Sõltumatu Infokeskus

Kõi kei pea olema kroonulik, st. riiklik. Mõni asi võiks olla ka spontaanne, ehk tulla enese seest, südamest, hingest ja rahva seast.
Lipp kerkike kui oleks Eesti ja Eesti riik, mida ei ole. Rahvas näitab lipu heiskamisega suhtumist riiki. Selle riiki auks lipp ei tõuse, sest pole uhkust ega rõõmu ega lusti.
Lipp ei tõuse, sest sini-must-valget lippu peetakse "äärmuslikuks" ja "natsionalistlikuks" ning "provotseerivaks". See ei seostu enam inimeste alateadvuses Eestiga. Eestis võiks olla oma rahvuslipp normaalne ja loomulik nagu hingamine, aga paraku see seda enam ei ole. Miks? Ajakirjanikud, vaadake peeglisse!
Me tohime lippu heisata kodus ja südames.
Kas sel juhul olen must või valge lind?

Ja hõimupäevadega seoses või neist kõneldes võiks kasutada maakeelseid kuunimesid. Need on meil olemas. Ei ole põhjust peenutsedes kummardada võõrast kui oma olemas on. Seega oktoober - PORIKUU.
Soomlastel on omakeelsed kuunimed kasutusel. Matkijad nagu oleme, võtkem eeskuju!

Vabaduse nimel tasub lipud heisata. Sest neil päevil möödub 105 aastat 1905.aasta sündmustest, mil toodi välja trikoloor, nõuti õigusi, autonoomiat ja isegi vabadust ning loodi "Vaali" ja "Velise vabariigid". Ajalukku kirjutasid end Vigala mehed eesotsas Mihkel Aitsamiga. Toimus kuulus mõisate rüüstamine jne.. Tookord lämmatati priiusenõuded karistussalklaste poolt, kuid unistus realiseerus aastal 1918.
1905. a sündmustes osalesid paljud tulevase Eesti riigi loojatest ja riigitegelastest.

Noh, nüüd paraku lämmatatakse kõik iseolemise, enesemääramise, peremeheõiguse ja väärikuse mõtted küsimusega: "Kas me oleme suur rahvas?"
Häbile leiab alati õigustuse.

Millegipärast arrvan et kui ufokad või marslased näeks filmi jõuludest Vigalas ja pronksiööst siis ega nad erilist vahet ei täheldaks.

Tõsi ta on. Jõulud Vigalas on oma ajastu ideoloogilist pitserit kandev film.
Muide, 1905 a sündmustes osalejate mälestused on kokku kogutud (ei mäleta enam peast, kes oli see mees, kes neid üle maa kogus, aga tänud talle takka perra!)ja on Eesti Kirjandusmuuseumis. Neid pole eriti kasutatud ega avaldatud.
Töölised nõudsid õigusi ja autonoomiat ehk pehmet Eestit, talupojad nõudsid ei midagi rohkemat ega vähemat kui oma riiki ehk tõelist Eestit.
Aitsami käsikiri on Mahtra talurahvamuuseumis olemas. Selles on Koeru kandis Vaali vabariigi loomisest põhjalik lugu.

Lillepaviljon oli rahvast täis, aga Tallinn oli küll lipuvaba kui riigiasutused välja arvata.
Eestivaba Eesti!

Nadezhda Widder: Soomeugri hõimupäevad lõid uue maailma

Kord aastas, sügiseti, hõimupäevadel, tunnen erilist rõõmu ja uhkust, et olen soomeugrilane, ehk selle hõimurahvaste ühise ettevõtmisega kaasneb omapärane maagiline aura, mis seob ugri­mugrilasi nähtamatu sidemega. Ning tuletab meelde, et peale veresugulaste on meil veel ääretult palju sugulasi-hõimlasi.
Kuni keskkooli lõpuni elasin kõrvuti marilastega ega teadnudki, et nad on udmurtide hõimurahvas. Sellest sain teada Eestis, kui tulin 1992. aastal hõimurahvaste programmi raames koos teiste välismaiste soomeugrilastega õppima Tartu ülikooli.
Noortele, kes julgesid tulla kohe pärast keskkooli lõpetamist nii kaugele õppima ja said käia kodumaal kaks korda aastas, oli uus elu esialgu tõeliseks katsumuseks.
Aga nad leidsid varsti eestlaste ja üksteise hulgast lähedasi inimesi, keda nii vajasid võõrsil ja keda ükski neist ei leiaks oma kodumaal. Ning omandasid Eestis uusi teadmisi, mida jagasid meeleldi oma kodumaal.
Kui meenutan, siis võisin väsimatult rääkida sugulastele ja tuttavatele eestlastest ja teistest hõimlastest. Mõni kuulas huviga, mõni - kahtlusega. Paljudele oli see teema võõras - nagu ka minule endale varem.

