Sõltumatu Infokeskus

19.10.10223 (2010) Kui kaotame vanad muinaslood, loome tyhjust

Taideteadlane ja ehtetaidur Kärt Summatavet kõneleb, kuidas ta on leidnud Setomaalt oma hingemaastikud, seto ema ja taidurile vajaliku sygavuti mõistmise sellest, kes me oleme ja mis on inimeseks olemise väärikus ja väärtus. Kärt Summatavetit kysitleb Mirjam Nutrov.

Mis Teid Setomaaga seob?

Mind seob Setomaaga juba aastatepikkune koostöö kohalike inimestega. Kõigepealt leidsin kymme aastat tagasi endale ja oma kunstiyliõpilastele suurepärase etnograafiapraktika „kodu“ Seto Talumuuseumis. Kõige suurema elamuse said tudengid Seto Talumuuseumis elades, kohalike elanike, muuseumitöötajate ja leelokooride naistega suheldes. Seto inimeste kylalislahkus, väärikus ja sygav austus oma pärimuse vastu inspireerib ju kunstnikku ning jätab väga sygava jälje nii tema hinge kui ka loomingusse.
Eesti Kunstiakadeemia on muuseumiga koostöös mitmeid käsitöö tootearenduse rahvusvaheliselt edukaid projekte läbi viinud. Näiteks Seto Leelopäeval esitlesime Kadri Paloveeri disainitud vastsyndinud imiku kott-kiike “Pajatus”, mille idee syndis tänu muuseumi töötajate, Kuldatsäuka ja Kirävüü naiste intevjuudele.

Leelopäeval esitlesime ka moeosakonna juhataja Vilve Undiga yheskoos loodud uut kollektsiooni “White wedding (Valge pulm)”, millele leidsime inspiratsiooni just Seto Talumuuseumis toimunud uurimisreiside ajal. Isiklikult seob mind Setomaaga aga see, et siin leidsin endale seto ema.

Olete Anne Kõivot nimetanud oma seto emaks – miks?

Mul on oma emaga väga lähedane suhe, kuid Anne tulek minu ellu on lisanud veel yhe olulise tahu, mida ma oma vanaemadelt ei saanud õppida.

Anne laulud ja pajatused tema enda emast ning teiste seto naiste elust, väärtushinnangutest, töökusest ja aust lõid omamoodi silla minu perelugude mõistmiseks, sest neid kysimusi ja teemasid, mida me yheskoos arutasime, oleksin tahtnud kuulda oma vanaemadelt. Nemad lahkusid siit aga enne, kui ma oskasin kysida, missugu...

Anne laulud ja pajatused tema enda emast ning teiste seto naiste elust, väärtushinnangutest, töökusest ja aust lõid omamoodi silla minu perelugude mõistmiseks, sest neid kysimusi ja teemasid, mida me yheskoos arutasime, oleksin tahtnud kuulda oma vanaemadelt. Nemad lahkusid siit aga enne, kui ma oskasin kysida, missugune on minu esiemade hingemaailm, kuidas nad mõtlesid ja tundsid, kui tegid käsitööd või lõid laule. Miks on vanasti rõivastele ja ehetele nii olulisi tähendusi antud, milline oli nende argipäev ja milline nende pyhaga seotud hingekogemus, kuidas ammutati vanasti inspiratsiooni ja kui raske see elu tegelikult oli. Kui me täna ei kysi, kust need väärtushinnangud ja suhtumised pärit on, siis me loome hingelt ja tähenduselt tyhja kunstiloomingut ja disaini.

Kunstnikud vajavad kultuuri, ajaloo ja perelugude sygavuti mõistmist, et osata seda hinnata ja ka teistele nähtavaks teha, mis on inimeseks olemise uhkuse, väärikuse ja väärtuse tuum ning mis meid seob oma maa, kultuuri ja eluga.

Mis see inimeseks olemise tuum siis on?

Setomaal õppisin nägema, kuivõrd oluline koht on inimese elus just loomingulisel eneseväljendusel. Muinaslood, laulud, uskumused ja kombed, aga ka rahvakunst ja käsitöö kõnelevad inimhinge kõige olulisematest vaimsetest pyydlustest, mille algupära ja sygavama sisu oleme kaasaegses kunstis unarusse jätnud. Setod on mulle suureks eeskujuks, sest kohaliku pärimuse hoidmine ja hinges kandmine teeb yhe rahva ning tema loomingu erakordselt tugevaks, omanäoliseks ja elujõuliseks.

