogule kirjalikult teada antud - koos dokumentidega) - see oli ainult näitemäng rahvale ja maailmale.

Lk. 197 – „... maailmale pidi jääma pilt meie jätkuvusest ja demokraatlikust asjaajamisest”.

Lk. 98 – „... Tõnsile kolonelleitnandi auaste, mida talt keegi pole tänaseni ära võtnud ...”. Seda ära võtta saabki ainult põhiseaduslik nn. Nõmme valitsus. ENSV õigusjärglasel pole sellega asja. http://www.si.kongress.ee/kui-eesti-oli-kodusoja-laevel-2.html

Lõpetuseks
Ebatäpsusi on muidugi veelgi, ent nagu juba alguses mainisin, pole mu artikli eesmärk arvustus klassikalises mõttes. Kasutan juhust ja kinnitan omalt pooltki, et „„... valimistel eraldus veel üks poliitiline jõud: niinimetatud Nõmme valitsus eesotsas Ahti Männiga” on kõige pehmemalt öeldes üks suur tavapärane ajakirjanduslik mull.

16.detsember 2010

Ahti Mänd, www.nommevalitsus.org

Mait Raun, kas sa tasakaalupõhimõttest oled kuulnud?

Täiskasvanud inimesed aga tase on nagu liivakastis mängivail lastel.

Täiendused ja parandused Kalev Otsale (raamatut ennast pole ma siiani saanud):
Lk. 56. Raamatus on vist mõeldud ikka valitsust, mis Eestis valitseb.
Lk. 90. Kas ikka vabastati? 1944. aastal on selgelt öeldud:
Vabariigi Presidendi asetäitja valimine praegu kestval okupatsiooniajal ei ole põhiseaduslikult nõuetav, pealegi ka mitte otstarbekohane, kuna ei ole võimalik saada selgust Vabariigi Presidendi K.Pätsu praeguse saatuse kohta ega tema võimaluse kohta asuda pärast okupatsiooni lõppu oma ametikohustesse, ning selle tõttu tema volituste lõpetamine Põhiseaduse §46 viimase lõike alusel praegusel juhul oleks varajane
- seega ei vabastatud Konstantin Pätsi Valimiskogu poolt mingil juhul ametist.

Ka Heinrich Marga kohta pole Teie 18 aasta jooksul mingit selgesõnalist vabastamise otsust teinud. "On takistatud oma ametikohuste täitmises" on väga segane väljend.
Lk. 97. Margal ei olnud kahtesid volitusi. Ta oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (ehk Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev Peaminister; Valitsemise korraldamise seaduse § 14) ja Peaministri asetäitja oli Enno Penno. Enno Penno minu teada mingeid volitusi üle ei andnud ja vabastati Marga poolt 7. oktoobril 1992, jättes siinkohal kõrvale tema vabastamise 15. septembril.

Lk. 98. Kõik need Marga ülendamised on tehtud Ohvitseride teenistuskäigu seadlusest ja selle tingimustest mööda minnes (sisaldavad auastmeid, mida seal ei ole, nagu ülemleitnandid) ja on väga kahtlane, kas neid kunagi Eesti Vabariigile siduvaks hakatakse pidama. 1938. aastal ei oleks kunagi niimoodi ohvitsere ülendatud. Lisaks on Eesti Vabariigile (sellele esimesele) ustavaks jäänud ainult üks Marga nimetatud ohvitser, kapten Kalev Ots.