Sõltumatu Infokeskus

Näiteks selline sõna nagu aasta on pärit taolisest vanast sõnast nagu ajastaeg.
Ahto Kaasik on sellest kirjutanud.
Kes vanale sõnale otsa vaatab, mõistab, et siit tuleneb mõiste aastaaeg, ajastu, ajast aega.
Ehk ajaarvestus käis ja käib aegades.

Ehkki minu jaoks tänaseks hilinenult, võin vastu väita et keeleõppimiseks on üliheaks vahendiks veebis vabalt levitatavad tõlkurid. Oskad ise keeleõppimiseks lauseid moodustada, saad ka kenad lihtsad vastused. Nende põhjal saab ise lausa keeleõpiku kokku panna.

Näiteks selliste mudelite abil:
eesti: isa venna poeg - A' E' U (suured täishäälikud tähistaks elusolendeid, suured kaashäälikud elutaolendeid)
russki: sõn brata otca [atsà] - U E' A'
ingliš: son of father's brother [san öv faavöz bravö] - U of A's E (siin ei saa hääldust täpsemalt näidata, sellepärast matslik hääldus)
farsii: pes`är-e bärad`är-e ped`är - U-e E-e A
Viimane näitab juba sarnasust lihtinglišiga: son of brother of father

Eraldi tuleks õppida käänded ja erikujud, ülaltoodutest venna, brata, otca.
Nii on võimalik mõista kuidas mingi keel on üles ehitatud, millised on sõnade alluvussuhted jne.
Igatahes usina õppimise järel (nt päevas 2 tundi) peaks iga mõtlev iseõppija paari kuuga võõrkeelt mõistma. Muidugi mitte igat keelt võrdselt, sest nende raskusastmed on erinevad, nt nihonite kiri, eestlaste häälduskujud jne.

Isa vend on LELL ja isa venna poeg on seega lellepoeg.
Ema vend on ONU ja ja ema venna poeg on onupoeg.

vend, veli.
õde, sõsar, sõtse.

On olemas sõnad nõbu, nadu, käli, küdi, tädi jne..

ingl.k. cousin -- nõbu, onu -(või lelle-, tädi-, sõtse-) poeg või tütar, üldiselt sugulane.
vennapoeg - nephew
niece - venna- või õetütar.
father - in - law --äi
mother-in-law - ämm
godmother - ristiema
godfather- ristiisa
aunt - tädi

Soome k. õde - sisko, sisar

http://www.24tundi.ee/?id=311223
Artikkel Viljandist minu eesti keele õpingust. Kas see huvitab Teid?

Soomlased paistavad olevat ainukesed kes õpivad eesti verbid da/ta-lõpuga sest
see sobib neile nende oma grammatikastruktuurile paremini. ma-lõpp on ka soome
keeles olemas (infinitiiv 3) aga ei kõlba esimeseks põhivormiks. Kes oskab soome
keelt õpib eesti verbid kergemini da/ta-lõpuga, ka pakuvad enda täpselt samad
põhivormid:
soome keeles: antaa, annan, antoi, antanut, annettiin
eesti keeles: anda, annan, andis, andnud, anti

Maakeeles on -MA olulisem kui -TA, esimesest saab moodustada rohkem vajalikke sõnavorme. Soomlased on keelelt lähisugulased ja neile tõesti sobib -TA kujust lähtuda enam.
Teistes keeltes on valdavalt 1 -MA vasteline tegevusnimi, sellepärast nad kasutavadki neile sobivamat vastet.
Ajalooliselt on välja kujunenud, et -MA väljendab kavatsetavat tegevust (asub õppima, läheb kaevama), -TA aga kohustatud ja suudetavat tegevust (võib teha, tuleb süüa). Nii on meie tegevusnimi liigitatud, mõnes teises keeles jällegi on liigitatud teised üksused (ajad, arvud jmt).

No pole nii lihtne, ma ja da vormid on segamini tähendustega, sageli nõuab üks sõna üht, teine teist, ehkki sisu võib olla kummalgi väljendil pea sama. Näiteks "püüan süüa" on kavatsetav, "pean õppima" on kohustatud, väljendi vormis ei ole esmatähtis mitte ma ja da, vaid paari teine tegusõna.

-ma ja da-koos. "Sööma hakata", "hakata sööma".

Ka kohustavad tegusõnad liigitatakse. Nagu inglišis SHALL, HAVE TO ja MUST.
Üldiselt on aga põhjuseks ikkagi see kuidas me oleme aja jooksul harjunud. Oma sisult ükski juhtsõna alluvat vormi ette ei kirjuta. Hotentotile on maakeelt õppides ükskõik kas "on vaja laulMA" või "on vaja laulDA".
Nagu saksa mõisnikule "mina sina perse kirju peksma".

Lisaks: tuleb hakata sööma.

Tuleb hakata sööma minema.

Oleks pidanud hakkama sööma minema.

Keeletarga portaali kasutuskeeled on eesti ja inglise. Tuleb klikkida vastavale maa lipule ja valida keel. Seejärel saab end kasutajaks registreerida.
Kui on tõrkeid, siis küsimused info@keeletark.ee.
Aga muidu on avalehe allservas muuhulgas kiri päevasõna tellimine ja sellele
klikates selgub, et esmalt tuleb end kasutajaks registreerida. Kõik esmakasutajad
saavad päevasõna nädal aega tasuta proovida. Seal on ka hinnakiri. Valida tuleb
riik ja valuuta.
Et meie oleme Eurotsoonis (jää hüvasti, Eesti ja jää hüvasti, kroon!), siis
on hinnad meie jaoks juba eurodes: 1 kuu 2 eurot, 3 kuud - 6 eurot, 6 kuud
10 eurot, 12 kuud 20 eurot.
Hinnakirja tulpade all on märge telli. Sellele
klikkides saab tellida ja tasuda.

Muide, näiteks sanskritis on algvormiks sõna juur ning aktuaalset pööramist käsitletakse ainsuse oleviku tüve 3 pöörde järgi. Kuna see Paanini tehtud grammatika on vastu pidanud 2500 aastat, ju siis ka nii saab. Eesti k paralleeli järgi seisaks sõnastikus märksõnana "sööma-süüa" juur ja pöördkondi vaadeldaks "sööb" järgi.

Pole Maiduga nõus. Selline esitusviis on vaid valik võimalikest, ent üldse mitte ammendav. Üldse on maakeele jaoks ammendavat vormide loetelu esitada raske, niipalju on meil erandeid.
Võtan või sellesama sõna SÖÖMA. Selle esitatavad tüved oleksid (häälduslikult):
S'ÖÖ + ma, p, nt, ti
SÖÖ + nut, tut, matta, ku
S'ÜJJ + a
SÜJJ + akse
S'ÕJJ + -, n
SÕJ + me
Need vormid peaks katma kõik võimalused. Et meie kirjapilt on häälduslikust kaugel siis ta moonutab tüved väliselt sootuks ning ülaltoodu asemel esitatakse õpilastele süütult:
SÖÖ + ma, b, v, di, nud (nd ei tunnistata ametlikus keeles üldse), dud, mata, gu
SÜÜ + a, akse
SÕI + -, n, me (- tähistab puudumist, siin jaatava kõne kindla kõneviisi lihtmineviku ainsuse 3. isik)
Nagu näha on üheks õpperaskuse põhjuseks just vigane kirjapilt. Tulemuseks on et pannakse raske raha eest küll kokku paks õpik ent õpetajat õpikule kaasa ei anta.

See oli Paanini, mitte minu grammatiline liigitus, eesti keeles pole laadivahelduse tõttu (mida on rohkem kui sanskritis) juurte järgi järjestamine kuigi mõttekas, erinevalt nt inglise keelest, seetõttu on kokku lepitud mingi tüveline vorm, nagu ka soomlastel. Paanini pakuks selle koha peale ainsuse 3. pööret olevikus, seega "söö + b", "müü + b", "tööta + b". Mis tavaliselt ka sarnaneb meie enda ma-tegevusnime-põhisega. (Soomlaste da-põhine läheb vist teisele rajale.)

Ühesugune kirjeldus sobib vaid lähisugulaskeelte jaoks. Sanskriti omapära seisis selles et silbistik vastas hääldusele, niipalju kui me sellest üldse teame, pigem oletame seda tagasiviivalt. Ka on meieni sellest ajast jõudnud vaid üksikud keelekirjeldusallikad, needki eeldatavalt normivad, mitte kirjeldavad. Et rahvas võis kunagist sanskriti keelt ka meiemoodi (ma + ei + ole = majjole) hääldada, on üsna tõenäone ent kirjalikku kinnitust selle kohta pole (ega vist tulegi). Sellepärast on sanskrit meie jaoks näivalt nagu puhas keel puhaste vormidega.
Et teid hoiatada 1:1 eri keelterühmade võrdlemisest toon lihtsa näite:
eesti ÜLES kirjutama - inglise write DOWN (= ALLA kirjutama). Põhjuseks oletatavasti märkmetegmise viisi erinevus mõiste tekkimisajal.
Meie mõistes allakirjutamist väljendab hoopis ladinalik SUBscribe (sub - all(a)).

Oi, see nüüd küll pole puhas keel puhaste vormidega, ja seal on väga tähtis roll sandhi reeglitel (sõnade klompumise reeglid), sõnade ühendamine käib just selliselt nagu ma + ei + ole = majjole.

Igasugu tõlkimiste ja keeleõpete lihtsustamiseks tuleks luua tehislik keel, mille sõnavara oleks väga avar (hõlmaks kõigi keelte erilisi sõnu) ja milles oleks väga palju ajavorme, käändeid ja vääneid (kõigi keelte õigekirjareeglite mõistlik ühisosa).

Näiteks tsuktside keelest saaks üle tuua 20 erinevat lume olekut kirjeldavat sõna (märg/kuiv lumi, kerge/raske lumi, haakuv/pude lumi, värske/vana lumi, kristalliline/amorfne lumi, jne), mida pole inglise, vene ega eesti keeles.