Olen veendunud, et argielu rutus ja raskustes oleme unustanud oma hingelised vajadused, väärikuse ja au ning inimeseks olemise tee leidmiseks ei ole olemas valmis õpikut. Vanad muinaslood, suuline ja esemeline pärand on meile esivanemate poolt pärandatud varandus, kindel jalgealune ja väärtuslik maamärkide kogum, mille abil inimeseks olemise tuumani teed leida.

Kuidas Te Setomaa yldse leidsite?

Enne Setomaale tulekut olin vaimustunud soome-ugri ra...

Enne Setomaale tulekut olin vaimustunud soome-ugri rahvaste mytoloogiast, märkide ja symbolite tähendusest. Arvasin, et Eestis ei ole enam kedagi, kes suudaks mulle näidata teed rahvaloomingu tuumani. Muuseumide eksponaadid on tummad, rahvaluule yleskirjutised ja teadlaste uurimused kyll olulised, kuid ei vasta kysimustele, mis kunstnikku paeluvad ning looma innustavad. Ülo Siimets, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis, tõi mind Seto Talumuuseumisse. Avastasin, et kunstnik ei peagi oma loomingule inspiratsiooni ammutama „seitsme maa ja mere tagant“. Mul ei ole vaja rännata indiaanlaste juurde või kuskile mujale, kui on olemas Setomaa või Kihnu, kus on säilinud inimeste elav suhe oma pärimusse. Tuleb vaid õppida kuulama, mida on inimestel kõnelda. Kui me kaotame need lood, siis ei oska me ka enam esivanemate kombel luua ning meie looming on tyhi ja kõle.

Kuidas on Teie looming Setomaaga seotud?

Alguses lõingi ehteid, mis olid inspireeritud Anne käest kuuldud lugudest, kuid nyyd olen huvitatud ka vanadest seto ehtetyypidest ja käsitöövõtetest. Meie esimesel kohtumisel laulis Anne mulle laulu, kus laulik paneb sõrme sõle peale, teise sõle telje peale ning võtab sõlest oma ema lauluhääle ja sõnad. See on väga võimas ja inspireeriv mõttekujund, et sõlg on ema laulu talletanud. Vana laul ei ole kadunud igaviku radadele, vaid elab sõles. Ehe kui mäletamise vahend – selle teadmise olen oma loomingusse just Setomaalt kingituseks kaasa saanud.

Seto ehtekultuuri eeskujul on mu ehted muutunud viimasel ajal väga suurteks ja rikkalikeks, arvestan ka seda, milliseid kehaosi (rind, kael, kõht, selg) soovin ehetega kaitsta või tugevamaks muuta.

Nii et setod on kunstnike jaoks hindamatu väärtusega?

Jah, sest suhe elava pärimuse kandjatega on kunstnike jaoks erakordselt oluline. Kunstnik vajab teejuhti ja tõlki, kes talle laulude ja mustrite tähenduste tagamaid, vanu lugusid ja uskumusi, kohaliku inimese hingesaladusi arusaadavalt selgitaks. Olen ju võõras ning ei tunne ...

Olen ju võõras ning ei tunne kohalikku setode kultuuri. Me elame aga samas kultuuriruumis ning mõistame ja hindame yksteist, kui oma lugusid jagame. Minule ja mu õpilastele on setod olnud erakordselt väärtuslikeks teejuhtideks.

