Sõltumatu Infokeskus

Ahto Kaasik kirjutab:

Juhtusin taas sirvima 1684. aastast pärit
Forseliuse koostatud maausu tavade raamatukest ja seal on tänase päeva kohta põnevat pärimust.
Mõistagi tuleb seda käsitleda kogu hingedeaja
raamistikus.

Raamatu puhul peab silmas pidama, et selle on
koostanud kristlasest kooliõpetaja, keda maausu
meelt inimesed usaldada ei saanud. Raamatus on
vaid murdosa isegi neist tavadest, mis on jõudnud elavalt 20. sajandisse. Piirkonniti
tavad-uskumused mõnevõrra erinevad nig ka yhes
piirkonnas on pärimus ysna mitmekesine. Niisiis on Forseliuse raamatuke kiire kõrvaltpilk
maausulisele elu-olule kolme sajandi eest.

Muide, kui Böcler selle raamatu enda lisadega
välja andis, kuulutas kirik selle kõlvatuks ning konfiskeeris. Imekombel on see aga siiski meieni jõudnud.

-

Hingedepäeval (2. novembril) peavad nad iga aasta lahkunud hingedele söömaaega, kus nad siis igasugu söökisid valmistavad ja need söögid selleks sisseseatud ja köetud sauna või mujale tuppa põrandale panevad; selle peale läheb peremees ise hilja õhtul sinna, hoiab tuld käes ja kutsub nime pidi surnute hinged, nimelt oma vanemad, sugulased, lapsed ja omased sinna ja palub, et nad tuleksid ja sööksid; kui ta arvab, et nad küllalt on söönud, raiub ta piiru, millega ta tuld näidanud, ukse lävel pooleks ja annab hingedele käsku, et nad oma teed läheksid, nad olevat küllalt söönud ja joonud ja pidavat nüüd jälle oma
kohta minema, kuid selle eest hoidma, et nad rukki orase peale ei astuks, juuri ei vigastaks ja selle läbi tuleval aastal vilja ikaldust ei sünnitaks.
Kui siis tõeste vili ikaldab, siis ajavad nad seda hingede süüks ja ütlevad, need olevat selle üle vihastanud, et neile kas mitte sugugi, ehk mitte küllalt süüa ei ole antud, ja olevat rukki orase ära tallanud, et ta mitte ei kasvaks.

Ka paneb see, kes sarnaselt hingesid söödab,
hoolega tähele, kas ta midagi näeb, ja kui ta
näeb, siis arvab ta, et kas tema ise ehk keegi
teine tema perest sellel aa...

Ka paneb see, kes sarnaselt hingesid söödab,
hoolega tähele, kas ta midagi näeb, ja kui ta
näeb, siis arvab ta, et kas tema ise ehk keegi
teine tema perest sellel aastal sureb; kui ta aga midagi ei näe, siis elavad nad kõik selle aasta üle.

Hingede- ja märdipäeva vahel ei kraasi nad villu, arvates, et lambad seda villakamaks lähevad.

Rannarahvas ei sõlmi ega paika sellel ajal õhtuti ka võrkusid, arvates, et nad siis nendega midagi ei püüa ja et sellel ajal parandatud võrkudega ka muidu kalapüügil õnnetust juhtub.
-

Raamat ise:
http://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html

_Raamatu puhul peab silmas pidama, et selle on
koostanud kristlasest kooliõpetaja, keda maausu
meelt inimesed usaldada ei saanud._

Näe kristlasest kooliõpetaja koostas maausu kohta raamatu, ilma milleta sul polekski midagi tsiteerida, aga selle asemel et tänulik olla, peab ikka mingit kommuateistlikku-antikristlikku usaldamatust külvama. Milleks? Kust sa üleüldse võtad et maausu meelt inimesed teda usaldada ei saanud? Kust ta sinu arust oma info siis korjas?

Koomik :)

No kuda ta muidu ainult sajandiku üles korjas?Eks nuuskis uksetaguseid pidi.Selline jumala vallatu kirg oli.

Meil ei ole vaja tsiteerida, sest need tavad pärandati meile meelde suuliselt, memmedelt, taatidelt,emadelt-isadelt lastele ja need on nii sügaval mälus, et meil tsiteerimist vaja ei ole. Seda on teiesugustele tarvis, et te ei saaks väita, et siin midagi olnud pole.
Miks peab tsiteerima midagi, mis on minus endas olemas?

