aitäh.
sisuliselt võiks kokku võtta nii:
Muuta tuleks SÜSTEEMI, muutmata SÜSTEEMI, EI OLE võimalik midagi muuta. Kui süsteemis on VIGA, siis süsteemi muutmata, see viga on aina korduv.
Iseasi, kas pakutav lahendus on üldse adekvaatne.
| Kerjakraatia põhijooned (2. nädalalugu) |
 |
 |
| 11. märts 2011 |
|
MIKS TAVALINE INIMENE EI PÄÄSE KUIDAGI VÕIMU JUURDE Praegu kehtib Eestis ja ka enamikus teistes maailma riikides kerjakraatia vorm, mida ma nimetan saadikukeskseks esindusdemokraatiaks. Niisugust nimetust kasutan seetõttu, et kõigile saadikukesksetele esindusdemokraatiatele on iseloomulik järgnevalt kirjeldatud lihtkodanikku võimust eemalehoidvate tegurite (kolme teguri) ahel. Saadikukeskse esindusdemokraatiaga riikides (neid riike tuntakse praegu ka demokraatliku maailma nime all) on ametlikult tavaks rääkida, et kodanikul on riigi- ja kohaliku võimu omandamiseks isegi mitu võimalust. Ta võib valida parlamenti oma esindaja (variant A) või kandideerida sinna ise (variant B). Lisaks neile kahele võimalusele tuuakse sageli esile veel kolmaski võimalus (variant C): inimene võib astuda mõne erakonna liikmeks. Siiski selgub lähemal vaatlemisel, et tavakodanikku ei vii praegu võimu juurde ükski nimetatud teedest. Oma elu üle otsustamises saavad nimetatud viisil osaleda vaid need inimesed, kes omavad piisavalt suurt kerjakapitali, et koguda selle abil kokku volikogusse pääsemiseks tarvilik kogus teiste inimeste valijahääli. Esindaja valimine. Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat (esindaja) on juriidiliselt sõltumatu oma kunagistest valijatest – saadik ei ole sunnitud kuuletuma teda valinud kodanike käskudele (sh tagasiastumiskorraldusele). Veelgi enam: kuna hääletamine on praeguste seaduste kohaselt salajane (ametlikult põhjendatakse seda valijate kaitsmisega häälte väljapressimise eest), siis ei teagi keegi (ei avalikkus ega saadiku teised valijad), kelle esindaja antud saadik on. Mistõttu puudub valijatel võimalus isegi nn moraalse surve rakendamiseks (nt saadiku valijate üldkogu avalduste tegemiseks). Kas see on võim? Ei. Ise kandideerimine. Nii europarlamendi, Riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimistel jagunevad saadikukohad põhimõtte võitja võtab kõik alusel. Saadikukoha omandavad vaid need saadikukandidaadid, kes kõige rohkem valijahääli kogusid. Pingereas tahapoole jääjad (need, kes suutsid kokku kerjata vähem hääli) ei saa midagi. Seejuures on rohketest valijahäältest ja seega ka saadikukohast ilma jäävad kandidaadid teada juba enne valimisi (need, kel on vähe kerjakapitali) – kuna valijatel on praegu komme annetada oma hääli mitte huupi, vaid vastavalt kandidaatide tuntusele-tähtsusele-mainele. Tavaline kodanik saab valimistel enda hääle ja jääb pingereas alati tahapoole nii suure kui ka keskmise poliitilise kapitali omanikest – kandideerigu ta kasvõi tuhat korda. Kas see on võim? Ei. Erakonda astumine. Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat on juriidiliselt sõltumatu ka sellest erakonnast, mille nimekirjas ta parlamenti kandideeris. Isegi nn moraalset survet (nt avaldused saadiku tegevuse kohta) saavad tema suhtes rakendada vaid need erakonna liikmed, kes on õigustatud erakonna nimel avalikkusega (sh oma nimekirjas kandideerinud saadikutega) suhtlema – juhatusse jt juhtorganitesse valitud inimesed. Erakonna juhtorganite valimised on aga jällegi salajased ja ka erakonna liikmetel on komme hääletada mitte huupi, vaid ikka suurema poliitilise kapitaliga kaaslaste poolt. Seega võib väikese kerjakapitaliga kodanik ka erakonna liikmena “valida”, kas jääda võimust ilma stsenaariumi A (valija rollis) või B (saadikukandidaadi rollis) kohaselt. Kas see on võim? Ei. Kirjeldatud süsteem püsib kolme teguri koosmõjul. Ilmneb, et suurt kerjakapitali mitte omavat kodanikku takistab oma elu üle otsustamisel osalemast kolme teguri (kahe seaduse ja ühe kombe) koosmõju. Valijana “kaitseb” tavalist inimest võimu eest salajast hääletamist ja saadiku sõltumatust sätestav põhiseadus – saadikukandidaadina aga valimisseadus (reegel võitja võtab kõik) ning inimeste komme toetada suure kerjakapitaliga kandidaate. See tähendab, et kasvõi ühe praeguse võtmeseaduse või -kombe muutumine muudaks kehtivat süsteemi tundmatuseni. Näiteks tippkerjuste toetamise kombe asendumine huupi hääletamise kombega muudaks saadikukeskse esindusdemokraatia fortunakraatiaks.