Sellises avarasas tehiskeeles poleks sõnu erinevate tähendustega (või kui piimatoode + või kui sidesõna) - pigem tuleks sõnade eri varjundid grupeerida paljudesse eri klassidesse (tsuktside 20 erinevat lume olekut kirjeldavat sõna oleks ikkagi lumi; kuid 7 neist oleks raskusi kandvad ehitusmaterjalid, 4 oleks soojust hoidvad ehitusmaterjalid, ning 15 oleks masinate liikumist oluliselt raskendavad lume vormid, jne).

Kui ükskord oleks kõigi keelte kõigi sõnade olemuslikud varjundid arvutile selgeks tehtud, siis poleks arvutitel raske tõlkida mistahest keelest mistahes keelde (inimene lisaks vaid tõlke varjundid: kas kirjutise mõtte tõlge; sõnademängu tõlge; luulelise riimi tõlge, jne - samuti saaks tõlke kas lihtsas rahvakeeles; peenutsevas kõrgklassi keeles; detailide täpsust nõudvas tehnilises keeles; jne).

Ühtlasi saaks reaalsete "puudulike" keelte kasutajaid õpetada, kuidas ennast paremini väljendada (ära elage oleviku ja tulevikuta).

Pean silmas rahvakeele erinevust ettekirjutatust. Et k+b=gb jmt kehtivad sadades keeltes on loomulik. Loodusseadused sunnivad kõri ja suukoopa ehituse tõttu selle peale. Nt on meil manduv h- kuigi keelekorraldajad püüavad igati selle TEHIShääldamist õigustada. Samuti muutub meil ü+H+e öhe-ks (ühendama - öhendama, üheksa - öheksa > öeksa > ööksa) ehkki taas haritud keeleklikk teeb kõik et see loomulik häälikuteteke valekslugemise teel keelustada. Sama jama on ä+H+e ühendiga sest ei taheta tunnistada loomulikku muutumist ähä-ks: pähe - pähä, vähemalt - vähämalt.
Annad midagi tehiskeelt austavatele inimestele otsustada siis ikka keeratakse kogu keele loomulik areng tuksi.

Kui unustada müüt, et sanskrit pole loomulik keel kõigi oma veidruste ja eranditega, siis seal ongi sellised grammatikareeglid, mis arvestavad kõrist ja suukoopast tingitud muutusi. Reegleid on igavene hulk, näiteks konsonantide muutused sõna lõpus:
helitu –> heliline (+ helilised konsonandid, vokaalid)
helitu + h –> heliline + gh/jh/ḍh/dh/bh (N: tat hi –> taddhi)
heliline –> sama rea nasaal (+ nasaal)
kh/g/gh –> k (–> hõnguseta, rea 1.)
ch/j/jh –> c
ṭh/ḍ/ḍh –> ṭ
th/t/dh/d –> t
ph/b/bh –> p
c –> k
j/h –> k/t
ś/kṣ –> k/ṭ
(lühike a/i/u/ṛ +) n/ñ/ṇ –> nn/ññ/ṇṇ (+ vokaal/diftong) (N: atiṣṭhan + atra –> atiṣṭhannatra)
ās –> ā (+ vokaal/heliline konsonant)
as –> a (+ i/u)
as –> o (+ heliline konsonant)
as + a –> a + ´
a/i/u + s/r + r –> ā/ī/ū + r (N: agnis + rocate –> agnī rocate)
s/r –> ḥ (+ k/kh/p/ph (helitu) või s/ś/ṣ (sisi) või on lause lõpp)
s/r –> ś (+ c/ch) (N: naras + carati –> naraścarati)
s/r –> ṣ (+ ṭ/ṭh)
s –> r (+ heliline konsonant)
r –> s (+ t/th)
m –> ṃ (+ kõik peale a/i/u/ṛ või lause lõpp)
n –> ṃl (+ l)
n –> ṃś (+ c/ch)
n –> ṃṣ (+ ṭ/ṭh)
n –> ṃs (+ t/th)
n –> ṇ (+ ḍ/ḍh)
n –> ñ (+ j/jh)
n + ś –> ñ + ch
t + ś –> c + ch
t –> c (+ c/ch)
t –> ṭ (+ ṭ/ṭh)
t –> ḍ (+ ḍ/ḍh)
t –> j (+ j/jh)
t –> l (+ l)
t –> n/d (+ n)
t –> d (+ g/gh/d/dh/b/bh/y/r/v/h)

Mingi tabeli mahakirjutamisel pole mõtet kui käsitletakse maakeelele mitteomaseid häälikuid ning sellega ei kaasne näited.
Toon ise mõned (häälduslikul kujul et ka teised aru saaks):
ii+ja>ja: strii+asta = strjasta (naine+kodu)
uu+i>uvi: bhuu+i = bhuuvi (maakeral)
u+i>vi: nau+i = naavi (paadis)
t+n>nn: sat+navati = sannavati (96)
Nt esimene muutus esineb paljudes keeltes, itaalia piano [pjaano] - pind, klaver, romejka iatrik'ee bo'eethia [jatrik'ii vo'iifja] - arstiabi.
Keda asi lähemalt huvitab võin soovitada ühe mahuka raamatuna KBrugmanni indoeuroopa keelte võrdlevat grammatikat. Vähemmahukad kuid samuti häid näiteid pakuvad Whitney, Bopp, Thumb, MacDonell. Ise olen kasutanud just neid. Böhtlingkilt on ka seni suurim sanskriti sõnastik kuid see pole lihthuvilisele arusaadavas keeles.

Maakeele jaoks on paaninilikud muutused juba kokku pannud ÜViks. Ainus puudus sel teaduslikul lahendil on et sellest saab aru küll raal, mitte aga keeleteadusest kaugelviibiv tavaõppija tänavalt (või välismaalt).

Kui teave esitada formaliseeritud tabelina, ei peaks olema raske sulandumise näiteid välja tuua. Seal on tähestiku aluseks on võetud loomulik keel, nii nagu häälikud suus moodustuvad, nii on nad ka reastatud (mitte meie moodi läbisegi).

Häälikute järjekord
a) gutturaal, velaar (kanthya) - kõrihäälik
b) palataal (tālavya) – keele keskosa suulaes
c) linguaal, retlofleks (mūrdhanya) – suulaes keele ots
d) dentaal (dantya) – keele ots hammastel
e) labiaal (ōshtya) – huulhäälik

Kui piirduda konsonantidega, siis need on järgmised:
gutturaal – k kh g gh ṅ
palataal – c ch j jh ñ
linguaal – ṭ ṭh ḍ ḍh ṇ
dentaal – t th d dh n
labiaal – p ph b bh m

Neist:
* helitud:
k, c(tš), ṭ, t, p
kh, ch, ṭh, th, ph
* helilised:
g, j(dž), ḍ, d, b,
gh, jh, ḍh, dh, bh
nasaalid ṅ, ñ, ṇ, n, m
hõngus- ja sisihäälikud h, ś, ṣ, s

Jah aga pooli häälikuid maakeeles polegi. Too parem mõni rakenduslik näide meie keele kohta, saan ka mina kui asjaga kokkupuutunu aru. Muidu arvan endiselt et sanskriti vajadus soomeugri õpilastele jääb alla 10% ja germaani, romaani ja slaavi omadele üle 50%.
Samuti pole enam mõtet kasutada võõrvasteid kui maakeeli selged vasted niigi olemas.

Nende grammatika järgi on inimesel suus 5x5 maatriks konsonantidest k-p-t ja nasaalidest, kus igas 5 vööndist on rivis 5 tk . Kokku 25 häälikut, mis toodud eelmise postituse tabelis (lisaks on hulk muid häälikuid, nagu poolvokaalid r ja l, või siis h ja s, ja ka vokaalid).

Meil on vast sama suuehitus, kui ka kõiki häälikuid ei kasuta; ega nemadki, ikka on põhilised need mis meil, lihtsalt on teoorias aukudeta süsteemi loonud. Nood teised on k-p-t laiendid, meil kasutatakse g-b-d, aga neil on veel eristus hõnguseta-hõngusega nagu võro ja seto keeles, nt hõngusega k-p-t on kh-ph-th, võib kirjutada ka nt k´-p´-t´jne.

Näiteks, kuna d+dh=d+d´ (oleneb, kuidas transkribeerida, variante on teisigi), võib kirjutada buddha, aga ka budd´a.

Kõigile võõnditele vastab ka oma nasaal, tavaline n on samas vööndis t-ga ja m samas vööndis p-ga. Samuti vastab vöönditele oma vokaal ja sisihäälik.

Varasema postituse tabelis ongi toodud mõningad sulandumisi, mis juhtuvad, kui saavad kokku eri vööndit häälikud: toimub sulandumisi. Neid on veel terve hulk, nt vokaalide omad.

Enam kui 20 aastat tagasi vestlesime sel teemal nüüd lahkunud iranisti Haljand Udamiga. Tema tõi lisaks veel nihonikeele 50 korrapärast silpi. Kuid ka tema pidi tunnistama et see pole sisult mingi reegel sest osa keelterühmi sellele ei allu vähimalgi määral, nt polüneesia keeled. Ka mitte farsii ehkki muidu väga lähedane hindustaani keeltele.
Lisaks ajavad kaukaasia ja bantu keeled igasuguse kena raamistiku sassi ehkki omad vasted on ka neis. Ilusad kujundid meid lihtsalt petavad sest nt ühe hõngus või imbus ei kehti vähimalgi määral teise suhtes. Oleme harjunud paari kena näidet meelevaldselt laiendama teistele ja pärast peame sinna tehislikku raamistikku mittesobivaid vigasteks või puudulikeks. Nagu Stahl ja temaaegsed püüdsid maakeelt saksa-ladina raudrüüsse toppida.

