Iseseisvuslaste ümarlaual analüüsiti valimiskampaania võimalikkust Trüki E-mail
26. aprill 2010

SI-118

Ümarlaua diskussiooni aluseks oli Vabaduspartei-PK poolt esitatud põhjalik analüüs, mis käsitles kampaania korraldamise poliitilisi tingimusi ja ka konkreeseid tahke. Enamik kohalolijaid pooldas osalemist valimiskampaanias ning põhiline osa neist eelistas iseseisvuslaste ja rahvuslaste ühisnimekirja moodustamist. Mõned pooldasid pigem kogu kartelliväliste jõudude ühisnimekirja, mis seoses erakonna Eestimaa Kristlikud Demokraadid kindla minekuga valimistele teeb paratamatuks nendega liitumise. Rohkem pooldajaid oli ideel valimisi trotsida ja selle asemel järsult suurendada ühiskonnas järjepideva Eesti Vabariigi elementide osakaalu. Variandid otsustati läbi arutada järgmisel ümarlaual.

Avaldame Vabaduspartei-PK kampaania-analüüsi:

Tänane ümarlaud sai teoks arvatavasti tänu sellele, et mullu novembris jõudis vastupanuliikumise ERSP käivitaja Tiit Madisson järeldusele, et pole mõtet rajada viie kartellivälise rahvusliku partei kõrvale kuuendat, vaid jätta ERSP vabaks liikumiseks ning poliitiline tiib las ühineb parem mõne juba olemasoleva erakonnaga ja aitab sellel uut elu sisse puhuda. See oleks ka sümboolne samm rahvuslaste suurema ühtekuuluvuse poole. Nõnda toimuski. Liikmeskonna poolest üsna palju uuenenud erakond Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu on moodustanud kampaaniatoimkonna, kuhu kuulub esimees Rein Koch, mitmed juhatuse liikmed ja ka ERSP ühenduse esindajad. Erakond on selgelt väljendanud oma tahet aktiivselt osaleda iseseisvuslaste ja rahvuslaste valimiskampaanias. Seda tasub rõhutada, kuna sellise reaalse tahte väljendamine on väga haruldane.

