Sõltumatu Infokeskus

Vägisi meenuvad Jaan Krossi sõnad talumatu talumisest.
Aga kuidas on Riigiprokuratuuri vastus kooskõlas Eesti Vabariigi Riigikogu ja Euroopa Liidu Nõukogu ning Parlamentaarse Assamblee otsustega totalitaarrežiimide ja nende poolt toimepandud kuritegude kuritegelikkusest?

Poola kohtutes kaotajaks jäänud kommunismiohvrid esitavad hagi Strasbourgis asuvale inimõiguste kohtule.

Kohtus otsivad õigust nii 1970. aasta demonstratsioonide vägivaldse laialiajamise kui ka 11 aastat hiljem kehtestatud sõjaseisukorra ohvrid, vahendas Poola raadio koduleht.

1970. aastal sai Gdynia linnas meeleavalduste mahasurumise käigus surma üle 40 inimese. 1981. aasta detsembris tappis Poola kommunistlik politsei aga Wujeki söekaevanduses üheksa streikijat, kes võitlesid solidaarsuse eest. Lisaks sai kokkupõrgetes viga veel kümneid inimesi.

«Me oleme oodanud otsust palju aastaid,» lausus Waldemar Brygman, kes sai 1970. aasta Gdynia meeleavalduste käigus haavata. Tema sõnul on lubamatu, et Poola viimase kommunistliku riigipea kindral Wojciech Jaruzelski üle peetav kohtuprotsess lükati viimase halva tervise tõttu edasi.

«Eluga pääsenud kannatanud on samuti haiged, kuid kohtuid see ei huvita,» lisas Brygman pettunult.

Just Jaruzelski kuulutas 1981. aasta detsembris rahva meeleavalduste mahasurumiseks riigis välja sõjaseisukorra, mis kehtis kaks aastat ning mille käigus suri kümneid dissidente ja vangistati veel tuhandeid.

Jaruzelski sõnul oleksid vastasel korral Poolasse tunginud NSV Liidu väed, kui ta poleks kriitilisel ajal midagi ette võtnud. Enda sõnul hoidis ta sel moel ära vältimatu katastroofi.

AJEND JA ALUS.
Dissidendil-teisitimõtlejal on tahe, ajend ja alus!
Teised, vastavalt välismõjudele, pööravad ennast üksmeelselt kas Moskva v. Brüsseli suunas. Pole tahet, on lihtsalt soov meeldida ja alluda.

... lambad on siin, lambad on seal.
Vaatasin saadet.

Isekiri meenutab kommunismi meelsusvangi ja psühhiaatria kuritarvituse ohvrit Jonas Ikkoneni, kes tänavu kevadel oleks saanud 50, kuid on teist aastat manalamees. Juhtum pärineb aastast 1978:

Kevadel 1978 kutsus okupatsiooniväe komissariaat Tartus arstikomisjoni ette kutsealuse Jonas Ikkoneni. Kui komisjonis ilmnes, et noormees on sedavõrd usklik, et ta väeteenistusse ei sobi, saatis komisjon Jonase (vanemate paberite järgi Ivani) Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.

Jonas Ikkonen oli 1977 Kohtla-Järve 11. kutsekooli kiitusega lõpetanud nooruk. Aastast 1978 oli ta Tartu Katoliku Koguduse liige. Tartu Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas taheti Jonaselt kõigepealt palvehelmeid kätte saada, samuti uuriti, miks ta Jumalat usub, milleks usku tarvis, mida oodata tulevikult — kas kommunismi või paradiisi jms. Ei ole teada, kuidas mõistsid eesti arstid poisi vastuseid, kes oli õppinud vene koolis ja kelle kodune keel samuti oli vene keel, igatahes järgnes uskliku noormehe psühhiaatrilisele usutlusele (loe: ateistlikule meelsuskontrollile) esimene elektrišokk. Järgnevast tema enda sõndadega.

Jonas Ikkonen: Juba esimesel päeval seoti mind vägivaldselt kinni ja tehti selline süst, et ma polnud suuteline isegi palvetama. Ma suutsin vaid öelda: «Sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine!» Pärast seda kl 2 aegu öösel nägin ma oma ema, kes ilmus mu juurde ingli kujul. Ta oli lahkunud siit ilmast, kui olin 8-aastane. Ingel aitas mul vabaneda köidikuist.

Jonas Ikkonen "Üks lõik minu elust" Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, II kogu (1979)

Oma usust Ikkonen ei taganenud ning jätkas palvetamist ka siis, kui ta suleti Tartu vaimuhaigla kinnisse XI osakonda Staadioni tn 48 teisele korrusele — esialgu 4 kuuks ja 11 päevaks. See oli Jonas Ikkoneni esimene karistus, mille käigus noore mehe haigeks peetud vaimu raviti 5 elektrišoki ja 60 insuliinikoomaga. Mida Tartu toonased hingearstid selle n-ö raviga taotlesid, on terve mõistusega kõrvaltva...

