Sõltumatu Infokeskus

"....mil ei osatud süllelangenud kingitusega midagi arukat peale hakata. Pole mõttekas teist korda samale rehale astuda, seda teadis suurepäraselt juba eesti talupoeg...."

Tavaline inimene oli ju mängust väljas. Tšuktsi viisi - ainult puude ladvad liikusid. Olin mingil määral osaline ja tean, et kommarid ja komsomolid olid ka siin esirinnas. Ainuke tagasihoidlik, õigemini varjatud oli KGB seltskond, aga ka need on loonud oma niši Reformierakonna kujul ja tegutsevad üldjuhul mingit omakasu silmas pidades, oma utoopiaid turule tuues, kuid siiski üldiselt EESTI RIIGI ja RAHVUSE vastaselt.
IGA RIIGI ja RAHVUSE saatus otsustatakse voodis. See voodi paistab paljudele steriilne ja veel paljudel juhtudel kusagil brüsselis ja stockholmis olevat.
See arutelu vaht, mis Oja üles ajab, näitab veelkord, et hea ,et VABADUSSÕDA oli. Jäime ellu, kuigi ohvritega. 1991.a.a oli rohkem jama, sest ei olnud ju ohvreid, terad oleks eraldatud sõkaldest, Reform ei oleks kunagi oma baarimeestega esile kerkinud, sama ka IRL kommarkihiga ja Laar oli lugenud ainult ühte majanduseraamatu, Vähi vorpis kümnetele tuhandetele ivanovidele EESTI kodakondsust.
1991 on võrreldamatu Vabadussõjaga - see on selge.
Muide, seaduslik on see, mis pannakse sõjaga kehtima.

1) Oja võiks arutada punktist 2.3 edasi (jõuda punktideni 2.4 ja 2.5 mida ta veel poel jõudnud formuleerida ) - ehk kaua võib peaminister presidendi kohustes edasi olla peale 20.04.1944 kuupäeva (näiteks aastani 1975 või oma surmani) kui presidenti valida ei saa sõja tõttu.

2) Samuti seda, mis saaks peale presidenti asendava peaministri surma (näiteks aastal 1970) kui presidenti valida ei saa (a'la uue presidenti asendava peaministri määramine).

Sõja teema rõhutamine 1940. aasta sündmuste juures on huvitav ja asjakohane ning annab loodetavasti tuumakaid järeldusi. Selle teema tõstatamise eest Enn Ojale aitäh.

Samas pole Oja järeldused enamat spekulatsioonist, kuna sõja puhul ei saa eeldada, et seadused toimiksid rahuaegsel viisil. Samuti ei ole mõtet eeldada, et riik kirjutaks enese likvideerimise kava põhiseadusse, nagu peavad tegema mittetulundusühingud, sest tema jaoks oleks pankrot ja häving loomuvastane seisund. Raske oleks kujutleda, et Eesti kirjutaks näiteks, et riikluse nurjumisel toimub ühinemine mõne sarnaseid vaatekohti omava naabriga vms.

Kuna meid alistati juunis 1940 väga kiiresti, siis polnud riikluse kadumise hetkel Oja poolt loetletud tähtajad kaugeltki veel ületatud - pole nii, et 1 kuu või 6 kuud oleks eestlastel olnud riikluse alal võimalik olnud väljendada vaba tahet, pigem kadus see tundide jooksul.

Seega peaks arutlema, et põhiseadusliku regulatsiooni asemele asus midagi muud - on pakutud, et sõjaõigus võiks siin selgust tuua. See võib olla ka mingi muu rahvusvaheline regulatsioon, kuid igatahes tundub endastmõistetav, et kuni Eesti kodanike vaba tahte taastumiseni riikluse alal "ei saanud" või "ei saa" arutleda meie põhiseaduse ja muude seaduste toimimist 1 kuu ja 6 kuu tähtaegade kontekstis.

"Ei saanud" vihjab võimalusele, et 1991. aastal läks Eesti kodanike tahe käiku, kuna see oli kogutud kodanike komiteede liikumisse ja Eesti Kongressi ning viimase juhtkond Eesti Komitee osales E(NS)V iseseisvaks kuulutamisel, andes selle aktiga ka läänele võimaluse tunnustada Eesti iseseisvust "taastamise" vormis.