Maausulised on põhjendamatult oma usust liiga heal arvamusel.
Vaimude toitmise komme ei ole mõistlik.
Kristlikust seisukohast meeldib Jumalale, kui anname toitu nälgivale inimesele .
Ka ohvrite toomine nn.loodusvaimudele (nagu seda tehakse praegugi mõnede metsarahvaste juures)on Vanale Testamendile (vanale lepingule inimese ja Jumala vahel)omane.Praegu on Uue Testamendi (uue lepingu) aeg ning ohver on vaimne (enamasti palve).Kõige tähtsam käsk on armastuse (agape) käsk.

Noojah, ega kristlased ju ilma käsuta armastada ei oska.

Mis sellest jutust kasu on?
Oluline on kallistada tammepuud ja saada kontakti maaemaga.Isegi vanas multikas "Naksitrallid" toodi see asi välja.Seal öeldi midagi taolist"Kõikse hullem on siis kui inimene kaotab kontakti loodusega." Mis see kontakt loodusega on? Kontakt loodusega on siis kui tunnetad tammepuu väge,maa ja taeva energiaid,looduses olevat jõudu mida hiinlased nimetavad Chi-ks.
Loodus annab inimesele tohutu jõu ja tervise,seepärast meid tõmbabki suvel randa ja metsa,mägedesse.
Kõige suuremad ärimehed kes juhivad maailma teavad seda ja seepärast rahvaste nõrgestamise eesmärgil ongi kõik külelanikud pagendatud linnadesse sest linnainimene on nõrk ja manipuleeritav-linnainimesele saab kõike müüa,
LINNAINIMENE ON ORI...
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/11/mida-tahendab-vabadus-j a-soltumatus-ehk.html

Mis hiisi puudutab, siis hiide on rajatud nt. Vahastu kirik. Linnamäe ja kiriku vahel on paik, mida kutsuti hiieväli. Seal lähedal on ka vanad kalmed (kalmekoht on uute majade all).
Hiide on rajatud nt.ka Piumetsa mõis.
Paluküla hiie lähedal on ka talu, mille nimi oli vist hiietaguse?

ps. Esivanemate hingedelt usuti ja loodeti kodule ja perele õnnistust, sestap nende hingi ka kostitati nagu külalisi ikka.

Margit-Mariann - ei usutud ja loodetud ühti, hingedeaja kostitused on hoopis esivanemate lepituseks. Nimelt ei uskunud meie eellased, et kõik hinged jäävad maa sisse lõksu, nagu seda usuvad kristlased. Meie esivanematel oli toonela ja manala, toonela oli heade inimeste hingede paik, kustkaudu ka uuesti sünniti siia ilma. Manalasse jäid kinni aga need, kes olid kurjad või "patused" ja just need olid need hinged, kes hingedeajal mäöda maad käisid. Neile anti süüa, et neid lepitada, et nad perele kurja ei tooks, küünal aknal pole aga mitte hingede ligi meelitamiseks vaid hoopis eemale peletamiseks. Tuli kui puhastav element, ei lase teise ilma saadikuid meie ilma ligi.

Mardi- ehk mardusepäeval usuti aga vana Mardust ennast (manala käskjalg) meie ilmas ringi kondavat ja ula peale läinud hingi tagasi toomas olevat. Sellest ka marti jooksmine - maskeeriti end ja kanti koledaid maske, et ukselt uksele joostes Mardus tollest majast eemal hoida/kohutada. et Mardus mõne lahkunud hinge pähe elavat inimest kaasa ei võtaks.

Mitte ei taipa eestluse ja uskumuste seosest. Henriku järgi olid kristlastest anastajatel ees vaid kari paganaid. Pärast kristlusele allumist hakkas eestlasest mats äkki hirmus usklikuks, mõtles lisaks Jeesusele välja ka Uku, Taara ja kelle veel. Kuidagi ei saa mööda mõttest, et matside jumalused on Jeesuse kujud matsi arusaama järgi. Võta või imeteod ja haiglane hoolitsus inimese hinge ja selle puhastuse eest.
Miks meie matsid enne ristilöömisusku kedagi ei uskunud, me ei tea, pole allikaid. Ka nn ohvrikivid tunduvad olevat hilisemate jüngrite väljanuputised, teame neist vaid suust-kõrva pärimuste järgi. Nonde tausta me aga ei tea.
Kui veel lugeda kokku kõik need "ohvrikivid" siis jääb küll mulje et varem elas siin ligi miljon kaigaste ja kividega relvastatud matsi kelle lemmiktegevuseks oli oma suguvendade ohverdamine. Et ellujäänute arv klapiks kuidagimoodigi sellega mida pakuvad praegu ajalooluulutajad ajalooteadlaste nime all.

