Eesti presidendi ja peaministri kõned 1940. aasta iseseisvuspäeval (24. veebruar 1940) Trüki E-mail
24. veebruar 2010
SI-36


President Pätsi kõne kaitseväe paraadil

Vabariigi president Konstantin Päts pidas lühikese kõne Vabaduse väljakul toimunud kaitseväe paraadil, mis möödus sel aastal ebatavaliselt ruttu. Paraad kestis koos kõne ja defileerimisega alla poole tunni, pärast seda ametikandjad lahkusid ning paraadi vaatama kogunenud rahvas läks aegamisi laiali. Päts ütles järgmist:

Tervist, sõdurid ja lugupeetud kaaskodanikud!

Haritud rahvaste peres on jälle katsumisaeg, jälle voolab soe inimeste veri, jälle korjatakse sadasid ja tuhandeid laipu kokku, jälle nutavad emad, naised ja lapsed. Rahvad on verisesse võitlusse astumas, miljonid inimesed on kokku kogutud ja oodatakse ainult sädet, mis paneks tegevusse tuhanded masinad. See võitluse tung ei piirdu ainult nende riikidega, kes praegu üksteise vastu verises võitluses seisavad või ennast selleks valmistavad, vaid kogu Euroopa ja kogu maailm on haaratud sellest hirmsast võitluse tuhinast.

Kui meie täna siia kokku oleme tulnud ja vaatame ja näeme siin noormehi valmis riigi kaitseks, siis tunnevad kõik vanemad inimesed oma südametes kaastunnet. Meie ei julge, ei tea öelda, kuhu välja viib see hirmus võitlus, mis praegu maad võtmas on.

Meie tunneme siiski aga rõõmu oma südametes, et meil on võimalik olnud seni kõrvale jääda neist hirmsatest katsetest, mis praegu juba käimas on. Meie täname oma saatust, et ta meile võimalikuks on teinud rahulikult areneda ja kaitsta oma kodumaad ja neutraliteeti, jäädes praegu kõrvale teiste rahvaste heitlustest.

Lugupeetud kodanikud!

Meie peame kõik oma jõu selleks koondama, et meie maal valitseks üksmeel, et kogu meie rahvas aru saaks, kui suurte saatuslikkude hoopide alla võiksime sattuda, kui läheksime kõrvale sellest joonest, mida meie riik ja valitsus on võtnud, et jääda kõrvale aktiivsest võitlusest.

Kui ma aasta eest siit kõnelesin ja avaldasin kartust, et lähenev aasta võiks tuua sõjahädaohtu Euroopasse, siis paljud kahtlesid selle juures, kas on selleks põhjust. Nüüd on see kätte jõudnud. Kui meie taheme nüüd aga oma tuleviku kohta soove avaldada, siis sooviksin, ja ma usun kõik kodanikud, et järgnev aasta lubaks meid rahulikult elada ja oma kohuseid täita kui haritud riik ja rahvas teiste vahel ja et meil võimalik oleks jääda ilma neist katsetest, mida toob kaasa endaga sõda.

Meie valitsus ja meie rahvas on kõik selleks teinud, et mitte end segada suurte verevalamiste ja võitluste keerisesse. Kui meie kõik oma püüded ja tahtejõu ning parema arusaamise koondame selleks, et kaitsta oma rahvast ja kodumaad suurte õnnetuste eest, ja kui meie seda silmas peame, et meil nii palju on kaotada ja võib-olla terve rahva tulevik võib kaotamisele tulla, siis koondame ennast, kodanikud, kui üks mees oma valitsuse ja oma riigi kõrgemate ning kohalikkude asutuste ümber ja hoiame kõrgel käe, nagu Piibel ütleb, et läheks võitlus mööda meie maast ja rahvast, et võiksime oma riigis rahulikult areneda ja kultuuritööd edasi teha. Seda soovime kõik siia kokkutulnud kodanikud ja sõjaväelased.