Olen sellest lihtkodanike võimust ilmajäämise probleemist rääkinud ka paljudele teistele inimestele, kes ühiskonnakorralduse vastu huvi tunnevad (enamasti on sellised praegu ühtlasi ka suurema kerjakapitali omanikud). Esimene vastus on nende poolt tavaliselt see, et kõik inimesed tohivad ju saadikutele teha oma ettepanekuid. Või siis öeldakse, et inimene saab oma saadikut vajadusel ohjeldada sellega, et ta ei hääleta järgmistel valimistel (nelja aasta pärast) enam tema poolt. Kui mu poliitikahuviline vestluspartner aga mu vastulausetest järeldab, et olen nimetatud probleemi üle juba põhjalikumalt mõtisklenud, siis muudab ta tavaliselt oma taktikat ning hakkab seletama, et tavakodanike võimust ilmajäämine minu poolt kirjeldatud moel on niivõrd iseenesestmõistetav ja igale mõistlikule inimesele arusaadav, et sellest pole üldse mõtet rääkida. Et see on loomulik ja paratamatu maailma kord ning “loodusseadus”, mida küsimuse alla ei panda. Kogu võim peab loomulikult kuuluma vaid parimatele ja targimatele, kõige eetilisematele ja riigimehelikumatele. KOKKUVÕTE Vähese kerjakapitaliga inimene võib valida, kas jääda võimust ilma valija või saadikukandidaadi rollis MIKS KERJAKRAATIA MULLE EI MEELDI (1): VÕIMU KONTSENTREERUMINE Oma maailmavaatest tulenevalt on mul kerjakraatia vastu kaks pretensiooni. Esimene on seotud kerjakraatia passiivse küljega (annetamisega), teine on seotud kerjakraatia aktiivse küljega (kerjamisega). Need pretensioonid on teineteisega seotud, nagu on seda ka kerjakraatia passiivne ja aktiivne külg. Minu pretensioon kerjakraatia passiivsele küljele on suunatud igasuguse võimuosakute ebavõrdsust suurendava ümberjaotamise vastu. Seega on see rahulolematus suunatud kõigile siseokupatsioonidele – nii kerjakraatiale kui ka võimu väheste kätte kuhjamisele nt loosimise teel (fortunakraatiale). Nimelt on minu arvates enamuse ressursside (aga iseäranis just võimuosakute) piirväärtus kahanev. See tähendab, et iga lisanduv ressursiühik toob juurde üha vähem kasulikkust. Siseokupatsiooni tingimustes on võimu konsentreerumise tulemusena mõnede käes nii palju võimu, et nad ei oska sellega midagi peale hakata. Enamusel pole seda aga isegi oma kõige pakilisemate ühiskonnakorralduslike huvide elluviimiseks. Inimese esimene võimuosak on tema jaoks väärtuslikum kui tuhande esimene. Kui sul on vähe võimuosakuid, siis püüad neid kõigepealt rakendada just oma kõige olulisemate vajaduste tarbeks. Mida enam sa võimuosakuid omandad, seda enam hakkad tähelepanu pöörama vähemolulisele, kuni hakkad lõpuks tegelema ka sulle peaaegu üldse mitte korda minevaga. Mõnegi otsuse, milles osalemise eest annaksid mitmed tavainimesed pool elu, peavad parlamendiliikmed igavledes tegema sõbra soovitusele või hetkelisele meeleoluvirvendusele tuginedes. Sellega on seotud ka minu aimdus, et oma elu üle otsustamises osalemine on väärtus iseeneses: võimalus ise oma elu üle otsustada ja rumalatest otsustest koheselt õppida aitab kaasa inimese arengule õnnelikkuse suunas. Seetõttu tahaksin mind puudutavates otsustes osaleda isegi juhul, kui minu seisukoht langeks (võimatul moel) kokku selle inimese seisukohaga, kes tahab neid otsuseid teha minu eest. KOKKUVÕTE Võimuosakute annetamise tõttu kuhjub kogu võim väheste kätte
MIKS KERJAKRAATIA MULLE EI MEELDI (2): KERJAMISELE RAISATUD RESSURSID Minu pretensioon kerjakraatia aktiivsele küljele on suunatud oma ressursside kerjamistegevusele kulutamise vastu ning on seega spetsiifiline vaid kerjakraatiale. See kerjamine (ehk oma ressursside kerjakapitaliks konverteerimine), teiste peades endast “väärtusliku” pildi loomine, on äärmiselt kulukas – tihti nõuab see lõviosa inimese ressurssidest (ajast, eluenergiast), mida ta võiks hoopis tema enda jaoks tähtsate eesmärkide, tegevuste ja loomingu heaks tarvitada. Ma ei ole huvitatud oma elu tuulde loopimisest. Siin tuleb hästi välja seos kerjakraatia pakkumise (kerjamise) ja nõudluse (annetamise) vahel. Kui