Ei tekkinud Uku, Taara (Tharapita, Thor, Toora), hiied ja ohvrikivid koos kristlusega. Need olid ikka vanemad. Henrik kirjutab anastaja pilguga ja täpselt sama alavääristava tooniga. aga ka tema mainib hiisi ehk püha metsa, salu. Nagu teeb seda Russow, Olearius, Hupel. Hupel rõhutab, et püha puu oli sageli kuusk. Ja ei saa välistada, et kunagi on ohverdatud ka inimesi ja neid isegi söödud, kuid kui see oleks aset leidnud, siis oleks Henrik selle mõnuga eestlaste barbaarsuse tõenduseks kirja pannud. Annetati toitu, villa, lõnga, raha jms. Tõenäoliselt pigem tapeti loom kui inimene. Annetusi said ka allikad ja pühad jõed ning järved.

Antile selgituse eest tänud. Ju siis on tõlgendustes ja pärimustes püütud asja algset olemust ilustada. Toonela ja Manala olemust ma muidugi teadsin nagu ka seda, et hing ei jää kehasse.
Üks sugulasrahvas ju põletaski surnu koos paadiga 40.päeval, saates nii tolle hinge linnuteele, tähtede taha, Toonelasse.
Aga viljaõnne võiksid mardisandid ikka tuua!

Uku ja Taara on puhtalt hilised omaloomingud, ajalugu neid nimesid varasest keskajast ei mäleta. Henrikul oli küll Taraphita ent isegi seda on tõlgendatud kui laenu muudelt tollastelt rahvastelt.
Ajalugu tunneb küll loodusülistusi ja -kummardusi sest see võib olla ka iseenesliku tekkega täiesti eraldiasuvate rahvaste vahel, nt Amasoonase ja Niugini metsades või Okeaania saartel. Ent see pole usk tänapäeva mõistes ning seda kristluse või islaamiga sama puuga mõõta ei saa. Muinaseesti matseidel mingit jumalausku polnud, oli vaid looduskummardamine, sedagi pigem loodusnähtuste põhjal.

matsidel

Mats ei kuulu muinasaega vaid on rootsi nimi. KAS on selle endastmõistetav kasutamine seotud meie pankade jne allumisega Rootsile?

Pole rääkinud Matsidest vaid matsidest. MATTS [m'a.tts] on üldmõiste millega väljendame maakalikku eluviisi järgijaid. Vanasti aga maal elatigi, nii meie esivanemad valdavalt matsid olidki. Linnad on juba ajajärgnevuselt paratamatult hilisemad sünnitised.

Samuti pole kindel et Mats on just rootsi nimi, pigem taani oma. Ja ürikute järgi olid just taanlased siin enne rootslasi. Pole seega võimatu et tollaste taanlaste seas ka mõni Mads võis olla.

Muinasajast meil mingeid andmeid pole, sellepärast ta MUINASaeg ongi. Küll olen aga veendunud et ka kuinasajal ei kasutatud mõistet muinasaeg. Kas see takistab meid seda mõistet endastmõistetavalt kasutada?

kuinasajal > muinasajal

Et valesti aru ei saaks siis Mads on muidugi piiblinimi (Mattheus) ent meie saime ta enne taanlaste kaudu, pärast tulid oma usukuulutamisega saksad. Sedagi ajalises järjestuses sest pole kirjalikke ülestähendusi et just taanlased oleks meie vastu just ristisõjaga tulnud ehkki nende lipp on nimelt ristiga. Luulutamiseks annab see põhjust parasjagu. Avaldad korraks Õhtulehes ja kolmandik tänaseid matse ja linnamatse hakkavadki seda võtma kui tõde.