Ja buddha osisteks annab WDWhitney budh+ta. Samuti Paaninile toetudes.

Aa, suu ei võta vastu helilise d järel tuhmi t-d, tehes sellest dd, ja seal on veel ka hõngus sees... Siin ongi üks sandhi toimimise näide - bud´+ta puhul muutub helitu ta-liide d mõjul heliliseks da-ks ning liigub veel ka tolle d´ ette, kokku siis bud´+ta - bu+d+d´+a. Mis on kokkuvõttes heliline hõngusega ühend (või soovi korral häälik).

Samastumine ongi võimalik ette- ja tahapoole. Ülaltoodud k+b > gb on ettepoole, dh+t > ddh aga tahapoole.
Maakeeles vist ainult ettepoole, nt 'annt+tut > 'anttut (kirjas: antud). Meil pole hõngushäälikuid ja sulghäälikud ei helilistu samuti.

Üldiselt on siiski kõik olemas, g-b-d on helilised ning võro-seto keele tähestikus q või ´ tähistab hõngust.

Tähestiku tähtede näiv rohkus on seal eelkõige inimese suu ülesehituse tõttu, et häälikute moodustamise põhivariandid saaksid kaardistatud, ning ükski häälik pole 2-täheline.

Näivad ühendid bh-ph-ch jne on kõik Euroopa teadusmeeste fiktsioon, millest ei tuleks lasta end häirida: h esineb sanskriti keeles üsna harva.

Võro q või ' tähistab katkehäälikut, see pole siiski hõngus. Taanlastel, arabitel ja paljudel mägirahvastelgi on samuti sama kokutushäälik.
Häälik sellepärast ainsuses ongi et ta pole ühend. Küll esinevad meie mõistes varjundhäälikud sest iga võimaliku hääliku jaoks meil pole 1-tähelisi vasteid märkimiseks. Sellest ka need kh, ph, th, samuti tš, dž, dz, inglise ja romejka th (russid esitavad sageli vasteks f: Atheenai [afiine], meie kahjuks ladinale toetudes vanaviisi moonutades th või lihtsustatult t).
Ise tähistan Wordis lühikest teist häälikut väikse ülatähega ja sama hääliku varjundit väikse alltähega, siin ei saa seda vist esitada.

Vist ei saa jah esitada, tuleb panna kusagil netis üles ja link.

Ma ei tea, mis sisuline vahe on hõngusel (aspiratsioon) ja katkestusel, kuid ühe sanskriti keelt oskava Haanja mehe väitel on tegu enamvähem sama häälikuga mis kõik need h-lisandid k-p-t juures (näivalt 10 lisatähte tähestikus!). Sõna lõpus on sageli veel üks säärane: ḥ (h alapunktiga), mis tuleb s või mõnikord ka r asemele, see on kindlasti õhukatkestus.

Katkehäälik on nagu kokutus, see erineb hõngusest selgesti. Ka on katkehäälik iseseisev, hõngus aga hääliku põhiosise varjund. Muide, mõlemad esinevad danskis. Katsu mõni Danmargi raadiolaine kinni, saad kuulda mõlemat sest nad on väga sagedased.

Vajuta paremal ülal punast P1 lige nu:
http://www.dr.dk/p1/
Kui kokutab siis ongi katkehäälik ehk stød. Kõige parem kui saad üles võtta ja pärast poole kiirusega lasta.

Jah, seto q-häälikuga sarnane. Aga pagan teab, äkki sanaskriti sulghäälikud polegi aspireeritud? Ehk on erinevus b ja b´vahel õhuaugus?

Siin on küll kõik "nagu peab" (hääldus vt Test), samas on see tänapäeva hindi keele hääldus
http://www.avashy.com/hindiscripttutor.htm

Tekste on ka sisse loetud, kuidas häälduise poolest tunduvad?
http://www.prapatti.com/slokas/mp3.html

Võro q kuuleme ilmselt erinevalt. Ehk ka sellepärast et olen danski õppinud ja nendega ka vestelnud. Sama arabitega ehkki arabiõpe jäi üsna alguses katki. Kasutasin nendega valdavalt vransseed.
Kui olin noor ja tegelesin võrdleva keeleteadusega (valdavalt muidugi i-e keeltega) siis olin kaua aega veendunud et ph on ühe hääliku asemel häälikuühend p+h. Ajapikku vist kohanesin ja hakkasin selliseid hõngusvarjundiga häälikuid just sellisteks ühehäälikulisteks pidama. Nüüd vanemas eas kipub hing taolisi häälikuid taas ühenditeks pidama. Et aga osis h pole kuuldav täie hääliku eest (nagu sõnas maHa) siis pean kokkuleppeliselt võimalikuks ka ühehäälikulisust.
Urduuga tegin tutvust Gorodnikova ja Kibirkštise 1969.a õpiku abil. Olin just läbinud terve Ovtšinnikova farsii õpiku 1. osa (muide, suurepärane õpik, soovitan igale algajale) ja omandanud arabi kirjaviisi, sellepärast eelistasingi hindiile urduud.
Nüüd kuulasin Aštaslokii ja Godaa Prapatti lõike ning eristasin kergesti +h häälikud, samuti +n ninahäälikud (tänu vransseele). Ei suuda aga endiselt eristada neid .-häälikuid. Oleks lapsena kohapeal elanud ehk siis oleks, nüüd mitte. Ise neid hääldades saan keele küll ülal taha suruda aga teisi kuulates ei erista. Väga kasulikud oleks need tekstid algajale siis kui kõnega kaasneks ka kiri, vabaltvalitavalt jah:ei valikuga.

Suur osa keele kängitsemisest ongi seotud kirjaviisiga, eriti kui selle on teinud teise maailmaotsa rahvas, nagu ladina transliteratsioon paljude rahvaste jaoks. Veel 150 aastat tagasi oli tüki veidram ka eesti kirjaviis.

Näiteks kuidas peaks hääldama sõna, mis paali keeles on "dukka", ent sanskriti keele ladina üleskirjutuses "duḥkha", ehkki ometigi ei sisalda ühtki omaette h-häälikut, olles devanaagari-põhises üleskirjutuses "du:k´a" (sealses tähestikus on : märk olemas). On ju : ja ´ ka omavahel erinevad.

Paali keelest libisesin kunagi üle. Kui aga on vastavad häälikud olemas siis miks mitte uskuda. Ei pea ju ilmtingimata varasem või hilisem sõnakuju ainukasutatav olema. Ja ega siis sanskrit ole usutavam kui paali ise.
Minu Monier Monier-Williams märgib "duḥkha - raske, ebameeldiv" kohta et algselt olevat see olnud dus+kha ning praakritis olevat õige olnud duḥ+stha.
Aga üldiselt võib end sageli petta lasta sest ega iga inimene kuule ja väljenda tavatuid häälikuid sugugi ühtmoodi. Pane 10 juhuslikult valitud meest-naist nt Urvaste või Kihnu murrakut üles kirjutama ja lase pärast kellegi teisel seda lugeda siis saaks nii jutustaja kui ka kuuljad parajalt naerda. Kuidagi leppida võib ehk vaid paari üleskirjutisega.
See on ka põhjuseks miks usaldati palju murdelugusid ühele teatud isikule (HKeem, MMust jt).
Mina pole hea kuulja. Võrolaste tavakõnet kuulates ma kaht õ-häälikut küll ei suuda eristada. Kui mulle need aga ette öelda et nüüd tuleb madalam ja siis kõrgem, suudan end ette valmistada ning kujutan vähemalt ette.

Mõne sõnaga saab veel rohkem sulandumisi välja tuua, aga ka dus (halb) sobib, selle silbi või sõna lõpus saab olla vähemalt kuus eri häälikut, vastavalt sellele, milline täht järgneb:

dus-tapa karistus
duṣ-ṭa vigane
duś-citta loll mõte
dur-daśā ebaõnn
du:-k´a kannatus (:=ḥ)
duu-ḍ´i pahatahtlik

See pole grammatiline veidrus, vaid peegeldab loomuliku keele eripära, et eri sulandumiste korral hääldub silbi "dus" lõpuhäälik erinevates suulae osades.

Mingi osa üldreegleid sai toodud ühes varasemas postituses, tegelikkuses on ka kõikumisi, kõik see formaliseering on siiski elava keele pealt kirjutatud. Naljakas, aga eesti keele grammatikale ei ole füsioloogiliselt lähenetud veel ka 2500 aastat hiljem.

Kas meil selleks vajadust ongi? Meil on väga vähe häälikuid, kõik nad asuvad ruumis (suukoopas, ninas ja kõris) üksteisest segadustvältivalt eemal.
Maakeele häälikud (ehk norides tähendusteristavad häälised(/foneemid) minu järgi: a ä õ o ö e u ü i j v l r m n η s h k t p - 9 täishäälist ja 12 kaashäälist. Siirdehäälikud w ĵ ŵ (viimase 2 jaoks kasutan soovitute asemel olemasolevaid asendustähti) pole iseseisvad. Eraldi vaatan ka peenendust ja helitust (sõltub asukohast, nt l'ehhM, r'assV, k'ihhVt).

Euroopa Vähemuskeelte uurimisryhma teadlaste hinnangul peaks Eesti riigikeele kõrval õiguslikult tunnustama ka kohalikke keeli, et anda panus Euroopa keelelise mitmekesisuse säilimisse, kirjutas ERR.

Euroopa Vähemuskeelte uurimisryhm osales Võrus vähemuskeelte teemalise rahvusvahelise uurngu nõupidamisel.

Eestimaa keeleline mitmekesisus on väiksem kui nii mõneski teises Euroopa riigis. Ometi pole Eesti riik keelelise mitmekesisuse säilitamiseks kõiki võimalusi ammendanud. Aastaid on toimunud vaidlus Lõuna-Eesti keelte tunnustamise yle piirkondliku keelena, mille erikujudeks on näiteks võro ja seto keeled.

