Bukovski: ootamatu polnud N Liidu krahh, vaid see, mis järgnes Trüki E-mail
04. aprill 2011

SI-139

Artikli autor Vladimir Bukovski (sündinud 30. detsembril 1942) sai ülemaailmselt tuntuks, kui paljastas poliitvangide psühhiaatrilise karistamise Nõukogude Liidus. Seetõttu veetis Bukovski ka ise kokku 12 aastat erinevates kinnipidamisasutustes ning "ümberkasvatusel" psühhiaatriakliinikus. Ta avaldas oma kogemuste põhjal raamatu, kus jagas soovitusi, kuidas psühhiaatrilistele piinamisvõtetele vastu panna. 1971. aastal õnnestus Vladimir Bukovskil N Liidust välja toimetada suurel hulgal tõestusmaterjale karistusliku psühhiaatria kasutamise kohta, millele aga järgnes tema arreteerimine ja taas vangistus. Vangistatud Bukovski vahetati 1976. aastal Tšiili kommunistliku partei peasekretäri Luis Corvaláni vastu ja asus elama Suurbritanniasse. Bukovski soovis kandideerida ka Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel, kuid Venemaa keskvalimiskomisjon ei registreerinud tema kandidatuuri., sestpeale on ta resideerinud Inglismaal.

Tekst: Vladimir Bukovski

Teate, minu jaoks olid kõige hämmastavamad sündmused ja arengud maailmas need, mis järgnesid vahetult Nõukogude Liidu krahhile. Seda, et Nõukogude Liit laguneb – ja laguneb vältimatult -teadsime kõik. Minu hea tuttav Andrei Amalrik kirjutas juba aastal 1969 raamatu pealkirjaga «Kas Nõukogude Liit eksisteerib veel aastani 1984?». Muidugi, ei pidanud ta silmas kalendaarset aastat 1984 – ta pidas silmas Orwelli, kuid tabas peaaegu täkke, vaid kahe-kolme aastase vahega. Ja stsenaarium, mida ta kirjeldab, osutus samuti üldjoontes õigeks – lagunemine rahvuslikeks osisteks, vabariikideks, seega oli tema prognoos täiesti realistlik ja meie jaoks oli ta ühtne: see ei olnud üksnes Andrei arvamus, see oli meie ühine vaatenurk, ta lihtsalt oskas hästi sõnastada, esitada, põhjendada.

Seega Nõukogude Liidu kollaps mulle mitte mingiks ootamatuseks polnud. Samuti jõudsin ma veel aastal 1989 – 1990 Läänes välja anda raamatu, milles selgitan üksikasjalikult, miks Nõukogude Liit peab lagunema ja kommunism peab kaduma. Raamat erilist edu ei pälvinud – naljakal põhjusel: Prantsusmaal ilmus raamat 1989., vist, aastal, ja kõik ütlesid: «No, nüüd ta läks liiale! Kuidas nii? Nõukogude Liit kogub perestroikaga, glasnostiga praegu vaid jõudu, aga tema matab seda…Oh ei – see on ülimalt elujõuline!» Aga Saksamaal ilmus raamat aastal 1991 ja kõik ütlesid: «Noh, ja mis siis? Noh, see varises juba kokku. Noh, ja mis siis nüüd? Mis sellest praegu enam kirjutada?!».

Raamatut ei saatnud edu ei seal ega siin – sest oli raske ära tabada, millal seda kuskil avaldada. Nii et need sündmused – see kakskümmend aastat, mida me nüüd sel aastal kõik tähistame – polnud enamikule meist ootamatuseks. Ent see, mis neile järgnes, oli paljudele suures osas ootamatu. Kuid mis siis toimus? Aga selle asemel, et maailmas toimuks selle, inimkonna ajaloos täiesti ainulaadse, sadadele miljonitele inimestele maailmas hukatust toonud, hirmsa XX sajandi fenomeni, mingigi teadvustamine, mingi mõtestamise katse, selle asetleidnu adumine, püüe teha mingeid järeldusi, aru saada põhjustest, kuidas see võis meiega, täiesti tsiviliseeritud inimestega, juhtuda – mitte midagi taolist ei toimunud. Veelgi enam, toimusid mingid täiesti ebaloogilised asjad: no, näis nagu, II Maailmasõja lõppemisega, natsismi hävinguga, nihkus maailma poliitiline spekter vasemale (noh, mööngem, see on veel kuidagi mõistetav, fašism – natsism samastatakse parempoolse ideoloogiaga – täiesti ebaõiglaselt, aga see on teine teema), tähendab, elanikkonna reaktsioon, avalik hoiak siirdus vasemale, noh olgu…Ent kui varises põrmu kommunism – ja, näis et, – poliitilised voolud pidanuksid siirduma paremale – mitte midagi taolist aset ei leidnud.

