Arro: Päts ja Laidoner kohtu alla Trüki E-mail
16. aprill 2010

SI-103

Tõlkija ja kirjastaja Erik Arro teeb ettepaneku Eesti rahvale ja riigile alustada uurimist ja kohtuprotsessi, kus süüalused oleksid isevalitseja Päts ja sõjaväe ülemjuhataja Laidoner, kes reetsid Eesti Vabariigi aastatel 1938-1940.

Kuidas sai võimalikuks, et riik ja vabadus anti nii kergesti käest ära?
* Vene kommunistlik armee toodi sisse vabatahtlikult ja ilma igasuguse vastupanuta, ilma et rahvalt oleks luba küsitud.
* Vabatahtlik allakirjutamine Vene sõjaväe sissetoomisele, Eesti sõjaväe laialisaatmisele, ENSV moodustamisele ja liitumisele N Liiduga, mille tulemusel kolmanik rahvast represseeriti ja kümned tuhanded tapeti vangilaagrites.

Tänaseni on uurimata ja ebaselge, mis toimus ja miks. Samal ajal, kui Soome rahvas võitles üksi vastu tervele Vene kommunistlikule impeeriumile ning saavutas hiilgava võidu ja säilitas vabaduse, mille tulemusel on Soome riik väga palju ette jõudnud mandunud Eestist. Ohtu on sattunud eestlaste tulevik ja säilimine, kuna riigis elab ikka veel sadu tuhandeid okupante - vene kodanikke. Lisaks hävitatud majandus, madal iive ja põhjatu vaesus.  

Paneb imestama, et riiklikul tasandil pole toimunud mitte mingit uurimist ja reetureid austatakse nagu kangelasi. Aeg on põhjalikult uurida Pätsi ja Laidoneri tegevust, anda sellele selge hinnang ning mõista hukka tegevusetus ja Eesti riigi reetmine, mis paiskas meie rahva tohutusse kannatusse. Selle tagajärjed rõhuvad meid veel kaua-kaua. Andkem aus hinnang ajaloole, et see ei korduks.

Allikas: Erik Arro
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (120)
  • Aldo Roomere

    Küsimus hr. Erik Arrole: mis kasu oleks eesti rahvale ja riigile sellisest uurimisest ja kohtuprotsessist? Moodustataks komisjon meie esindustagumikkudest, kes sooritaksid sama "eduka" uurimise, kui "Estonia" huku puhul. Raisataks ära ropul hulgal rahva raha ning rahva tähelepanu oleks pikaks ajaks eemaldatud praegustelt probleemidelt, mis olemuselt vähemalt sama hullud, kui Pätsi-Laidoneri ajal. Me ei saa kohut mõista minevikureeturite üle, kui me pole võimelised kohut mõistma praeguste võimurite kuritegude üle. Tunduvalt südantkosutavam oleks pilt, kui kohtupingis kükitaksid näiteks Lang, Laar ja Savisaar ning neile väänataks igaühele 10 aastat. Nad võiksid ka vanglast pääseda, kui neilt konfiskeeritakse kogu maine vara ning nad asuvad tööle kojamehe, koristaja, transporditöölise, reisisaatja, sanitari, kirjakandja vms ametikohale miinimumpalgaga. Ülejäänud reeturi- ja pätikamp läheks sama teed, aga ikka vaid kolmekaupa, et asja mitte liiga segaseks ja keerukaks ajada. Miks mitte hakata sellise menetluse läbiviimiseks allkirju koguma?

  • Margit-Mariann Koppel

    Laidonerile olevat Karl Säre öelnud, kui pauguta alla annate, jääte ellu. Miks anti vaenlasele tapmiseks üle terve sõjavägi, on mõistatus?

    Aga Päts oli nimetanud eestlasi haigeks rahvaks. See tsitaat on isegi ühe mälestuskivi tahvlil ja patrioodid (vabadussõjalased) kõrvaldati jalust, et nad neid ei segaks. Need mehed olid vaba Eesti patrioodid aga ei olnud truud võimuritele. Vabadussõjalaste hulka kuulusid ka Paul Laamann, Ernst Põdder jt..Mõelge, miks admiral Pitka emigreerus Eesti Vabariigist Kanadasse?

  • vamps  - milleks

    oh poisikesed, elant ise sel ajal ... nüüd muidugi tore teada, kuis kõik oli ja mis tibla tegi, aga siis tuli otsustada tundidega.
    Soovitaks kõigile ajaloolastele-kohtumõistjatele, tehke trenni ja õppige poksima, laskma, karated, ellujäämist metsas ja tehke .... lapsi .... muud võimalused meil püsimiseks on kasinad

  • Erik Arro

    Aga mida tegi Eesti sõjavägi riigi kaitsmiseks?
    Mitte midagi! Milleks oli vaja võidelda vene ja saksa mundris? Eesti mundris ei sõdinud ükski mees.

    Milleks arutada diplomaatiat, välisriikide tegevust ja nende lepinguid ja otsuseid,
    kui oma riiki pidi kaitsma ikka meie oma sõjavägi.

    Keskenduda Soome eeskujule. Soomlasi ei huvitanud eriti, mida arvab Moskva ja Berliin,
    sest nende mõtlemine oli tugeva ja vaba rahva mõtlemine.

    Miks peaks Eesti juhid lähtuma MRP-st, Vene ja Saksa lepingust?
    Eesti diktaator Pätsi ja sõjaväe juhataja Laidoneri kohus oli riiki kaitsta,
    mitte lugeda võõraid lepinguid ja nende pärast väriseda.

    "Lätlaste käitumine mõjus ülemjuhataja staabis rusuvalt ja põhjustas meenutama meie ajaloolist minevikku. Kui Eesti Vabadussõja ajal lätlased meie abi vajasid, tõttasime me neile otsekohe appi. Nüüd ei tahtnud nad meiega isegi kohtuda. Samas polnud lätlaste kohtumisest keeldumise põhjuseks mitte ajapuudus, sest vajaduse korral oli Eesti Ülemjuhataja nõus sõitma ka Riiga. Ajapuudus oli vaid ettekääne, kuna lätlasi kohutas seoses "Orzeli" põgenemisega alanud Moskva ägedad propagandarünnakud Eesti vastu.


    Samas oldi huvitatud, kuidas suhtub meie muredesse hõimurahvas soomlased. Eesti ei oodanud tol ajal Soomelt mingit materiaalset abi. Soomlaste orientatsioon oli meile juba varem teada, kuid ka moraalne abi olnuks meile nüüd suureks toeks. Kui selles küsimuses püüti võtta kontakti Soome välisministeeriumiga, saime me teise ebameeldiva üllatuse osaliseks - Soome välisminister ei võtnud meie saadikut isegi vastu...

    Hale on lugeda, kuidas eestlased käisid Lätis ja Soomes kaastunnet kerjamas. Ja kuidas seetõttu peastaabis tuju paha oli. Mis sõjamehed need on, kes võitlemise asemel argadena püksi lasevad. Miks polnud läbi viidud üldmobilistasiooni, selleks oli aega mitu aastat? Miks oli ainult 16 000 sõdurit? Kuidas Soome suutis ja meie ei suutnud? Mob viiase läbi ühe kuuga.

    Jutt ülekaalukast vaenlasest on mõtetu, sest siis pole omal riigi...

  • Erik Arro  - Pätsi ja Laidoneri riigireetmine

    Jutt ülekaalukast vaenlasest on mõtetu, sest siis pole omal riigil mõtetki, lakkame olemast.
    Soome vastas oli veelgi suurem ülekaal. Ainult hirm ja argus nägi vaenlase väge nii suurena.

    Riigikaitse ülesanne on sõjavägi kiiresti piirile saata ja kogu rahvas oleks toetanud.

    Diktaatoril puudusid rahva volitused riiki ära anda. Kas Päts pöördus küsimusega rahva poole? Ta oleks saanud ainult ühe vastuse. Mis teie arvates see vastus oleks olnud?