Peaminister Uluotsa kõne kunagistele pingviinidele

Vabariigi aastapäeva pidulik aktus toimus rahvast pungil Estonia kontserdisaalis, kus esines kõnega peaminister prof. Jüri Uluots. Tema kõne kandis kella neljast päeval üle ka ringhääling ning paljudes paikades üle maa toimusid väiksemad aktused, kuhu kogunenud rahvahulgad kuulasid peaministri kõne raadiost. Meie peaminister ütles järgmist:

22 aastat tagasi, veidi hiljem kui praegu, umbes kella nelja-viie paiku pärastlõunal tolleaegses Tallinnas ilmusid müüridele lehed väikese teadaandena. Rohkem ja rohkem kogunesid nende lehekeste juurde inimesed, kes lugesid ja siis lahkusid. Üht niisugust lehekest nägin ma üles kleebitavat ka Tallinna vana raekoja sissekäigu kõrval olevale müürile. Ka siin kogunes inimesi. Minu kõrval seisis vana mees lihtsates riietes, aga auväärt näojoontega. Ta luges ja luges ja kui ta oli lugenud, siis nägin ma seda, mida ma harva varem, hiljem aga rohkem olen näinud: ma nägin, et ta silmist otse purskas pisaraid.

Ma lasksin oma vaate raekoja platsil ümber liikuda ja ma panin tähele, et vana raekoda seisis paigal, samuti seisid paigal kõik tema ümbruses olevad majad. Aga meie tundsime ometi, et midagi oli muutunud, midagi oli toimunud, mis samal ajal oli lootusetus ja ühtlasi lootus. Sel ajal kõlasid Tallinna laheäärsetes linnaosades veel paugud, senised siin maal olevad väed olid siit maalt lahkumas. Aga meie teadsime kõik, et samal ajal olid teiselt poolt lähenemas Tallinnale uued, teise riigi väed, kes seisid Keilas või Pääsküla läheduses. Sellel vaheajal seega oli eesti rahvas oma asutuste kaudu avaldanud manifesti teadmiseks kogu maailmale, et Eesti tahab olla iseseisev, rippumatu demokraatlik vabariik. See oli seega tolleaegses olustikus just nagu päikesekiir sügiseses taevas, mis üldiselt kaetud paksude pilvedega, ja ometigi pilvede vahel paistab päike.

Nüüd on 22 aastat sellest ajast möödas. Nüüd oleme meie kõik siin ja mujal Eestis pealtnägijad, kuidas on jälle rahvaste heitlused tõusnud kõrgele pingele. Jällegi seisavad vähemad rahvad, nagu tol ajal, suurte rahvaste heitluste keskel ja samuti, nagu tol ajal, seisame ka meie praegu suurte rahvaste heitluste vahemaal.

Mis on siis selle 22 aastat tagasi avaldatud manifestiga tegelikult teostunud?

Maailmale avaldatud manifestis 22 aastat tagasi eesti rahvas teatas, et ta tahab kõigi rahvastega elada rahus ja erapooletuse seisundis. Kui meie selle põhimõtte teostamisel ka oleme sunnitud olnud sõjalistesse kokkupõrgetesse sattuma, siis on see toimunud selleks, et rahu saada ja erapooletuks jääda. Niipea kui sellekohased ülesanded on täidetud olnud, oleme vankumata ja kohe rahu sõlminud. Oli tol ajal teisi, kes arvasid, et meie pole õieti talitanud, aga nüüd on hilisem elukäik näidanud, et meie õieti toimisime sel ajal, kui rahu sõlmisime. Meie oleme seega kahekümne kahe aasta jooksul oma välispoliitiliste mõtetega ja suundadega õiget sihti tabanud.

Mitte vähemal määral kui välispidi on kahekümne kahe aasta jooksul toime tulnud pingutusi ja ka tulemusi meie elu sisemisel korraldamisel. 22 aasta tagasi oli kogu meie riiklikkude asutuste kogum õieti paigutatud ühte ainukesesse väikesse toakesse. Sellest väikesest toakesest on kasvanud järk-järgult kõikide meie riiklikkude asutuste võrk, mis nüüd tihedalt katab kogu meie maad. Meie riigi korraldus pole nõrgem ega halvem kui seda on kõikide teiste haritud ja tsiviliseeritud rahvaste riiklik korraldus. See on ühe rahva elus suur ja tähtis saavutus. Mitte kõik rahvad ei oska oma seesmist elu oma riigi korralduse näol nõnda kujundada, et nad samuti võiksid öelda, kui meie seda oleme püüdnud ja saanud teha.

