dalai-laama-austuseks-nagarduna-qseitsekuemmend-salmi-tuehjusestq - Arvamus

Dalai-laama austuseks: Nagardžuna "Seitsekümmend salmi tühjusest"

18. august 2011

SI-262

Nobeli rahupreemia laureaadi Tenzin Gyatso ehk Tiibeti usujuhi 14. dalai-laama visiiti Eestisse saadab palju poliitikajuttu, tähelepanu on pälvinud ka külalise rahumeelne budistlik eluvaade, vähem tema poolt esindatava vaimse õpetuse sügavam sisu.

Kes soovib tutvuda dalai-laama meelega, võib alustada näiteks 4.-7. oktoobril 2010 Dharamsala templis peetud nelja loengu videomaterjalist kogupikkusega 8 tundi. Loengutsükli põhiliseks alustekstiks on Nāgārdžuna krestomaatiline tühjusetraktaat Mūlamadhyamakakārikāḥ (Keskmise õpetuse juurvärsid). Vaadata-õppida saab dalai-laama kodulehelt (loengutel on ingliskeelne tõlge) http://www.dalailama.com/webcasts/post/134-fundamental-wisdom-lamp-praise-for-dependent-origination-and-concise-stages

Tiibeti budistide suurim vaimne eeskuju pärast ajaloolist Buddhat ennast ongi india 2. sajandi filosoof Nāgārdžuna, tühjuseõpetuse rajaja. Nāgārdžunale on omistatud rohkem kui sada teost, mis on "üles leitud" eelkõige just Tiibetis, ehkki ta ise elas hoopis kaugel Lõuna-Indias. Tiibetis vestetakse tema elust ka palju pühamehemuistendid, mis ei vasta tegelikkusele, kuid kujundavad temast tantrismi alustala. Nāgārdžuna teostest peetakse tänapäeval autentseks vaid kaheksat, peateosed on eelmainitud Mūlamadhyamakakārikāḥ ning Śūnyatāsaptati (Seitsekümmend salmi tühjusest) ja Vigrahavyāvartanī (Vastuväidete kummutamine).

Śūnyatāsaptati ilmub eesti keeles esmakordselt.

Tekst: Nāgārdžuna

1.
Ilmutamine, paiknemine, lõppemine, on, pole, madal, keskmine, kõrge.
Kuid ärgas on rääkinud: “Need on maapealse suhtluse jaoks, tegelikult neid pole.”

2.
Mitte miski pole loomusega ega loomuseta; mitte ka korraga loomusega ja loomuseta; või veel kuidagi teisiti.
Kõik, millest räägitakse, et see on olemas ise, on tühi, kustumisetaoline.

3.
Seda kõike, mis on olemas põhjuste ja tingimuste tuumkobarana või ka kõigiti täiesti omaette,
pole olemas ise. Sellepärast saabki tunnetada tühja.

4.
See, mis on olemas, ei ilmu, kuna juba on; mida pole, ei ilmu, kuna seda ei saa tunnetada;
mis on ja mida pole, ei ilmu ka korraga, kuna oleks vastuolu – paiknemisel ja lõppemisel ei ole seega teket.

5.
Kui ei teki tekkinut ega teki tekkimatut,
siis tekkinust ja tekkimatust ka tekkivat mitte kuidagi ei teki.

6.
Viljas peaks põhjus olema vilja moodi; juhul kui vilja pole, oleks põhjusetuga sama lugu;
see, et korraga on ja pole, oleks vastuolu – aegade kolmikus põhjus ei avaldu.

7.
Ühtsuseta pole mitut edenemist, mitmuseta pole ühtsust.
Neid, mis on olemas nii, et ilmuvad teineteisest tingituna koos, ei saagi eraldi märgata.

8.
Kaksteist lüli pole seega ilmutamine. Koosilmutamine on tinglik –
ei tule seda ette üksikmõttes, ei saa tulla ka paljudes.

9.
Pole loomust ega ka loomusetut, kestvat ega kestmatut, õnnetust ega õndsust,
pole puhast ega ebapuhast – nõndaks, eksimusi ei olegi olemas.

10.
Kui neid ei ole, siis pole ka tundmatut, mis on tekkinud neljast eksimusest.
Kuna seda ei ole, siis ei ole kokkupanijaid. Samamoodi on ka ülejäänutega.