"Tegelikult on see osa Tartu kirjakeelest, mis kogu aeg on säilinud. Niimoodi, et identiteedi poolest on siin kõik korras. Kuidas seda formuleerida tänapäeva Euroopa õiguslikus ruumis, see on kysimus, mis vajaks ehk ekspertide mõtlemist," rääkis keeleteadlane professor Mart Rannut.

Praegu on Lõuna-Eesti keeled niiöelda väljaspool seadust ning põhimõtteliselt on keeleinspektoritel võimalik trahvida näiteks turismiettevõtteid, kes kasutavad oma eripära rõhutamiseks võro- või setokeelseid silte, mis pole varustatud riigikeelse tõlkega. Kohalike keelte seadustamine täidaks selle õigusliku lynga.

"See oleks niisugune riigipoolne väärtus, mis tasub hoidmist, säilitamist ja edasiarendamist," märkis Võro Instituudi teadusnõukogu aseesimees Kaido Kama.

Euroopas on kyllalt näiteid niiöelda uute keelte synnist, mida on seni peetud murreteks. "Tegemist on riigikeelega lähedalt suguluses olevate keeltega. Ja ka neid - nii kaðubi kui friisi keelt on lähiminevikus peetud murreteks, kuid nyyd neid peetakse keelteks ja see tendents on jätkuv," selgitas Kama.

Professor Rannuti hinnangul on aga keel ka osa majandusest. "Lihtsalt keel ei ole mingisugune paljalt kultuuriväärtus, vaid see on ka osa majandusest. See on osa töökohtadest ja mitte lihtsalt keelerikkusest vaid kogu yhiskonna rikkusest," rääkis Rannut.

ELDIA on märtsi...

ELDIA on märtsis alguse saanud kolmeaastane teaduslik ettevõtmine, mille eesmärk on mitmekeelsuse edendamine, ymberhindamine ja mõistmine uuel viisil. Sellest võtavad osa kaheksa ylikooli teadlased kuuest Euroopa riigist ning uurimiseks on valitud soome-ugri keelkonda kuuluvad vähemuskeeled.

ERR, www.maavald.ee

Mina arvan ka, et murded on keele rikkus ja murdesõnad keele rikastajad, mitte puue. Milleks ennast vaesestada?

Võro keel pole mingi nüüd sündinud või sünnitatud. Ta on juba mitu aastatuhandet olnud iseseisev keel iseseisva rahvaga. Võro keele sarnased jooned praeguse riigisoomega on sedavõrd suured et ületavad selgelt juhuslikkuse. Nii ei saa ka väita et mõni soome jutlustaja või elumees on kunagi Võromaal oma keele peale surunud.
Seni teadaoleva põhjal on Eestiala asustusajalugu selline et eestlased ja võrokõsõ saabusid eri ajal eri rühmadena ja erinevat teedpidi. Võrokõistõ tõenäoseim tee oli lõunapoolt Võro (/Pihkva) järve. Üle Lämmijärve tulekut peetakse vähemusutavaks.
Algselt olime (kasutan meievormi siiski tingimisi sest ise olen päritolult Vaigakandi eestlane ehkki elan praegu Võromaal) soomlastega lähedasemad kui eestlased. Ja pole kirjalike tõendite puudumise tõttu teada kas algsem oli võrokõistõ või suomalaiste hõim. Oletatakse aga üksmeelselt et 3000-4000 aastat tagasi oli põhjahõimlasi arvuliselt vähem kui lõunahõimlasi (st meid). See tõdemus lubab vabalt oletada et tegelikult olid siinse läänemeresoome hõimu peategelased hoopis võrokõsõ!
Ent tõestada seda ei saa ja vaevalt kuskilt ajalookäsitlust pöörav kasetohukiri mingis tollases eelvõro või eelsoome keeles-kirjas päevavalgele ilmub.
Et eestlased pole võro keelt keelelistest andmetest hoolimata eri keeleks tunnistanud on poliitiline põhjus. Rahvast on alati petnud eluvaldkondi korraldav riik nn riiklik terviklikkus. Seetõttu oleme olukorras kus dansk, norsk ja svensk on eri keeled tänu nende riikidele, võro keel aga on keelmeeste vaikival nõusolekul (peni ei tohi ju oma peremeest hammustada!) allutatud eesti keele murdeks. Kuigi keeleline vahe on võro ja eesti keelel selgelt suurem. Dansk petab meid ära oma ülimalt moonutatud häälduse (kokutavad ja neelavad sõnalõppe) tõttu ent keel ise erineb norskist vaid tühiselt, mõne kokkuleppelise tähevahetuse kujul (nt ld:ll, ds:ss). Svenski ja norski vahe on suuresti erinevates lõppudes, nt -a:-e.
Selge on niipalju et võrokõsõ on praegu Eesti euroliiduvabariig...

Selge on niipalju et võrokõsõ on praegu Eesti euroliiduvabariigis suurim vähemrahvus nagu ka nende keel. Russki jt slaavi keeled seda loomulikult pole sest neil on oma emariigid olemas.
Pean isegi loomulikuks kui võrokõsõ pärast enda omaette rahvaks tunnistamist ka litseestlastest eralduvad iseseisvaks Euroliiduväliseks riigiks.

Ja mina valiks loomulikult Võromaa.

Minu isa, kes tegeles seoses meie mulgi juurtega põhjalikult sealse asusustusajaloo uurimisega, seletas mulle ka, et Eestisse tuldi mitmes laines ja suur hulk rahvast tuli sisse lõunapoolt. Erinevad hõimurühmad on oma erisuse säilitanud ka keeltes. Ja isegi olekus.
Liivimaale minnes oleks nagu teine rahvas. Erinevus algab juba Kesk-Eestist.
Asustati ju esmalt kõrgemad kohad (vastavalt maa vabanemisele veest), kindlasti veeteede ja veekogude ääres.
Mulgi keel on ka üks Lõuna-Eesti suuri murdeid.

Mis Virumaad puudutab, siis selle kandi geenidesse ja murretesse on jätnud oma jälje vadjalased, sest idapoolne Virumaa oli vadjalaste asuala. Vadja k. on Eesti lähim sugulaskeel, lähem kui liivi. Ja seetõttu on arusaadav, miks sealsed murded soome keelele sarnased on.

Islandi keel on tegelikult vana Norra keel.

"Tartu kirjakeel" on saanud loomulikult säilida ja areneda, see on elav ehe kõnekeel, mida argielus tarvitatakse. Ehk siis normeerimata, okupeerimata, kängitsemata, saksa raudsaapa grammatikavaba eesti keel.

Võrokiilset luulet Artur Adsonilt

Üts tükükene tündremaad
nink raasikene raba –
kui tolle ütskõrd kätte saat
ja maa om prii nink vaba!

Maa ikep sääl, ma oiga siin,
pikk muresild mi vahel,
Meid lahutava suure vii´
ja okastraat nink ahel.

Oh maakene, oh mõtsakse´,
oh elupõlve raa´!
Om jäänu teist viil mõttekse´--
ei sinnä enämb saa!!

Võromaalt pärit poeet Artur Adson lahkus koos poetess Marie Underiga Eestist 1944. Nende edasine elu möödus võõrsil, Rootsis, Stockholmis. Ja nende põrmud on võõras mullas.

Füsiloogilise lähenemise näide on muidugi vaid üks võimalikke süsteeme, kuid siiski üpris universaalne. Vajadus tekib siis, kui tahta süsteemi. Ja süstem "avastab" sageli positsioone rohkem, kui silmaga näha ja kõrvaga kuulda on.

Panen nüüd need 5 vööndit, mida India grammatikas arvestatakse, ritta - see ongi neil tähestik... Kui meil kõri kaardistada, saaksime vist üsna samasuguse tulemuse. Juba need peenendused ja madaldused moodustatakse suu eri paigus.

Häälikute vööndite järjekord
kõri (gutturaal, velaar)
suulagi, keele keskosaga (palataal)
suulagi, keele otsaga (linguaal, retlofleks)
hambad, keele otsaga (dentaal)
huul (labiaal)

* Vokaalipesa (1-4): poolvokaal / vokaal / guṇa / vṛdhhi
* Konsonandid (5-8): tugev tuhm / tugev heli/ nõrk tuhm / nõrk heli
* Nasaal (9), hõngus-sisi-mõmihäälik (10)

gutturaal
∫ a/ā a/ā ā
k k’ g g’
ṅ h/:

palataal
j i/ī e ä
č č’ ž ž’
ň š

linguaal
r ṛ/ṝ ar ār
ṭ ṭ’ ḍ ḍ’
ṇ ṣ

dentaal
l ḷ/ḹ al āl
t t’ d d’
n s

labiaal
v u/ū o ö
p p’ b b’
m ∙

Märkus: 3 sümbolit on otse üle võetud devanaagari tähestikust (visarga : , anusvaara ∙, avagraha ∫)

Sellest loetelust vajab maakeel vaid 11! Ja ma ei ütle et sanskriti sõnad ja laused oleksid meieomadest kordi lühemad. Ei arvesta siinjuures tõika et sanskritis võis ka sõnavahesid vältida.
Meil POLE liigset korrapära VAJA!
Piisab kui me liigitame oma häälikud nii:
a ä
o ö e
u ü i
m n η
p t k

No nii see küll pole, andes maatriksis igale reale/vööndile väärtused 0...4 ja tulbale 0...9, saab positsisoonid 0...49, millest ilmneb sinu esitatud tähtedest selline tulemus (lisasin ka g-b-g nurksulgudes ning kaldsulgude vahel on 2 täpitähte, mis seal puudusid, kui mis on ar ja al koha peal):

* 01, 04, [06], 09
* 10, 11, 12, 13, 18
* 20, /23/
* 30, 33, 34, [36], 38, 39
* 40, 41, 42, /43/, 44, [46], 48
(seega puuduvad pea kõik linguaalid, kuid ülejäänud augud on sellest, et osa on a süsteemitehnilised lisapositsioonid, 10 tk aga ´-häälikud... ja palju muud polegi ju)

Kogu see pikem jutt tuli sellest, et sa rääkisid, et "rahvas võis kunagist sanskriti keelt ka meiemoodi (ma + ei + ole = majjole) hääldada, on üsna tõenäone ent kirjalikku kinnitust selle kohta pole (ega vist tulegi). Sellepärast on sanskrit meie jaoks näivalt nagu puhas keel puhaste vormidega."

