Sõltumatu Infokeskus

Marginaalsuses on nad ise süüdi, kui lubavad veebis lugeda vaid kuni 2005 ilmunud artikleid, mitte uuemaid.

Vormiliselt ää ettevõtmine aga sisuliselt üliväikäse kasu teguriga.
Oma keeles kasutatav keel on üle taluvuse SOLKkeel sest isegi olemasolevate levind omakeelsete sõnadeasemel eelistatakse võõrsõnu. Mitte ei saa toimetajad lahti kinnistund väärarusaamast et omas keeles kirjutamine ja rääkimine pole aritud inimese tunnus.
Oma keele eesotsas on samad keeleametnikud kes korraldavad mejje käibäkeelt. Kui aga korraldajad on võimalikult vastu igale muutusele sis millise väärtusega tulemus saab olla? Meenutan et nt julgetakkse:juletakkse, kõneleda:kõnelda, [päjkä]:[p'äjkkä], väiksä:väikäse, töötada:töödata, audun:aun, kodunt:kodust, õlu:õlle, peal:pääl jmt kasutamisõiguseüle on vajjeldud aasta kümneid, ikka püjjab üks pääläsuruda üht ja teine teist, et ka mõlemad võiks olemasolla sellele jõutakse alles kurat teab millal.
Viha on keelekorraldajatel ka rahvasõnadevastu. Ei sobi mobla, pastakas, telekas vmt, ikka peab "kirjakeeles" valitsema kõnekeeleväline totrus.
Ültse ei räägi ma kirjaviisist, juba solktähtädega eputamine ajab südame pahaks.
Et meil keelekirjutised pole nõutud, on teada minevikustki. ENSV-s vedelesid aastaid riiulitel keeleraamatud ehki neid oli trükitud 1000-2000, samalajal osteti sopakate 40000 mõne päävaga ära. Juhtusin ise kord raamatukogusolema kui arutatti ruumipuudusetõttu mida äravisata. Ega vist keegi imestagi et nimekirjas 1. kohal olid köidetud aastakäigud Keelt ja kirjandust.

See on alaväärsuse ja alavääristamise tagajärg, aga kuskilt tuleb alustada. Tegelikult on see ajakiri (häda)vajalik paljudel erialadel, filoloogia tudengitest alates...
Eesti keele eksamiks valmistuvad vene gümnasistid on selle eest väga tänulikud, õpetajatest ma ei räägigi.
Kui sihtgrupid selle üles leiavad, siis on see avalikkuses marginaliseeritud ja tegelikkuses mitte....
Muide, see on normaalne, et on üleval ajakirja sisukord (kuni kevadnumbrini 2011) ning huvilised saavad vajadusel ajakirja tellida või osta. Töö maksab...ja keeleteadlased ei pea altruismist elatuma....
ja emakeel on kallis.

Tegu on Teaduste Akadeemia juurde kuuluva seltsi väljaandega, millel võimalik saada riiklikke ja projektitoetusi, ja kuna keel on rahva ühisvara, siis on kohatu peita artikleid, mis on värskemad kui 2005. Eriti kui tahta, et ajakirjas olevate õpetuste järgi ka käiakse. Kui tuua keel turule ja kavatseda selle pealt teenida, samas turu nõudmist ei ole, siis a) paraku ei suuda teenida, b) toode marginaliseerub. Kõik müügiks on Emakeele Seltsi puhul imelik põhimõte. Minu arvates on see ka keeleteadlaste töö suhtes ebaõiglane.

Mina pole samuti arusaand miks rahvapoolt juba kinnimakstud asju tuleb pärast veelkord osta. Saan aru kui Margit oma kulu ja kirjadega laseb välja paksu 'Maasikas mu rikkakstegi' aga kui kõik maksab nagunii kinni maksumaksja sis tasuta veebi ja lugegu kes tahab.
Keel ja kirjandus nõnna ongi.
Igasugused sopaajakirjad aga teenivad lollidearvel raha ise ja neil on nii ka õigus raha nõuda.