Sel juhul katkes EW seadusandluse suhtes Teisest maailmasõjast peale kestnud moratoorium augustis 1991 ning 1 kuu või 6 kuu jooksul pidi tegema 1938 ps kohased protseduurid läbi. Neid ei tehtud. EW järjepidevus suri vaikselt 6 kuu jooksul.

"Ei saanud" alamvariant: järjepidevuse ja põhiseaduse kandjaks oli eksiilvalitsus ning toimivana jätkas see Eesti Vabariigi kehsatamist: nagu teame, toimus EW järjepidevuse pidulik üleandmine E(NS)V põhisele liinile, mis 1992 kehtestas uue põhiseaduse, valis riigikogu jne.

Lisaks tekkis tänu ühe ministri teisele seisukohale jäämisele - seega võrdlemisi juhuslikult - Nõmme valitsus, mis seesuguse "esmasünniõiguse läätseleeme vastu" üleandmise ka protestis.

"Ei saa" vihjab aga võimalusele, et Eesti Vabariigi kodanike tahtevabadust ise riiklust teostada ei olegi pärast Teist maailmasõda toimunud. Näiteks seetõttu, et 1991. aastal oli tegu Vene ja kohalike kommunistide ja Lääne kapitalistide mänguga üle meie peade. Sel juhul moratoorium kestab ning EW seadusandlus ootab taastamist.

Viimasel juhul on paraku puudu selgusest, kuidas seda reaalselt teha. Esimese asjana oleks tarvis määrata üldarusaadavalt ja loogikavigadeta kindlaks, milline on EW seadusandluse jms moratooriumi lõpu aeg ja tingimused/tunnused.

Ühtlasi oleks kena suuremat selgust saada ka riikluse hävingu algusaja - aastate 1939-1940 sündmustes.

Siiani kostab ajaloolaste seast väiteid, mille venelased mõtlesid välja oma maailmasõja-operatsioonide peitmiseks, et me olime kuni juunini 1940 täieline iseseisev Eesti Wabariik. Tegelikult sõlmiti kokkulepe meie anastamiseks maailmasõja agressorite vahel juba 23. augustil 1939, ning vastavalt sellele kokkuleppele käivitati maailmasõda.

Meid kisti sellesse sõtta baaside lepinguga sügisel 1939. Sealtpeale paraku hakkas Eesti riigi tahtevabadus päevpäevalt kahanema, juunis 1940 ei olnud okupeerimise algus, vaid selle lõpuleviimine ja annekteerimine.

Täpsustuseks lohakalt lugejatele niipalju et ma pole käsitlenud ajalugu. Kogu senine jutt on käinud PS1938 toimes tema enda §§ valguses.
Olen ka seda maininud et loomulikult ei saanud pärast NSVL-i kallaletungi ning kogu Eesti maa-ala hõivet põhiseadust järgida, ent see ju põhiseadusliku õigusjärgsuse lõppemise peapõhjus ongi. Nagu olen maininud sedagi et riiki tuleb käsitleda põhiseadusest eraldi, see käib ka õigusjärgsuse kohta.
Kordan veel et Eesti Vabariik de iure kestis 24.02.1918.-01.05.2004. 1991.a mingit muutust de iure seisundis Eestis ei toimunud. Jätkus vaid de facto seisund, sedagi 5% vähendatud ENSV piirides.
See loob aga ülihuvitava olukorra mida vist seni polegi keegi käsitlenud. Nimelt sellel 5% Rossija alloleval alal (Petserimaa + Narva jõe tagune) ei kehti 14.09.2003. toimunud rahvahääletus iseseisvusest loobumise kohta! Edasi järeldades ei kuulu see ala de iure ka ei Rossija Liitu ega Euroopa Liitu! Rossija all on ta vaid de facto. Kui nüüd seal midagi de iure jätkata (sest taastada ei saa sest de iure pole katkenudki!) siis ainult Eesti Vabariiki de iure!!!
Ja küsigem edasi: mida on teinud Eesti euroliiduvabariik selle Eesti Vabariigi de iure jätkamiseks?