Mida Tartu toonased hingearstid selle n-ö raviga taotlesid, on terve mõistusega kõrvaltvaatajal tagantjärele keeruline mõista — tulemus oli paraku sügav puudelisus. Joonaga tollal läbi käinud usuinimesed täheldasid ravi tulemusi pärsitud isiksuse ja katastroofiliselt laastatud palvejõu näol. Jonas tunnistas ise ootamatut mälunõrkust, nii ei tulnud enam kõne allagi plaanitud haridustee jätkamine.

Ikkoneni juhtumi asjaosaliste, sovetliku karistusmeditsiini kuulsusetute esindajate — Tartu vaimuhaigla meditsiinipersonaliga võib tutvuda tollase kroonika vahendusel. Mainime vaid professorite Elmar Karu (1903-1996) ja Jüri Saarma (1921–2001) nimed, kes siin, kui mitte kaugemalgi, olid tuntud teadurid. Lühivisiitidest 2 professori juurde jäi Ikkonenile prof Karu puhul meeldivam mulje — tema üksnes veenis, et arstid katsuvad kergendada Jonase elu, mille usk olla niigi raskeks teinud. Niihästi pöörase ateisti kui KGB kaastöölisena kurikuulus prof Saarma oli Ikkonenile ütelnud aga:

«Kui te endistviisi usute, tulete varsti jälle haiglasse tagasi.»

Ikkoneni juhtumiga 1978 ning hiljem kokku puutunud vabadusvõitleja Enn Tarto kommentaar:

Totalitaarses NSV Liidus paigutati vastuhakkajaid kohtu otsuse alusel erirežiimiga vaimuhaiglatesse. Jonas Ikkoneni kohta polnud aga mingit kohtuotsust. Ta kutsuti 1978 pärast haiglast vabanemist jälle Tartu sõjakomissariaati. Siin uuris kutsealuste osakonna ülem kpt Aavik, kas Ikkonen ikka veel usub Jumalasse, ning teatas, et jaatava vastuse puhul saadetakse ta uuesti vaimuhaiglasse.

Vt Enn Tarto kirjutist Jonas Ikkoneni mälestuseks MEMENTO bülletäänis, juuni 2008

Ikkonen saadeti seejärel skisofreenilist häiret märkiva diagnoosiga ühte poolkinnisse asutussse Saaremaal. Pikki aastaid tuli tal olla Sõmera (Kärla) hooldekodus ja kogeda psühhofarmakonide mõju. Sealt õnnestus Ikkonenil vabaneda ja Tartumaale naasta aastal 2007. Viimase aasta—paari oma elust veetis ta Torma vallas abivalmi katoliiklase Ülo Pärniku pool...

Ikkonen saadeti seejärel skisofreenilist häiret märkiva diagnoosiga ühte poolkinnisse asutussse Saaremaal. Pikki aastaid tuli tal olla Sõmera (Kärla) hooldekodus ja kogeda psühhofarmakonide mõju. Sealt õnnestus Ikkonenil vabaneda ja Tartumaale naasta aastal 2007. Viimase aasta—paari oma elust veetis ta Torma vallas abivalmi katoliiklase Ülo Pärniku pool.

Tagasi kodumail sai Ikkonen nüüd esmakordselt lugeda oma kirja "Üks lõik minu elust", mis oli ilmunud 1979. aastal kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ühes selgitava looga, mis "Lisanduste..." külgedele jõudis luterikiriku vaimulike abiga. Enn Tarto kinnitab, et Jonas Ikkonen oli oma juhtumi avalikustajatele tänulik.

Jonas Ikkonen lahkus siit ilmast 2 aasta eest ja sängitati Tartu Põllu tänava kalmistule leedulannast ema kõrvale. Viimsel teekonnal oli saatjaid nii Tartu Katoliku Koguduse ammuste liikmete seast kui ka viimaste aastate sõpruskonnast Saaremaalt.

Allikad:

Kas iga usklik Nõukogude Eestis on vaimuhaige? (+ Ivan Ikkonen, Üks lõik minu elust -LMUVLE, II k (1979), I kd. Stockholm, 1984, lk 39-42)

Enn Tarto, Mälestame kommunistlike repressioonide ohvrit: Jonas Ikkonen... MEMENTO, nr 8/92 (juuni) 2008, lk 8 (vt PDF)

Ilmselt ei leia või ei suuda Riigiprokuratuur tuvastada (teave puudub), et Ikkoneni repressseerimine oleks kuritegu ja et tema represseerijad oleksid mingit süütegu toime pannud...ajend ja alus kriminaalmenetluse algatamiseks puudub kuriteokoosseisu puudumisel. NII VÕI?