Aga edasi, 22 aastat tagasi ei olnud see riiklik kujund, mille olemasolu oli välja kuulutatud, veel kuigi suurel määral võimeline ennast ka kaitsma. Oli küll julgeid mehi ja julgeid naisi, kes siin Tallinnas ja mujal oma elu ei pidanud kalliks oma maa ja rahva kaitsmisel. Aga kindel võrk ja korraldus oma maa ja riigi kaitseks ei olnud tol päeval veel tarvilikul määral toime tulnud. Nüüd on aga kahekümne kahe aasta jooksul meie Eesti kaitsekorraldus teinud läbi raske tulekatsumise. Meie võime praegu öelda, et nii palju kui väike rahvas oma sõjaliseks kaitseks teha suudab ja saab, on Eesti rahvas seda teinud.

Edasi oleme meie kahekümne kahe aasta jooksul oma rahva sotsiaalset koosseisu ja korraldust tugevasti ja põhjalikult muutnud. Kes teie seast vanemad, need mäletavad, et niipea kui linnapiiridest välja minna, oli tolleaegne maaühiskond äärmiselt suurte lõhestikkudega varustatud: oli tegemist ülema, hõreda, aristokraatse kihiga ja oli tegemist sootu teistsugustes tingimustes elavate laiade rahvahulkadega. Suurte reformidega on järk-järgult kõrvaldatud sarnased olustikud meie maalt ja meie võime öelda, et meie maaühiskond on nüüd võrdlemisi ühtlane.

Sedasama võime võib-olla vähemal määral öelda meie linnaelanikkonna kohta. Aga ka siin on mitmed murrangud ja muudatused aset leidnud. Kui siin on üht ja teist veel parandada võib-olla rohkem kui maal, siis arvan, et see saab ka tehtud. Aga ka oma sotsiaalse elu korraldamise suhtes võime julgesti öelda, et sama kahekümne kahe aasta jooksul ei ole ka suured ja vägevad rahvad oma sotsiaalset elu korraldada jõudnud säärasel määral, teda täiendada ja parandada praeguse aja nõuete ja vaimu kohaselt nõnda, nagu seda meie väike rahvas on jõudnud. Kõike võib sellele väikesele rahvale ette heita, aga ühte mitte – et temal selleks puuduks tahe ja oskus ja ka teatav korraldamisvõime.

Kui meie edasi oma pilgu heidaksime oma rahva vaimse loomingu väljale – kahekümne kahe aasta jooksul, siis oleme üllatava tõsiasja ees. Meie võime nimelt öelda, et juba meie keel ise, kõige inimliku arusaamise väljendaja, on selle kahekümne kahe aasta jooksul haruldaselt arenenud. Eesti keel on täielikult jõudnud samale tasemele, nagu meie seda tavaliselt kõikide teiste kultuurkeelte juures tähele panna võime. Isiklikult kaldun arvamisele, nagu ei oleks eelmiste aegade kestel Eesti alal loodud vaimseid väärtusi üldse säärasel määral, nagu seda Eesti Vabariigi kestel tehtud. Eesti rahva geenius vaimse loomingu näol on kahekümne kahe aasta jooksul igatahes teinud seda, mida ajalugu terve hulga teiste rahvaste juures sama aja kestel tähele panna ei saa.

Ning viimati ma tahaksin tähelepanu juhtida meie majanduslikule elule. Kes teie seast vanemad, need mäletavad, kuidas 22 aastat tagasi meie põllumajanduslik tootmine toimus võrreldes sellega, mida praegu näeme. Harukordselt suur hulk mitmesuguseid masinaid on tarvitusele võetud meie põllumajanduses. Teravilja ja karjakasvatuse saaduste hulk on tähtsalt kasvanud, meie rahuldame oma nõudeid ning võime neid välja vedada üsna suurel hulgal. Meie tööstus on arenenud niisugusel kujul, et suur osa vabrikuid ja tehaseid, mis tol ajal üldse Eestis puudusid, on nüüd nagu endastmõistetavalt kõik olemas. Kahekümne kahe aasta jooksul minu arusaamise järele ei ole ükski teine samaarvuline rahvas, nagu meie seda oleme, rohkem teinud, kui meie seda teinud oleme.