  • Olev Ait

    Hää küll! Päts ja Laidoner reetsid Stalinile Eesti riigi. Aga EESTI läheb ju täiega põhja. Mina küll ei näe muud kui vabalangemist. Ühesõnaga, merel uppudes ei vaielda selle üle, kes kellele ära tegi minevikus, vaid püütakse ühiste jõududega kaldale ujuda.
    Aga jah, ma tõesti ei keela kellelgi Pätsi ja Laidoneri enda keha päästvat tegevust uurida. sest vaim oli neist enne seda juba välja läinud.
    Ah jah, et mida siis praegu teha EESTI RIIGI JA RAHVUSE PÄÄSTMISEKS.
    SELLES ON KÜSIMUS!

  • Mart Niklus

    Kui Päts ja Laidoner tuleksid postuumselt kohtu alla anda, miks ei peeta sedasama vajalikuks neile järgnenud eesti soost, veel praegugi elavate ja heroiseeritavate kvislingite kohta?

  • Harri Henn

    Eestlane on eestlasele hunt!

    Jõudu

  • Margit-Mariann Koppel  - Arrole

    Eesti sõjaväel ei võimaldatud eesti mundris sõdida. Kaitseliidul kästi relvad ära anda. Venelased said meie mundrid ja varustuse. Sõjaväejuhid arreteeriti enne kui nad jõudsid vastupanuplaane plaane pidada. Nad meelitati Värska õppelaagrisse, lõks langes kinni ja nende edasist saatust me teame. Osad arreteeriti kodudes (Tõnisson, Kurvits, Orasmaa, Jaakson jt). Punaarmeesse mobitud mehed suretati tööpataljonides. Oli ju erandeid, kes võitlesid lõpuni (major Kurg, Laamann, Maitla, Pitka jt.), aga see meeste hajutamine eri mundritesse oli vaenlaste taktika, et mitte võimaldada ühtsel Eesti üksusel tekkida ja võimaldada neil püssitorud vaenlaste poole keerata. Metsavendlus oli meeleheitlik kaitse, mis lõpuks kujunes lihtsaks ja lootusetuks ellujäämisvõitluseks. Eestil lasti verest tühjaks joosta. Selle punaarmeese mineku kohta tsiteeriksin ratsakindral G. Jonsonit, kes ei olnud vaadetelt punane, ta ütles Herbert Grabbile, kui too ei tahtnud punaarmeesse üle minna: "Kallis sõber, siin ei ole enam sinu soovidega midagi tegemist. Sa kas võtad koha vastu või sõjaväest lahkudes nad likvideerivad su kohe." Selline oli olukord. Ilmselt lootis ka Jonson ellu jääda ja võimaluse avanedes võidelda. Paraku sai ta pärast laagris surmakuuli nagu ka Grabbi jt. Kindral Al. Jaakson nt. ei läinud punaarmeesse üle, arreteeriti ja lasti vangilaagris maha. Nii et saatus ei erinenud. Päts ja Laidoner reetsid sõjaväe ja saatsid mehed võitluse asemel likvideerimisele. Aga et Vabadussõjas sõdinud meestel lambafilosoofia oli, no ei...
    Aga arvan, et sel kohtupidamisel pole mõtet, see ei anna mitte midagi. Tuleb keskenduda oleviku muredele, riikluse ja rahva püsimisele, lõpetada enese maha salgamine, alavääristamine ja maha tallamine, lömitamine, kintsukaapimine, roomamine, argpükslus ja värisemine, kõige ja kõigi kartmine.

  • Värske väliseestlane

    Üldiselt nõus selle poolega, kes arvab, et sellisele kohtumõistmisele energia kulutamine on mõtetu, kuna rahvuslikud olmemured vajavad rohkem tähelepanu. Ja vaevalt see uurimine "absoluutset tõde" paljastaks - keegi kuskil varjab midagi, esitab valeinfot jne ehk aegumatu vaidlus ajalooallikate tõepärasuse kohta.

    Ja isegi kui meile on teada või teadmata, kas südames Päts ja Laidoner reetsid Eesti või ei, võime ainult spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks suutnud oma armee Vene ja/või Saksa vastu panna. Inimkaotused oleks olnud ilmselt märksa suuremad (II MS mastaapsuse valguses) ja tõenäosus Soome puhul vabadus välja võidelda väike. Heal juhul oleksime saanud "uue" Madisepäeva lahingu ehk uhkema (?) tähise vabadusvõitluse ajaloos.

    Ja veel ulmelisem oleks spekuleerida, kui kõik nn. eesti rahvuslased ühinevad ja asuvad Eesti territooriumilt idameelsed ja (liiga) läänemeelseid nn. okupante välja peksma. Ja peksmine peaks see olema, sest rahumeelselt nad minna ei taha ja endale (päris) vabaduse "ostmiseks" meil ressurssi nagu ei ole või mis?

  • Margit-Mariann Koppel

    Me võitlesime endile päris vabaduse välja Vabadussõjas, võites Venemaad ja Saksamaad. Küsimus, miks me selle taas kergekäeliselt minna lasksime? Kas hirmust või ei usutud omariikluse kestmisse. Miks me andsime omariikluse käest ära nüüd? Kas taas ei usuta iseseisva riigi võimalikkusesse, peetakse seda liiga radikaalseks, soovitakse pehmemas vormis riiklust tõelise Eesti asemel? Miks me arvame, et meil ei ole päris vabaduseks ressurssi? Me oleme selle maa põlisrahvas, me oleme selle maa vallutajatelt välja ostnud ja välja võidelnud. Miks me loobume oma eluõigusest omal maal selmet võtta omal maal võim? Ei julge?

  • Margit-Mariann Koppel  - Arrole

    Juhid alistusid ja reetsid, rahvas võitles. Ära unusta suvesõda 1941 (nt. Tartu, Fr. Kure ja Karl Talpaku juhtimisel), ära unusta ka seda, et "valimistel" seati ju kommunistidele vastu Jaan Tõnissoni eestvedamisel vastaskandidaadid, kes "valimistelt" kõrvaldati ja hiljem hävitati. Nende inimeste saatused on veel uurimata, sakslaste poolt mõrvatud Eesti Rahvuskomitee liikmete mälestus Metsakalmistul jäädvustamata. Minu mehe suguvõsasse kuuluv Eesti rahvuskomitee liige Aadam (Aadu) Määrits oli nende vangide seas, kes sakslaste poolt praamiga põhja lasti. Tema 5 ellujäetud kaaslast (kokku oli neid 7), nende seas ka Enn Sarv) olid Stutthofi laagris laatsaretis. Noh aga jäädvustamata on ka Eesti Töörahva Kommuuni terroriohvrite mälestus Narvas, nad on piltlikult öeldes siiani sibiaugus. Eriti skisofreeniline olukord on Tartu Raadi kalmistu punamonumendiga, mis mälestab Tartu "vabastajaid", põlistab punaokupatsiooni ja ajaloolist valet ning müüti. Noh, tegelikult sinna on maetud mõned punaväelased ja enamuses on sinna ümber maetud Tiksojal mõrvatud NKVD ohvrid. On olemas tunnistajad, kes mäletavad. Nii et kellele tegelikult seal 9. mail lilli ja pärgi viiakse? Hea vähemalt, et mitte lehmade kontidele. See ei ole nali. See on Eesti Vabariik aastal 2010. Ja kui toonased riigijuhid ei kavatsenud riiki kaitsta või olid nad väga oma erapooletuse dogmas kinni, siis seda ei kavatseta teha ka praegu ja riik on kaitseta. Või õigemini, seda kaitstakse 2 päeva, kuni "eliit" on uttu tõmmanud ja rahvas vaadaku seejärel ise kuidas saab. Nii on öelnud ajaloolane Mati Õun, kes teab, millisel koosolekul ja kelle poolt selline plaan paika pandi. Nii et show kestab edasi, mustrid korduvad...

  • Värske Väliseestlane  - Milleks see protsess?

    Kui me üritada II MS-st õpitu ühe lausega kokku võtta, siis võiks see olla näiteks "Võitjatete üle kohut ei mõisteta". Viitega Nürnbergi protsessile ja väikerahvaste reetmisele suurte poolt. Mis omakorda on tuttav evolutsiooniteooriast Suur/Tugev Sööb Väikse/Nõrga.

