Arutluse (mitte debati!) pealkiri näitab kujukalt millisesse tehistegelikkusesse oleme jõudnud kui kasutame sõnu ja väljendeid mus vorm ja sisu ei kuulu kokku.
Tasuta haridust POLE OLEMAS!!! Jutt käib ikkagi sellest kes kelle arvel oma hariduse saab.
Seega tuleb lahendada hoopis selline küsimus kas õpilane maksab oma hariduse eest OTSE või KAUDSELT. On ju praegu nii et need nn riiklikud "tasuta" õppekohad maksab kinni põhiliselt teine õppija kes maksab kinni otse ning täies mahus ka enda õppimise, st ta maksab otse enda eest ja kaudselt teise eest. Tekib sama olukord nagu 90ndate algul oli elamispinna erastamisega. Eraomanik maksis kinni oma elamu täies mahus ja maksude abil osalt ka nn linna- või riigimajad kus elasid töökohta meelitatud. Nende elanikud aga maksid kinni vaid osaliselt maksudega. Kui läks erastamiseks siis olid tingimused nii eraomanikule kui ka ühiselanikule põhimõtteliselt võrdsed. Ühiselanik sai endale erastada korteri suures majas tunduvalt odavamalt kui maksis eramaja, eraomanik aga pidi otsima kuhu oma kaardid soetada.
Et seda ebavõrdsust kaotada tulekski lisaks vanurite elatisrahale sisse viia laste ja noorukite elatisraha. Sellest maksaks nad ise oma hariduse eest. Kui ei õpi (ei taha või ei suuda), raha ei saa. Tasu kehtiks vaid esmakordse õppekoha kohta. Nii ei saaks õppetasu enam mitmendat kooli vahetanud.
Kust see raha tuleb? Loomulikult töötava osa arvelt nagu kõik see raha mis makstakse ülalpeetavatele noortele, vanuritele ja santidele. Töötaja saaks raha küll vähem kuid lastel oleks vaba võimalus saada haridus, seda oma vanemate majanduslikust seisust sõltumata.
Inimiga jaguneb ju 3-ks: töötamiseelseks, töötamisaegseks ja töötamisjärgseks. Viimased saavad elatisraha (praegu küll totral alusel), miks ei peaks seda saama töötamiseelased?