Paneb imestama et üldse on unustatud Petserimaa ja Narva jõe taguse ala õiguslik seisund täna. Vaid setod ja mõned nendemeelsed mõne ajaloolise täht- või pidupäeva aegu korraks õhkavad kuid sellega ka kõik piirdub. Tundub nagu poldaks nende alade õiguslikku ajalukku süvenetudki, selle augu täiteks esitan siinsamas kokkuvõtliku ülevaate.
Toon välja vaid aastaarvud sest paljude kuupäevade suhtes pole eri allikadki ühel meelel, samuti on raske märkida mingit kindlat kuupäeva kui nt Deutschland ja Rossija vallutasid neid alasid 1941. ja 1944.a samuti mitte ühe päevaga nagu Rossija Eesti Vabariigi (17.06.1940.).
Näited toon ainult riigi või riigiosa (mitte põhiseaduse) seisundi de iure ja de facto kohta. Selleks on vaja Eesti Vabariiki käsitleda 3 osana: 1) Eesti Vabariik praegustes ehk ENSV piirides (ilma ajaliste pisimuudatusteta), 2) Eesti Vabariik Tartu rahulepingu järgsetes piirides, 3) Eesti Vabariigi osad Petserimaa ja Narva jõe tagune ala.
1) Seisund de iure:
1. EV ENSV piirides:
1.1. 1918-2004 - Eesti Vabariik (1920-2004 koos Petserimaa ja Narva jõe taguse alaga)
1.2. 2004-... - Eesti Euroliiduvabariik (Eesti Vabariigi nime all)
2. EV Tartu rahulepingu järgsetes piirides:
1920-2004 - Eesti Vabariik
3. Petserimaa ja Narva jõe tagune ala
3.1. 1920-2004 - Eesti Vabariik
3.2. 2004-... - Eesti Vabariik (ilma eraldunud Eesti Vabariigita ENSV piirides)
2) Seisund de facto:
1. EV ENSV piirides:
1.1. 1918-1940 - Eesti Vabariik
1.2. 1940-1941 - NSVL-i all
1.3. 1941-1944 - Deutschlandi all
1.4. 1944-1991 - NSVL-i all
1.5. 1991-2004 - Eesti Vabariik
1.6. 2004-... - Eesti Euroliiduvabariik (Eesti Vabariigi nime all)
2. EV Tartu rahulepingu järgsetes piirides:
1920-1940 - Eesti Vabariik
3. Petserimaa ja Narva jõe tagune ala
3.1. 1920-1940 - Eesti Vabariik
3.2. 1940-1941 - NSVL-i all
3.3. 1941-1944 - Deutschlandi all
3.4. 1944-... - NSVL-i/Rossija all
Mida võib järeldada? Aga seda et Eesti Vabariik de iure pole siit maamunalt üldse kuskile kadun...

Mida võib järeldada? Aga seda et Eesti Vabariik de iure pole siit maamunalt üldse kuskile kadunud, see koosneb Petserimaast ja Narva jõe tagusest alast. De facto on ta 70 aastat olnud hõivatud NSVL-i ja selle õigusjärgluse üle võtnud Rossija poolt. Seda tõika tuleb pärast 3. ilmasõda tekkivas jõudude jaotamiskäigus silmas pidada.
On ka üks kentsakas tõik. 2003.a rahvahääletus ei laienenud Petserimaale ja Narva jõe tagusele alale ja nii jäid nemad õiguslikult Euroopa Liidust välja. Ehk de iure Eesti Vabariigiks edasi. Seda me juba teame. Ivaks on aga Tartu rahulepingu järgsusest loobunud Eesti Euroliiduvabariigi piirilepingu sõlmimise katse Rossijaga. Kui 2003.a rahvahääletusega lahkus ENSV ala Tartu rahulepingu järgsest Eesti Vabariigist de iure siis mis õigust on sel euro-ENSV-l 2005.a otsustada Eesti Vabariigi maa-ala üle? Nagu ühe riigi (Euroopa Liidu nime all) üks osa (ENSV Eesti Vabariigi nime all) kinkib teisele riigile (Rossija Liitriik) kolmanda riigi (Eesti Vabariiki de iure)!?

Nagu ühe riigi (Euroopa Liidu nime all) üks osa (ENSV Eesti Vabariigi nime all) kingib teisele riigile (Rossija Liitriik) kolmanda riigi (Eesti Vabariik de iure)!?

1. President, valitsus ja ametkonnad pole rahva naba, vaid teenrid, ja neist ei olene järjepidevuse säilimine ega katkemine.