Viimati olid rahvuslased valimistel aktiivsed 15 aastat tagasi
1995. aasta valimistele mindi lausa kümnekonna nimekirjaga, mis kas hävisid või Toompeale pääsedes mugandusid (ERSP sulas valimistega seoses Isamaasse, Parempoolsed aga muutusid pikapeale oma nimevastandiks sotsideks). Edaspidi on rahvuslaste ainsaks aktiivsuseks olnud 2003. aasta iseseisvuskampaania, tollal selgus, et suurerakondade soovitustele ja riiklikule ajupesule vastupidiselt hääletas 33,2% valijaist.
Kui arvesse võtta ka kartelliväliste kristlaste erakonda, siis nemad ilmutasid 2007. aastal eeskujulikku poliitilist tahet, panid välja täisnimekirja ja tegid korrektse valimiskampaania. Nende võimalus oli analoogiline rohelistega, mõlemad said tänu täisnimekirjale täiel määral osa riigipoolsest valimisreklaami paketist, näiteks olid koos parlamendierakondadega võrdväärselt valimisstuudiotes. Aga rahvas eelistas rohelisi, kellest nüüd on saanud kartelli lahutamatu osa, mille häältega hoiti üleval Toompea vähemusvalitsust.
Valimistele mineku tahte väljendamine on seotud väga suure vastutuse võtmisega, mida rahvuslikel erakondadel ei ole kombeks teha. Tegutsemist asendab tavaliselt hädine vabandus, et rahvas on ajupestud ja meid ei armasta. Siin on ka objektiivseid põhjuseid. Me ei saa vaadata mööda Eesti poliitilise kultuuri eripärast, mis ei väärtusta võrdseid õigusi.
Teatavasti saavad parlamendierakonnad (ka hetkel väljasurevad Rohelised ja Rahvaliit) miljonites kroonides riiklikku toetust, mille abil oma kampaaniat läbi viia.
Sellest üksi neile eduks veel ei piisa – tarvis on ka alternatiivsed kandidaadid eemal hoida. Seetõttu nõuab valimisseadus sedagi, et iga kandidaat peab maksma kautsjonit. Kuivõrd üksikkandidaat üldjuhul läbi ei lähe, ent poolikud nimekirjad oma seisukohti valimissaadetesse tutvustama ei pääse (2007. aasta kogemus), tuleb seljad kokku pannud poliitkartelliga konkureerimiseks riigile maksta 125 inimest x 8700 krooni "piletiraha".
Peale selle peavad kandidaadid veel ka valimiskampaaniat tegema, milleks kulub palju-palju raha, mistõttu sõltumatul jõul on heatahtlike toetajateta enamvähem vaid teoorias võimalik osaleda valimistel. See on Toompea kartelli poolt varjatud, ent sihipärane parlamendivälise opositsooni allasurumine. Riiklikult soositakse "hääletut alistumist".
Kampaania maksumusest: vaja on umbes 3 miljonit krooni kampaania eelarveks, et tekiks mingigi võimalus muutuda Toompea erakondade võrdväärseks konkurendiks. Ja ka siis tuleb arvestada sellega, et neil on tänu riiklikule finantseerimisele kasutada palju suurem summa.
Ent asjale võib vaadata ka teisiti, et just abitus ja võimetus on pestud ajudega seisukoht. 2003. aasta euroreferendumi puhul kasutasid eurovastased kõigi peale kokku 1 miljon krooni, aga europooldajad ametlikult 80 miljonit, tegelikult – varjatult – veel hulga rohkem. Kui rahaline vahe oli 1:80 või rohkem, siis häälte vahekord 1:2 andis kogemuse, et tegu on niššiga, mida ei saa osta ka väga suure rahaga üles.
Muide, seda saab vastupidi teha äärmiselt odavalt: kindlasti paljud olid just tollased eurovastased, kes hääletasid rahatut kampaaniat teinud eurootik Indrek Tarandi poolt. Seega ei ole rahaline võidujooks põhiprobleem. Me ei pea kulutama valimistele 100 miljonit krooni, nagu paigutab kampaaniasse Toompea kartell, et saada tagasi valitud. Tarvis on vaid 3 miljonit kokku saada, ja see ei ole võimatu summa, dollarites on see 300 tuhat, eurodes 200 tuhat, naelades ja lattides 150 tuhat.