11.
Kui teist pole, siis ei ole ka teda ennast – kui kokkupanijat pole, siis ei ole tundmatut.
Nende puhul, mis on teineteise põhjuseks, ei saa tuvastada, et nad oleksid olemas ise.

12.
Kuna ei saa tuvastada, et nad oleksid olemas isem siis kuidas nad tekitaksid muud?
Nõnda siis ei saakski tingimused, mida miski muu ei tuvasta, tekitada muid.

13.
Isa pole poeg ja ka poeg pole isa, seega pole nad ei lahus
ega ka kõrvuti – täpselt nii nagu kaksteist lüli.

14.
Nagu meeleasjad ei tingi unenäo õndsust ja õnnetust,
täpselt nii ei tingiks needki tinglikku meeleasja.

15.
“Kui see, mis on olemas, pole kõrge, madal või keskmine iseenesest,
siis seega juhul, kui mitmust ei ole, ei saa põhjustest tuvastada täideviimist.”

16.
Need, mida pole tuvastatud, kuid mis on olemas ning on seda ise, ei ole tingimatult; ent mismoodi need, mis on tingitult,
on olemas, kuid isetult? – Seda, mis on olemas ise, ei saagi paika panna.

17.
Kui miski on olemas ise, muu pärast või ka olematu, siis kuidas ta lõpeb?
See, mis on ise, muu pärast või olematu, on niisiis eksitaja.

18.
“Kui on tühjus, ei saa ilmutamist ja kaotamist tunnetada.
Juhul kui see, mis on olemas, on tühi, siis kuidas saaksid seega olemas olla tärkaja ja närbuja?”

19.
Kui ei ole seda, mida pole olemas, siis ei ole sedagi, mis on olemas; ega ühekorraga seda, mis on olemas ja mida pole;
ega ilma selleta, mis on olemas, ka seda, mida pole – see, mis on olemas ja mida pole, oleksid alati olemas.

20.
Kui seda, mida ei ole olemas, pole iseseisvalt ega ka muu tõttu, siis ilma selleta, mis on, seda seega ei ole.
Niisiis seda, mis on olemas, pole olemas; kuna seda ei ole, siis pole ka seda, mida pole olemas.

21.
Kui olek on olemas, siis on pidevus, ilma olekuta on katkemine.
Kumbki on niisiis olemasoleva oleku tõttu – olekut lisanduda ei saa.

22.
“Ei ole nii, sest toimub lõimimine. Kui see, mis on olemas, viib lõimimise täide, siis ta hukkub.”
Säärast ei saa tuvastada; sama mis varem: lõimimise ja katkemise väärus.

23.
“See, kes nägi, ütles täideviimise tee kohta: “Kuna on tühjus, siis tärkajat ja närbujat pole.””
Niisiis on need olemas vastastikuse vastuolu tõttu. Ning vastandumine on nägemise tõttu.

24.
“Juhul kui ei ilmutata ja kaotata, siis mis kustub kaotamise tõttu?”
Ei kustugi, kuna see, mis ei ilmuta ega kaota, oleks olemas ise.

25.
Kui kustumine oleks kaotamine, on seega katkemine, ning kui teistpidi, siis pidevus –
sellepärast olgu ta või ärgu olgu, ikka ei ilmutata ega kaotata.

26.
Seega, kui kustumine oleks mingi paiknemine, siis oleks seda seegi, mis pole olek; kuid sellel, mis pole olek, pole mitte kuidagi kustumist;
ega ka mitte selle, mis pole olek, sellel, mis pole olek – ning seda polegi.

27.
Iseseisvalt tundemärki pole, kuna seda tuvastatakse äratuntavast; äratuntavat tuvastatakse tundemärgist;
neid, mida pole tuvastatud, ei tuvastata ka vastastikku – seega pole mitte kuidagi olemas tuvastamata tõestajat.

28.
Kõigile teistelegi, nagu tegemise ajend ja teostaja, tunnetus ja tunnetaja,
nähtav ja nägija jne, saab anda täpselt samasuguse seletuse.

29.
Kui on nii, et paiknemist ei ole; kui tuvastus on koostoimeline ja iseseisvalt ei tuvastata; kui toimub
olemas-olematu kõikumine – siis ei ole ajakolmikut, vaid üksnes kujutlus.

30.
Ilmutamist, paiknemist ja lõppemist ei ole, see kolmik on kokkupandud tundemärk.
Sellepärast ei saa tunnetada midagi, mis on kokkupandud või kokkupanemata.