Puhas keel ta pole ja ka, et sulandusreeglitest on näha hääldamist, mis kohati ongi nagu ma + ei + ole = majjole (vokaalide sulanduse reeglid... neid samuti palju...). Aga et seal on sulandumine pandud ka selgelt kirja, loomuliku keele järgi püütud seada kokku grammatikat.

Eesti keeles on vokaalidel veidi teised tähendused ja kõlad, mistap füsioloogiline tabel tuleks natuke teine, al ja ar asemel siis täpitähed, samuti oleks huvitav määrata tooni jämendused-peenendused, aga põhimõte ju tundub eduline. Ka halb tegevusplaan on parem kui plaani puudumine...

Johannes Aavik on kirjastanud omal ajal ja oma kulu ja kirjadega raamatu "20 Euroopa keelt", mis sisaldab 20 Euroopa keele hääldamise reeglid, eriti pärisnimede ja tsitaatsõnade ning - lausete hääldamiseks. Keeled on saksa, ladina, prantsuse, inglise, itaalia, hispaania, portugali, rumeenia, hollandi, taani, norra, rootsi, ungari, poola, tšehhi, leedu, läti, soome, muud keeled, vene keel. Kõige tarvitetavamad ladinakeelsed sõnad ja ütlused.

Aastal 2005 taastrükiti see tänuväärne ning aktuaalsust mitte kaotanud raamat uuesti, kirjastajaks Johannes Aaviku Selts. Toimetaja Helgi Vihma.

Meie keeleteadlane ja keeleuuendaja, sõnadeleidur J. Aavik teatavasti lahkus samuti Eestist 1944.

Lisaks Aaviku raamatule on hääldusreeglid ka Pällu Peetri Maailma kohanimedes. Jupiti ka mujal. Veatud nad pole aga 95% ajavad asja ära. Rohkem saab teada veel raalides.
Aga elu on näidanud et sellest kõigest on vähe kasu. Kirjuta ette ja topi või nina raamatusse aga midagi selgeks õppida ei soovita. Isegi rahvusringhäälingu jutlustajad ehkki keel peaks olema nende töövahend. Kõigile tundub et osates mingil määral inglissit on kogu maailm jalge ees. Püüa tänaval 10 juhuslikku kinni ja lase tal kirjapildi järgi hääldada võõrnimesid olulisemates võõrkeeltes ja näed et 9 juhul on tulemuseks 0 ja vaid 1 ehk on midagi kuskilt kuulnud.

Sa võid ju inglissit purssida ja murda, kuid kui oma maakeelt enam ei mõista ja ei valda, on lugu päris hull.

Näiteks keelde tunginud sõna "point" asemel saab öelda emakeeles: "tuum, tera, iva, mõte, sisu."
Või siis: Kuhu sa oma jutuga tüürid?

Vana hää väljend on: Kus uba on? Asja uba on selles, et..."point" on maakeeles tähenduseta sõna ja kui inimene kõneleb tähenduseta sõnu, siis...

Eilses Õhtulehes oli ühelt venelaselt väga hea lugu, kuidas eestlaste läilaks muutuv vääritu orjalik roomamine ja peenutsemine ka tõlgetes vene keelde totrusteni välja lööb. Mitte mingit eneseaustust ei ole.

Ma kahtlustan, et see "kontsertnõi dom" juba olemasolevas Solarise majas ei ole isegi mitte vene keelest ahvitud, vaid soomlastelt: Konserttitalo.

Kusjuures eesti "talu" ja soomlaste "talo" ei ole samatähenduslikud. Talu on olemuslikult ameeriklaste rantšo tähenduses.
Eestlastel on olemas sõna "tare".

Russidel on kultuurimaja asemel samuti "dom ku.lt'urõ" (kasutan rõhumärki ' ja peenenduse eristamiseks l ees märki . sest igalpool ei saa seda tähe alla toppida). Nii peaks seda tõlkima "dom konc'erta" [tomm kants'ertta] või "zal konc'erta" (kui lähtuda et ts on üks häälik ehk c). Tavaliselt kasutavad russid hoone nimetamisel sellisel juhul ainsust.
Pole sugugi välistatud et paljude tõlkevigade allikaks on veebi tõlkurid. Need on maakeele jaoks veel ülimalt mannetud, sisse on söödetud tõlkevasted 1:1 vahekorras. Babylon levinumate keelte kohta on juba hindele 5-.

Keele solkimisest ja selle kaitsmisest kirjutin lehel:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/vajame-keelereformi-mitt e--seadust.d?id=25460081

Minu arvates on eesti "maja" vaste tähenduslikult soome k "huone".

Russide "dom" sarnaneb tähenduslikult itaalia k "la casa". Sest neil pole ka kodu jaoks eraldi sõna.
Ehk "meie maja" ja "lähme majja, mõistes koju" on kasutusel sama sõna.

Idiootlikus orjalikkuses ja enese orjaks müümises ei ole veebi tõlkurid süüdi.

Muide, on olemas sõnad: "koda", "kotus".

Astusin kotta.
Mul meelen kuldne kodukotus,
ma sageli näe und viil sest,
kos õndsä esä kallis katus
mo varjas väikest latsekest.

Kodukotus = kodutare, kodumaja, kodukoda, laiemas mõistes kodukant, kodupaik, kodukoht.

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks.
Ilma kodutundeta võib jääda kodutuks.

Tundub, et olemegi maatud, kodutud, keeletud, meeletud, juurtetud.

Vahelduseks pisut ka ümbruskonna mõjust riigikeele õppimisele. Just jäi silma ette 2002.a Keeles ja Kirjanduses Rannuti Ülle ülevaatlik kirjutis "Keelekeskkonna mõju muukeelse õpilase integratsioonile". Ei avalda siin oma arvamust vaid edastan erapooletult kirjutisest kokkuvõtte.

1. Rootsi kuukeelsete riigikeele oskust uurides selgus jahmatav tõdemus: Paljud Rootsis sündinud muulastest õpilased räägivad rootsi keelt (kui kodumaa(!) riigikeelt) halvemini kui nende 1970ndate immigrantidest vanemad. Põhjus - muukeelse elanikkonna koondumine suurlinnade läheduses moodustuvatesse asumitesse (meie mõistes getod, stanid, townid, taborid). Nt Stockholmi lõunaosas asuvas 70000 elanikuga Botkyrkas on muukeelsed tervelt kolmandik. Põhja-Botkyrka ühes koolis moodustavad muukeelsed 90% ja teises 40% õpilastest.

2. Taanis uuriti puhtalt türgi õpilaste madala integratsiooni põhjusi. Neiks osutusid: 1) türgi immigrante on võrreldes teistega rõhuvalt rohkem (türgi õpilasi oli 1990.a 27929, teise muulasrühmana jugoslaavlasi vaid 9535, muid palju vähem); 2) suurlinnade ümbruses elavad türklased getodena (suhtlevad ainult oma keskkonnas); 3) türgi lapsevanemad vastanduvad kohalikule keelele ja kultuurile (meie:nemad).

ÜRannut teeb nende ja muudegi näidete põhjal kokkuvõtte et kui Põhjamaades üritatakse hajutamisvõttega vältida ükskeelsete muulaste piirkondade tekkimise ohtu siis Tallinas ja Tallina lähistel tekitatakse neid hoopis juurde. Nt Maardus oli siis eestlaste osa vaid 15.4%, Lasnamäel 34.7%. Ja eestlased otsivad üha võimalusi Lasnamäelt mujale kolida.
Eesti keel kui suhtluskeel on Maardus välja tõrjutud ja see ohustab isegi eesti õppekeelega kooli keelekeskkonda.
Tekibki küsimus miks peaks muulased pühenduma riigikeele õppimisele kui nad saavad vabalt läbi nt Lasnamäel (eestlaste ja russide suhe 1:2) ja Maardus (suhe 1:20)? Seevastu mingi vajadus riigikeelt õppida on Tartus (suhe 7:1) ja eluline vajadus Tabiveres (tinglikult 100:1).
Lasnamäel elab suur ...

Lasnamäel elab suur osa muulastest ainult oma keelekeskkonnas, eesti keelt neil vaja ei lähe. Oleks asula 100 korda pisem siis tuleks ikka vajadus midagi ka eestlastega ajada ent Lasnamäe oma suurusega katab pea kõik eluvajadused. Paljud lasnamäelased käivad kesklinnas harva. Pisut ülejäänud Tallin Lasnamäed täielikult russistumast siiski takistab. Narvas (suhe samuti 1:20) on aga eestlased laialipaisatult russikeelses keskkonnas, elus läbisaamiseks nad peavad kasutama russi keelt. Ja alandlikuma rahvana eestlased seda ka tõrkumatult teevad. Sest üks tõrge teise otsa teevad üha kasvavat tüli ning elamisest ei tule midagi välja. Tartus on suhted pöördvõrdelised. Seal aitab muulastel oma keskkonda säilitada küll nn hiinalinn ent muus suhtlemises peavad muulased kasutama eesti keelt, kasvõi vastumeelselt. Tabiveres või mõnes muus sarnases asulas üksikutel muulastel valikut pole, nüüd sunnib elu neid eesti keeles suhtlema.