Paluküla Hiiemäel lauldi kilomeetrite pikkuseid regilaule

Hingedeaja 6.päeval tulid , sarnase kiiksuga loodusinimesed, lähedalt ja
kaugelt möödunud aegu meenutama. Lõkkel keedeti putru ning kombe kohaselt
pakuti kohalikku, puhast toitu nii eelnevatele põlvedele ning aegade
meenutajatele ja ka kuulajatele jagus ande mitmeks tunniks....vahepeal
pikki regilaule veeretades.
Kilomeetrite pikkused regilaulud, kui triibulised põrandariided, kus peale
igat triipu soa kõlks, või jala löök siis salmi ära lõpetab. Et eeslaulja
saaks jälle järgmise salmi üles võtta, välja hõigata. Mõnda laulu oma
peenekoelisuses on vist parem triibuseelikuga võrrelda, kus iga triip ikka
ise värviline on. Kuid rütm, mõnus, voolav, põlist lugu jutustav on
ringis liikumiseks lausa loodud. Mõnede sõnade, helide, rütmide, kauni
looduse, imeliste inimeste üle võis tunda lausa külmavärinaid, või pisaraid kurgus, olgugi, et ilm oli soe , et isegi kinnaste järgi polnud
vajadust. Kirikindad võis vöövahele pista.
Hiiemäe Tõnnile , viidi törts õlut ning meeleheaks veel kehtivaid
kõlisevaid hõbedasi ja kuldseid. Tönn, maarahva Jonn elab Paluküla Hiiemäe
Tõnniaugus. Ega meite rahadega polegi nüüd jälle muud teha, kui nad
ehetesse kõlisema panna või haldjaile annetada. Kui lahing läbi ja mees
kukkus, tehti ta mõõkki katki, eks nüüd võib rahaga sama teha.
>
> Ma pole mäe
> kummardaja´
> Olen väe
> austajada'
> Tunnen väge
> puude vilus'
> Metsalinnu
> lennu ilus`
> Väikse latse
> soojas pihus`
> Tunnen väge
> Hiiemäela'
> Vana rahva
> radadella.......
>
>
> Eha Metsallik
>

Et kui mainitud pole, siis pole olnud. Tharapita on saarlaste peajumal, kes muistendi järgi sündis Ebavere mäel ja lendas tulikerana Saaremaale.
Ebavere pühast mäest kirjutab Henrik ka, samuti sealsete puukujude maha raiumisest.
Ja nagu me L. Meri "Hõbevalgest" teame, võib Tharapita lennus olla piltlikult kirjeldatud kuulsa Kaali meteoriidi lendu ja langemist, mille kõmakast sündis Kaali kraater ja Kaali järv. Mis on olnud püha.
Kaali kraater on ja vanem kui keskaegsed allikad. Ehk meteoriit lendas siiski!

Me oleme maarahvas ja siis?

Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga!

Ja kui see laul meil korda läeb,
ei meie kimpu jää!
ja kui see laul meil korda läeb,
ei meie kimpu jää!

Just nimelt MUISTENDI järgi. Ka on Mere Lennart minuteada hoopis 20. sajandi toodang, mitte kristluse-eelne. Vaimude rändamist ma arvesse ei võta.

Mis siis? Ta oli teadlane ja ajaloolane ning tema tehtud filmid hõimurahvastest aitavad ka meil saada aimu kadunud ja kaotatud maailmavaatest ja uskumustest, sest hõimurahvastel olid ja on paljud muistsed tavad säilinud ja elavad.
Ainus viga oli tema puhul poliitikasse minek, selmet kirjutada ära kõik raamatud, mis kirjutamata jäid ja teha ära unistatud filmid.
Ega ei loeta ainult silmadega ja lähtuta anastajate kroonikatest.
Jah, meil on muistendid, muinaslood. So what?
Kas meteoriidi kukkumisest tekkinud Kaali kraater on muistend või siiski kristuse eelne tegelikkus?

Kaali aukk ei tekkinud mitte muistendi vaid taevakeha lanngemise tulemusel.

Pole oluline kui hästi keegi on mingit väljamõeldist esitanud (kirjas või linal), ega ta sellepärast seda väljamõeldist tegelikuks muuda.

Kirjutan seda selleks et jääksid ikka maa peale ega hakkaks võtma kujuteldavat vaieldamatu tegelikkuse pähe.

Kui mingi ajalooallikas kirjutab et pätid peksid peldiku taga vargaid siis ei saa mitusada aastat hiljem sellest enam tuletada ei pättide ega varaste arvu, peldiku asukohta, selle ehitusviisi ega muud. On teada vaid peldik, pätid, vargad ja et kismas mis toimus peldiku taga, jäid peale pätid. KÕIK! Kui nüüd mitusada aastat hiljem keegi kirjutab selle peksu kohta paksu raamatu siis kõik peale allikatest teada tõikade on kirjaniku vaimu vili ehk väljamõeldis.