1980.a kavatsesime Pesti Arvoga olümpiaajaks sõita lihtsalt Rassiiasse reisima, Maskvaast lõunapoole, Prjanski, Tambovi, Saraatovikanti. Et lihtsalt kogeda russide igapäävaelu ning olla kagebistidest eemal.
Mõni pääv enne ärasõitu aga suunas Tartu osakonna ülem Talur mu Pujjeste ullumajja. Ei mäläta enam osakonna numbrit, igatahes oli se kinnine. Algul ei taht arst Mihhelson (kirjapildis vist Michelson) mind vastu võtta aga pärast neljasilmajuttu Taluriga ei teind enam takistusi. Küsis vaid et ma võin vabatahtlikult avaldada soovi sinnajääda, muidu ... Vastasin et valin selle muidu ... Jõudu ei kasutatud aga vormistatti mind ikkagi suunatuna.
Osakonda juhatas Karola Aru. Võttis mu kohe järgmisel tööpääval ette ning teatas et nii on vaja. Kui Aru läks pärast olümpiat puhkusele sis samal pääval pärast 45 pääva vabastatti ka mind.
Vaatamaskäisid mind Arvo, Konsul ja ema.
Saarma jt-ga kokku ei puutund.

Kuidas ma ka ei prooviks kommentaari kirjutada... tulemuseks saan ikka ABSURDI! Jäägu siis nii.

Kalju Mätik on oma kogemused sundravist psühhoneuroloogiahaiglas koos Sergei Soldatoviga kirja pannud ja need on Kultuur ja Elu veergudel ilmunud. Tema kodulehel ka. Nende "hulluse" põhjus oli see, et nad keeldusid tunnistusi andmast, mida loeti ebanormaalseks.

Aga tahaks teada, kas sel riigiprokuratuuri poolt üllitatud vastusel on vaid avalike suhete juhi allkiri või on siiski mõne parteikooliharidusega (?)ametniku oma ka....

Kirjutasin ABSURD, sest kogu see lugu on absurdne.
Lool puudub selge ja arusaadav seletus. Kogu NSVL ja kommunistlik ideoloogia oli rajatud puhtale VALELE. Kõik edaspidine, mis lähtub sellest "algallikast" - läheb alati ja igalpool vastuollu terve inimmõistusega.

Et selline inetu lugu meie vabadusvõitlejaga juhtus, viitab ainult tõsiasjale, et riik kükitab taas... vanal valel.
Kui arst/hulluarst ravib kõigest jõust tervet inimest - on loomulikult terve mõistus hädas . Aga arst peab!... peab! Sest ta kardab. Ja prokuratuur kardab, kohe hirmsasti!

Muidugi absurdne, aga töötab, sest toitub hirmust.

Mätiku jt. dissidentide kohtuprotsessist ning nende vaenulikust nõukogudevastasest tegevusest kirjutas J. Käbin ettekande NLKP Keskkomiteele. See on vene keeles.
Keelt valdavad huvilised saavad Mätiku veebil lugeda ka ülevaadet kohtuprotsessist, mille pani kirja "Jooksvate sündmuste kroonika" (toonane vene dissidentide põrandaalune väljaanne)
Sundekskursioonist Moskva Serbski nim. kohtupsühhiaatria instituuti samuti. See põhjalik lugu on eesti keeles.

Kui repressioonid pole kuritegu, siis miks viibis meie justiitsminister 23.08 Poolas konverentsil, millega mälestati Euroopas esmakordselt üheskoos totalitaarrežiimide ohvreid.

Justiitsminister Kristen Michal viibis teisipäeval ja kolmapäeval Poolas Varssavis toimuval konverentsil, millega tähistati esmakordselt üle-Euroopaliselt totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeva ja kirjutati alla mälestuspäeva tähistavale deklaratsioonile.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul on tegemist tähelepanuväärse sündmusega, sest kunagi varem ei ole totalitaarrežiimide kuritegude ohvreid selliselt üle-Euroopaliselt mälestatud ja see annab üsna ühese ning pikalt oodatud hinnangu kommunistliku režiimi tegudele.

„Sellised kuriteod ei tohi tulevikus korduda ning selleks tuleb neid mäletada, nendest rääkida ja mälestada nende ohvreid. Vabaduse vähehaaval kinnikeeramine on pea alati populismist kantud protsess ning lõpeb ta igal juhul vabaduse täieliku kaotusega. On väga oluline, et kõik inimesed, eriti meie noored, seda kunagi ei unustaks. Mõned päevad peale Eesti taasiseseisvumispäeva pidustusi on see meenutus omal kohal, kui tahame olla vabad ka tulevikus,“ rõhutas Michal.