Identiteet tugevneb
Nüüd aga ei pea ka minu kodumaal enam seletama, kes on eestlased või näiteks ungarlased – meedias kajastatakse ja jälgitakse soome-ugri maailmas toimuvat. Udmurdid ja teised soomeugrilased suhtuvad sellesse soojalt ja uhkelt. Mittehõimlased aga kas ükskõikselt või skeptiliselt.
On ka selliseid, kes leiavad, et väikeste rahvaste ühendused ja ettevõtmised, nagu näiteks hõimupäevad, on ohtlikud. No jah, kui udmurdid veel 15-20 aastat tagasi ei julgenud tänavatel oma keelt kasutada, siis nüüdseks on nende identiteet nii palju tõusnud, et nad räägivad emakeelt julgelt.

Emakeel tänaval
Aeg läheb, olukord muutub. Soome-ugri maailmast teatakse nüüd ka minu kodumaal, kuigi suhtumine sellesse on erinev ja vastuoluline.
Mis teha, maailm on karm ja alati leidub neid, ...

Aeg läheb, olukord muutub. Soome-ugri maailmast teatakse nüüd ka minu kodumaal, kuigi suhtumine sellesse on erinev ja vastuoluline.
Mis teha, maailm on karm ja alati leidub neid, kes arvavad või suhtuvad teisiti. Peaasi on see, et udmurdi keel kõlab nüüd ka tänavatel.
Eesti on vist ainuke soome-ugri maa, kus nii soojalt suhtutakse oma hõimlastesse ja nii palju tehakse Ida soomeugrilaste heaks.
Näiteks udmurdid omakorda suhtuvad eestlastesse väga sõbralikult ning külalisi Eestist oodatakse alati ja võetakse neid vastu eriti soojalt - nagu kaugelt sugulasi ikka.

Eesti on ka ainuke soome-ugri maa, kus nii suurejooneliselt tähistatakse hõimupäevi - üritust, kus saab kokku ühe väikese maailma suur suguvõsa. Mis sellest, et keeled erinevad, ikka oskavad kõik mari “Nööri” kaasa tantsida või komi “Marjamoli” kaasa laulda.
Sellest pisikust, mille mina sain 18 aastat tagasi oma esimestel hõimupäevadel, vist enam lahti ei saa. Ja kord aastas, sügisel, hõimupäevadel, tunnen erilist rõõmu, et see väike ugrimugri maailm pole uni ega muinasjutt, ja uhkust – et olen üks väike osa sellest maailmast.

Autor on Nädalalehe ajakirjanik

Ungarlased, eestlased ja soomlased ei hääleta eriti agaralt Komimaal tegutseva soome-ugri infokeskuse Finugor.ru poolt välja kuulutatud rahvusvahelisel konkursil "Seitse soome-ugri ilmaimet". Kõige populaarsemate ungari "imede" hulka on jõudnud Püha Istváni päev ning Monostori kindlus Komáromis. Eestlased eelistavad laulu- ja tantsupidu ning Kaali järve. Soomlaste soosikud on Kalevala päev ja Nuuksio rahvuspark. Kui hääletajate arv ei tõuse, esindavadki just need imed ungarlasi, eestlasi ja soomlasi konkursi finaalis.

Venemaa soome-ugri rahvad aga hääletavad oma imede poolt aktiivselt. Praegu on kõige rohkem maride hääli kogunud mari lillepidu, komide hääli aga Manpupuneri mäe iidsed kivisambad. Udmurdid on hääletanud Idnakari linnamägede poolt, ersad Stepan Erzja skulptuuride poolt. Hantide häältest on enamuse saanud karupeied, karjalaste omadest Kinnermäki küla, saamid aga eelistavad saami naiste jalgpalli.

Ilmaimede valimine leiab aset oktoobris ning lõpphääletus toimub novembris-detsembris. 10.-20. detsembrini teevad korraldajad kokkuvõtteid, nii et aasta lõpuks peaksid imed olema valitud. Kõik soovijad võivad hääletada leheküljel http://finugor.ru/7wonders-main mistahes rahva imede poolt. Imed on neljas kategoorias: loodus, mälestusmärgid ja ehitised, kultuur ning peod-tähtpäevad.

Finugor.ru: Hungarians, Estonians and Finns Not to Take Active Part in Voting for Sights in Contest "Seven Wonders of Finno-Ugric World"

www.fennougria.ee

Ei saa neist "imedest" aru. Vana-aja 7 imet lõid kõik inimesed ise. Nüüd on hakatud imeks lugema ka loodust ja loodusnähtusi (nt Kanadas virmalised) ehkki midagi üleloomulikku nende tekkes pole, kõik alluvad loodusseadustele.
Veel vähem saan ma aru vajadusest neid imesid välja mõelda. Parem parandage lauda uks ära nagu soovitas Kärna Ärni.

Enn Oja,

Miks sa arvad et marslased nii rumalad on?