Miks mitte üks, vaid kolm miljonit krooni?
Euroreferendumi puhul ei tulnud maksta riigile kautsjonit, see aga on 125-liikmelise täisnimekirja korral üle 1 mijoni krooni. Samuti on kampaania aeg poole pikem, tookord alustati aprillis ja lõppes septembris, kui praegu alustada mais-juunis, siis lõpeb see alles uue aasta märtsis. Ka hinnad on vahepealse majanduse ülekuumenemise käigus tõusnud. Nii võibki oletada, et 3 miljonit on piir, millest alates tekib konkurentsivõime. See summa tuleb kuidagi kokku saada ja siis peaks olema ka valijaskond tagatud, kuna väga paljud inimesed ei ole kartelli poolt kuigi kergesti ülesostetavad.
Parim oleks, kui rahvuslaste ja iseseisvuslaste tavaline pealtvaatamine asendub ühtse valimisnimekirjaga, ja kindlasti peab see olema täisarvuline nimekiri, et üldse tekiks eduvõimalus. Alates 1995. aastast pole ükski poolik nimekiri künnist ületanud.
Kindlasti lähevad seegikord omaette nimekirjaga valimistele kristlikud demokraadid. Tänu eelmiste valimiste aktiivsele kampaaniale teavad nad oma elektoraadi suurust: see oli 1,7% valijaist. Seetõttu võib arvata, et veel suurema kampaania korral saab kristlikule punktile rõhuv kartelliväline erakond 2-3% häältest, jäädes alla künnise. Künnise ületamiseks tuleb neil napsata ära oluline hulk IRL-i häältest. Umbes nii, et IRL on ebaaus ja korruptsioonist roojane, aga nemad ütlevad irlanderite valijatele: samasugune on võimalik olla ka ausalt! Teine võimalus on võtta ära osa rahvuslike ringkondade ripakil seisvatest häältest.
Nimekirja puhul on võimalikud variandid ära määratud sellega, et seda saab esitada vaid ametlikult registreeritud erakond. Libertas ja Vabariiklik Partei pole käinud ammu või mitte üldse valimistel, Iseseisvuspartei samuti kas pole osalenud või on pannud välja paar kandidaati, saades tüüpiliselt 0,2% toetust. Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu on osalenud mitmesugustes koalitsioonides. Kohalikeks valimisteks on need rühmitused ka omavahel koalitsioone moodustanud, seda ka koos kristlaste parteiga, aga seal on asi lihtsam, sest võimalik on moodustada valimisliit, mis Toompea puhul kartelli poolt selgelt keelustatud.
Aateliselt on tegu 2003. aasta protsessi jätkuga. 2003. aastal käis regulaarselt koos iseseisvuslaste ümarlaud, mis kulmineerus iseseisvuskongressiga 23. augustil 2003 Paides. Vastu kõigi parlamendiparteide nõudmisi ja totaalse ajupesuni ulatuvat kihutustööd hääletas septembrireferendumil kolmandik kodanikke vastupidi nende tahtele.
Meie eeliseks on kindla elektoraadi olemasolu, kes ei hääleta meelsasti Toompeal resideeruva erakondade kartelli poolt, tehes seda vaid parema puudumisel. Viimast tõendavad nii euroreferendum, samuti samas suurusjärgus olevad „hulkuvad” hääled, mis kord läksid erakonnale Res Publica, kord protestikandidaat Indrek Tarandile. Kartell teeb kõik endast oleneva nende häälte kanaliseerimiseks, kuid see on võimalik vaid siis, kui puudub reaalne alternatiiv.
Kuna me valimisvõitluse-aegse ajupesu tingimustes ennast nähtavaks teha ei saa, on ainus võimalus juba suvel alustada aktiivset kampaaniat. See on vajalik selleks, et saaksime enda olemasolu näidata ja teha seda enne kui kartell alustab oma valimiskampaaniat, mille massiivsusega me ei suudaks võistelda.