ei eksisteeriks kerjamisteenuse nõudlust, võiksid kerjakraadid küll pühendada oma elu kerjamisele, kuid mina saaksin ikka tegelda rahulikult oma asjadega. Kerjakraatliku süsteemi üks põhitunnus on aga, et kerjakraatia passiivne külg (kerjamisteenuse nõudluspool, mis tasustab kerjamist oma ressursside annetamisega) ergutab ka kerjakraatia aktiivset külge (kui soovid ressursse – siis väänuta). Seejuures on eriti ebameeldiv (õieti minu jaoks kõige ebameeldivam kogu kerjakraatliku süsteemi juures), et kehvad kerjused ei jää ilma üksnes teiste poolt juurdeantavatest (lisa)ressurssidest, vaid neilt võetakse ära ka nende endi ressursid. Väänutamise vähendamise korral võtavad kerjakraatidest ühiskonnakaaslased sult su võimuosaku (võimaluse ühiskonnaelu korraldamises osaleda), elatusvahendid (olme), vabaduse (koos tavakodaniku seisusega kaovad ka kõik inimõigused) ja elu. Just eelmainitud järjekorras. Nii on kerjamisesse sunnitud oma ressursse “investeerima” ka inimesed, kes ei soovi omandada teiste inimeste ressursse (nt omandada üksinda 1/101 kogu riigivõimust). Kerjakraatidena pannakse käituma ka inimesed, kes polegi oma vaadetelt kerjakraadid. Kõige selgemalt ja karikatuursemalt ilmneb see nähtus valimistel: reegli kes ees – see mees näol. Kogu see kerjamise tasuvuse värk ilmneb seal nii selgelt ja seejuures veel arvude keeles dokumenteerituna, et seda on lihtsalt võimatu mitte märgata. Kes omab piisavalt kerjakapitali (kuna on enne valimisi ja/või valimiste ajal usinalt kerjanud), see saab endale ka tuhandete kaaslaste võimuosakud – kes ei oma piisavalt kerjakapitali, jääb garanteeritult ka enda võimuosakust ilma. Siiski on see sunnitud kerjakraatlus õnneks ainult osaline. Iga inimene peab kerjamisteenust küll rohkem või vähem (olenevalt sellest, kui suurest osast oma ressurssidest ta loobuda otsustab) pakkuma, aga ei pea siiski osalema kerjamisteenuse nõudluses. Valimistel võib ta näiteks huupi hääletada. Inimene saab kerjakraatiat nõudluspoolel nõrgestada seda enam, mida rohkem on ta suutnud omandada kerjakapitali. Naljakal viisil võib just võimalus kerjakraatiat nõudluspoolel nõrgestada (nt huupi hääletamisega, huupi kohtuotsuste langetamisega) panna mittekerjakraatlike vaadetega inimese aktiivsemalt tegutsema kerjakraatia pakkumispoolel (nt valimisõiguse, kohtunikukoha omandamiseks). Sellega tugevdab ta kerjuste konkurentsi tugevdamise kaudu aga paratamatult kerjakraatia pakkumispoolt (teistel on tema tõttu veelgi raskem vähese kerjamisega toime tulla). Siis on otsustav see, kumb mõju teise üles kaalub – kas kerjakraatia nõrgendamine nõudluspoolel kerjakraatia tugevdamise pakkumispoolel või vastupidi. See on peen mäng. Seega on kerjakraatia keskseks probleemiks konverteerimiskulud – need kulud, mis tekivad kapitali konverteerimisel kerjakapitaliks. Kerjakulutused on suuremgi probleem kui kerjakapital ise. Kerjakulutused häirivad mind esiteks kui kerjakapitali suurendajad (ja selle kaudu ressursside, sh võimu, ebavõrdse jaotumise põhjustajad) ning teiseks kui olendite õnnelikkuse seisukohast mõttetult raisatud ressursid. Kerjakapital (täpsemalt: kerjakapitali ebavõrdne jaotumine inimeste vahel) häirib mind vaid kui ressursside – sh võimu – ebavõrdse jaotumise põhjustaja. Mind ei häirigi niivõrd ebavõrdsus ise, kui just meetod, millega seda ebavõrdsust tekitatakse. Kui võim just peab tingimata väheste kätte jääma (mida mina ei toeta), siis toimugu see pigem loosimise teel või kasvõi pärandamise teel vanematelt lastele. KOKKUVÕTE Endast väärtusliku pildi loomine nõuab olulise osa inimese ajast MIKS MA KASUTAN MÕISTEID KERJAMINE JA ANNETAMINE Mõisteid kerjamine ja annetamine tarvitan ma olukordades, kus tehingupooled ei ole ligilähedaseltki võrdsetes positsioonides. Praegu on ju näiteks valimistel nii, et saadikukandidaadil on võrratult suurem huvi valijalt tema hääl kätte saada, kui valijal oma hääl ära anda. Selles mõttes on valimised sarnased nn traditsioonilisele