2. PS1938 järgi "§38 Vabariigi President on riigipea. Ta on riigivõimu ühtluse kandja ja riigi esindaja. Ta hoolitseb riigi välise puutumatuse ja sisemise julgeoleku ning riigi ja rahva üldise heaolu ja õigusliku korra säilitamise eest." Kuna meil alates 1940 EW riiki pole (ka mitte taastatud), siis loogiliselt võttes ei ole (vaja/võimalik) ka presidenti, sama kehtib muude riigiametite suhtes (nt valitsus). Ent põhiseaduse toime on takistatud vaid selle võrra, säilides ülejäänud osades, mida on enamik.

3. PS1938 on EW järjepidevuse garandina jätkuvalt jõus ning kui tekib poliitiline tahe seda PS järgida ja de facto taasjõustada, siis sellega on ka EW taastatud.

4. Toomepuu pakutud vapside PS eelnõu jõustamine on samaväärne mistahes muu PS jõustamisega - see ei anna riigile EW staatust, vaid midagi muud (mis muidugi ei pruugi olla halvem).

5. PS1938 asub EW jaoks eristaatuses; samas mistahes ametkonna väide, et ta kannab EW järjepidevust (ja kui vääratab, on kõik kraavis), on mõttetu.

1. Õige.
2. Vale. Põhiseadus on tervik, mitte osaliselt tunnete järgi valitav.
3. Vale. Paljas väide pole tõestus.
4. Õige.
5. Esiosa vale - riigi olemasolu (/õigusjärgsus) ei sõltu põhiseaduse olemasolust (/õigusjärgsusest); lõpposa õige - PS ei kanna riigi järjepidevust, PS on pealisehitis.
3 õiget, valet, hinne - kolm (pigem miinusega).

Mis kannab?

Riikidevaheline õigus. Riigil on mitu tunnust ja kui hiljem ka mõni neist kaob siis ei kao veel riigi õiguslik järjepidevus, nt riigi vallutamisel teise riigi poolt.
Põhiseadus vaid korraldab elu riigis. Vabalt võib riik hakkama saada ka ilma põhiseaduseta, põhiseadus on vaid kokkuleppeliselt hea toon riigi eneseväljenduses.
Meile on paljud asjad nii sisse juurdunud et me ei kujuta ettegi et saab ka ilma.

Hästi. Kuid miks siis EW oli de jure olemas 1940-2004 ja siis 2004 äkki toimus midagi nii erilist, et EW de jure katkes?
a) Ka juba 1940 hääletas Eesti kodanike valdav enamik valitsejate(nõukogude)-meelselt.
b) Samas ei rajatud 1991 riiki EW õigusele, vaid NSV õigusele.
c) Välisriikide enamiku mittetunnustus EW inkorporeerimisele 1940 asendis 1991 tunnustusega ENSV-le kui EW taastajale ning kui ENSV liitus EL-ga, siis see tunnustus säilis ka 2004.

2004.a EI KATKENUD Eesti kui riiklik üksus, lõppes 1918.a loodud Eesti Vabariik de iure. Sest õiguslikult oli Eesti Vabariigi põhiseadus ja seadused oma maa-alal ÜLIMUSLIKUD. 2004.a-st kehtib PS1992 ainult sedavõrd kuivõrd ta ei lähe vastuollu ülimusliku Euroopa Liidu seadustikuga. Seega oma põhiseaduse ülimuslikkusest 14.09.2003. rahvahääletusega loobuti, vormistus see Eesti ametliku vastuvõtmisega Euroopa Liitu 01.05.2004. Et ENSV piirides uue liiduvabariigi või liiduriigi või maakonna või provintsi või osariigi või muu nimena säilitati Eesti Vabariik, ei tee sellest ENSV piirides moodustisest enam iseseisvat riiki. On ju Rootsi, Taani, Belgia, Norra ja veel mõned nime poolest nn kuningriigid kuid sisuliselt on need tavalised kodanlikud vabariigid. Kuningas/kuninganna on vaid ilustis tundelise muinasjuttudesse uskuva lapsemeelse rahva jaoks. Et mitte pettuda iseendas, ollakse isegi nõus seda teatrit sadade miljonitega kinni maksma. Muide, ka Kalle Kulbok tahtis kunagi siin just sellist rootsilikku muinasjutukuningriiki luua (sellest tema käest kunagine otseteave).
Sisuliselt on kõik Euroopa liiduvabariigid mitteiseseisvad. Piltlikult on tegu kolhoosiga kus pärast ühinemist lubatakse lehma endisel hooldajal käia ka nüüd oma lehma ühislaudas silitamas.
Et riikidevaheline õigus oma vormistusega on vägagi jäik ning sõltub samuti nn vanemate vendade poolt-vastu tujust siis päevapealt need aeglased muutused oma õiget kohta ei leia. Mäng liiduvabariikide iseseisvuse jätkumisega on puhtalt kokkuleppeline.
Küll võib öelda seda et kui meie liiduvabariik tahaks Euroopa Liidust välja astuda siis riikidevaheline õigus seda ei keela. Ning toetub see lihtsustatud õigus just 1918.a loodud iseseisvale riigile kui tõigale.
Et nüüd 1918-2004 kestnud Eesti Vabariik de iure iseseisvusest loobus siis tulevikus saab seda seisundit juba TAASTADA, mitte JÄTKATA. Sest vahepealne kadu on vormistatud seaduslikult rahva tahtega. Küll saab aga jätkata (mitte taastada!) Eesti Vabariiki d...