Veidi poliitilise maastiku jõujoontest
2003. aasta räpaka Euroopa Liitu astumise tagajärg oli see, et 1992. aasta ENSV-järglane põhiseadus, mida me eurovastastena nii kõvasti kaitsesime, sest tegu siiski iseseisva riigiga, ja iseseisvus on esmane, selle juriidiline vorm abivahend – kaotas oma mõtte ja kehtivuse. Seda rikuti juba aprillis 2003, kui Kreekas Akropolise mäe jalamil andsid president Rüütel ja välisminister Ojuland allkirja Eesti astumisele Euroopa Liitu. Nad tegid seda koos teiste riikidega, kuid kui teistel põhiseadus seda võimaldas, siis Eestil paraku mitte. Suur Euroopa Liit aga ei teinud Eesti pärast erikorraldusi, ja nii nad siis tapsidki 1992. aasta põhiseaduse. Haldusaktina toimib see paber teatud piirides, nagu ka meie erakonna liikme Oleg Burovi järelepärimise peale teatas Toompea parlamendisaadik Igor Gräzin: “Eesti Vabariigi põhiseadus on eeskätt ajalooline dokument pärast seda, kui Eesti Vabariik lakkas olemast suveräänse riigina. Seda dokumenti arvestatakse, aga vaid jõudumööda ja seal, kus tal on veel mõtet.”
Ehkki meie haldusvõimu alusakti, 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik, puudub alates 1995. aastast, mil likvideeriti ERSP, Eesti iseseisvust toetavatel rahvuslastel parlamendis oma esindus. Üks esimesi valesamme, mis vastse riikluse kummuli keeras, võis olla see, et habrastel jalgadel püsiv Isamaa valitsus, mis rajas Kaitsepolitsei, pani viimase hävitama kaht poliitilist segmenti: kolonistid ja rahvuslased.
Esimese seetõttu, et tegu ohuga riiklusele, ja tõesti pole kolonistid saanud iial sel kombel jalgu alla nagu nende prosent ühiskonnas eeldaks. Sama kehtib kahjuks rahvuslaste suhtes, kes tükeldati 1995. aasta valimiste eel pea 10 nimekirjaks, kuna tegu oli võimukandjate lähimate poliitiliste konkurentidega, kes neilt nende väheseks jäänud hääled võinuksid ära napsata. Rahvuslased hävisid, ent paraku ei saavutanud ka Laar ise neil valimistel midagi, riik läks kommunistide kätte – keda kommunistid ei töödelnud.
Aastal 1995 Eestis võimule pääsenud kommunistid kasutasid ära selle, et Eesti oli jäetud desovetiseerimata ja seadusandluse järjepidevus pärines Eesti NSV-st, ning pöörasid mängureeglid enda kasuks, kallutades 1991. aasta iseseisvumisprotsessis kujunenud iseseisvuslaste ja kommunistide hapra tasakaalu viimaste kasuks.
Järgnesid Eesti poliitilise maastiku stagneerumise aastad. Uut poliitikat lubava jõu Res Publica suur edu 2003. aasta parlamendivalimistel tõendas, et ühiskond igatseb värskendust. Paljud hääled „hakkasid hulkuma” – valijad lootsid, et poliitiline süsteem muutub. Res Publica tuli isegi võimule, kuid poliitiliste profaanidena lõpetas aktiivse tegevuse pärast bolševismi-vastase mälestussamba teisaldamist Lihulas, kui pälvis rahva põlastuse. 2006. aasta näitas kujukalt Eesti praeguse poliitika põhimõttelagedust ja müüdavust: rahvuslusele lähimal seisev konservatiivne organisatsioon, ERSP riismeid sisaldav Isamaaliit moodustas Lihula samba teisaldanud Res Publicaga ühiserakonna.
Hulkuvate häälte üleskorjamiseks saadeti poliitkartelli poolt järgmistele valimistele uus projekt – äärmuseni lihtsustatud ideoloogiaga erakond Eestimaa Rohelised, mis moodustati vaba häältenišši kontrollimiseks neli kuud enne parlamendivalimisi. 1. oktoobril 2006 oli rohelisi veel vaid 312, aga kuu aega hiljem juba tuhatkond rohkem, seejuures kasutati ka väikest kavalust, sest koguti mingeid allkirju ja neile, kes andsid, tehti ettepanek partei liikmeks hakata. Rohelised aitasid vastutasuks hiljem püsida endise EKP Tartu linnakomitee töötaja Andrus Ansipi vähemusvalitsusel.
Rahvuslike jõudude puudumine Eesti poliitikast on teinud võimalikuks kommunistide tagasituleku, ühiskonna kõlbelise laostumise ja värskete poliitiliste ideede sumbumise. Viimastel aastatel räägitakse, et Eestil puudub „oma idee”. Eelkõige tegeldakse Euroopa Liitu „rehepappi” tegema minekuga kaasnenud majanduse ülekuumenemise tagajärjega – majandussurutisega. Pooled inimesed on laenuorjuses, iga seitsmes aga töötu. Inimeste meeleolus on väga suur kontrast võrreldes aastatega 1988–1994, mil Eesti oli maailmas tuntud just kui väike, aga tubli, kellel oli oma idee ja oma nägu. Tuleb välja, et tänapäeva noored pole „Eesti ideed” kunagi kohanudki.
Me ei saa otsustada paljusid asju enam ise, vaid kas piiri tagant sunnitud kombel (bolševismivastase Lihula monumendi teisaldamine, Tartu rahust taganeva Vene-Eesti piirileppe sõlmidapüüdmine) või siis peame tegevusetult pealt vaatama. Palju muugi viitab sellele, et Eesti ei ole iseseisev. Selle erakonna territooriumit omandavad aina enam väliskapitalil põhinevad kompaniid. Eestlane võib niiviisi muutuda uuesti orjaks oma maal. Peremehed ei ole me praegu enam nagunii.

Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu valimiskampaania
ja parlamendipoliitika keskendub eespool mainitud problemaatika esiletoomisele ja lahenduste väljatöötamisele. Erakonna püüd on saavutada ühiskonnas rahvuslik elavnemine ning viia uuesti tõusuteele iseolemise vaim ja usk endasse ja oma riigi suutlikkusse maailma tõmbetuultes väärikalt hakkama saada. Esmatähtis on terviklik Eesti-käsitlus.
Tutvustuseks ka väljavõtteid selle erakonna seisukohtadest. Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu loeb ennast 5. oktoobril 1921 asutatud ja K. Pätsi, J. Uluotsa, O. Tiefi jt poolt juhitud Põllumeeste Kogu ning nõukogude okupatsioonivõimu poolt vägivaldselt likvideeritud samanimelise erakonna õigusjärglaseks.
Erakond taotleb inimesekeskset, õiglustundele ja eestlaste kui põhirahvuse edasikestmist tagavat sotsiaalse turumajandusega õigusriiki, mis on rajatud õiglusele, seadustele ja vabadusele ning kus on au sees solidaarsustunne, poliitiline väärikus, isiklik vastutus ja sotsiaalne õiglus.
Erakond toetab eraomandust, isiklikku algatust ja kodanikuõiguste austamist ning on eestluse aateid kandev erakond, mille eesmärgiks on Eesti Vabariigi arendamine ja hoidmine järjepidevusel põhineva rahvusriigina. Nii on kirja pandud programmis.
Valimiskampaaniaga liitudes rõhutab erakond Eesti-keskset vaatenurka. Selle kinnituseks on Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu välja töötanud 12 aatelist seisukohta põhilistes eluvaldkondades:
1) Tugineme järjepidevusele 1918-1940 Eesti Vabariigiga ja tegutseme Eesti iseseisvuse taastamise nimel.
2) Lähtume Eesti rahvuslikest huvidest ja geopoliitilisest asendist ning lubame Eestil kuuluda ainult neisse rahvusvahelistesse liitudesse, mis ei piira iseseisvust.
3) Rajame haldus- ja valitsemissüsteemi kodanike osalusele ning asendame haldusvõimu kartellimehhanismid rahva võimule toetuva seadusandlusega.
4) Arendame välja Eesti vastupanuvõimelise kaitse.
5) Tagame Eesti riigis õiguskorra ja kodanike turvatunde.
6) Säilitame esivanemate pärandit ja paikkondlikke traditsioone ning hoiame eestimeelse hariduse ja kultuurielu kõrget taset.
7) Peame hädavajalikuks rahvusliku maailmavaate aussetõstmist ühiskonnas ja eesti rahva jätkusuutlikkust tulevikus.
8) Kindlustame kõigile ühiskonnaliikmetele võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused ning väärtustame kodanike tervist.
9) Tõstame esiplaanile loodushoidliku elulaadi.
10) Kujundame tingimused heal järjel rahvuslikuks majanduseks ja inimeste edukaks toimetulekuks.
11) Loome eeldused maapiirkondade iseseisvaks toimimiseks.
12) Kanname hoolt Eesti sõltumatu rahasüsteemi käigushoidmise eest.
Kui sedalaadi aated, mis on kirjas nendes teesides, peaksid laiemalt sobima, siis on erakond valmis pakkuma ka ühisnimekirja aluseks olemist. Üks erakond peab seda paratamatult olema ja seega ka kandma peamist vastutust kampaania käekäigu eest.
Kuna kampaania neelab esmapilgul üüratut raha, mis teeb pürgimuse peaaegu võimatuks, siis lõpetuseks paar odava ja lööva kampaania edunippi, millest enamik kasutatud 2003. aasta iseseisvuskampaanias. Põhitooniks oranž ja valge, mis sümboliseerib, et oleme helged ja ausad. Lihtne logo, mis sobib enamvähem kõigile osalejate; praegu võtame järjepidevuse näitamiseks esmalt kasutusele toonase läbiproovitud pg 1, mis on kampaaniasärkidel. Lihtne deviis, 2003. aastal oli “Eesti iseseisvus on aegumatu”, Vabaduspartei pakub selle kõrvale nüüd “Taastame Eesti Vabariigi”. Lendlehed võivad olla odavad, kasvõi kollaka paberiga. Kleepsud olulise infoga, mis erinevalt plakatitest ei tule seintelt kergesti maha ja mida trükkida kümneid kordi odavam kui plakateid. Olulise kampaaniainfoga visiitkaardid. Kõigi valimisliidus ja kampaanias osalevate rühmituste esiletoomine, nimetades ära kõik väiksemadki osalejad. Iga osaleja võib lisaks kampaania omadele kasutada ka oma sümboleid. Uuema aja leiutis on veebi kaudu massiline info saatmine ja veebilehed, kuna see on odav ja jõukohane. Samuti võiksime algusest peale teada anda, et me ei hakka osalema suurtes välireklaamides ja laristamises.