31.
Ei lõpe lõppenu ega lõppematu, ei paikne paiknematu ega paiknev.
See, mida ei ole, ei ilmu, ka mitte koos.

32.
Kokkupandu ja kokkupanematu ei ole “olemas”, “olematu”, “olemas-olematu”,
mitte kuidagi ka “üks” ega “mitu” – kõik liigub nende äärte vahel.

33.
““Teol on iseloom, seega on teol ka vili
ja see ei hukku,” on märkinud osaduslik õpetaja.”

34.
Teo kohta, mis on olemas isetult, öeldakse, et see pole ei kadunud ega ilmunud.
Kuna ta haarab loomuse järele, siis sellest ongi tekkinud. Kuid ka tekitamine on kujutluslik.

35.
Kuna juhul, kui tegu oleks olemas ise, on ka sellest tekkinud keha pidev,
siis poleks üleküpsust ega õnnetust ning teol oleks ka loomus.

36.
Mitte mingi tegu pole tingimustega ega tingimusteta
ning kõige kokkupanijad on petlikud ja viirastuslikud nagu haldjate linn.

37.
Tegu on ahistuse tegemise ajend, kokkupanijad on pärit ahistusteost
ning teo põhjus on keha. Kuna need kolm on olemas ise, siis on tühjad.

38.
Kui tegu ei oleks, siis poleks tegijat. Kui neid kaht ei oleks, poleks nende vilja.
Kui seda ei oleks, poleks nautijat. Ning et poleks olendit, siis toimuks irdumine.

39.
Nähes teo tühjust õige teadmisega, et tegu ei ole,
siis juhul, kui pole tegusid, ei ole kindlasti ka tegude tõttu ilmunut.

40.
Kuna osaduslik nõndaläinu loob imeväega
ning tema poolt loodu najal luuakse omakorda teine,

41.
siis on ärksa poolt loodu tühi. Kes see on? Mis moel on ta loodu sees?
Kumbki on nõnda üksnes mingi kujutlusolend.

42.
Tegija on pärit loojast, tegu on loodutaoline.
Kuna see, mis oleks olemas ise, on tühi, on see üksnes kujutlus.

43.
Teo tegija ei kustu, juhul kui tegu oleks olemas ise.
Ent kui seda poleks, siis tõesti ei ole ka soovitud ja soovimata vilja.

44.
Kui on “olemas”, siis kohe saab tunnetada ka “olematut” ning “olemas-olematut”;
ärksate tavapärane suunis polegi hästiminek.

45.
Kui välimus tekiks ainest, siis tegelikult seda välimust poleks.
Kuna seda pole olemas ise, siis seega pole olemas ka muu tõttu.

46.
Ühel pole nelja olemust ega ka neljal üht.
Mismoodi saab tuvastada selle välimust, mis ei sõltu neljast algainest?

47.
Selle tähist ei saa kätte “tähisest” ega ka mitte selle taha haarates.
Olendis ei ole ega saagi ette tulla põhjuslikku ja tingimuslikku “tähist”.

48.
Kui saaks haarata välimust, oleks võimalik haarata endale seda, mis on olemas ise.
Kuidas ärkamise kaudu, millel pole märki, haarata välimust, mida pole?

49.
Kui ärkamise silmapilgul ei saa välimust silmapilkselt soetada,
kuidas saab siis haarata tuleviku ja mineviku välimust?

50.
Kuivõrd kujutis ja asupaik pole iial täiesti lahus,
ei haarata seega kumbagi üksinda, vaid nad tuvastavad välimust kahekesi.

51.
Silmade välimuses ega ka nende keskel ei pole seega ärkamisesilma.
Kujutlus, mille tingivad silm ja välimus, on ekslik.

52.
Kui silm loomust ei näe, siis kuidas näeks see äkki välimust?
Välimus on silmaloomuseta; see kehtib ka ülejäänud meeleväljade kohta.

53.
Silm on tühi, kuna oleks olemas ise ja oleks olemas ka muu pärast.
Välimus on samuti tühi; see kehtib ka ülejäänud meeleväljade kohta.

54.
Kui ühel oleks kokkupuude, oleksid teised seega tühjad.
Tühi ei sõltu sellest, mis pole tühi, ega ka see, mis pole tühi, tühjusest.

55.
Pole selle valmistamist, mis on olemas ise; pole ka kolmikut, mis ei paikne;
pole selle, mis on olemas ise, ja loomuse kokkupuudet – niisiis pole ka tunnetust.