rahakerjamisele: kerjaja (kui tehingu nõrgema poole) huvi tehingu toimumise vastu on palju suurem annetaja (kui tehingu tugevama poole) huvist. Seetõttu ongi kerjuse peamiseks tunnuseks sõltuvus – tema heaolu sõltuvus potentsiaalsetest annetajatest. Kuid võrreldes traditsioonilise rahakerjamisega on valimistel tehingupoolte ebavõrdsus veelgi suurem. Nimelt pole inimesel oma valijahäälega (erinevalt rahast) enamasti peale annetamise midagi alternatiivset teha. Inimesel on lootusetu hääletada enda poolt (kui tal just pole piisavalt suurt kerjakapitali kaaslaste valijahäälte kaasamiseks). Samuti ei saa ta hääli tuleviku jaoks varuks koguda ning ka häälte vahetamine, müük ning muudki tehingud (välja arvatud annetamine) on seaduste (hääletamine on salajane) poolt takistatud. Selles mõttes sarnanevad valimised pigem olukorraga, kus välismaa turistid annetasid neile kätte jäänud Nõukogude rublasid sadamas võõrastele inimestele. Aga isegi see näide ei ole veel täiesti kohane, kuna rublasid sai ju tarvitada järgmisel Nõukogude Liidu reisil. Pealegi on valimistel omanikku muutvad kapitalikogused ikka hiiglaslikud. Kõigile saadikukesksetele esindusdemokraatiatele on iseloomulik püüdlus igati takistada häälte annetamisele vähegi tulusate alternatiivide loomist. Vaid selliste alternatiivide puudumise tingimustes saabki ju pääseda maksvusele kerjakapital kui hääletamisotsuse ainuke seaduslik ja propageeritud alus. Kuigi kõikide annetamisele alternatiivi pakkuvate tehingute teostamise välistab juba põhiseaduses sätestatud hääletamise salajasus, on igaks juhuks (topelt ei kärise) veel kehtestatud kriminaalkaristus häälte ostmise eest (ma ei imestaks, kui kehtestataks eraldi karistus ka nt hääleloteriis osalemise eest). Naljakal kombel ei peagi inimesed, kes annetavad süsteemselt oma hääli suure kerjakapitaliga saadikukandidaatidele, pidama kerjakapitali nii hirmus oluliseks: alternatiivide puudumise korral piisab juba ka küllaltki väikese tugevusega heade ja halbade inimeste usust. Mõningane eliidiusk on süsteemi püsimiseks siiski hädavajalik – vastasel korral hakkavad inimesed oma hääli huupi annetama. Kui palju oleks oma hääle tingimusteta annetajaid juhul, kui saadikukandidaadid saaksid valijale tema hääle eest kätte anda kasvõi ainult 1/10 sellest rahasummast, mida nad oleksid nõus tema häälte eest tegelikult maksma (rääkimata olukorrast, kus häälte ost–müük oleks täielikult seadustatud)?! Kui palju oleks oma hääle tingimusteta annetajaid juhul, kui inimesed saaksid oma valijahäälega osaleda loteriis, kus võit (olgu või tõenäosusega ainult 1/1000) tähendab seda, et tal on valimistel ühe hääle asemel 100 häält, ja kaotus (olgu või tõenäosusega tervelt 999/1000) tähendab seda, et ta jääb neil valimistel ilma ka oma ühest häälest?! Seega tekib massiline süsteemne annetamine alternatiivide puudumise ja eliidiusu kombinatsiooni tulemusena. Selle juures on minu jaoks kõige ebameeldivam, et selline annetamine raskendab oma häälele rakenduse leidmist ka neil kodanikel, kes pole eliidiusku. Eksisteerib nõiaring: enamik inimesi annetab süsteemselt seetõttu, et neil puuduvad tugevad alternatiivid (ja neil on ka vähemalt tilluke eliidiusk); alternatiivid puuduvad inimestel aga just seetõttu, et enamik nende kaaslastest süsteemselt annetab. Loomulikult ei piirdu kerjamine ja annetamine vaid valimistega. Siiski pole tehingupoolte ebavõrdsus teistes valdkondades nii kontrastne, kuna mõlemad tehingu osapooled on enamasti avalikud (mitte anonüümsed) ja/või pole tehingu käigus omanikku vahetavad kapitalikogused väga suured. Ise olen väljaspool valimisi kõige puhtakujulisemasse kerjuserolli sattunud oma kirjutisi teadus- ja kirjandusajakirjadele avaldamiseks pakkudes. Huvitaval kombel on mulle ka just neis kahes valdkonnas antud suurimat lootust aadliseisusse tõusmiseks. KOKKUVÕTE Kerjus tunneb annetuse saamise vastu palju tugevamat huvi, kui annetaja annetuse andmise vastu Valijakeskse