    Ajalugu on Võitjate poolt kirjutatud ehk põhineb "adekvaatsetele allikatele", mida Võitjad on salastanud, hävitanud või (neile sobivalt muudetu kujul?) valitult ettesöödetud. Kellel analoogsete "uute" tõendite korral tehtud kohtuotsust vaja oleks?

    Lisaks peame arvestama, et ajalookäsitlust mõjutab ka meie vaatenurk - eestlase jaoks oli IIMS ellujäämisvõitluse üks osa, Venemaa jaoks ühe väikeserahva hävitamine paljudest, mis esialgu ebaõnnestus. Nende samade "adekvaatsete allikate" ja lisaks rahva juttudes elus hoitud mälestuste põhjal kirjutavad ka praegused eesti ajalooõpikud, et:

    Tõenäoliselt tegutsesid Päts-Laidoner Eesti huvides (sama võib kehtida okupatsiooni ajal komparteisse astunute kohta ja Taasiseseisvunud Eesti aatemeeste kohta) ja "oma isamaalisuse mainet ohvriks tuues" realistlikult ehk targalt, ehk...
    *Esimese hooga Venemaaga sõda ei alustatud, teades idanaabri meeletu armee suurust (mille väidetav eesmärk oli Euroopa vallutada). Kaheldav on väita, et üksikud vastuhakud olid "rahva enamuse soov", tõenäoliselt olid need ebarealistikult mõtlevad rahvuslased, umbes nagu vapsid, kelle ridadest aja jooksul nö. realistlikud aatemehed lahkusid.

    *Saksamaa okupatsiooni suhtes on vastakad arvamused - pakutakse, et inimesed nägid saklastes vabastajaid (rahvuslik naiivsus?) ja taipasid hiljem, et vabastamise asemel oli lihtsalt teine okupatsioon.
    *Kui Saksamaa aga Venemaa võitlusvõimet oluliselt "kärpis" ehk viis kuskile 1918a tasemele kui soovite, siis võeti ka ise taas püssid kätte. Seda küll saksa mundris. Lühidalt öeldaksegi selle kohta, et valida sai ainult kahe mundri vahel. Võib väita, et sellise ulmelise plaani realiseerimine - kahe ...

  • Värske Väliseestlane

    *Kui Saksamaa aga Venemaa võitlusvõimet oluliselt "kärpis" ehk viis kuskile 1918a tasemele kui soovite, siis võeti ka ise taas püssid kätte. Seda küll saksa mundris. Lühidalt öeldaksegi selle kohta, et valida sai ainult kahe mundri vahel. Võib väita, et sellise ulmelise plaani realiseerimine - kahe suurriigi okupatsiooni armeede vahele oma armee loomine (ja eraldamine saksa armeest) ja kahe rinde avamine - oleks olnud rahvuslik enesetapp. Kuna Saksamaa aga sõja kaotas, siis kaotas ka Eesti...ja Nürnbergi protsessist oli eespool juttu.

    See, et 90ndate algus vabadus saavutati, oli omamoodi müsteerium. Uskumus, et me "laulsime end vabaks" (ja aitasime koos sellega vabaks ka Läti, Leedu jt kus massilisi ühislaulmisi ei toimunud) kuna näitasime sellega Läänele ja Idale võimet vajadusele ka relvad haarata (?), on küll rahvuslusele toonustõstev, aga mitte eriti realistlik...

    Taasiseseisvumise reaalsuseks saamise taga võib aga näha "pehmet sõda" ehk ilma genotsiidita on riigilt ressursid kätte saadud (suur osa Eestist kuulub välismaalastele) ja jäetud neile/meile teatud vabadus.

    Kokkuvõtteks. Mina leian endiselt, et minevikus on kaevatud küll ja küll (ja kes küll oskab öelda, miks Päts-Laidoner okupatsiooni alguses ellu jäeti (propagandatrikk?) ja milliseid kannatusi nad Venemaa vanglates ja hullumajades taluma pidid (või olid hoopis need propagandatrikid ja "vanglad" olid sanatooriumid?) ning ajalooõpikusse kirjutatud sündmuste tõenäosusprotsent on viidud sinnamaani, et selle tõstmine ei ole ressursside kulutamisega tasakaalus - lihtsamalt öeldes võiks energia suunata olmeprobleemidele ja inimeste teadvustamisele, millist rolli Ida ja Lääs ning millistes parteides mängivad ning kes omab ja lõikab kasu meile ajupesu korraldavaid massimeediakanalitest. Mõelda välja uusi lahendusi (nt eesti kapitalil põhinev pank?) piirides, mis äkki ei tõuka Suuri Vendi inetutele tegudele ja meie hetkelist vabadust kärpima. Sest meie võimuses on endiselt...

  • Värske Väliseestlane

    Sest meie võimuses on endiselt eestlase kui rahvuse eluea pikendamine niikaua kui võimalik (evolutsiooniteooria järgi peaks nii homo sapiens koos kõigi oma rahvustega, kui neid peaks endiselt rohkem kui 1 olema, mingil hetkel nagunii välja surema) - teadvustada ennast ja oma lapsi lääne ja ida mürkidest (rämpstoit ja -jook, pseudokultuur hollywood vs elu24 näitel jne jne). Aitab praeguseks, veits pikk sai :)

  • E. K.

    ...väide, nagu oleks sügisel
    1939 Eesti ja Soome reageerinud Moskva
    nõudmistele üksnes seetõttu erinevalt, et
    Eesti oli autoritaarne ja Soome demokraatlik
    riik, ei pea paika. Sama alusetud on vihjed,
    nagu oleks president Konstantin Päts ainuisikuliselt
    otsustanud baasidelepingu sõlmimise.
    Nii president, valitsus, sõjavägede juhtkond
    kui ka Riigikogu valitsusmeelne blokk ning
    opositsiooni esindajad olid selles küsimuses
    ühel meelel. Valitsuse ja sõjavägede juhtkonna
    veendumus, et Moskva nõudmiste tagasilükkamine
    tähendab sõda, on hiljem tõeseks
    osutunud.
    Soome puhul on veenvalt tõestatud, et
    Talvesõja eel otsustas riigi välispoliitika üle
    vaid pool tosinat juhtivat poliitikut. Enamik
    neist ei pidanud kallaletungiohtu reaalseks
    ning sõja puhkemine oli valitsusele üllatuseks.
    Ka pärast Talvesõja lõppu jäi Soome välispoliitika
    juhtimine mõnest isikust koosneva
    nn. siseringi monopoliks ning suhete arendamine
    Saksamaaga läks välisministeeriumilt
    kindralstaabi kätte. Osa valitsuse liikmetest,
    rääkimata Eduskunnast, ei olnud informeeritud
    nendest sammudest, mis viisid Jätkusõja
    puhkemiseni.

    http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2006/2006-1_sisu.pdf

  • E. K.  - re:

    "Mõelge, miks admiral Pitka emigreerus Eesti Vabariigist Kanadasse?"

    Tõepoolest, milleks ja kelle eest? Johan Pitka oli Rahvuskogu liige, ETK direktor, Allveelaevastiku Sihtkapitali ja Omakaitse Sihtkapitali juhatuse esimees. Äkki me räägime eri isikutest? Mina tean ainult ühte admiral Pitkat ja see mees oli juba 1930. aastal Eestisse tagasi pöördunud.