Küll saab aga jätkata (mitte taastada!) Eesti Vabariiki de facto Petserimaa ja Narva jõe tagune ala sest seal pole midagi õiguslikult lõpetatud. Kurb või naljakas kuid tänu Rossijale ja endisele Eesti Vabariigile!

2004 astus EL-sse riik, mis moodustati 1988-1994 toimunud ümberkantimisprotessi käigus, mitte EW.

Mis siia puutub 1918 rajatud EW de jure kadumine, katkemine, taastamine?

See riik, mis 2004 asus Brüsseli valitsemise alla, sai alguse ENSV 1988 suveräänsusdeklaratsioonist, millele järgnes 1991 märtsi referendum ENSV iseseisvusest, augustis 1991 ENSV Ülemnõukogu otsus riikliku iseseisvuse kohta. Seejärel 1992 tehti senise, vist 1977-ndast pärit ENSV konstitutsiooni asemele uus konstitutsioon ja viimase põhjal Ülemnõukogu asemele uus saadikukogu.

Kuidas saab pidada 1940 meid anastanud kuritegeliku nõukogude võimu ja selle esinduse Ülemnõukogu tegutsemist EW-ga õiguslikus harmoonias olevaks?

See, et ENSV tegutses lõpuaegadel EW-ga õiguslike piiride sogamisel, on tema "jõu õigus". See on umbes nii, et kurjategija koristab kuriteopaiga jäljedest puhtaks ja nuputab kogu toimunu kohta omakasulise versiooni.

Miks me peaksime teda selle peale õigeks hakkama pidama?

Kui ta 2004 hingusele läks, jumal temaga. Aga ta ei saanud kuriteo ohvri (EW) õigusi endaga hauda kaasa viia.

Loe enne korralikult kõik läbi. Sellele segapudrule on võimatu asjalikult vastata sest kõik on juba mul siin ilmunud.
Nt viimane lause: kus ma olen maininud et praegune liiduvabariigistumine 1918.a loodud riigi õigused on hauda viinud? Jne.

The state as a person of international law should possess the following qualifications: (a) a permanent population; (b) a defined territory; (c) government; and (d) capacity to enter into relations with the other states.

http://www.taiwandocuments.org/montevideo01.htm

Sa välistad dialoogi ja lähtud sellest, et oled jumaliku tõe omanik? Mul on asjale teine vaade.

Varem valitsevast printsiibist ex factis ius oritur („õigus tuleneb faktist“) nihkus rahvusvaheline õigus järk-järgult printsiibi ex iniuria ius non oritur („õiguserikkumisest ei tulene õigust“) poole. Üldises sõnastuses sisaldus Rahvasteliidu põhikirjas keeld lõpetada riigi eksistents vägivaldsel teel. 1928. aastal sõlmitud Pariisi pakt (Briand-Kelloggi pakt) keelustas sõja kui rahvusvahelise poliitika vahendi ning 1946 tunnistas Nürnbergi tribunal selle rahvusvaheliseks tavaõiguseks.