Allikas: iseseisvuslaste ümarlaud
Kontakt: www.vabaduspartei.ee
Kommentaar (5)
  • 26. 04. 2010 10:56:34 | Edgar Pugi

    Lugesin kogu saadetud teksti läbi ja resümeerin:
    kinnine ja iseendas kinni.

    Pakun lahendust: maakondades on olemas veel alles Rahvaliitu valinud. Rahvaliit oli(on) omapärane selles mõttes, et oskas lubada ja seda teha valijatega rääkides. Oskas oma lubadusi pidada ka.
    Praegune kampaania Riigikokku pääsemist võib võimaldada, kuid et midagistki peale protestimise teha, tuleb leida see põhjus, millega teised, olgu või sealsed eesolevad endised kommunistid teid nn.kampa võtaks. See peaks olema teie valijate poolt selgelt oodatav tulemus, mis õnnestumise korral ka valijate kätte jõuab - mingi tulu või tulemusena. Praegu ei loe ühestki tekstist välja seda, mille poolt hääletada.
    EU-st välja? Ärge olge lollid või lihtsameelsed. Ainus kaitse praegu, enne Vene võimalikku järgmist lagunemist,ongi EU kui tsiviliseeritud riikide liit.
    Seega: kampaania aluseks on inimeste juurde minna ja rääkida. Rääkida sellest, mis tema - valija - saab sellest, et valitud erakond on seadusandlikus kogus tegijana, mitte protestijana.
    Kordan igaks juhuks: rääkige, vestelge inimestega sellest, mis tema elus muutub, mitte teie, kandideerijate elus.

  • 26. 04. 2010 16:25:20 | Margit-Mariann Koppel

    Kõigile väljakäidud programmipunktidele tuleb osata vastata ka kuidas? Ja meie võimalus võita on tänaval, inimestega kõneldes. Mitte jageledes poliitkartelliga või pürgida iga hinna eest pildile peavoolumeedias. Inimesed ei tea või ei söanda meie manu tulla, meil tuleb inimeste juure minna. Teist võimalust ei ole. Ja teist Eestit meil ei ole. Ühistegevuses on päike! Eestimeelsete inimeste poolt valides, valite Eesti!

    Hr. Pugi, kolhoosis me juba olime.

  • 26. 04. 2010 22:02:02 | Margit-Mariann Koppel

    Euroepideemia põdejatele kainenemiseks kaks artiklit veebilt http://meeitahaeurot.com:

    Morgan Stanley: euro päevad võivad olla loetud.
    Citigroup: euro saaks päästa vaid Euroopa Ühendriigid.

    Krooni kaitseks on allkirju antud juba üle 2000.

    Ja artikleid tasub lugeda selle kiuste, et meie debatte vältiv ja Brüsseli ees lipitsev ning omariiklusse reeturlikult suhtuv Riigikogu võttis eurole ülemineku seaduse vastu. Kui Saksamaa peaks euroalast välja astuma, sest et ei soovi oma rahaks lepalehte, mis nägu need riigikogulased siis on?

  • 27. 04. 2010 22:03:58 | Margit-Mariann Koppel  - Ungarlased valisid Ungari

    Sotsialistid kaotasid võimu

    Ungari parlamendivalimiste teise vooru esialgsed tulemused näitavad, et valimised võitis rohkem kui kahe kolmandiku häältega konservatiivne opositsioonipartei Fidesz.
    Kui loetud oli 97% häältest, oli Fideszil ligi 68% hääli ja 262 parlamendikohta 386-st, vahendas BBC.

    Fidesz lubas luua töökohti, alandada makse ja vähendada bürokraatiat.

    Teiseks jäänud sotsialistid jäid konservatiividest kaugele maha, saades 15% häältest ja 59 parlamendikohta. Neile järgnesid rahvuslik erakond Jobbik (12% ja 47 kohta) ning rohelist poliitikat ajav Erineva Poliitika Partei (4,1% ja 16 kohta).

    Kahe kolmandiku suurune enamus annab Fideszile võimaluse muuta põhiseadust.

    II voorus valiti ainult 57-s ringkonnas ehk neis, kus esimeses voorus ei kogunud ükski kandidaat üle 50 protsendi häältest.

  • 19. 05. 2010 02:47:12 | elektritsaabtasuta.blogspot.co

    Kui teete nii siis võidate:
    http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/05/elu-ilma-arveteta-ehk-k uis-taastada.html

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.