Vanasti polnud telekat, moblat, raamatut, ajalehte ega raali. Talvises pimeduses istuti koopas lõkke ääres ja aeti ajaviiteks üksteisele lora mida nüüd nimetame muistendeiks. Muide, ka see on minu oletus, tõigaks on saanud vaid need hilisemad ühisõhtud mille kohta on juba kirjalikke teateid.

sellele ma vihjasingi, et teavakeha langes, ja mitte muistendi tõttu ning et Kaali kraater pole väljamõeldis ning et suure tulikera lend võis toonasele inimesele paista küll nagu jumala lennuna.
Sügisõhtuti ja talveõhtutel istutigi ja vesteti lugusid, lauldi, pajatati ka naljandeid ja esitati mõistatusi. Selle kombe kohta on palju allikaid, mis on inimestelt üles talletatud. Jutustatigi lugusid, pirruvalgel. See tava ei ole oletus, luul ega väljamõeldis.
Muistend on väga hea allikas rahva mõtteviisi ja kujutelmade kohta. Loomulikult ei vasta see tõele, kuigi mingi sündmus võib olla ka mõistu kirjeldatud. (Kalevipoja võitlus Peipsitaguste sortsidega näiteks)
Ju siis on meie hõimurahvaste tavad kõik väljamõeldised, ka see, mis filmilinal otseselt ning faktiliselt näha on.

Raal ei kuulu eesti sõnavarra vaid vene ilmaimet, esimest arvutusmasinat, kompuutrit, arvutit URAL mökktöllakil vahtinud eestlaste tuletatud nimetus. Kokkupuutes muu maailma kultuuriga läks see sõnavärdjas käibelt ära kas seda ülessoojendades on kavas väljendada austust vene kultuuri vastu kuna see meid muinasajast peale viljastanud?

Raal sündis tõesti Uralist. Tuli ta Tartust või Ustus Agurilt, täpselt ei mäletagi.
Ent see ei tähenda et ta oleks kohe russi sõna kuna tal mõned häälikud samad on. Me kohandame laenu nagunii enda keelele kohaseks ning kui häälikuliselt koostiselt ta vastab siis ei saa sellise laenu vastu ka midagi olla.

Küll on aga raske viga see et nimetame praegust raali arvutiks. Juba nimi ütleb et raal peab arvutama. Ta toetub oma töös küll 0-le ja 1-le kuid tavakasutajat see ei huvita. Sama jabur on nimetada arvutit võõrapäraselt kalkulaatoriks sest siis hakkaks me tõlkima juba enda keelt võõrkeelde.
Järelikult:
1) senine tavakasutuses olev ARVUTI (millega enam üldse ei arvutata vaid tehakse muid töid) on sisult RAAL.
2) senine KALKULAATOR (mis just arvudega arvutab) aga on sisult ARVUTI.

Aga tee sa nii lihtsaid asju tobedale massile selgeks.

Eks raalgi oleks kergesti võinud jääda tulemata. Kutsuti ju tollal praegust Uuralit Uraaliks. Alles hiljem hakkasid sellele vastu keelemehed. Et see kant pole üldse russide vaid meie ala ning ka rõhk tuleb panna esisilbile. Nii saime Uuralid. Kui nüüd oletada et nii oleks kutsutud seda kanti juba 50 aastat tagasi siis vaevalt oleks tollane arvuti Uural andnud samatüvelise laenu.

Ja algul oli tegusõna (lähme uraalima > lähme raalima), siis tekkis sellest ka nimisõna raal.

Mälu järgi ei teadnud meenutajadki kes selle tüve esimesena tavalise kõne käigus välja ütles. Nii et nimetu laen.