Minister meenutas, et tänane päev on ajalukku läinud Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle lisaprotokolli sõlmimise päevana. Selle kuritegeliku kokkuleppega otsustasid kaks totalitaarset režiimi kolmandate riikide ja rahvaste selja taga nende saatuse, mille tagajärjeks olid miljonid totalitaarrežiimide poolt toime pandud kuriteod.

„Tänaste justiitsministrite roll saab olla sama, mis oli pisut enam kui 20 aastat tagasi – selle kuritegeliku kokkuleppe meelespidamine ja sellest teadlikkuse hoidmine, et midagi säärast enam ei toimuks. Kuigi juriidiliselt oli see algusest peale tühine, oli vaja avalikustada nii kokkulepete olemasolu kui nende tühisus ja kuritegelik iseloom,“ sõnas Michal.

Konverentsil osalesid muuhulgas Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding, Euroopa Parlamendi president ...

Konverentsil osalesid muuhulgas Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding, Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, Poola, Läti, Leedu ja Ungari justiitsministrid ning Euroopa Liidu riikide kõrgetasemelised esindajad ja rahvuslike mälu instituutide juhid. Ürituse raames asetatakse pärjad erinevate totalitaarrežiimide kuritegude ohvrite mälestusmärkidele.

Euroopa Komisjon tegi oma 2010.aasta aruandes ettepaneku muuta 23. august üleeuroopaliseks totalitaarsete režiimide poolt toime pandud kuritegude ohvrite mälestuspäevaks, mida toetas ka Euroopa Liidu nõukogu. Poola Euroopa Liidu eesistujana ongi kutsunud kokku liikmesriikide justiitsministrid ja mälu instituutide juhid, et seda päeva ühiselt tähistada.

Allikas: Justiitsministeeriumi 23.08.2011 pressiteade
Läte: portaal Uus Eesti

Vahelduseks pidevale postsovetlikule nutule ja halale "stalinismi ohvrite" ja küüditatute ümber on artikli autoril olnud huvi ja julgust sõna võtta üsnagi uudsel teemal - "teiste represseeritute", st GULAGi kommunismivangide olukord lähiminevikus. Tunnustus ja suur tänu Jaanus Piirsalule selle eest!
Isiklikult viibisin viimati Perm-36 muuseumis 2010. aasta suvel, kus kohtusin nii selle teadusdirektori Leonid Obuhhovi, paljude lähimineviku vastu huvi tundvate noorte venelaste kui ka mitmete saatusekaaslastega.
Kahjuks on tõenäoliselt Jaanus Piirsalust olenematult 19. skp Eesti Päevalehes avaldatud ülevaatesse sisse lipsanud paar faktiviga. Mart Niklus ei vabanenud Perm-36st mitte 1987. aasta detsembris, vaid 8. juulil 1988. Karistusaeg algas juba 29. aprillil 1980 arreteerimisega Tartus, mille hetkel Mart Niklus teda vahistanud "eriti tähtsate asjade uurija" Erich Vallimäe ehmatuseks nn kriminaalasja algatamise määruse tükkideks rebis ja talle lauale viskas. Kohtulavastust Tallinnas jaanuaris 1981 nii Mart Niklus kui ka kaaskohtualune Jüri Kukk boikoteerisid (viimatimainitu hukkus Vologda vanglas juba 27. märtsil 1981). Kagebelaste korduvatest "profülaktilistest vestlustest" hoolimata pole Mart Niklus ühelegi instantsile armuandmispalvet esitanud, vaid selle asemel järjekindlalt nõudnud kommunistlike justiitskurjategijate kriminaalvastutusele võtmist. Vabanes viimasest 8-aastasest (üldkokkuvõttes aga rohkem kui 16-aastasest) poliitvangistusest pärast seda, kui 1988. aastal N Liidu Ülemkohus Moskvas oli tema nn kohtuasja uuesti läbi vaadanud ning seekordse karistusaja 3-le aastale vähendanud. "Nõukogude kohus on karm, kuid õiglane!", "Töö ei karista, vaid parandab!", "Inimesel on süda - rahval partei!" (näiteid kommunistliku ajudeloputuse löökfraasidest GULAGis).
Soovin Jaanus Piirsalule julgust ja edu sama teema edasiarendamiseks ja jätkamiseks!

Kalju Mätik on Kultuur ja Elu veergudel samuti sellest muuseumist ja oma laagrimälestustest pikemalt kirjutanud. Siis kui see GULAGi muuseum sai 10-aastaseks.