esindusdemokraatia (saadiku sidumise, valijakogude süsteemi, valijakogude võrgustiku) olulised tingimused on nimeline hääletamine, saadiku tagasi kutsumise võimalus, valijakogude väiksus ning võimuosakute kuhjumise ärahoidmine. Neist kõige olulisem on nimeline hääletamine: kõik ülejäänud tingimused muutuvad väärtuslikeks üksnes nimelise hääletamise olemasolu korral. Samuti on küll võimalik ette kujutada valijakogu ilma oma saadiku tagasi kutsumise õiguseta, miljoniliikmelist valijakogu või isegi valijakogu, kus ühel liikmel on 99,99% ja teisel 0,01% häältest – aga mitte valijakogu, mis tegutseb valimiste salajasuse tingimustes. Nimeline hääletamine tähendab seda, et hääletaja hääletamistulemus fikseeritakse ametlikult valimiskomisjoni poolt ning vähemalt hääletajal endal on pärast hääletamist igal ajal võimalik tõestada oma hääletamistulemust. Seega võimaldab nimeline hääletamine seose tekitamist saadiku ja nende inimeste vahel, tänu kelle häältele ta saadikuks sai. Sellele seosele võib juba omakorda rajada mitmesuguse tugevusega alluvussuhteid valijate ning nende saadiku vahel. Just hääletamise nimelisuse tõttu saab selgeks, kelle käskudele saadik (esindaja) alluma peab. Saab selgeks, kelle esindaja ta on. Tehniliselt näeb nimeline hääletamine välja nõnda, et valija märgib valimissedelile oma nime (isikukoodi), mis seejärel valimiskomisjoni poolt keskarvutis asuvasse konkreetse saadiku valijate andmebaasi sisestatakse. Oma hääletustulemuse kohta on valijal juba vahetult pärast hääletamist võimalik võtta valimiskomisjonist vastav kinnitus (tõend). Samuti on valijal võimalik see kinnitus võtta välja ka hiljem. Samasugune protseduur, nagu raha sissemaksu kohta pangast tõendi saamine. Seega loob nimelise hääletamise sisseseadmine sisuliselt hääleomandi: võimaluse omada häälekontot (võimukontot). Kui seni võis omandina käsitleda üksnes mandaati (see kuulus saadikule), siis nimelise hääletamise tingimustes saavad omandiks ehk võimuosakuks ka ärahääletatud hääled (need kuuluvad saadiku poolt hääletanud valijatele). Lahtiseks jääb üksnes see, kui palju on selle omandi kasutamise võimalusi – selle määravad ülejäänud valijakeskse esindusdemokraatia tingimused (tagasikutsumisvõimalus, valijakogu väiksus, võimuosakute ühtlane jaotumine). Need inimesed, kellel on tõend konkreetse saadikukandidaadi poolt hääletamise kohta, võivad alustada üheskoos tegutsemist selle konkreetse saadikukandidaadi valijakoguna – eesmärgiga enda poolt valitud saadiku kaudu riigi- või kohaliku võimu teostamises osaleda. Võimu teostamise tegeliku ulatuse panevad paika eelmainitud muud tingimused, kuid olulise väärtusega oleks juba üksnes valijakogu kui sellise olemasolu (isegi kui tal puuduks igasugune juriidilise mõjuvõim oma saadiku üle). Nimelise hääletamise teine eesmärk, mis muutub eriti oluliseks just esimese eesmärgi täitudes, on valimistulemuste võltsimise vähendamine. Kui igal häälel on olemas peremees ja tunnistaja, siis on palju raskem hääli juurde tekitada või ära kaotada. Kui kerjakraatias pidas valdav enamik kodanikke oma hääli parimal juhul vaid tähtsusetuks peenrahaks ning uudiskünnise ületas vaid eriti suureulatuslik võltsimine, siis valijakogude süsteemis peab iga üksiku valijahääle käitlemise julgeolek olema sama kindel kui suurte rahasummade käitlemise puhul. Paljude inimeste jaoks saab võimuosakust nende kõige hinnalisem vara. Eelnevalt rõhutasin nimelise hääletamise erilist olulisust valimiste puhul (valijakogude moodustamise alusena), kuid nimelisel hääletamisel on märkimisväärne koht ka valijakogude sees toimuvate hääletuste tõhususe kindlustajana. Tal on oluline roll valijakogu liikmete vahel sõlmitavate igapäevaste kokkulepete tagamisel. Seega on valijakogusisese hääletamise nimelisus oma tähenduse ja tähtsuse poolest võrreldav valijakogu liikmete arvu väiksusega. KOKKUVÕTE Nimeline hääletamine on saadikule peremeeste tekkimise alus