Muide, eestlaste muistsete juhtide, kuningate, nimed tõi arhiivist välja hoopis Uku Masing.
Henriku kroonikast te neid ei loe, aga see ei tähenda, et pole olnud. Seda teevad vaid mugavad "ajaloolased", et saaks väite, et fakte on vähe, et seetõttu pole mõni muistis tõsiselt võetav ja võib selle rahulikult ära hävitada.
Et ajalugu kruusaks a la Vahastu, hävitame sellegi, mis säilinud on. Ja siis nutame ja halame, et ajalugu pole ja allikaid pole ja tõestust pole. Vahastu maalinn on rõngaslinnus, olemuselt teine Soontagana. Aga hävituste tõttu on selles üsna vähe säilinud ja õieti pole uuritudki. Pärimused ei maksa midagi. Aga Asukoht on tal Keava ja Paide vahel.
Muinsuskaitse all on vaid 40 meetri suurune nukk ja edaspidi saab väita, et sellel nukil, kuhu mahub paar lammast, toimuski elu. sest kõik ülejäänu, mis näha on, ka kaks talu linnuse mademel ja valli taga, vaikitakse maha.
Et linnuse mademel elaja, Soootsa põlistalu elanik jääb joogivee kaevust ilma, ei huvita kedagi. Aga peaasi, et saaks raha ja kruusa!
Soootsa talu on see seepärast, et seal on Käru jõgi ning Peitemaa talu taga on jõgetsoo, kuhu rahvas pakku pages. sealsamas lähedal on muistne sõjatee Käru-Rumbi-Piumetsa, mis on muistne piir Liivimaa ja Põhja-Eesti vahel. sealt on läbi läinud poola väed ja Peeter I. Rumbi k. lähedal on kaevikud, kuhu inimesed varjusid. Kaevikud on sõdadest vanemad. sellest võiks teha uhke matkaraja kui oleks sel eestlaste lojustekarjal vaid üht- tahet! Aga ei, on vaja hävitada, mets maha raiuda, üles künda....lurjustest idddioodid!!!

Eestis vist pretsedenditu juhus, kus linnuse väravas asuva talu põliselanik on sunnitud oma kodu ja õiguse eest võtta oma kaevust puhast joogivett võitlema kaks aastat. Loomulikult tehti ta lolliks ja loomulikult õigust ei ole. Õiglust kah mitte. õigus on ära kolida või hankida Britta kann ja hakata kõlbmatut puurkaevu vett filtreerima. Niipalju siis õigusriigist. Advokaadi palkamiseks lihtinimesel raha ju pole, et edasi kaevata. See lööming läks 100000 kr. maksma. Aga advokaadita ei võeta järgmises kohtuastmes jutule. Ongi kogu lugu ja õigusriigiga aamen!

Pole küll kuskilt kuulnud ega lugenud et muinasajal eestlastel kuningad olid. Nimetus nimetuseks, kuningas tuli siin käibele skandinaavlastelt, kuid kuningal on ka ainuõigus kõigi ja kõige üle otsustada. Kirjalikud allikad keskajast räägivad ikkagi vanematest kel olid piiratud õigused. Jäägu Kungla kuningapoegki pigem udujuttudesse kui teda vägisi kirjandusmuuseumist riigiarhiivi tirida.

Jah, eestlastel olid vanemad ja neil olid nimed. Nagu nüüdki on külavanem, vallavanem, maavanem. Ehk nad olid juhid. Kuningat selle sõna tõsises mõttes tõesti ei olnud. Kuigi Paides löödi 4 nn eestlaste poolt valitud kuningat maha kui nad kutsututena läbirääkimistele läksid. See oli minu teada Jüriöö ülestõusu ajal ehk 1343.

Tänapäevased maarahva võitlused Vahastu Linnamäe all.

Hilisest ajaloost on teada vaid üksikud võitlused maalinnade all nagu Otepää
1208 või Muhu linnuse langemine 1227. Enamasti ei ole rahumeelne maarahvas
linnuste vallidel suuri kaitsesõdu pidanud nagu koolide ajaloos seni
õpetatakse....vajadusel põgeneti metsadesse-rabadesse varjule mitte
linnustesse. Keava Linnamäe all on küll teada Verepõld, Vahastus hoopis
Hiieväli. Maalinnad on ikka kauplemise kohad olnud, kus kaubavoorid
peatusid/puhkasid. Linnused nagu linnad ikka kaubateede ääres, oma laatade ja
kokkusaamiste, ning ööbimise võimalustega. Oli suur privileeg elada maalinna
ões. Soontagana maalinnas on kaks talukohta, sama on ka Vahastu maalinnas, kus
põliseid talukohti on kaks, tänapäeval on maalinna lääne/õhtupoolsesset külge
kaitsnud Jõgetsoo peale, pärast kuivendamist üks elukoht juurde tehtud.
Kindlasti oli linnuste vallidel ka väikesi võitlusi, kaubavooride rüüstamisi (
Lalli raba ääres teada teeröövli elukoht) ning kohalikud said linnavalvuritena
teenistust. Meie maalinnade ümbermõõt on sageli kilomeeter, muidu nad ei
saanud toimidagi. Jaanilinn Varbolas ja sama ka Vahastus. Kuid Vahastus on
kaitsealla võetud ainult 40 meetrise raadiusega ida-valli kõrgem nukk (Türi
kihelkonna kõrgeim mägi) .