Ja nüüd lõpuks tahaksin ma peatuda ühe nähte juures, mis – näib mulle – on kõige suurema tähelepanu väärt.

Olen viimasel ajal väga mitmete seltskonna kihtidega Eestis kokku puutunud ja pean tunnistama, et ma poleks mitte uskunud Eesti rahva sedavõrd laialdasse, sedavõrd sügavasse, sedavõrd endastmõistetavasse omariikluse hindamisse, nagu seda tähele panna võime. Mina võin öelda, et seda näeme meie maa elanikkonna seas mitmesugustes tegevusharudes. Aga sedasama võime tähele panna ka linnaelanikkonna igasugustes kihtides. Mõnikord on nagu mõeldud ja arvatud, et eriti meie tööliskonna kiht ei ole Eesti riigile soodsalt häälestatud. Aga ma pean siinkohal julgelt ja kindlalt ütlema, et meie tööliskonna seas on suurel ja otsustaval määral samasuguseid isamaalisi ja samasugust oma maad ja rahvast armastavaid poegi ja tütreid, nagu seda igal pool näeme.

Ma tahan siin otsekoheselt ja avameelselt öelda, et sarnast rahvast, nagu eesti rahvas, teie otsite Euroopas ja – ma kardan – teie otsite maailmas, ja ei leia, kes nõnda talitada võiks, nagu meie rahvas seda teha on võinud meile mittekergetel ja otsustavatel silmapilkudel.

On ekslik arvamine, kui mõeldakse, et eesti rahvas on noor rahvas Euroopa rahvaste peres. Uuemad uurimused, mida rohkem neid tehakse, seda enam tõendavad, et meie oleme Euroopa rahvaste seas üks igivana rahvas. Eriti oma praegusel elualal oleme vähemalt kaks tuhat aastat sihikindlalt edasi arendanud kõiki neid kultuuri ja tsivilisatsiooni alasid, mille kaastegelasteks ja pealtnägijateks praegu ise oleme. Ma tahaksin küsida, kas on Euroopas palju neid rahvaid, kes ka võivad öelda, et nad 2000 aastat ühel ja samal kohal samasuguse järjekindlusega on töötanud, kui meie seda oleme. Minu arusaamise järgi on palju neid, kes seda öelda ei või.

Aga kui meie arvesse võtame neid looduse tingimusi, milles eesti rahvas on elanud, siis seda rohkem võime öelda, et see on vana kultuuri rahvas, kes rasketes looduse tingimustes, aga ühes nende looduse tingimustega enestega ja neid võites on oma töö teinud ja vaeva näinud. Järelikult see ei olnud mingisugune muinasjutu suurus, kes Eesti riigi lõi ja seda seni on arendanud, vaid see on kultuurist läbi imbunud, töö ja vaevaga läbi ibmunud rahvas, keda meie eesti rahvana näeme.

Mis meie praegu võime teha, on see, et meie praegustel aegadel kõik püüame kokku hoida. Aga ma tahaksin mõelda, et meie kõik oma sügavas südamepõhjas veel paneme toime – igaüks oma majas, oma kodus, igaüks oma pühamas kohas ja paigas – ühe palve. Meie palume nimelt seda saatuse määrajat, seda Jumalat, kes meie rahvast on sajandite jooksul hoidnud ja kaitsnud. Meie palume teda ja ütleme: hoia ja kaitse, et eesti rahva vaba maa jääks seisma ja püsima.

Ja ma tahan mõelda, et see saatuse ja igaviku hääl, kes eesti rahvast on juhtinud läbi rasketest aegadest, läbi tormidest ja marudest, meile kõigile annab julgust, jõudu ja usku ning ütleb meile: vaba rahva vaba maa jääb püsima, jääb seisma ta!

Allikas: Infopartisan
Kontakt: http://infopartisan.blogspot.com/
Kommentaar (0)
Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.