www.maavald.ee

Väikerahvaste kadumise põhitegur on madal eneseteadvus ja kätteõpitud hoiak, sulanduda keskkonda ja mitte silma paista. Ehk turvalisuse nimel end maha salata, ka keel ning määratleda end venelasena ja venekeelsena.
Eestlased on edukad sulandujad, mis meid ka lõpuks tapab.
Värskest Karelia Kuvanlehti numbrist, kus on juttu vadjalastest (vaiarahvast, soome sõna vaaja tähendab kiilu, ka sõuderitva (sauvaa)). Artikli pealkiri on "Luiged ei lasku enam Laugasuule".
3-s külas elab 30 vadjalast ja noorim soravalt vadja keelt kõnelev inimene on sündinud aastal 1938. Nad on sulandunud venelastesse, eestlastesse, isuritesse, ingerlastesse + sõjad, näljahädad, küüditamised, repressioonid.
Kui kaob vadja keelt kõnelev vanem põlvkond, jääb järgi vadjalaste asemele toodud uustulnukate arvates hulk pentsikuid kohanimesid.
Sama saatus tabab ka veel 372 isurit, sest isuri keelt kõneleb emakeelena ka vaid vanem põlvkond.
Kusjuures aastal 1926 oli isureid 26137. 30 nõukogude võimu aastaga hävis 97% isuritest.
Et ka Isurimaal jäävad järele vaid kohanimed.
Tegu on pöördumatult hääbuvate hõimurahvastega.
Vepsamaal on ka karusid rohkem kui inimesi, kuid Karjala Vabariigis olevas Vepsa rahvusvallas elab 1202 vepslast. Venelased kutsusid tšuudideks just vepslasi. saami sõna c´udde tähendab võõrast ja vaenulikku rahvast.
1940.ndatel oli vepslasi 30-40000. 1989 12501. 2002 - 8240.
Ingerlaste saatus on muidugi eriti traagiline.
Soome on kolinud 20000 ingerlast, aga identiteedi säilitamine on keeruline ja eks nad ajapikku sulavad soomlastega ühte.
Ja Venemaal esineb ennekuulmatu ilming. Nüüd on "moes" kuuluda väikestesse, eksootilistesse vähemusrahvustesse. Paljud otsivad pingsalt, et ega esivanemates leidu piiska vadja või vepsa verd.
Et siis ka vastus: kuhu vadjalased, vepslased ja isurid hõimupäeval jäid...
Nii hõimupäeval kui ka Soome ugripeol (Ugrijuhla), vadja elluäratatud suvepeol (mis on 500 aastat vana tava) näeme me pöördumatult hääbuvate kultu...

pöördumatult hääbuvate kultuuride viimseid hingetõmbeid, välgatusi ja sähvatusi.
Kellele lüüakse hingekella?
Sulle, eestlane.

40 aastat tagasi võimutses oma rahvast lahtiütlemise meelsus. Minuga koos õppis merekoolis üks udmurt. Ka täitsa udmurtlike näojoontega. Ka ta isa oli udmurt ja ema oli udmurt. Aga tema passis seisis et ta on russ!
Vanemad tegid nii sellepärast et russil oli kergem russide seas läbi lüüa.

Sama nalja kohtasin ka Irkutskis kus puhtad burjaadid olid vormiliselt russid. Omavahel aga tunnistasid et nad on tegelikult mongolid. Burjaatideks kutsusid russid SSSR-is elavaid mongoleid.
AÜ-s aga tunnistavad hiinlased, neegrid, mongolid et nad on ämerikänid.

Põnev oli lugeda, et meie lähima sugulasrahva, vadjalaste rahvuslill on põdrakanep, mida nad kutsuvad hirviheinä (aga sõna algul nad h-d ei häälda, ehk siis irviheinä) ehk hirvehein.
Ingerlaste rahvuslill on näiteks aaskannike, millel on ingerlaste lipuvärvid (punane, sinine, kollane) ja mis sümboliseerib sitkust ja vähenõudlikkust, mis on olemuslik ingerisoomlusele.
Ja Peterburg on teatavasti ehitatud Vadjamaale, mitte põlistele vene aladele.

Kuhu kadusid Karjalast karjalased. Karjala vägi, 430000 inimest, evakueerus ehk plagas allesjäänud Soome. Nende asemele toodi 40-st erirahvusest nõukogude kodanikku.
Nad on suutnud hoida oma keelt, pärandit, rahvalaule, ajalugu. Karjala värvid on punane ja must.
Hetkel on tuntuim Karjala rahvalaulude laulja Raita Karpo, kellelt on ilmunud ka CD "Karjala takaisin!", ja ta on välja andnud 16 Cd-d.
Sarjas Karjala raamatuid on äsja ilmunud Helena Antoselt karjala murdes armastuslüürika ja luuletuste kogu "Mie rakastan sinnuu karjalaks" (112 lk).
Tegutseb Karjala Liit, ja Karjala Kuvalehe tiraaž on 20000 (tellijaid 11000).
Ehk siis karjalaste kogukond on elujõuline ja nii jätkusuutlik ja mõjukas, et ka senised "kapikarjalased" on südame rindu võtnud ja välja ilmuma hakanud.

Aga neenetsitel on beebibuum: Neenetsi autonoomses ringkonnas on iga viimase aastaga sündinud aina rohkem lapsi, kõrge sündivuse ja eakate ärakolimise tõttu on selle regiooni elanikkond keskmiselt Venemaa noorim.

Kui 2006. aastal sündis neenetsite ringkonnas 587 last, siis mullu oli vastsündinuid juba 695 ja selle aasta esimese kaheksa kuu näitajad ületavad jällegi eelmist aastat.