Tänapäeval ei ole linnused enam kasutusel...

väitis Kaiu valla eelmise kooseisu volikogu juht, nii, et võime kaevandada
küll. Valla kohus ju ettevõtlust arendada/toetada. See arenduse soov jõudiski
nüüd Kaiu Vallavalitsuse võiduni , 29.oktoobril- sel aastal. Ränk kohtuvaidlus
on mõlemale poolele 100 000.- kr maksma läinud.....kohalikud elanikud valla
vastu....sai JOK lahenduse. Raha- kaevandus võitis mõistuse üle.
Nüüd on uued ajad, me ei pea väärtustama oma ajaloolisi juuri, oma keelt ja
meelt, ega oma kohapärimust.
Uhkes, muinas – Vahastu külas on praegu kolm kasutusel olevat ning kaks
kinnikasvanud kruusa-liiva karjääri. Nüüd tuleb maalinna õuele ü...

Nüüd tuleb maalinna õuele üks lisaks.
Mahasaetud põlispuud kasvavad kunagi tagasi, maalinna pinnareljeef mitte
kunagi. Kindlasti on kruusa – liiva võetud lisaks aegade jooksul pea igast
kohalikust maavaldusest....kaunis, künklik maa, nelja suure raba vahel.
Vahastus on tänapäeva tehnikaga kaevandamise võimalusi veel külluses:
Hiieväli, Kirikumägi jne. jne. nii, et teeme kümnete tiikide peegelpiltidega
kauni küla. Maalinna põhjavallgi ju N Liidu ajal Tammistu teepeale veetud ja
Maalinna idavalli peale on rajatud uus tee jne.
Kuid maavara , näiteks kruusa näol on olnud varem kohaliku kogukonna
teenistuses. Nüüd on saabunud aeg, kus eraisik saab maanuki kätte ning unistab
rajada sinna peegelkarpkalade kasvandust, jõeäärne madalam ala ei sobivat,
mida talle pakuti. Antud loos peidab selle mäenuki taha ennast Vahastu
maalinna Peitemaa talu..... Eraisik saab maanuki kätte, mida tema eelnevad
põlved ei ole istutanud/kastnud/kasvatanud ning teeb selle rahaks. Antud
tiigikese arvelt saab ainult mõned aastad iga päev jõulusid pidada, ta on
küll öelnud, et läheb pensionisambaks. Kuid näiteks samas külas teine
kaevandaja, kellel on ka teistes valdades kruusaseid – liivaseid maaüksusi, on
väitnud, et temal ei pea enam kolm-neli põlvkonda järeltulijaid tööd tegema.
Kuidas nad õnnetud küll inimeseks saavad kasvada?

Nii, et kohalikud nõiakaevud üle kogu meie maa seniks kuni lõhkumiseks naftat
jätkub ning omavalitsustel rahva ajalugu midagi ei tähenda.

Eha Metsallik

* Meie ajalugu on siin, meie jalgade all, mitte teisel planeedil.
* Ametkond peab võitma, nemad tunnevad ju seadusi, ega eraisikud ei saa
võita...kohtunikel on nii lihtsalt mugavam.
* Muinsuskaitse ametnik andis allkirja kaardimaterjali järgi , kohal käimata.
* Vald andis eelnevalt põlispuude mahasaagimiseks loa jne., ega vald ei saa
oma eksimust tunnistada....eriti, kui on ka valla teedele kruusa loota ning
võib olla saab lühiajaliselt/korraks keegi vallarah...

võib olla saab lühiajaliselt/korraks keegi vallarahvast töödki.
* Isikud, kes muinaskülas kaevandavad ei ole keegi valla sissekirjutusega.
* Allkirju kaevandamise vastu, koguti kohalikus poes......elukogemustega
inimesed, kes mõistavad selles linnuses plaanitava hävitustöö kahju, nende
hulgas ei olnud IT inimesi, kes oleks osanud allkirjade kogumise suure kella
külge panna.

Head isamaalagastamist ja rüüstamist!