Ülle toob näite eestlaste alandlikkuse kohta ka koolides. Kui on tegemist russi kooliga siis Narvas ja Tallinas suheldakse 100% russi keeles, Tartus russi ja eesti keeles. Eesti koolis suheldakse eesti keeles ainult Tartus. Tallinas on rohkem eestlastest sõpru, nendega suheldakse eesti keeles, muulastega aga minnakse ruttu üle russi keelele. Narvas on russikeelne suhtlus väljaspool kooli enesestmõistetav. Kui aga on tegemist kakskeelse kooliga, siis Tallinas suheldakse natuke eesti ja rohkem russi keeles, Narvas ainult russi keeles ja Tartus on ülekaalus eesti keel, ent mitte ainult-tasemel. Nii et eestlaste alandlikkus ja järeleandlikkus on 2-3 korda suurem kui muulastel.

Selle kirjutisega seoses tekkis selline huvitav aga 2 kallist ja mittepoppi mõtet: 1) Muulased tuleb Narvast, Sillamäelt, Jõhvist (ja veel mõnest asulast) küüditada üle Eesti laiali, nii et neil oleks tülikas omavahel igapäevaselt lävida. 2) Pealinn (koos osa riigikeelse tööstusega) üle viia Narva. Need viisid saaks toimuda koos ja eraldi.
On ju üle ilma teada et pealinn t...

On ju üle ilma teada et pealinn toob endaga kaasa tööstuse ja riigikesksuse (ja -keelsuse). Ka on Narva liiga väike et sellest kujundada uus monstrum, samas kaotaks praegune monstrum Tallin oma elujõust olulisel määral. Mis te arvate?

Dubais (linn Araabia Ühendemiraatides) elab ligi 300 tuhat "kodaniku" ja ligi 3 miljonit "kodakondsuseta võõrtöölist" - ehk omade-võõraste suhe on ligi 1:10 (enamvähem sama nagu Narvas või Maardus).

Kuid millegipärast suudavad AÜE-s olevad "võõrad" suhelda kohalikus keeles ja elada kohalike kommete järgi.

Seega võiks Eesti eeskujuks võtta AÜE suhtumise võõrastesse:
1) Võõrad ei saa kunagi Eesti kodanikeks, vaid jäävad alatiseks kodakondsuseta võõrtöölisteks, kelle elamisloa saab alati tühistada ja nad Eestist välja saata.
2) Eestis elamise minimaalne eeltingimus on assimileerumine eestlaseks (see välistaks igasugused Pronksöö taolised "slaavi kultuuripäevad", kuna ennast eestlaseks pidaval kodakondsusta võõrtöölisel pole mingit mõtet tänavale märatsema minna).

Tubajj (/Dubai) alamate suhe võõrtöölistesse on 1:5. Võõrtöölised võetakse tööle lepinguga 1...3 aastaks. Kui leping lõpeb või on lepingujärgselt põhjus see lõpetada enne siis peab võõrtööline kogu oma koli ja perega naasma tulekukohta. Põhiliselt värvatakse kirjaoskamatuid töölisi vaestest piirkondadest, Bhaaratist (/Indiast) on neist pooled. Ja üldse on pea kõik nad mittearabi keele rääkijad. See on sihiteadlik nipp sest nii ei saa need harimatud kuidagi kohalikega lõimuda. Et need vaesed Tubajsse üldse tööle saaks peab ta vahendajale tegema võlakirja, tavaliselt 2000...3000 USD. Tubajs teenivad nad kuus 106...210 USD, keskmiselt 175 USD (12 korda vähem kui kodanikel keskmiselt). Seega läheb suurem osa esalgu vahendajale võla katteks. Vaba raha neil jätkub vaid napi sööma tarbeks. Elatakse töölislaagrites, keskmiselt 10m² toas 8 töölist. Ka korjatakse tööliste passid ära. Mingit õigust kodakondsusele võõrtöölisel pole, elamisajast sõltumata.

Kas Indrek, Tunne, Siiri jt meie pealinnast Brüsselist lubaks meil sellist korda kehtestada? Pole mõtet vastatagi.

Aga majanduslik küüditamine oleks meil täiesti seaduslik. Kui pakud Narva töötule perele Juurus, Kaius, Kõrgessaares, Ridalas vm vastu elamispinna ja töökoha(d) siis miks peaks ta seda mitte vastu võtma? Pideva pudelikorjamise ja mõne narri toetuse asemel saaks nad ju jalad alla ning tekiks võimalus elada samamoodi nagu need joobannõje estontsõ. Eelistada tuleks siis lastega peresid sest just noorem põlv lõimub, vanem vaid kindlatel tingimustel.
Paljudes külades on meil tühjaksjäänud kortereid endistest kolhoosidest ja sovhoosidest. Neid täites alaneks ka küttekulud kohalikele nina peale. Saaks külades pisutki taastada elanike arvu ning osutuks mõttekaks ka bussiliiklus.
Loomulikult võib vastu küsida kust need töökohad siis tulevad kui neid pole praegugi. Loomulikult tuleb need luua. Kasvõi midagi (meie heaolu) ohverdades. Mitte keegi ei keela valitsusel (ja riigikogul, sest tegemist on suka ja saapaga) vastu võtta selliseid määrusi ja seadusi mis teeks suurlinnas tööstuse arendamise ebamajanduslikuks. Muide, seda oleks pidanud tegema juba 90ndate alguses.
Kogu iva seisab seega ainult tahtmises. Et võimuklikk seda ei soovi, tean mina samahästi. Kuid mõttena on see omal kohal.

Stockholmis avanes sadamas järgmine pilt. Laevalt tuli maha kaks umbkeelset idanaabrit, vanemas keskeas naised. Et Sveademaal on sildid rootsikeelsed ja ladina tähtedega, ingliskeelseid silte on ülivähe, siis jõllitasid nad juhmide nägudega: gde zdes metro? (aga "saksa" T-d ja tunnelbanat nad ei seostanud), kus on bussipeatus (?????) ja kust saab osta pileteid (aga et nad laevalt receptionit üles ei leidnud oli küll nende probleem)...ja nii nad kaks õnnetukest seisid ja seisma jäidki, sest kirillitsast jäi väheks.
Küsimus on ikkagi eneseaustuses ja enesekehtestamises.
Kui eestlane ei julge "na russkom mozno?" keset tuba ja mööbeldama hakkavale venelasele öelda "eesti keeles, palun!", siis pole midagi teha. Aga lipitsemine ja maoldamine teenib vaid põlastuse. Kui vene keeles pöördutakse, siis võiks eesti keeles vastu rääkida. Vihmaussil on seljakeelik, tundub, et modernsel eestlasel pole seda ka.

14:29'le lisaks toon ühelt 2002.a teadlaste koosolekult Anto Rauka tõdemuse, et eesti keeles ei kaitsta enam väitekirju sest nn oponent kutsutakse välismaalt. See on aga vajalik sest muidu ei saa eestlase väitekiri teaduslikku sära külge.

Nii et meie teaduses on tekkinud samasugune olukord nagu kogesin ise Eesti lipu all seilanud kaubalaevadel: kui üks laevapere liige ei saanud eesti keelest aru, kehtestati laeva käibekeeleks tolle mittearusaanu keel - russi keel. Sama kehtis ka haalamisel kui üks tüürimeestest oli russikeelne, eestlasest kapten käsutas russi keeles.
Samuti oli tavaline et laevapere vahetusel mindi laevapäeviku täitmisel kohe eesti keelelt üle inglissile kui mõni tüür ei osanud eesti keelt. Vähemalt russki oli asendatud teise ametliku merekeelega - inglissiga.

Ja nii käitudes näitame oma nõrkust, allaheitlikkust, allumist ja tallatavust ning anname võimaluse uueks vägivallaks, uueks rööviks...

Nädala algul oli esimene lumi! Mõnel pool, nagu ilmateadustajail on komme ütelda. Muide ilmateateis ega -ennustusis polnud seekord lumest juttugi.

«Esimene lörts on nädala kaugusel --- Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmetel hakkas täna varahommikul Ida-Eestis sadama lörtsi --- jõuab kohale külmem õhk ja idapoolsetes maakondades võib sadada ka lörtsi, prognoosib EMHI --- loode- ja põhjatuul toob neil päevil tormiiile ja võib Ida-Eestis ka tiheda lörtsisajuga probleeme tekitada --- tõenäosus lörtsiks on suurem Ida-Eestis.»
Esimene lumi pani kilkama vaid uudise lugejaid. Veebikommentaare:
Väike-Maarjas (12.10.2010 kl 15:59) sajab ka ilusat lund praegu. --- Haa! Kl 14:10 Iisakus sajab siiamaani! --- 13:48 — lund sadas! --- Paides sajab ka lund praegu (kl 15:23) --- 14:04 — aias sadas saia...
Mida tähendab 'lörts'? — Lühidalt, 'lörts' on miski pea kõlbmatuks rikutu. Lume puhul tähendab see rikutud lumehelbeid, ja veel konkreetsemalt — lumesaju kestel sooja (jää sulamistemperatuuriga) õhukihti langedes üksteisega lõimunud (kokkusulanud) lumehelbeid (-kristalle) ehk ühe sõnaga — lobjakat. Valiku keeleteadurite lörtsiseletusi pakub EKSS-3 (lk 261-262)...
lörts, -i — annab edasi lörtsamise heli; ka lorts. Nt: Sülitab lörts ja lörts maha. Märjad kingad teevad lirts ja lörts;
— märg lumi, lobjakas (Paul Saagpaku Sünonüümi-sõnastiku lk 152 lisab 'ränts') Nt: Sajab, tuleb lörtsi. Tänavad, kõnniteed on lörtsi täis. Liitsõna: lumelörts;
— lahja vedel toit v jook, lake, lurr. Nt: "Ah, nüüd olen mina süüdi, et supp niisuke lörts ja lake?" (Hansen-Tammsaare) ... Ei see [viin] ole mõni sakste lörts, vaid puhas vabariigi valge. (Betti Alver) Liitsõna: supilörts;
— vilets, halva kvaliteediga riie vm. (Saagpakk, lk 152 — 'õhuke vilets paber v riie') Nt: Sellest lörtsist ei tasu ülikonda õmmelda. Liitsõna: riidelörts;
— vilets, kehv. Lörts riie, lörts paber.
***

lörts, -u — vähese püdela aine järsu liikumise heli; lorts. Nt: Läheb märgade ...

lörts, -u — vähese püdela aine järsu liikumise heli; lorts. Nt: Läheb märgade kingadega, nii et lörtsud käivad;
— väike kogus sellist ainet. Nt: Sülitab, nuuskab hea lörtsu.
***

lörtsine — lobjakane. Nt: Lörtsine lumi. Lörtsi(se) ilmaga on jalad ja rõivad märjad.
Kuidas jääb aga lörtsi keelega? Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut oma sünoptikute slängiga lörtsib meie keelt enamgi kui globaalne kliimamuutus esimest lund.