  • Margit-Mariann Koppel  - Pitkast

    Jah, ka mina tean vaid üht admiral Pitkat ja selle mehe Kanadasse sõidu põhjustest ja ka naasmise põhjustest on kirjutanud Karl August Hindrey "Admiral Johan Pitka. Eesti vabadussõja hing.", K.Ü. "Kooli-Kooperatiiv", sarjas Eesti rahvuslikud suurmehed, IV sari, nr. 21.
    Peatükk "Pärast võitlusi", lk. 42. "Kuid sõjas enamasti hädavajalik "soomustegemine" on nakatanud kodanikkonda. Ja nagu sõjaski oli neid, kes tegid soomust riigile, ja teisi, kes tegid seda iseenesele, nii hakkavad nüüd erakonnad kiskuma sodustusi ja kasu erakonnale, erakonnameestest hulgad iseenesele. Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga taha üksteisele, üks erakond sööb teist, õitseb korruptsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peagu täielikult.
    Ei või J. Pitka seda näha, mis toimub ümberringi. Ta ei talu seda enam. Ta on alati nõudnud õigust ja õiglust, ta armastab oma nüüd vaba isamaad, nagu ta teda armastas, kui oli alles ikkes. "Nad ajavad kogu riigi uperkuuti nõndaviisi", ahastas ta. Ja ta ei ole kunagi olnud päältvaataja. Ning nüüd, kui kogu seljatagune leer algab oma tantsu ja sõjavägi jääb kõrvale, sõjavägi, kus valitses ühine tahe ja ühine suund; nüüd püüab J. Pitka korda luua ka selles tohuvabohus, mis tülgastab ja päälegi ähvardab ära süüa kogu Vabadussõja tulemused.
    Ta tahab nüüd teha poliitikat, J. Pitka, kes on lihtne ja siiras, kes ei tunne lahket näomoonutust, kui on südames viha, kes ei oska murda sõna ja kes usaldab ka teist ning kel pole aimu kavalatest malemängudest." Pitka asutas lehe "Valve", mis ebaõnnestus. Nurjus ka parlamenti valimine. Ning ta oli majanduslikult laostunud. Ta ise ütles"Minu firma töötas hästi, kuid poliitiline tegevus lõi põhja alt ja pettunult lahkusin poliitilisest võitlusest, sest mu kaastöölised osutusid samasugusteks kui need, kelle vastu võitlust olin alustanud. Minu usaldus neisse inimestesse oli purustatud. Südamevaluga lahkusin kodumaalt, mitte vihaga, vaid sügava, v ä g a s ü g ...

  • Margit-Mariann Koppel  - Pitkast

    väga s ü g a va v a l u g a. Sest kõik tundemärgid kinnitasid, et rahvas viiakse rappa - mina aga selle ärahoidmiseks osutusin võimetuks. Sellepärast kaugele - nii kaugele, et ma ei saaks nii pea teada kõigest, mis sünnib kodumaal."
    Kodumaale naastes oli Pitka küll Eestis, kuid "ta oli kaotanud usu ja usalduse inimestesse. Selle usu, mis on elanud noortes ja nooruslikkudes hingedes."

  • E. K.

    Kas see Hindrey raamat oli Pätsi ajal keelatud? Kas Pitka ja Hindrey visati aknast välja?

    Kord on see Pätsi eriline kuritegu, et ta erakonnad seisma pani, aga tuleb välja, et juba Pitka tuli kümme aastat varem selle peale.

    1935. aastal kuulus admiral Pitka vapside poolt arreteeritavate nimekirja.

    Lisaks: kas need Poola ohvitserid, kes Katynis maha tapeti, olid ka reeturid?

  • Margit-Mariann Koppel  - E. K.-le

    Hindrey raamat on trükitud aastal 1938, ühe vihiku hind oli 50 senti. Aastal 1938 oli Päts president ja ei usu, et tal oli huvi keelata sarja, mille vihik nr. 19 on talle pühendatud ja nr. 20 Laidonerile (eluloolise kirjastiku sarjas IV, kokku oli kavandatud V sarja). Ma ei suuda kujutleda, et Pitka sugust täismeest oleks olnud võimalik aknast välja visata või oleks ta olnud väljavisatav. Tema mälestusi pole kahjuks käepärast, et kontrollida, kas ta ise midagi sel teemal räägib. Aknast lennutati vist Sirk välja, aga võin valesti mäletada. See oli "päitsete pähe panemine" Pätsi moodi. Pitka oli Vabadussõjalaste Liidu juhatuses, aga talle ei meeldinud suund, mille liikumine võttis ja ta astus juhatusest välja, tormiliste halvustavate märkuste saatel. Ta püüdis vastukaaluks luua rindemeeste ühendust, aga see kava luhtus. Ehk sellest vabadussõjalaste raev, et nad Pitka arreteeritavate nimekirja panid? Püüdis ta ju neid nõrgestada. Poola ohvitserid - minu hinnangul nad ei olnud reeturid. Nad olid patrioodid, kel paraku ei võimaldatud oma riiki kaitsta ja süsteemile ohtlikena ja mitte usaldusväärsetena nad hävitati.

  • Velirand  - ...

    Aga vaat selles see kurbloolisus ongi, et ka sõjalise vastupanu korral (kui baaside lepingut poleks sõlmitud, oleks N. Liit 29. või 30. septembril 1939 Eestile kallale tunginud) oleks kõik läinud ikka enam-vähem nii nagu läks. Sõjaline vastupanu ei oleks Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suutnud ära hoida.

  • Margit-Mariann Koppel

    Soome näite varal poleks nii kindel. Aga Eesti riik polnud kaitseks valmis (kelle süül?), sõjalisest koostööst naabritega ei tulnud midagi välja, tahtetust, julgusetust ja argpükslust saab alati õigustada. Soome liitlane oli vali pakane ja pilkaselt pimedad pikad ööd. Jah, Lääs vaatas seda Taaveti võitlust Koljatiga pealt, nägi, et rahvas tahab end kaitsta ja valmistus ka Soomele appi tulema. Teatavasti sai Soome endale selles võitluses liitlase - Saksamaa. Ehk nagu Eesti - ühe kuradi relvadega teise kuradi vastu. Meid "päästja" päästis "päästja" käest, kes päästaks meid nüüd "päästja" käest?, oli üks toonane ütlus olukorra kohta. Aga kui puudus tahe ja riik polnud kaitseks valmis, siis ei jäänudki miskit üle kui valida vääritus ja vaenlane sisse lasta. Üks venelane ütles kord pärast vabadussõja aegset näidislahingut: Eestlased ei võitle, eestlased maksavad kätte". Alaväärsuskompleks on nii sügav ja aukartus härrasrahvaste ees nii suur, et see halvab igasuguse võitlusvõime. Vabadussõda oli meeldiv erand. Seda vaimsust ja seda rahvast, kes siis võitis, kahjuks enam pole. Sangaridki on unustatud. Kalmud on rohtunud. Neist jutustab vaid tuul.

  • Velirand  - ...

    Soovitan kõigil huvilistel tutvuda Urmas Salo doktoritööga "Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal".
    http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/1370/24/tekst.pdf

  • Velirand  - ...

    "Soome näite varal poleks nii kindel."
    Soome oli siiski tunduvalt suurem riik palju suuremate resurssidega.

  • Velirand  - ...

    "Vene kommunistlik armee toodi sisse vabatahtlikult"
    Nn. "baaside lapingut" ei sõlmitud vabatahtlikult, vaid N. Liit ähvardas vastasel korral Eestile kallale tungida.

  • Arro  - värskele väliseestlasele

    "Tõenäoliselt tegutsesid Pätt-Laidoner Eesti huvides (sama võib kehtida okupatsiooni ajal komparteisse astunute kohta ja Taasiseseisvunud Eesti aatemeeste kohta) ja "oma isamaalisuse mainet ohvriks tuues" realistlikult ehk targalt, ehk..."

    Geniaalne! Pätner (Pätt ja Laidor), samuti kommunistid, kes riigi ja enda reetsid - tegutsesid targalt!!!???

    Sellise näruse mõtlemise tõttu meie riik langeski. Eriline tarkus küll - tuua ohvriks ennast, oma riik ja aated ka pealekauba. Ühesõnaga tõeliselt tark eestlane annab kõik ära.

    Sellised "värsked väliseestlased" (ilmselt oli ka kodumaa hülgamine suur tarkus ja ohvrimeelsus) võiksid sinna jäädagi.

  • Arro  - Velirannale

    ""Vene kommunistlik armee toodi sisse vabatahtlikult"
    Nn. "baaside lapingut" ei sõlmitud vabatahtlikult, vaid N. Liit ähvardas vastasel korral Eestile kallale tungida.
    -----------------------------------

    See tähendabki vabatahtlikku ära andmist, kui palja ähvarduse peale alla antakse.

    Sulle üteldakse, et anna raha siia, muidu saad peksa. Ja loll annabki:)

    Kästakse pea ahju panna ja loll panebki :)
    Vabatahtlikult.