Briand-Kelloggi pakt lõi rahvusvahelises õiguses aluse mitte tunnustada ebaseaduslikke okupatsioone ja anneksioone. USA töötas selle alusel välja mittetunnustamise doktriini – riigisekretär Henry L. Stimptoni 1931. aastal sõnastatuna: USA ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole rahumeelsed. 1932 võttis selle vastu ka Rahvasteliidu täiskogu.

1933. aastal sõlmisid kuus Ladina-Ameerika riiki Montevideo ehk Saavedra Lamase konventsiooni. See oli esimene Ladina-Ameerikas algatatud konventsioon, mis arendas märkimisväärselt rahvusvahelist õigust ja kaasas maailmaprobleemidesse Ladina-Ameerika. Konventsiooni artikkel 1 sätestas riigi definitsiooni: riik peab omama alalist elanikkonda, määratletud territooriumit, valitsust ja võimet suhelda teiste riikidega. Artikkel 3 täiendas, et riik on iseseisev, kui seda on tunnustatud teiste riikide poolt. Ühtlasi arendas Montevideo konventsioon Briand-Kelloggi pakti ja rõhutas, et okupatsioon on õigustühine ning tülid tuleb lõpetada lepitusmenetlusega. Konventsiooniga ühinesid ka USA ning 11 Euroopa riiki (kokku 27 riiki).

Niisiis:

Eesti Vabariigil oli:

elanikkond (ja on ka praegu, teiste riikide kontrollitaval territooriumil)

territoorium (on määratud rahvusvaheliste lepingutega, mida pole muudetud)

valitsus (on ka praegu, küll end ise teovõimetuks kuulutanud)

võime suhelda teiste riikidega (saatkonnad ja konsulaadid välismaal; ei ole praegu)

rahvusvaheline tunnustus (praegu tunnustatakse Toompea üleminekuvalitsust, enamasti ei nähta vahet)

Ergo, viiest tunnusest kolm on juriidiliselt olemas (kaks võib tagasi saada). Miks peab vabatahtlikult loobuma kolmandast säilinud tunnusest?

Muidugi on hea, et valitsus on olemas. Järjepidevuse sõlmpunkt pole küll valitsuse olemasolu või puudumine, vaid EW õigusliku järjepidevuse tunnuse - õiguse - käivitamine (mida nt Oja peab võimatuks, kuna põhiseadus olevat hääbunud), kuid valitsus sümboliseerib läbi aastakümnete kestnud tahet taastada EW.

Et mõni elulisemalt aru saaks siis olgu järgnevalt lühike elukirjeldus.
Eesti sai vabaduses elada 22 aastat kui äkki ilma mingi süüta kinni pandi. 51 aastat hiljem sai vanglas toimunud joomingute, kakluste ja muude segaduste tõttu äkki amnestia. Nautis siis äsjane vang seda kättesadanud vabadust täiel rinnal üle 12 aasta kuid elu retside seas oli jätnud oma jälje. Kuke mõtteviis ei lubanud enamat kui vaid oma raske elu üle virideda ja teistelt almust paluda. Ahnuse, rumaluse ja pugejalikkuse loomulikuks jätkuks saigi uus vangla koos uue sita pealt riisutud kuke seisusega, sedapuhku juba täiesti vabal tahtel.
Nooremal vennal Petserimaal läks aga veelgi kehvemini. Vabadust vaid 20 aastat, sellest peale juba 70 aastat ilmsüüta kindlas kohas. Kuigi vanem vend algul ka tema vabastamise eest kostis, tehti talle peagi selgeks et oma tervisele on kasulikum tast üldse lahti öelda. Mida usin kukeke ka meeleldi tegi.
Nii elavad veljekesed ka tänapäeval, üks moonutatud nõukogude vanglas, teine eurovanglas. Kas noorem vend rahul on, ei huvita enam kedagi. Kindlasti on rahul aga vanem vend sest temal on mille poole püüelda - saada eurovangla viie retsima kongi.

Sellest kukkede jutust ei saa ma enam midagi aru ja ei hakkagi saama. Kuidas see tõestab Põhiseaduse mittekehtimist?

Ei saa küsida üldiselt põhiseadusest sest neid on olnud mitu. Samuti saadab neid vahel ka mittekokkulangevalt seisund de iure ja de facto. Kui aga mõeldud on PS1938 siis sellest oli juttu juba 10.08.