TAGASIKUTSUMISÕIGUS Valija õigus oma saadik volikogust tagasi kutsuda – valijakeskse esindusdemokraatia oluline tingimus – rajaneb nimelisel hääletamisel, kuna vaid see võimaldab kindlaks teha saadiku peremeeste–panustajate ringi. Seejuures on just tagasikutsumisõigus valijakogude võimu praktilise teostamise juriidiline garantii. Kui saadik oma valijate käske ei täida või osutub oma valijate advokaadina võimukoridorides muul põhjusel sobimatuks, peab sellesse saadikusse oma võimuosakud investeerinud kodanikel olema võimalus ta koheselt volikogust tagasi kutsuda ja välja vahetada. Kahest siiani kirjeldatud valijakogude süsteemi koostisosast – nimelisest hääletamisest ja tagasikutsumisõigusest – on nimeline hääletamine siiski tähtsam. Kuna just nimeline hääletamine on saadiku tagasikutsumise võimaluse alus (mitte vastupidi), siis on valijakogude toimimine küll mõningal määral mõeldav ilma saadiku tagasikutsumise võimaluseta (saadikule nn moraalse surve osutamise kaudu), kuid mitte mingil juhul ilma hääletamise nimelisuseta. Kui inimesed, kes on oma saadiku poolt nimeliselt hääletanud, ei saa juriidiliselt selle saadiku tegevust mõjutada – siis on nad ikkagi valijate üldkogu, kuigi juriidiliselt otsustusõigusest ilma jäetud. Kui grupp suvalisi inimesi saab parlamendist tagasi kutsuda teiste inimeste poolt valitud saadiku – siis ei ole nad valijate üldkogu. Umbes nagu osaleksid AS Tallinna Kaubamaja aktsionärid AS Hansapanga juhtkonna väljavahetamises. Tagasikutsumine peab olema võimalik valijakogu liikmete lihthäälte enamusega, et riigivalitsemises osalemisest mittehuvitatud valijakogu liikmete võimalik passiivsus ei saaks saboteerida teiste valijakogu liikmete otsustusvõimet. Riigivõimu teostamises osaleda peavad saama kõik asjast huvitatud – isegi kui neid peaks valijakogu liikmete seas leiduma vaid üksainus. Erakorralistel istungitel on valijakogu otsustusvõimeline siiski vaid juhul, kui istungist oli võimalik soovi korral teada saada (nt valijakogu ametlikult kodulehelt) eranditult kõigil valijakogu liikmetel. Tagasikutsutud saadikule peab tema valijate üldkogu maksma lahkumiskompensatsiooni vaid juhul, kui see oli eelnevalt sätestatud saadiku ja tema valijakogu vahel sõlmitud esinduslepingus. KOKKUVÕTE Õigus oma saadik volikogust tagasi kutsuda on valijakogu võimu juriidiline garantii
VALIJAKOGUDE VÄIKSUS Poliitikat saab edukalt teostada vaid tingimusel, et otsustatavad küsimused on võimalik enne otsuse tegemist otsustuskaaslastega läbi rääkida. See eeldab omakorda kontrollitava tulemusega kokkulepete saavutamise võimalust. Ühe otsuse juhuslik (otsustuskaaslastega läbi rääkimata) mõjutamine ei ole veel poliitika teostamine, kuna iga otsus omandab tähenduse alles teiste otsuste kontekstis. Näiteks üleriigilistel rahvahääletustel oleks poliitiliste kokkulepete saavutamine otsustajate ülisuure hulga (nt miljon) tõttu välistatud isegi siis, kui neid poleks vastavalt kerjakraatlikule tavale juba ette hääletamise salajasusega farsiks muudetud. On selge, et hääletamine niivõrd suures grupis ei ole efektiivne. Ei ole võimalik pidada otsustuskaaslastega läbirääkimisi ega saavutada kokkuleppeid: teha vastastikku kasulikke järeleandmisi, et vahetada oma tänase väiksema soovi täitmine homse suurema soovi täitmise vastu. Sellistel rahvahääletustel läheb nii, et kui 600 tuhandel inimesel on mingi otsuse vastuvõtmata jätmise suhtes igaühel ühekroonise väärtusega huvi ja 400 tuhandel inimesel on sellesama otsuse vastuvõtmise suhtes igaühel tuhandekroonise väärtusega huvi – siis jääb see otsus vastu võtmata. Nimeline hääletamine on otsuste vahetatavuse tagamiseks küll tarvilik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks on vajalik, et otsustuskogu liikmete arv oleks küllalt väike. Seega oleks miljoniliikmeline otsustuskogu kindlasti liiga suur. Ent kui miljon inimest jaguneb 101 Riigikogu liikme taha 10 tuhande liikme suurusteks valijakogudeks, on asjalike läbirääkimiste pidamine ikka veel