  • Arro  - velirannale

    "Sõjaline vastupanu ei oleks Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suutnud ära hoida."
    ------------------------------------------
    Reeturi arg mõtlemine - igal juhul kaotame ja kõik tuleb vaenlasele ära anda.

    Võitlemine oleks säilitanud au ja väärikuse, nii sõdurile kui kogu rahvale.

    Parem surra lahinguväljal aumehena, kui vigaseks pekstuna ja alandatuna surmalaagris. Kogu rahvale oleks vastupanu andnud au ja väärikuse.

  • Arro  - velirannale ja värskele v.eestlasele

    Viskame pikali maha ja lebame liikumatult, ehk halastatakse ja jääme ellu - see on 700 aastaga omandatud orjalik ellujäämise nipp.

    Kui teeskled surnut, siis ehk ei hakata tapma :)

    Mis sest laibast ikka tappa?

  • Margit-Mariann Koppel

    Arro, seda orja mentaliteeti nimetatakse "rahvast säästvaks käitumiseks".
    Ja eneseorjastamine jätkub. Eero Nõmm kirjutab www.ersp.ee artiklis "Eelista eestimaist" nii:
    "Eesti oli tugev ja võitmatu siis, kui laulva revolutsiooni aegne vaimne jõud ühendas kogu rahva, kes laulis, et ”eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi”. See vaimne jõud tõi ka vabaduse ja sõltumatuse. Nüüd on pilt sootuks muutunud. Kord külastades Õllesummerit tõdesin, et siin maal elab võõras rahvas, kes räägib minu keeles. Jäi mulje, et eestlane püüab olla keegi teine ja mitte see, kelleks ta on sündinud.

    Käimasolev globaliseerimine ja amerikaniseerimine on oma jälje juba jätnud. Suurfirmade jaht kasumi järele on rikkunud Tallinna ilme odava ja näotu kaasaegse arhitektuuriga. Jalutades linnas tekib ahastus, lugedes välismaiseid nimetusi. Nagu Läänes ikka, püütakse inimesi veenda selles, et õnn on pidev lõbu, nauding ja omamine, mida saab raha eest osta. Ühendava ideoloogia asemel rõhub omakasuike. Kui okupatsiooni ajal eelistas enamus siiski eestimaist mõtlemisviisi, siis nüüd ollakse nõus kõik ”lääneliku” nimel loovutama. Lääne ees lömitamisel jääb väikerahva saatjaks paraku alaline alaväärsuskompleks. Alates ristiretkest ja lõpetades okupatsioonidega on välisjõudude eesmärgiks ikka olnud eestluse hävitamine ja eestlaste orjastamine. Mida meile nüüdki muud pakutakse kui võõrast ideoloogiat ja pangavõlglase rolli, et kinni maksta oma peavari, riided ja toit. Vastutasuks anname kogu oma aja, jõu ja teadmised. Kas see ei ole orjus?

    Elades Läänes võin tõdeda, et see, mis diktatuurides tehakse vägivallaga, saavutatakse demokraatias lihtsalt kavalusega. Moraali ja eetika õpetamise puudumine koolides, leebe suhtumine kuritegevusse ja vägivalla ülistamine filmikunstis on teinud elu ebaturvaliseks. Lääne tsivilisatsioon läheb tarbijaliku mandumise teed, kus suurem osa rahvast on pangavõlglased. Kogu süsteem on üles ehitatud selliselt, et kasvatada manipuleer...

  • Margit-Mariann Koppel

    Eesti oli tugev ja võitmatu siis, kui laulva revolutsiooni aegne vaimne jõud ühendas kogu rahva, kes laulis, et ”eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi”. See vaimne jõud tõi ka vabaduse ja sõltumatuse. Nüüd on pilt sootuks muutunud. Kord külastades Õllesummerit tõdesin, et siin maal elab võõras rahvas, kes räägib minu keeles. Jäi mulje, et eestlane püüab olla keegi teine ja mitte see, kelleks ta on sündinud.

    Käimasolev globaliseerimine ja amerikaniseerimine on oma jälje juba jätnud. Suurfirmade jaht kasumi järele on rikkunud Tallinna ilme odava ja näotu kaasaegse arhitektuuriga. Jalutades linnas tekib ahastus, lugedes välismaiseid nimetusi. Nagu Läänes ikka, püütakse inimesi veenda selles, et õnn on pidev lõbu, nauding ja omamine, mida saab raha eest osta. Ühendava ideoloogia asemel rõhub omakasuike. Kui okupatsiooni ajal eelistas enamus siiski eestimaist mõtlemisviisi, siis nüüd ollakse nõus kõik ”lääneliku” nimel loovutama. Lääne ees lömitamisel jääb väikerahva saatjaks paraku alaline alaväärsuskompleks. Alates ristiretkest ja lõpetades okupatsioonidega on välisjõudude eesmärgiks ikka olnud eestluse hävitamine ja eestlaste orjastamine. Mida meile nüüdki muud pakutakse kui võõrast ideoloogiat ja pangavõlglase rolli, et kinni maksta oma peavari, riided ja toit. Vastutasuks anname kogu oma aja, jõu ja teadmised. Kas see ei ole orjus?
    Kogu süsteem on üles ehitatud selliselt, et kasvatada manipuleeritavat massi, mitte vabu iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Masse juhitakse meedia poolt vajalikus suunas sellega, et toidetakse inimeste madalamaid, loomalikke instinkte ja jäetakse nälga tema kõrgem, jumalik olemus. Sellega blokeeritakse tee iseenda juurde, mis kutsub esile hirmu, rahuldamatuse ja sisemise rahu puudumise. Vaimuvalgustajad õpetavad suunama pilku iseendasse, mis toob esile isiksuse unikaalsuse. Sama tõde kehtib nii üksikisiku kui ka rahva kohta. Iidne tarkus ütleb, et häda sulle, maa, kui su kuningas on sulane. Kui eestlased suunaksid pilgu ...

  • Margit-Mariann Koppel

    Kui eestlased suunaksid pilgu Eestisse ja mitte Läände, kerkiksid esile kuningad ilma sulase mentaliteedita ja Eesti oleks oma olemises unikaalne, mis kindlustaks ka eestluse püsimajäämise.

    Et olla see, kelleks sündinud, et olla õnnelik ja vaba, selleks tuleks minna oma juurte juurde ja hakata uskuma, mõtlema ja tunnetama nagu eestlane. Ajalugu on pakkunud meile praegu harukordse võimaluse, kus me sellega oma elu ohtu ei sea.

  • Velirand  - ...

    To: Arro
    Ei saa ajaloosündmusi nii üliemotsionaalselt käsitleda. Juba 7 aastat püütakse ilmjärvelikku ajalookontseptsiooni juurutada: Iga hinna eest püütakse ohvritest süüdlasi teha. Nõukogude Liit/Venemaa seisab aga väljaspool igasugust kriitikat. Talle on kõik lubatud: jõuga ähvardamine, lepingumurdmine, otsene agressioon.

  • Arro  - Alla ja ära andmise põhjused

    Alla ja ära andmise ning kaotuse põhjused:

    Eesti ja Eesti juhid olid nii üli materiaalse mõtlemisega, et pidasid elu säilitamist iga hinna eest olulisemaks kui vabadust ja väärikust.

    Kas selle keha säilitamine on olulisem, kui vabadus ja au? Argus ja reetmine tuleb sellest, et inimene ei usu oma vaimu, vaid keha. Keha surm on tema jaoks kõige suurem kaotus, ta ei usu, et vaba vaim elab ka pärast keha surma.

    See, kes ei karda keha surma, sel pole põhjust karta midagi. Parem loobuda kehast, kui elada orjana. Kuldsed sõnad on "Viimses relkiikvias": Meie reliikvia on vabadus!!! (ja mitte need kondid ehk keha).

    Pätner (Pätt+Laidoner) tegeles keha päästmisega, aga reetis vaimu ehk tõe. Pätt oli materialist.

  • Arro  - velirannale

    Reeturitest kangelaste tegemine on rahvale hukatuslik.

    Pätner ei olnud ohver, vaid reetur.

    Ja rahvas oli reetmise ohver.

    Lambad aeti tapale, ilma, et neile oleks antud võimalustki ennast kaitsta. Pätner oli see, kes oma rahval kiskus kõige raskemal hetkel relva käest, et see ei saaks ennast kaitsta. Eriline julmus.