See on kilulinna mentaliteet, mis aitab rikastuda. Näiteks "ebanormaalse" Tartu ajakiri Mäetagused (3 numbrit aastas) on netis üleval http://www.folklore.ee/tagused/mtksisu.htm

See on ehe kadedus, mis siit välja paistab ja mis on põhjustanud sopaloomise. "Kirjanikust" B-kategooria a-sotsiaal, kes samuti elatub abirahadest, stiepndiumidest ja honoraridest vigiseb, et kuradi hää ajakiri on, loeks edasi, aga raisad, küsivad raha. Miks te maksumaksja raha eest ei tee....? Tead, see sinu ajakiri Mäetagused on ka hea, aga avalikkuses sama olematu ehk tundmatu. Seal võivad olla ülihead artiklid, mis siis? Rahvas ei tea selle ajakirja olemasolustki...
Väga tore on suruda väikesteks nishshiväljaanneteks, kontrollitud kanalitesse, sest maksumaksja raha ja projektiraha eest ajakirja tegemine tähendab üht - sõltuvust. Raha saamine pole kindel, autorid tahavad honorari, turundust tuleb siiski teha, sest Mäetagused võib ju netis rippuda. Keegi paraku ei tea lugeda. Seis sama. Ehk lõpuks sureb või suretatakse asi välja, see ongi marginaliseerimise eesmärk. Süüdistada keeleteadlasi raha teenimises, on sügavalt haige mõtteviis.
Kultuur ja Elu taotles kulkalt 5 aastat raha, et maksta tippautoritele honorare. Me saime soovituskirju väga väärikatelt inimestelt, Ed. Väärilt, Jüri Kuuskemaalt, Jaan Tammelt, Andres Söödilt ...kellelt veel oleks pidanud Eestis küsima? Tulemus null. Mõttetu. See viimane vastus oli sisult nii absurdne, et ma isegi ei mäleta. Me tegime ka nn. misjonitööd, isetult, entusiasmist...ööd ja päevad, nädalavahetused...hingega.
Ed. Väärile maksin ma oma honorari (kogu honorari, sandisendid, mis ma kvartalis toimetaja ja oma artiklite eest sain (aga neile eelnes arhiivitöö, raamatukogutöö, inimestega suhtlemine, sõidud, tihti öösiti kirjutamine, sest minu panus oli 50-60 lk. ulatuses) ja rohkem kui kord...et teda autorina ajakirja saada!!!
Olen ka fotode honorare ise kinni maksnud.

Miks ma pean seda ostma?
Ei pea kui ei raatsi, aga ära eelda, et sa seda tasuta veebis loed....
Töö eest on igal inimesel õigus raha nõuda, mis ei tähenda, et emakeel läheb müügiks või selle pealt teenitakse.
Ja et kindlustada ajakirja ilmu...

Ja et kindlustada ajakirja ilmumine, tuleb küsida lugejatelt raha.
"Keelekaitsja" maksab ka. Kui lugeda tahad. Sest ilmselt saadavad toetusrahad kõiki kulutusi ei kata.
Sõltumatute ajakirjade vastu on miskipärast nii suur raev...et kui sortsid märatsevad, siis järelikult ollakse õigel teel...

V. Ansko toimetatud "Memento" ajaleht lõpetas, sest kulkalt toetust ei saadud. Saavutati siht. Leht ei ilmunud, sest memntolastel oli sama suhtumine. Miks ma pean maksma?
Laagriluule sari Anamneesia jäi samal põhjusel pooleli....kannatajaks on eesti kultuur ja ajalugu. Valmis käsikirjad (rohujuuretasandist R. Kaugveri ja Rein Sepani)seisavad aastaid raha puudusel. Inimesed juba hauas ja kui nad ise kinni ei maksa, siis raamatuid ei tule.
Nii et jutuga, aga neil on võimalik taotleda toetusrahasid....mine õige sinna kus pipar kasvab.