Lume-ja keelelörtsist koos ilmainstituudi poolametliku lörtsiseletusega saate lugeda
eestimeel.blogspot.com

Toon näited tuulehindamise kohta merel.
Käibel on pallid, m/s ja sõlmed. Pallid tähistavad tuule TUGEVUST, m/s ja sõlmed tuule KIIRUST. Kumbagi väljendatakse aga teise kaudu sest nad on omavahel seotud.
Selleks on valemid:
TM = 0,836(TP-0,5)^1,5 ja
TP = 1,127(TM^0,667)+0,5
TM - tuule kiirus m/s
TP - tuule tugevus pallides
^ - astendustähis
Kokku saame tabeli (pallid, m/s, sõlmed, ruuleastme nimetus):
0 0...0,2 0...0,5 tuuletus
1 0,3...1,5 0,6...2,9 vaikne tuul
2 1,6...3,3 3,0...6,4 kerge tuul
3 3,4...5,4 6,5...10,6 nõrk tuul
4 5,5...7,9 10,7...15,5 mõõdukas tuul
5 8,0...10,7 15,6...20,9 värske tuul
6 10,8...13,8 21,0...26,9 tugev tuul
7 13,9...17,1 27,0...33,3 vali tuul
8 17,2...20,7 33,4...40,2 vinge tuul
9 20,8...24,4 40,3...47,5 torm
10 24,5...28,4 47,6...55,2 tugev torm
11 28,5...32,6 55,3...63,3 maru
12 32,7... 63,4... raju

Käisin ka sellel soovitatud eestimeele lehel. Aga aru ei saanud mis siis selliseid valanguid põhjustas. Kas segadus oli lume või veega et üks on jäätunud vesi ja teine sulanud lumi? Või oli tule all lörts mis sisult on märg lumi (või kuiv vesi?)?.
Ja kui vihm, lörts ja lumi on täisväärtuslikud maakeele sõnad siis mis on viltu keelelörtsiga? Miks see äkki halvustava varjundi on saanud?

Pea pole oma teha. Kui ei saanud, siis ei saanud.

Lumesadu nimetati lörtsiks.
Väljas sadas lund. Aga selle kohta öeldi lörts.
Lumi ja lobjakas ei ole samatähenduslikud sõnad.
Ja keele lörtsimine tähendabki keelelörtsi ehk rikutud keelt.

Et sadu ennast ei saa lörtsiks nimetada, saan aru küll. Et aga sadav lumi ei tohi märg olla seda kuulen küll esimest korda. Ja kui rahvakeeles (vähemalt idaEestis) kutsutakse märga lund lörtsiks siis miks ei või just nimelt lörtsi sadada?
Tee see puupeale(/mulle) selgeks.

Nagu rahva poolt rahvakeeles antud kommentaaridest selle teate man nähtub: sadas lund. Sadas maha esimene lumi.

Ju siis see esimene lumi ja lumesadu nii vesine (vihmasegune)polnud, et seda lörtsiks nimetada.

Tule taevas appi! Kas tõesti igal pool Irboskast Ristnani ja Komarovkast Sõrveni sajab alati ühtmoodi kas ainult lund, ainult lörtsi või ainult vihma? Huvitaval kombel on meil vahel idas 20° külmem kui läänes, kas see on loodusseaduste vastane?
Ja miks ei või esimene lumi olla just lörts? Tuleb ju ta valdavalt alla kas hilissuvel või varasügisel (mihkli- ja viinakuus) kui ilmad pole meil sugugi talvised. KaguEestis nägin (päevikus 12.10. kui lörts) samuti lumeräitsakaid kuid maapind valgeks küll ei läinud. Pealegi langesid need räitsakad helbekestest erinevalt üsna kiiresti maha, järelikult oli neis ka piisavalt vett.
Et kohati tõesti ka tõeline lumi maha tuli, nägin ma telekast ning ma ei vaidlusta seda nähtust ei ilmataadile ega ilmajaamale.

Enn Oja, kõik eestimeelsed inimesed, riikluse ja vabaduse, oma maa eest võidelnud, langenud, on juba naeruväärsed, idioodid ja tolad, marginaalid, äärealadele tõrjutud ja hääbumisele ning unustusse määratud. Ärge nähke meie tolastamisega enam vaeva!

Kuhu jäi siis sisuline vastus või selgitus? Või otsustab mingi keskkomitee Brüsselis et edaspidi peab igas liiduvabariigis piirist piirini olema võrdselt soe või külm?
Vahets oleks arukas sõna LÖRTS üldse keelest välja? Mis siis et kuskil det slaskar, det sludder, es schlackert või esineb mizore? Või peame üle minema puudulikele tüüpidele hjonobrohho, ütsjasüe (/yujiaxue) ja mokrõj sneg?

Kas pole see eestimeele ajuvaba jura kena näide meie harimatust tähenärimisest ja enesekesksusest et muu mailm on minu kartulikuhja kõrval 0?

Klaver hakkab vist vanaks jääma, kiirel toksimisel jääb mõni märk välja mõned lähevad vahetusse.

Kuna omariiklus on ajuvaba jura, ju siis on ka eestimeeles kirjutatu ajuvaba jura.
Lumi on lumi ja lörts on lörts. Te võite ju lund lörtsiks nimetada, ega olemus sellest ei muutu. Esimene lumi ei ole lörts.
Ma ei peaks hr. Kaljulaidu harimatuks inimeseks. Tal jagub haridust ja haritust ja ta ei ole teiesugune näruselt madal. Enesekeskne tähenärija olete tegelikult teie ja siht on ka selge. On vaja võtta tõsiseltvõetavus ja nii kaua norite kuni selle saavutate. Kuradi märtsikommunist!

It is snowing. Det snöar. idjot sneg, sataa lunta, etc. väljendid on ka olemas.

Margitist võib saada väga meeldiv vestluskaaslane. Kui vaja aega surnuks lüüa.

Ehk lepiks nii kokku et esimene lumi on lumi ja esimene lörts on lörts. Ja mitte lumi. Kui kellelgi Kaljulaiul sadaski lund siis ei saa ta mulle ette kirjutada et mul sadas lörtsi asemel samuti lund.

Aja surnuks löömiseks minuga küll vestelda vaja pole. Mul selleks aeg liiga kallilt käes, et end lasta aja surnuks löömiseks ära kasutada ja teie mulle liiga odav, et oma aega kulutada ja raisata.

Ilmateate juures kirjutas rahvas erinevatest kantidest, Paidest Värskani, et sadas lund. Nii et lund ei sadanud kellegil Kaljulaiul. Ja kui teil sadas lörtsi või on vaja lumi igal juhul lörtsiks väänata, käänata ja pöörata, siis laske käia. Eestis on jah erinevates piirkondades samal ajal erinev ilm.
Ma ei saa aru, mida te ajuvabalt tõmblete ja totralt ning mõnitavalt kirve kohta otsite, kuhu kirvest sättida?

Vice versa: Kui kellegil Ojal sadas lörtsi, siis ei saa ta kellegile Kaljulaiule ette kirjutada, et lume asemel sadas lörtsi. Kui Kaljulaiul sadas lund.

Tuletan meelde et (sõja)kirvest ei tõmmanud välja mitte mina.

Välisministeerium teatas, et erinevalt Eesti meediast väidetust, ei soovita ÜRO Eestis rakendada teist riigikeelt.

"Erinevalt tänases meedias ilmunud tõlgendustest ei soovita sõltumatutest ekspertidest koosnev komitee kehtestada teist riigikeelt ega teist ametlikku keelt eesti keele kõrval, soovitus on kaaluda avalike teenuste pakkumist kahes keeles ka mujal, kui neis piirkondades, kus pooled püsielanikud on rahvusvähemusse kuuluvad isikud," seisis ministeeriumi teates.

"Juhime tähelepanu, et Eesti reaalne situatsioon on selline juba täna. Praegune keeleseadus ei keela riigi ja kohalikel omavalitsustel vastu võtta võõrkeelseid dokumente ega suhelda isikutega suuliselt muus, kui eesti keeles (keeleseaduse § 8) ning seda praktikas tehaksegi," rõhutas ministeerium.

Välisministeeriumi teatel oli ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee hinnang Eesti integratsioonipoliitikale kiitev ja tõi sealjuures positiivselt esile nii Eesti lõimumiskavasid, rahvusvähemustega konsulteerimise mehhanisme kui kultuurilise mitmekesisuse tunnustamist hariduses.

Vähemalt ei pea eestlased kuulama jõledat möla süüdistatuna diskrimineerimises, ahistamises, natsismis, võõravihas, rassismis ja pagan teab veel milles.

Pisut komast.
Miks on lauses "ma tean, et ta tuleb" koma? Tean et kõne ja kiri on kaks eri asja ent mida ta juurde annab? Tavalises kõnes me räägime ju "ma tean et ta tuleb". Vaid kokutaja teeb seal vahe sisse.
Kas tõesti keelekorraldajate iga lollust peab järele ahvima?