    Pätt teadis küll, mis juhtuma hakkab - Stalinistlikud tapatööd ja massküüditamised olid kõigile teada (ise revoluts aegne mees, valdas vene keelt jne). Ja kui ta ei teadnud, siis oli ta maailma kõige rumalam juht.

  • Arro  - Margit Koppelile: Eesti märk - Hiis

    Tunneli lõpus paistab valgus!
    Eesti vaim ehk jumal kogub jõudu:

    http://www.facebook.com/?ref=logo#!/pages/Eesti-Mark-Hiis/103278469 708718?ref=ts

  • E. K.

    Budalasest kloun võiks Eesti riigipea sõimamise asemel lugeda kasvõi seda Heino Arumäe artiklit, mille lingi enne andsin ja siis Riigivolikogu komisjoni protokolle, mis on avaldatud Akadeemias.

    Päts lükati ette ja tehti hiljem kõiges ainusüüdlaseks, ka nende asjaosaliste poolt, kes hiljem Rootsis aastakümneid mõnusat ja ohutut elu elasid.

    Ma ei viitsi vaielda isikutega, kes ei pea vajalikuks isegi avaldatud allikatega tutvuda.

  • Arro  - re:
    E. K. kirjutas:
    Soome puhul on veenvalt tõestatud, et Talvesõja eel otsustas riigi välispoliitika üle vaid pool tosinat juhtivat poliitikut. Enamik neist ei pidanud kallaletungiohtu reaalseks ning sõja puhkemine oli valitsusele üllatuseks.
    http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2006/2006-1_sisu.pdf

    Kahjuks meil Eestis polnud neid kuute tarka meest. Polnud isegi ühte tarka. Kui eesotsas on rumal ja reetlik juht, siis on targad tahaplaanile tõrjutud ja tagakiusatud (Jaan Tõnisson).

  • E. K.

    Sealtsamast:

    Suhteliselt kõige optimistlikumalt oli
    meelestatud Jaan Tõnisson. Ta märkis, et
    pakti sõlmimise ettepanek ei olnud üllatus.
    Ta meenutas Nõukogude Liidu taotlusi Soome
    suhtes ja Moskva ootusi, et Soome oma
    poliitilised vahekorrad idanaabriga korrastaks,
    ning pidas Nõukogude Liidu aktsioone
    Soome ja Eesti suhtes paratamatuks. J. Tõnisson
    konstateeris, et kõik sõnavõtjad vastasid
    küsimusele – kas pakt sõlmida või ei?
    – jaatavalt ning toonitas: “Mina toetan seda
    ka.” Ta leidis, et Venemaal pole vallutamise
    tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema
    julgeolekuks vajalik, ning kinnitas: “Kui
    Venel on julgeolekut, siis on meil lojaalsed
    vahekorrad Venega.”

    Varem oli seesama "tagakiusatud ja tõrjutud" tark Tõnisson nõudnud, et Eestisse tuleksid miljon punaarmeelast, kes Eestit "natside" eest kaitseksid.

  • Margit-Mariann Koppel

    Ja Laidoner oli arvanud, et Stalin on hea inimene. (Pensa dokumendid).
    Püüti hoida sõjast kõrvale ja rõhuti erapooletusele. Eestil puudusid liitlased, vastupanuvõime...jm. põhjused. Miks ikkagi ohverdati sõjavägi, ei saa aru.
    Heino Arumäe artiklit, mis ilmus Tunas (vist) olen lugenud. Kui neutraalselt öelda, siis väga hea toonase olukorra analüüs. Akadeemiat pole lugenud, kuid tean, et need protokollid on seal ilmunud. Majanduslikel põhjustel pole ma suuteline teaduslikku kirjandust hankima, sellest tulenevalt pole ma ka kõige ilmunuga kursis. Poes käin nagu näitusel. Ja vajalik kirjandus jääb riiulile. Raamatukogust saab ka, aga minu puhul tähendab see bussipiletit, mis maksab...see lugu pole seda väärt.

  • Margit-Mariann Koppel

    Aga lugeda võiks ka "sõja ja rahu vahel" I kd., mis käsitleb Eesti julgeolekupoliitikat kuni 1940 ja täna Okupatsioonimuuseumis esitletud "Sõja ja rahu vahel" II köidet, mis käsitleb esimest punast aastat ja Eesti julgeolekupoliitilist olukorda sõja alguseni. Need on S-keskuse väljaanded.

  • Velirand Arrole  - ...

    "Pätner ei olnud ohver, vaid reetur"
    Pidasin Teid, Arro, ikka mõistlikumaks inimeseks.
    Eesti juhtkond oleks võinud teha mida tahes, 1939.-1940. aasta katastroofi ei oleks nad mitte kuidagi suutnud ära hoida.

  • Burov  - kui kohus

    Kui hakata kohut mõistma, siis alustaks Chamberlain,Daladje,Churchill,Roosewelt ja Kitler, kes MÜÜSID, edasi Stalin, kes ostis.Ärge unustage, et Laidoner pidi kell 9 hommikul Narvas kohtuma Meretskoviga, et sõlmida baaside RAAMLEPINGU, aga punaarmee ületas piiri juba kell 5 hommikul ja Laidoner oli suluseisus. Soomlaste HIILGAVAT VÕITUillustreerivad Viipuri linn, mis nüüd on Võborg, Karhumäki, millest sai Medvežegorsk jna. Maailma abi Soomele aga piirdus NSVL väljaheitmisege Rahvuste Liigast, säästes sellega liikmemaksu, mis võis suunata sõjalistele vajadustele.

  • Burov  - Vabandust

    Mitte Kitler vaid Hitler

  • Uuno Ojala  - to lapsemõistus

    Lp. Margit Mariann! Kui Päts ja Laidoner oleksid 1939. aastal kollegiaalselt valitsusega käskinud alustada sõda teisena maailmasõja vallandanud suurriigi vastu, ei oleks, võimalik neid, kes ajavad mulinat riigijuhtide postuumsest(!) kohtu alla andmisest olemas. Siis saaksite püstitada Eesti Vabariigi rajajatele ja kaitsjatele ning ühele kaduvale väikerahvale küll vägeva monumendi. (Muidugi üksnes juhul, kui ka Teid ennast olemas oleks.

  • Margit-Mariann Koppel

    Eesti Rahva Muuseum juba on, milleks monument. Orjana, orjavabadusega elul pole mõtet. Selle rahva koht ongi muuseumis. Oma riiki ja elu vaba rahvana see rahvas ei vääri. Elul on mõte vaid väärikana ja auväärsena.
    Riigi kaitsetusele ja reetlikkusele leiab alati võimaluse. Soome hakkas vastu ja kaotused olid väiksemad kui eestlastel. Sinimägedes võidelnud ja Narva rindel seisnud sõduritele võlgneb Soome oma säilinud vabaduse ja selle, et "vabastajad" sinna ei jõudnud. Et ta kaotas rahulepinguga Karjala, on pealesurutud "seadustatud rööv". Mina pole kutsunud Laidoneri ja Pätsi üle kohut pidama. Aga nad reetsid riigi, sõjaväe ja rahva. Teine lugu oli see, et Vabadussõjas võidelnud meestel ei võimaldatud riigiasjades kaasa rääkida. Täpselt nii nagu praegu. Eestimeelsed inimesed on ühiskondlikust elust välja tõrjutud.
    Ja rahvas on alles, peagi eurosente teeniva euroorjana. Omal maal võõraste sulasena, mitte peremehena. See on ka "elu", vabaduseta, aga siiski "elu". Orja elu.

  • Margit-Mariann Koppel

    Teie kommentaari taga on hirm. Kas Teie arvates olid need kooliõpilased, kes Eesti riigi loomise eest sõtta läksid ka lapsemõistusega? Nende vabaduseiha oli nii suur, et sellest hullumeelsest avantüürist sündis ime - oma riik. Tänu neile, kes riigi lõid, ei jõudnud siia punaVenemaa terror, saime 20 aastat hingata. Riigi loovutajate kiuste, tänu Uluotsale, Tiefile, Pitkale ja teistele vastupanuvõitlejatele, oli meil mida taastada. Ilmselt teie õnnetuseks.
    Ma väidan, et kui oma riik oleks jäänud loomata, oleks meid ammu lömastatud ja seda rahvast ei olekski. Meid oleks ammu lahustatud Venemaa avarustesse.