Anskol seisab Võssotski luulekogu 20 aastat raha ootel. Ta nimelt tõlkis fännina Võssotski luuletused eesti keelde...

See pärimuskultuuri ajakirja Mäetaguste vilgutamine on eht nõukogulik võte, näitamiseks, et aga on ja ilmub ju....
veebis loetav...
NALJANUMBER!

Loomulik, kilulinna inimene peabki tundma ja söakam ka väljendab meelepaha, et Mäetaguste või ka SI lugemise eest pole küsitud raha, näiteks päevapiletit. On ju selge, et seetõttu tuleb lugemiseks samas virtuaalruumis koos olla täiesti ebaväärika seltskonnaga. Nurgist voolab kohale isegi haisvat sovetlikku kõntsa, kellel raha polegi. Kommunistid teevad, kommunistid loevad. Selles vilgutamises pole mitte mingit austust inimesest lugeja suhtes. Viimane aeg on muuta kogu Eesti elamisväärseks, mitte ainult kilulinn. Määrata mujalgi oma keelele väärikas rahaline künnis, alanduse vastane maks.

Mitte keegi ei ole keelele künnist määranud. Mait on sõge. Ta peaks teadma, et iga ajakirja raudvara on TELLIJA, mitte juhulugeja....
K&E tellijate arv tõusis alla tuhande või tuhande piirest ligi 4000-ni, lugejaskond oli suurem.
Kui suur on avalikkuses olematu "Mäetaguste" TELLIJATE arv?
Teete sisuliselt tühja tööd, aga ajakiri ilmub.
Ja kuidas "Mäetagused" avalikkusesse jõuaksid, et inimesed seda lugeda TEAKSID?
nt. Akadeemia tuleb ka osta. Seal ilmub juba aasta algusest ülihuvitav sari: Teateid olukorra kohta Eestis 1943 - 1945.
Tuna on veebis loetav (vanad numbrid), aga see on just riigi rahadest sõltuvaks tehtud (sisu ei ole vaba, silm on peal). Kuid usun, et selle ajakirja pealkirja nägid paljud PM lugejad esmakordselt seoses Tannbergi artikliga teemal H. Kruusi ENSV "diplomaadi" karjääri lõpust....
Tagasihoidlikkus ja väiksus pole alati voorus....
Mäetagused on hea ajakiri, seda loevad eriala inimesed ja asjasthuvitatute ringkond, kuid laiem avalikkus pole midagi kuulnud. Lugejaskonna nimel tuleb tööd teha. Mitte riputada veebi ja jääda vaikelus lugejaid ootama....
riigi raha eest või mitte, aga küsimus pole selles.

Mulle kui eemaloliale näib et omavahel ristub 2 paari suhtumisi.
Öhed kirjutavad rahaeest, teised paljast uvist asjavastu. Teise paari moodustab rahasaamine ise, öhed saavad seda, teised mitte.
1) + - : teeb uvist, raha ei saa
2) + + : teeb uvist, saab lisaks raha
3) - + : teeb kutsest, saab raha
4) - - : teeb kutsest, raha ei saa

Kes nüd neist neljast on rahul ja kes mitte?
1) on rahul sest raha ta ei taotlegi, uvi saab rahuldatud;
2) on rahul sest lisaks uviväljändamisele topitakkse vel tasku raha täis;
3) on rahul sest saab tehtueest raha nagu tahi;
4) pole rahul sest eesmärk on raha aga töötab tühja, rahamõttes.
Seega on 4-st juhust 3 rahul ning alati on rahul see kes teeb midagi oma uvist, rahale mõtlematta. Ehk: rahas ei peitu ÕNN!

Loomulikult Enn Oja, "õnn ei peitu rahas, vaid summa suuruses", on üks vene klassikast pärit ütlus.