Piirkonna elanike keskmine vanus püsib madal ka seetõttu, et eakamad inimesed eelistavad põhjast ära mahedamasse kliimasse kolida. Neenetsi ringkonnas on pensionäre vaid 13,9 protsenti elanikkonnast, samas kui kõrvalasuvas Arhangelski oblastis on see näitaja juba 20,6. Alaealisi on Neenetsi autonoomses ringkonnas aga 22,4 protsenti kõigist inimestest.

BarentsObserver: Население Ненецкого округа – самое молодое среди российских территорий Баренцева региона

mis udmuritdesse ehk niiduinimestesse puutub, siis neid on aasta 2002 seisuga 636906 ja udmurdi keelt kõneleb 464000 udmurti. Hõimupäeval esines Eesti udmurtide ansambel. Udmurte on õppinud ja õppimas Tartu ülikoolis, tänu arvo Valtonile on meilgi õnnestunud lugeda udmurtide luulet ja ka mina olen kohtunud udmurtitariga, kes luuletab oma emakeeles ja ka eesti keeles.
Hõimupäeva kontserdil esines ka bessermani piiga, bessermanid kõnelevad udmurdi murret, nende eneseteadvus ja kultuur on erinev. Ta laulis oma vanaemalt üles kirjutatud laule nii nagu memm neid laulis.
Kõige tugevamad on hetkel marid, nii eneseteadvuselt kui vaimult. Nende arvukus on püsivalt suurenenud ja oma emakeele ning ka arhailise usundi on nad kõige paremini säilitanud. Aastal 2002 oli marisid 604000.
Ka elurõõmsad, ettevõtlikud ja targad komid on 71% ulatuses emakeelsed. Komid said kirjakeele 14.sajandil.

samas Karjala kuvalehdi numbris on põnev lugu prof. Mart Vabari sulest merjalastest.
Merjalased on merelased, meresõitjad. Gootide ürikutes "merens", araablastel "mirri" ehk mererahvas. Goodid hääldasid e-d nii pehmelt, et araablased kirjutasid selle i-ks. "b" ja v" on hääldades sarnased. Eestiski sõnavad vanad mehed "kõba kibi" ehk kõva kivi. Idapool muutub "b" v"-ks. Bjarmia ehk Viiärma tähendab vee veerel olevat maad ja nimi tuleneb ilmselt merja keelest. (Mõttekoht: mida tähendab sõna Virumaa? ja soomepoolne Eestimaa nimetus Viro. Veeremaad, veerannamaad, veeveeremaad?)
Soome-ugri hõim merelased elasid nüüdse Moskva aladel ja sulandusid juba 16. sajandil slaavlastesse ja võtsid omaks nende keele. Kuid Peeter I küüditas ka merelasi Peterburi aladele ning merelastest sai alguse Peeter Suure laevastik. Purjetamisest innustus tsaar just merelaste juures. Ja merelasi elas Peterburi kubermangus veel 1720 -1750. Oli tallel veel merelaste uskumusi ja tavasid.
Tol ajal oli valitseja see, kes valitses teid ja teedeks olid jõed. Selles mõttes on kohanimed olulised, eriti jõgede ja järvede omad, sest need püsivad samadena. Külad ja linnad muutuvad, kuid veeteed mitte.
Näiteks Saimaa ei tähenda soome keeles midagi, kuid sai on valge leib. Saimaa ehk valge leiva maa tähendab, et seal kasvatatakse nisu, mujal otra ja rukist. Nisu ja saiategu on tulnud merelaste kaudu.
Põhjamerelased asustasid Valge mere rannikut ehk Väinamere rannikut. Novaja Zemlja (Uus maa) on merja keeles Matkomaa ehk pitka matka tagune maa.
M. Vabar on kuulnud meälaste murret ja oletab, et Tornio-Haaparanna meäkeel, mere keel on algselt pärit merelastelt.
Ja ka vene pealinn Moskva nimi on merelaste keele algupäraga ja "mosko" tähendab merelaste keeles kanepit. Ka Eestis on Kanepi nimelisi paiku, kus ennevanasti kasvatati palju kanepit purjelaevaköite tarvis.
Hiiumaal (ehk hiitemaal) on murdeala, mida kutsutakse märahiidlased ehk mereh...

Hiiumaal (ehk hiitemaal) on murdeala, mida kutsutakse märahiidlased ehk merehiidlased.
Ka kohanimi Märjamaa tähendab meritsi, meremaad.