  • Arro  - Velirannale

    Velirand:
    "Pidasin Teid, Arro, ikka mõistlikumaks inimeseks.
    Eesti juhtkond oleks võinud teha mida tahes, 1939.-1940. aasta katastroofi ei oleks nad mitte kuidagi suutnud ära hoida."
    ......................................

    Mõistlikkusest olete väga kaugel härra Velirand. Selline väide on ikka väga rumal. Et seda väita, peaks jumal olema.

    Sinu jutust jääb mulje, et reetmine oligi ainuvõimalik ja kõige targem tegu :) Mitte mingit muud võimalust nagu polnudki. No mille pärast me üldse elame, kui me enda elu eest ei võitle? Margit-Mariannil on õigus - koolipoisid, kes Eesti vabaks võitlesid, olid kõik väga "ebamõistlikud", kui arvasid, et suudavad suurt Vene riiki lüüa. ja ometi see sündis - Eesti võitis ja sai vabaks.

    Meie, eestlaste, kurbloolisus ongi see, et me oleme nagu arad ja reetlikud Velirannad - kes ei suuda uskuda, et võit on võimalik. Isegi mineviku sõjale mõeldes ei suuda nad sõnadeski vaprust ilmutada. Mis siis veel olevikus ja tulevikus, tegelikus olukorras. Allaandmine ja äraandmine on velirandade ainus ideoloogia. Samuti Pätsi ja Laidoneri valitsus.

    Need, kes ei taha ega julge vabad olla, ning usuvad ainult kaotust, need ei saavuta kunagi vabadust. Selline rahvas ei kesta kaua.

  • Arro  - Uuno Ojala

    See ei ole sugugi Päti valitsuse otsustada, kas võidelda või mitte. Selle otsuse langetab rahvas.
    Rahvas oli relvastatud ja oleks ka võidelnud, kui Pätt poleks rahval relvad käest ära korjanud kõige raskemal hetkel.

    See on ikka väga rumal jutt, et eestlasi vastuhaku korral poleks ellu jäänud :)))
    Kas oled jumal, et seda väidad? Sellise labase santaasiga, blufi ja hirmuga venelane ja Vene riik võidabki. Ohver annab palja hirmutamise peale alla ja nii tehakse vallutaja elu väga kergeks. Nii levibki kurjus maailmas, sellele antakse järgi - hirm.

    Me oleksime võitnud nagu Soome. Aga kaotuse korral oleksime säilitanud väärikuse ja selge okupeerimise. Nüüd aga astusime vabatahtlikult N Liitu. Pätt kirjutas ju alla kõikidele paberitele! Isegi nii palju polnud temas meest, et oleks keeldunud alla kirjutamast.

  • Arro  - EK

    Kui Tõnnisson oli sama rumal nagu terve Päti valitsus, siis on kahju küll. Ma arvasin, et üks tark meil ikka oli. Järelikult polnud ühtegi tugevat ja tarka juhti meil ja tagajärjeks oligi Eesti kaotus, sajad tuhanded surnud ja 50 aastat orjust.

    Soomlastel oli Mannerheim ja 6 tugevat juhti, ning sellest piisas, et 260 000 venelast hauda saata, soomlasi langes vaid 26 000.

    Kui siin lugeda nende meeste reetlikke mõtteid, siis mida te ütleksite meie sõduritele? Kas sellise jutuga ehitaksite üles meie sõjaväe ja tõstaksite poiste võitlustahet ja moraali?

    Ja ongi nii (seda näeme juba siin sõnavõttudes), et juhid reedavad isegi siis, kui on sõjavägi olemas ja võitlusvalmis.

    See viga on nende meeste ajudes - hirm.
    Soov säilitada oma viletsat pekist kere.

  • Arro  - reetur E.K.

    Heino Arumäe artikkel? Kus?

    Võib ju lugeda, aga see on mõtetu tegevus, sest kõik on ju teada:

    1. Toimus reetmine
    2. Eesti riik anti ära
    3. Sajad tuhanded surnud.

    Kui puudub kaitsetahe ja valitseb hirm ja argus, siis loe läbi kasvõi 100 köidet, ikka reedad.
    Harimatu talumees, kes lugedagi ei oska, on ausam ja võitleb paremini.

  • Margit-Mariann Koppel

    Selle kestva hirmu tulemus oli vandaalide marss 9. mail eestlaste haudadel, avalik rõvetsemine, eestlaste heakskiidul. Ja meie asi on vait olla, meil pole õigust midagi öelda, oma mälule ja ajaloole ka mitte. Venelased võivad siin kõike teha, lõputult...las pidutsevad, las võimutsevad, las märatsevad, röövivad...meil pole enesekaitseõigustki.
    Keegi õiendas, et miks tuntakse kaasa taliibidele. Mina isiklikult tunnen kaasa kolonistide ja terroristide haardesse jäänud afgaani rahvale ja kahurilihana võitlevatele eesti poistele. USA-le soovin üht vandaalide marssi 11.09 haual. Siis saate teada, mida tundsime meie, 9. mail. Paras! Kui olete meid punase metsalise meelevalda jätnud, siis head olemist rohelise metsalise meelevallas!!! Ei tunne kaasa! Aga saadan lilled...

  • to marjunn

    Marjunn, kõht on tühi ja tuju paha jälle? Muru näksid juba?

  • Margit

    Ei saa aru, kellega te räägite, siin Marjunni nimelist ei ole. Sinu suureks kurvastuseks pean ütlema, et kõht on täis, tuju laes ja muru ei näksi. Teil on sitt majas...

  • Isand L.  - Huvitav rahvas.

    Arutleme siin kas anda kunagised riigimehed kohtu alla,riigireetmise eest. ??? Keegi veel süüdistab kommentaaris,et eh poisikese mida teie siis oleksite teinud jne.
    Aga täna siin ja praegu toimub täiemõõduline riigireetmine ja ei kellegi asi...?!
    Ah,et ei saa aru millest jutt.
    Noh mõelge, mis riik see on kus põhiseadust ei peeta millekski,kus puudub oma majandus ja pangandus,okupandid lällavad nagu ise tahavad...kas jätkan,või tuleb juba tuttav ette.

  • Velirand  - ...

    "Rahvas oli relvastatud ja oleks ka võidelnud, kui Pätt poleks rahval relvad käest ära korjanud kõige raskemal hetkel"
    Jälle müüdid. Relvade ärakorjamine Kaitseliidult leidis aset juba pärast nõukogude okupatsiooni algust, 18.-19. juunil 1940

  • Vapsidermist

    Räägiks nüüd sellest ka, kuidas dalai laama terve Tiibeti ära andis, et oma "viletsat pekist kere" säilitada. Kas budavaps sellest on midagi kuulnud?

  • Vapsidermist

    Dalai-Laama elulugu inglise vikipeedias:

    "The Dalai Lama's formal rule was brief. He sent a delegation to Beijing, and under military pressure ratified a Seventeen Point Agreement for the Peaceful Liberation of Tibet.[26][27] He tried to work with the Chinese government: in September 1954, together with the 10th Panchen Lama he went to the Chinese capital to meet Mao Zedong and attend the first session of the National People's Congress as a delegate, primarily discussing China's constitution.[28][29] On 27 September 1954, the Dalai Lama was selected as a deputy chairman of the Standing Committee of the National People's Congress.[30][31]"

  • Isand L.  - Huvitav rahvas.

    Seega siis jõutud juba Dalai-Laamani,aga see,et meil Toompeal 101+ riigireeturit on, see ei huvita kedagi.

  • Lembit  - õigus

    Head kommentaatorid, lugege veelkord Burovi kirja, tal on õigus, olen tolle aja inimene ja trefnerist,ning mäletan. Burovi jutt ainuõige

  • Ville Sonn  - Lühidalt vaid mõni sõna.