56.
Kui soetada sisemine või ka väline meeleväli, tekib eristamine.
Niisiis pole eristamine tühi, vaid petlik ja viirastuslik.

57.
Kuna ilmutamine sõltub sellest, mida eristatakse, pole paraku eristamist olemas.
Ning sedagi ei saa tunnetada, kes teab teadmist ja teadasaadavat, kuna pole olendit.

58.
Kui mõni ongi kas kestev või kestmatu, siis kõik on kas kestmatu või pole seda olemas.
Mismoodi saakski kestev või kestmatu olemas olla?

59.
Ihal, vihal ja juhmusel on soovitud ja soovimata eksitajad,
seega tingimused. Niisiis, iseseisvat iha, viha ja juhmust pole.

60.
Alati kui kellelgi oleks iha, on tal ka viha ja juhmus –
need tekivad seega kujutluses. Ent kujutlus pole tegelik.

61.
Neid, mis on kujuteldavad, ei ole. – Ent kui kujuteldavat pole olemas, siis millest on kujutlus?
Seega on kujutleja ja kujutlus tühi, kuna on tingimuste kaudu tekitatud.

62.
Kuna saab näha tegelikkust, pole nelja eksitaja kaudu tekkinud tundmatut olemas.
Kui seda pole, ei ole kokkupanijaid. Samamoodi on ka ülejäänutega.

63.
Mis iganes on tekkinud millestki tingitult – kui ei ole seda, millest, siis ei ole olemas ka teda ennast.
Need, mis on olemas ja mida pole, ning need, mis panevad kokku ja mis ei pane, rahunevad ja vaigistuvad.

64.
Kui miski on olemas põhjuste ja tingimustega, saab seda kujutleda kui tegelikku.
Juhtnöörid mainivad: “See on tundmatu, millest tulenevad kaksteist lüli.”

65.
Kuna saab näha tegelikkust, pole olemistühjuse tõe teadmise tõttu tundmatut.
See ongi tundmatu kaotamine. Niisiis, kaksteist lüli kaovad.

66.
Nagu pete, viirastus, haldjalinn, vahumull, unevood,
nagu leegitsev ratas – nõnda saab tunnetada kokkupanijaid.

67.
Midagi sellist, mis kas on või ei ole olemas, kuna oleks olemas ise, ei saa tunnetada.
Kui miski, mis on või mida pole olemas, on tekkinud põhjuste ja tingimustega, siis on see tühi.

68.
Kuna kõik, mis olemas, oleks ise tühi,
on ületamatu nõndaläinu selgitanud: “Kõik, mis on olemas, on tinglik.”

69.
Üksnes selline on ülim tähendus. Osaduslik ärgas ongi rääkinud,
et kõik maisele edule tuginev on mitmetähenduslik.

70.
Tegelikult pole ei maise sära lõppemist ega mingit hoidjat.
Seepärast on aga hirmunu ja teadmatu tagavara vilets, kui hästiläinu räägib.

71.
Kuna on maine rähklemine, pole takistust sellel, et “üks tingib teise”.
Kuid see, mida pole, on tinglik – kuidas on need veenval kombel?

72.
Kuna tegelikkusse süüvimine õilistab, ei paikne usklik kusagil räägitus.
Hüljates selle, mis on ja mida pole olemas, soetab ta ettevalmistuse abil kestva rahu.

73.
Teisest ollakse tingitud teadmatuse pärast. Kes on nägemuste võrgust edasi läinud,
kulgeb puutumatut kustumist. Iha, vaen, juhmus, ha-haa!

Lisa uus kommentaar

Kommentaar (1)

28. 08. 2011 12:36:40 | Enn Oja

Miks pikki täisäälikuid löhendatakse, nt aa asemel a? Kui teadlikult sis millise sihiga? Et tulemus võimalikult moonutatudoleks? Millegipärast on j asendatud dž-ga (parem oleks muidugi eestilik ts). Kukub välja nagu Meдveдev või Σokrateς. Mitte keegi ei keela ju kirjutada Naagaartsuna või Muulamadjamakakaarikaa.

Kirjuta kommentaar

Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:

* Nimi:

* E-mail:

Koduleht:

Kommentaar:

Pealkiri:

Sõnum:

Turvalisus

Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.

Joomla components by Compojoom

Sõltumatu Infokeskus

Viimati kommenteeritud

Telli SI uudised

Diskussioon

RSS voog