Kõikjal maailmas aastatel 1992 – 93 – 94, kõikjal Euroopas, hakkavad võimule saama vasakpoolsed poliitikud, vasakpoolsed parteid – ehk toimub taas nihe vasemale, mida nüüd juba mulle kuidagi loogiliselt ära ei seleta. Veelgi enam, kõik 1989. aasta lootused (kuid lootused olid väga kõrged!) mingilgi moel ei täitunud. Kommunism jäi maailma, Fukuyama võis seda ajaloo lõpuks mõelda, kuid ajalugu nõnda ei mõelnud – säilisid nii Hiina kui Kuuba ja Vietnam ning Põhja – Korea. Endistes läbini kommunistlikes riikides ei jõudnud see protsess samuti kaugele: tegelikkuses olid toimuvad muudatused pigem kosmeetilised, pigem välised (nt. ühed inimesed lahkusid, asemele tulid teised) – mitte vähem kommunistliku nomenklatuuri sünnitised. Need maad ei ole vabad, vaid osutusid võimule jäetud nomenklatuuri poolt tugevalt aheldatuks.

Allikas: NSBlogi
Kontakt: http://staap02.wordpress.com
Kommentaar (5)
  • Enn Oja

    Lühidalt: kommunism ärastati.

  • Ville Sonn

    Ma püüdsin oma kgb-vastases võitluses meeleheitlikult kusagilt abi saada; viimane katse oli 2000. aastal. Teadsin, et Inglismaale olid pagenud: dissident Bukovski, sõjaluuraja Rezun (V. Suvorov), kgb-ohvitser Gordijevski jt. Muidugi ei teadnud üldsus nende aadresse, kuna neid loeti NSVL riigireeturiteks, nad kuulusid surmanuhtluse alla jne.
    Ma lugesin 10 raamatut V. Suvorovit läbi ja taipasin, et Londoni "Times' -i" toimetuses nad kõik käivad aeg-ajalt. Kirjutasin südantlõhestava, kuid samal ajal professionaalse kirja ning lisasin oma raamatu "Võõras" eksemplari.
    Saatsin paketi ära Stockholmist, et kgb-mehed, kapost ja fsb-st ei saaks kätt vahele panna.
    Tagasi ei tulnud, järelikult jõudis adressaatideni. Reaktsioon oli null - ei sittagi! ...
    Ega need "kõvad vastalised" on ka parajad konjukturistid, on mitmekordselt eriteenituste mängudesse põimitud, nii et ükski kurat ei saa päris selget sotti, mis asju nad parajasti ajavad! ... Minu tõstataud teravas küsimuses jäeti ka selt poolt mind üksi.

  • Margit-Mariann

    Bukovski artikli "poliitiliselt korrektne" versioon on avaldatud "Akadeemias" ja loo kärbeteta originaaltõlge (minu poolne) portaalis Terve Mõistuse Sündikaat. wwww.syndikaat.ee, aastal 2010 lõpul. V. Kalabugini sõnul oli mu tõlge parem kui Akadeemias ilmunud Kalle Jürgensi oma.
    Artikkel kõneleb ideoloogia naasmisest ja meil on see juba euroideoloogia näol päral.
    Eesti on samuti võimule jäetud nomenklatuuri poolt aheldatud maa.

  • Enn Oja

    Aja jooksul saavad paljud aru et kui nad ka on leid kangi siis pole nad targemad kui Arkhimeedes sest ei oska sellega samuti maakera nihutada.
    Samuti saadakse aru et elu liigub kõikudes tõe ja vale vahel ning üle ootuste palju sõltub juhustest, mitte mõne tõeotsija siblimisest.
    Kõik see sunnib inimese sulguma iseendasse mis omakorda tekitab lõhe tema soovide ja tegelikkuse vahele.

  • Margit-Mariann

    Vabandust, Bukovski artikli täispikkuses vägistamata tõlge ilmus www.syndikaat.ee 2009. a. lõpul.
    Mulle jäi töörõõm ja tütrele esimesed olematud jõulupühad aastal, mil ta oma isa mattis. Jürgens oli näljasem ja ilmselt rahatum.
    Mina võisin 24.12 lihtsalt meeleheites ahastada.
    Aga artikkel ju siiski ilmus!

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.