See on keeletunnetuslik teema ja meie arusaam ei hakka iial kattuma. Minu jaoks on seal koma seetõttu, et eristab kaht rõhulist lauseosa - sisemisi plokke "maTEAN" ja "ettaTULEB". Kirjavahemärgid on kirjanikul olulised stiili edastamise vahendid, nagu maalijal pintslitõmmete laad. Nad ei pea olema esitatud pealetükkivalt, isegi mitte silmahakkavalt, kuid nad mõjuvad. Stilisti eristab teistest sageli just kirjavahemärkide kasutamise eripärasus.

Saan komast aru siis kui kirjanik soovib edastada mingit katkendlikku või aeglast mõtlemist, muidugi ka teisi märke kasutades. Eelmises lauses kasutasin koma sest jutt oli kahest erinevast mõttest, ainult KUI kui tingimuse ees ei pea alati koma olema. Muidu tuleks ette kirjutada väljend "siis, kui". Milleks?

Kirjavahemärk on kirjaniku oluline töövahend, teiste kirjakirjutajate jaoks on see aga ehk isegi koormav valdkond; millest nad ei pruugi elus hakkamasaamiseks teadagi... kui neil ei tule just panustada mõtte edastamise selgusesse - kus mõnigi kord on kirjavahemärgid suureks abiks!

nagu plakatitegijal ei pea olema Rembrandti värvinüansside tunnetust ega klaveriklimberdajal sõrme sees vetruvust

Kui hakata sõnu õppima, pole sakslasel põhjust nuriseda. Nimelt on eesti keelde sajandite jooksul kogunenud üllatavalt palju saksa laensõnu. On tore ja innustav neid sõnu järgemööda avastada. Näib, nagu tahaks keel nende sõnade kaudu öelda: „Õpi mind!“

Niisiis: saksa „Reise“ on eesti „reis“, „Apotheke“ on „apteek“ ja „Treppe“ on „trepp“. Kui sõna algab saksa keeles häälikuga „sch“ („š“), kaob see eesti keeles lihtsalt ära, sest eestlasele ei meeldi susistada. Eesti „tund“ on saksa „Stunde“, „tuba“ on „Zimmer“ ning „pekk“ on „Speck“. Ning saksakeelne „Schlossplatz“ muutub eesti keeles „Lossi platsiks“.

Ka ei leidu eesti tähestikus „z“ tähte. Lähemalt vaadates osutubki ta tegelikult üleliigseks, mille tõestuseks on järgmised sõnad: „politsei“ („Polizei“), „residents“ („Residenz“) ja „vürts“ („Gewürz“). Kes sõnas „vürts“ lisaks ka „ge“ alla neelas, seda ma ei tea.

Sel viisil kokkuhoitud tähed jätavad aga ruumi rohketele „öö-dele“ ja „aa-dele“, nagu sõnades: „mööbel“, „daatum“ ja „fotoaparaat“. Kui sa seejuures üritad veel moodustada frangi murde kombel keeletipu „r“-i ning hääldad „p-d“ ja t-d“ veidi pehmemalt, tead keelest juba nii mõndagi. „Pilt“ („Bild“), „tekk“ („Decke“) ning „prillid“ („Brille“), kas pole?

Kui räägin mõnele eestlasele, et mind ajavad sellised sõnad muigama, ei saa ta sellest aru. „Mis mõttes naljakas? Sõnu kirjutatakse lihtsalt nii, nagu neid hääldatakse.“ See on tõsi. Ja ometi tuletavad nad mulle aeg-ajalt meelde kuueaastaste laste püüdeid kirjutama õppida. Ning see on pigem „reekel“.

Sarah Jana Portner

Väliselt võib selline mulje küll jääda, keelt ja ta ajalugu uurides jääb nii lihtsast ettekujutusest vähä järäle.
Otse oleme võõraid sõnu ülevõtt põhiliselt kermaani ja slaavi keelte kaudu, nende kaudu ka kaugemaid. Alussõnadeks on siiski old latiina ja elleeni sõnatüved mis oma lihtsama ülesehituse tõttu sageli langevad maakeelega enam kokku kui vahenduskeeltest ülevõetud.
Maakeelt ei kirjutata sugugi äälduspärases kirjaviisis, umbes kolmandik ei vasta ääldusele. Nt eelmiseski lauses vastab ääldusele ainult 2 sõna ('sugugi' ja 'kirjaviisis', sedagi kui ette kokkuleppi et [k] vasteks on g ja [kk] vasteks k). Meie puudulik kirjaviis ei kajasta tooni, peenendust, rõhku, äälikute kestust, mõne ääliku ääldamatust, kohati kasutame täiästi liigseid märke.
99% arvustajatest ei suuda eristada kirjaviisi keelest, sellepärast on iga katse äälduspärasemalt kirjutada ette surmamõistetud ning sind liigitatakse keele solkijate sekka. Samas just need arvustajad ja liigitajad ise asendavad püüdlikult omasõnad võõrsõnadega ning räägivad ja kirjutavad solkkeelt mis vaid osalt ning nende kiuste langeb ühte maakeelega. Põhjus on arimatuses ja suhtumises. Kahjuks maakeele solkimine üha süveneb sest ka õpikud ja õpetajad aitavad sellele takka.
Toodud sõnanäidätest lisan vaid öhe vaste: 'tuba' pole mitte ainult 'tsimma' (Zimmer) vaid ka 'štuube' (Stube), viimasest ka see laen.

Tore, kui eurooplased eesti keelest mõned tuttavad sõnad üles leiavad, millest aru saavad. Muidu ei saadavat ju eesti keelest aru.
Mul on alati äratundmisrõõm kui soome keelt kuulen.
Eks iga vallutaja ole ka keelde oma jälje jätnud. Ka rootslased (sõna trööstima, nt.)
Kadakasakslus on naljakas ja samuti võsainglus aga sellised eestlased paraku on.
Kõige viljakam oma sõnade taidur oli teatavasti Johannes Aavik.
Soomlased kasutavad toa tähenduses sõna huone. Meil on sõna hoone tähendus teisenenud.
Näiteks rehehoone on mõttetu ütelda, sest meie oma sõna rehi tähendas tervet rehetare.
Samuti on soome keeles sõna talo tähenduses maja, meil on sõnal talu laiem tähendus.
Kuid talous on soome keeles majandus.
Arhailist eesti keelt kuulete kui õnnestub kuulda ehtsat võro keelt. See on sarnane Hämelaste keelele, aga seal elasid kunagi soome eestlased ehk tavestid.
Me ole rajamaa rahvas. (Kasutan seda sõna piiri tähenduses). See väljendub ka keeles.

Meri on tyyny-meri on tüüne
maanviljely - maaviljelus. Nt. viljakas maa tähendab ka rikast, jõukast maad.
Soome jyvä on eesti iva ehk viljatera (eriti selle ülemine terav odajas ots) jne.
pelto -põld (vanast sõnast, mis tähendas küla, pala, pald, balve (Valgatabalve, linnanimi Põlva jne, priinimi Truupõld) aga põllu tähenduses on ka sõna väli. Rukkiväli, kesaväli.
Ni viha vana tähendus on haljas, roheline. Ka mürk. Viht - vanaeesti tugi, kaitse, vari turve.
Kui saunas vihtlete, siis mõelge selle sõna tähendusele. Leil tähendas aurustunud hinge.
soome ottelu - eesti vootele, tähenduses võitleja, tapleja, kuid sellest ka sõna nt. "võtlik, ettevõtlik, agar".
Ja murretest - kui joote (lüpsi)sooja piima ehk on soe piim, siis te ju ei mõtle, et joote hundi piima. Hunt = susi (käändub soe, sutt), võsavillem, kriimsilm, hallivatimees.
Ja nt. pööripäeva kohta võin ma öelda ka päevapöörus. Päike tuleb sõnast päevakera (päikene on päevaratas)

Soome päivä on eesti päev, ugandlased ja sakalased kõnelevad ka päiv. Päev tõusis, päev läks looja.
Ruis võrdub rukis, aga murdes öeldakse ka rüga ja röaväli.
taivas on taevas.
Koivu=kõiv=kask. jne.
Kuid läksin raas(d)ikusse = läksin kaasikusse. (Murded tulevad mängu)
Koti = kodu (vanast eesti sõnast, koda, kotus)
Kõrvemaalt pole mõtet otsida kõrbe ega kõrbi hobeseid, küll aga on seal suured sügavad laaned.
Lõuna-Eestis koeri põle, om penid.
Õunapuid ei kasva, om uibopuud ja saab ubinaid.
Om kõivud, remmelgad, pettäid (pedajad, pedakad), lõhmused, niinepuud jne.
Vaarikaid ei saa, aga vabarnaid küll.
Lõoke ei lenda, aga lõivud küll.
Linde ei ole, aga tsirgud om.

Maakeel on väga sõnarikas, värvikas ja nüansikas ja palju keerulisem kui pealtnäha paistab ning palju sügavam ja vahvam.

Ja sks.k tag = rootsi dag = ingl. k. day.

ladina dinus, gooti teins, leedu dena, vana-prantsuse deinan, veeda dina, vene denj, eesti täna

Võrokeel POLE maakeel ega selle murre ega vastupidi, tegemist on 2 iseseisva keelega.

Soome k. on väga huvitav sõna luonto ehk meie loond, loona. See on muistne sõna, mille kohta meie ütleme praegu loodus. Loond tähendab laiemalt meid ümbritsevat keskkonda.
Armastusega loonast = armastusega loodusest. Esivanemad elasid kooskõlas loonaga ehk harmoonias maa ja taeva vägedega.
Vägi on ka huvitav sõna. tähendades nii rammu, kui ka rahvastikku. Soome k. väestö., vadja väci
Eesti maavägi tähendab sõjaväge.