küllaltki keeruline. Sobivam otsustuskogude liikmete jaotus oleks: tuhat Riigikogu liiget korda tuhat valijakogu liiget. Nii saab tõhusaid läbirääkimisi pidada nii Riigikogus kui valijakogudes. KOKKUVÕTE Läbirääkimised eeldavad kontrollitava tulemusega kokkulepete saavutamise võimalust VÕIMUOSAKUTE KUHJUMISE ÄRAHOIDMINE Võimuosakute jaotumine mõjutab oluliselt võimuosaku kasutamise võimalusi. Eriti karikatuurselt tuleb see ilmsiks saadikukeskses esindusdemokraatias, kuna võimuosakute süsteemsest annetamisest tuleneb võimu kontsentreerumine ning kõik ühiskonna seadused ja tavad on suunatud selle mõjude võimendamisele. Kuid võimuosakute jaotumine jääb oluliseks ka valijakeskses esindusdemokraatias. Seetõttu peab oma võimuosaku annetamine teisele isikule olema keelatud. See piirang tuleneb asjaolust, et ühele isikule hääle annetamine võib kahjustada teiste isikute huvisid (vähendada nende poliitikaosakute väärtust). Kui üks valijakogu liige omandaks talle tehtud võimuannetuste tulemusena nt 51% valijakogu häältest, kaotaksid selle valijakogu ülejäänud liikmed üldse võimaluse oma võimuosaku kasutamiseks. Ka kahekümne- või kümneprotsendilise osaluse omandamine ühe isiku poolt vähendaks oluliselt teiste (annetushääli mitte saanud ja seega ca 0,1% suurust osalust omavate) valijakogu liikmete otsustusõigust. Kui inimene soovib mingil põhjusel siiski oma võimuosakust loobuda, saab ta seda teha kas valimistel mitte osaledes või enda poolt valitud saadiku valijate üldkogust välja astudes. Lisaks saab inimene oma võimuosaku kasutamata jätta oma valijakogu tegevusest (hääletamistest) mitte osa võttes. KOKKUVÕTE Võimuannetused halvendavad teiste annetusi mitte saanud inimeste olukorda tu KUI VALIMISED MIDAGI MUUDAKSID, SIIS KEELATAKS NAD ÄRA Praeguse ühiskonnakorralduse põhimõte on kokkuvõetav järgmiselt. Kogu võim peab kuuluma eliidile (kõige parematele ehk väärtuslikumatele inimestele) ning ka kõiki muid õigusi (sh inimõigusi) tuleb jagada vastavalt inimeste väärtusele. Valimised ja nendega kaasnev demokraatia sõnades ülistamine on vajalikud niivõrd, kuivõrd nad loovad inimestes illusiooni “nende oma riigist” (riik – see oleme meie) ning suurendavad seeläbi nende lojaalsust ja tahet “oma riigi” heaks töötada. Seega: kui vanasti ütlesid “paremad inimesed”, et nad on oma võimu saanud Jumalalt, siis tänapäeval ütlevad nad, et on oma võimu saanud rahvalt. Ilmselt osutus selline uuendatud seletus mingil hetkel lihtsalt kasulikumaks. Kõige vähem oodatakse valimistelt lihtkodanike oma tahte maksmapanekut: isiklikke põhjalikult läbimõtiskletud hääletusotsuseid. Seetõttu ongi oma valijahääle enda huvides kasutamine lihtkodaniku jaoks nii kuratlikult raskeks muudetud – vastavalt tuntud ütlusele kui valimised midagi muudaksid, siis keelataks nad ära. Isegi sellel kuulsal kodanike huvi puudumisel poliitika vastu tundub saadikukeskses esindusdemokraatias olevat oluline otstarve. On ju praegune süsteem organiseeritud selliselt (salajane hääletamine koos sellest tuleneva saadiku sõltumatusega oma valijatest, võitja võtab kõik), et kodanik saab oma valijahäält enda huvides kasutada vaid tingimusel, et ta leiab endale suure hulga kaasosalisi, kes soovivad samuti oma valijahäält temaga sarnasel viisil kasutada (näiteks selleks, et võimaldada huupi hääletamise kaudu endale pääs poliitilise otsustusõiguse juurde) – või siis vähemalt selliseidki, kes teevad valimistel midagi mainstream´ist ehk süsteemsest annetamisest erinevat. Poliitika vastu mitte huvi tundvad inimesed aga ei proovigi olukorrast väljapääsu leida ning on seetõttu süsteemset annetamist propageeriva kerjakraatliku süsteemi musterkodanikeks (annetavad valimistel täpselt neile, keda asjatundjatest eliit kõige paremate inimestena serveerib). See on nagu mingi hüpnotiseerimine. Iseenesest ei peaks heade ja halbade inimeste usk ju veel automaatselt tähendama seda, et kõik selle usu kandjad peavad halbadeks ühtesid ja samu inimesi (saadikukandidaate): praegu on see aga just nõnda. Kui eeldada heade ja halbade inimeste olemasolu, järelduks praegueksisteerivast inimeste eelistuste hämmastavast sarnasusest, et halvemad kodanikud tõstavad endi keskelt süsteemselt esile (endi üle valitsema) kõige paremaid kodanikke. See aga oleks võimalik vaid sügavalt ebateadliku ja läbimõtlematu (“hüpnotiseeritud”) valiku korral. Sest vähegi põhjalikuma läbimõtlemise korral tajuks objektiivselt halb (rumal) inimene objektiivselt head (tarka) inimest halvana (rumalana). Endast moraalselt ja intellektuaalselt paremat (kõrgemalseisvat) inimest oleks raske sellisena ära tunda, sest teist võib ainult omaenda (südametunnistuse, intelligentsi) mõõdete järgi haarata ja mõista. Tõepoolest: inimest, kes on valmis ära tundma ja toetama kedagi temast paremat (targemat), ei saakski ju enam sellest tema poolt toetatavast halvemaks (rumalamaks) pidada. Headust (tarkust) tunnustav halbus (rumalus) ei olekski enam halbus (rumalus) – sest vastuseis endast paremale (targemale) on halbuse (rumaluse) mõiste osa. See omakorda tähendab, et kui halvemad inimesed oleksid teadlikult valmis parema inimese volikoguliikmeks valima, siis võiks neile endile selle volikogukoha võimu kätte anda – kuna ka nad ise ei saa olla tollest endi poolt soositust halvemad. Kõik mainitu on hästi selge ka enamusele kerjakraatlikust eliidist, kes peavad asjaolu, et halvemad (vähemväärtuslikud) inimesed ennast poliitilise olendina ei teadvusta, ühiskonna stabiilsuse nurgakiviks. Eelkirjeldatud ühiskonnakorralduse põhimõtte kiidavad lisaks lõviosale ühiskonna eliidist teadlikult heaks ka paljud kerjakraatidest tavakodanikud ja isegi orjad – samuti on selle põhimõtte mõjujõudu väga tugevalt tunda kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Ka jõuavad selle põhimõtte juurde lõpuks välja paljud avameelsemad poliitikateemalised vestlused: “Vähemväärtuslike isikuomadustega inimesed ei tohi pääseda võimu juurde ja ka valimised peavad seda kindlustama. Seda ei tohi ainult liiga valjusti välja ütelda, sest see kahjustaks tavakodanike patriotismi”. KOKKUVÕTE Valimised ja demokraatia ülistamine on praegu vajalikud lihtkodanike lojaalsuse suurendamiseks
Kommentaar (32)
Joomla components by Compojoom
|
Artiklid
Vabade kodanike ühinem...
Ma teadsin - kommentaare ei tule. Asi on siis selge nagu ...
Jüri Lina film Hispaan...
Сегодня он заменил отца, завтра его заменит уже его сын, ...
Jüri Lina film Hispaan...
Амир Имарата Кавказ Докку Абу Усмана призвал мусульман Ро...
Vabade kodanike ühinem...
Tänane rahastamisskandaal! S.Meikar ja tema avaldus? Mis ...
Pikett Mihhail Kõlvart...
Mõistlik oleks alustada eesti keele õppimisega lasteaiast...
Vabade kodanike ühinem...
Rahvas ikka Soomes! Ja need, kes veel siia on jäänud, kri...
Silla: venelastest ja ...
Tera Gold Store is specialized, [url=http://www.tera999....
Jüri Lina film Hispaan...
Ahmedil täiesti õigus, tal oleks ta luulutuste sisust läh...
Vabade kodanike ühinem...
Metsapiiga "Ümarlaua manifest" on väga hea alus. ...
Ühe venelaste eest met...
Tera Gold Store is specialized, [url=http://www.tera999....
Niklus: lisandus Jüri ...
Tera Gold Store is specialized, [url=http://www.tera999....
Jüri Lina film Hispaan...
Jüri teeb müürivendadele lobitööd... tänu temale on üks o...
Jüri Lina film Hispaan...
Kui ühiskond on hirmust haige, siis paratamatult hakkab t...
Pikett Mihhail Kõlvart...
Veel hiljuti, Savi-Ets arutas, kui palju tal kulub aega, ...
Pikett Mihhail Kõlvart...
Hr. Vaabeli surve, st. pikett koos kohtumisega, sundis Kõ...
Jüri Lina film Hispaan...
Meie meedia ei räägi? Siis see ju pole "meie meedia&#...
Pikett Mihhail Kõlvart...
Mihhail Kõlvarti venestamispoliitika? Keda ta venestab, v...
Pikett Mihhail Kõlvart...
Tervist Hr. Urmas Vaabel! Kahjuks ei saanud ma sel kor...
Jüri Lina film Hispaan...
Tere. Film "Jõuproov" on enam kui õpetlik. ...
Jüri Lina film Hispaan...
http://www.ohtuleht.ee/473532