    Tubli mees, Erik Arro! Pooldan kommentaare: Mart Niklus, Olev Ait ja Aldo Roomere. Küsimus on muidugi aegunud, sest tõelised mehed peale kaklust rusikatega ju ei vehi ... Muidugi, kui suudetaks ajaloost õppida? - Lugege Eino Saaremaa 1997.a. ilmunud raamatut "Eestlaste Ajalugu" ja ajaloolase Magnus Ilmjärve selle teemalist uurimust.
    Lühidalt: väike Eesti riik oli 1939.a. poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt liiga nõrk, et väärikalt püsima jääda. Päts "mehkelda" ju tihedalt NKVD-ga, kuid Soome Vabariigi juhtivad poliitikud reetmisele ja enese müümisele ei läinud. Niisama lihtne see oligi! Vastuhakkamine oleks loomulikult õige olnud, sest see andnuks maailmasõja järel riigiõigusliku, juriidilise aluse omariikluse taastamiseks.

  • lahendused

    EW aegses maailmas oli kaks erienvat majandusmudelit:
    1) Inglise majandusmudel, mis põhines spekulatsioonil (vahendamisel) - kuid toomine oli teisejärguline.
    2) Saksa majandusmudel, mis põhines tootmisel - kuid spekulatsioon (vahendamine) oli teisejärguline.

    EW-le sai hukatuslikuks Inglise majandusmudeli järgmine, kus tootmise arendamisele ei pööratud piisavalt tähelepanu, vaid üritati vahendamisest elatuda.
    Ehk Päts oli oma maailmanägemuselt sarnane praegusele välisriikide huve teenivale Kesk-Reformi ja Sots-Isamaa klikile.
    EW oleks päästnud Iseseisvuspartei taoline lähenemine, kus rahvusliku majandust oleks kaitstud ja arendatud ka tegudes.


    EW-s oli piisavalt andekaid leiutajaid ja insenere - vajadusel oleks võinud Eestis ehitada suurtes kogustes lennukeid kohapeal valmistatud mootoritest ja muudest detailidest - kuid Inglise majandusmudeli järgi oli kasulikum "vahendada" mujal toodetud asju, mitte aga midagi ise toota.

    Samasugune haiglane suhtumine valitseb ka tänapäeval: enam kui miljardiline Eesti kaitse-eelarve kulutatakse välismaiste relvade sisseostmisele (vahendajad saavad kindla kasumi) - samas võiks selle raha eest üritada Eestis luua ja valmistada padruneid, rakette, lennukeid ja kõike muud (vahendajad ei saaks siis midagi ja sellepärast nii ei tehtagi).

  • elektritsaabtasuta.blogspot.co

    Need ajalooga peedistajad on Isamaaliitlased,seebitavad pööblit ajaloolistel teemadel,püüavad saada rahva poolehoidu ja siis kasutavad seda kurjasti omakasuks.
    Reeturite ja igasuguste pankurite jms. kurjategijate vastu aitab:
    http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/06/kuis-taastada-eesti-kul a-ehk-mida.html

  • elektritsaabtasuta.blogspot.co

    http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/07/kuis-taastada-eesti- kula-ehk-mida.html

  • Erik  - Pätt korjas rahvalt relvad
    Velirand kirjutas:
    "Rahvas oli relvastatud ja oleks ka võidelnud, kui Pätt poleks rahval relvad käest ära korjanud kõige raskemal hetkel"
    Jälle müüdid. Relvade ärakorjamine Kaitseliidult leidis aset juba pärast nõukogude okupatsiooni algust, 18.-19. juunil 1940


    .........................................

    Pole tähtis, millal reetmine toimus, vaid see, et toimus. Vaid demagoog viib jutu reetmiselt selle toimumise ajale. Selge see, et relvad korjati ära pärast okupatsiooni algust, enne okupatsiooni olnuks see väga imelik. Aga relvade äraandmisele kutsus Päts isiklikult. Hoiatati mitte takistama ja provotseerimast Vene vägesid. Päts kirjutas alla kõikidele Vene nõudmistele - Kaitseliidu laiali saatmine, hoidumine vene sõdurite tulistamisest ja takistamisest jne.

    Simm ka reetis. Millal see ajaliselt toimus, on vähe tähtis. Kaupo reetis oma liivi rahva ja neid enam pole - liivlased on kadunud. Kui juhid reedavad, siis on rahvas hukule määratud.

    Küsimus, kas meil oli või ei olnud piisavalt relvasid ja sõjaväge, on täiesti kõrvaline küsimus. Oluline on au ja vabadus, siin ei ole midagi arutada. Pätil ei olnud õigust riiki ja rahvast reeta. See ei olnud rahva otsus, vaid Päti isiklik argus ja reetmine. Pätt oli reetur ja selle reetmise vilja sööb Eesti rahvas veel väga kaua, kardetavasti kuni lõpuni.

    Mul on häbi, et isegi nüüd veel leidub reetureid, kes õigustavad reetmist. Otsitakse 100 õigustust häbiväärsele reetmisele ja alistumisele. Viga on mõtlemises, au puudumises. Ja see orjameel on nii sügaval ...

  • Enn Oja

    Praegu on tagantjärele hea tarka mängida, erinevalt tollastest tegelastest me teame paljusid pisiasju tunduvalt rohkem. Ent me ei suuda tunnetada tollase aja vaimu mis sundis kedagi just meile teadaolevalt tegutsema. Kui üldse teabest rääkida siis tollal teadis Urvaste talupoeg rahvaga sahkerdamisest tunduvalt vähem kui tema ametivend täna. Ehkki ka meil rahva eest salatsemine päevast päeva süveneb. Tollal puutus mõnel talumehel heal juhul kätte vaid üks ajaleht, rohkemaks polnud raha ega ka vajadust. Praegu tuhnivad uurivad ajakirjanikud välja nii mõndagi. Sahkerdamiste kavadest ja vormistamistest saame teada veebi vahendusel, kui me vaid oskaks kõike välja lugeda ehk sätestatu toimet ette näha. Saladuseks jäävad ka paljud "saunalavakohtumised", koos sellega jäävad varju ka mitmekäigulised rahvaga (/rahva varaga) sahkerdamised seaduste ja määruste kaudu. Paljud on alles aastaid hiljem avastanud et nad on millestki ilma jäänud salakavalate sätete tõttu, nt kunagise vara tagastamisel. Sama käib ärikate võitluses esitatavate tingimuste sobitamises just enda kasuks, nt bussiliikluslepingud. Kõigist neist oleme üht-teist juhuslikult kuulnud aastaid hiljem.

    Küsimus on aga selles kus oli ja on piir teadmatusest (/heauskliku) tegutsemise ja teadliku ent endale mugava tegutsemise vahel ning kes ja millal jäi siia- või sinnapoole piiri.
    Üks asi on kanget meest mängida ohutus olukorras, toru ees teeks aga enamik püksid täis. Täna heidame tollasele võimuklikile (ei tegutsenud ju KPäts ja JLaidoner kahekesi) ette et nad ei võtnud vastu Stalini pakutud sõda. Pole vist keegi eitanud et 1:1 olukorras oleks eestlane suutnud savetski tagasi lüüa, aga kui see suhe on märgatavalt masendavam? Stalini jaoks polnud sõdurid inimesed, nad olid tööriistad ehk vahendid eesmärkide saavutamiseks. Väikerahvas näeb sõduris ka inimest. Teine lugu oleks olnud kui SSSR-i vastas oleks seisnud juba tollal üheaegselt tegutsev vastasrinne. Siis oleks olnud õigustatud ka meie tuhanded ohv...

  • Enn Oja  - 2

    Siis oleks olnud õigustatud ka meie tuhanded ohvrid anastaja nõrgestamiseks oma kaitselõigus.

    Ise arvan et vähemalt esimese lahingu oleks me pidanud ikkagi vastu võtma, kasvõi ajaloo ja riikidevahelise õiguse rikkumise tarbeks.

    Praegu oleme targemad ka seetõttu sest teame et meie arg alistumine ei suutnud vältida sadu tuhandeid ohvreid tapetute, lahkunute ja sundlahkunute näol.

  • Enn Oja

    Mis puutub aga nn laipade üle kohtumõistmisse siis me võime ja peame õppima ajaloost ent ajalugu muuta me ei saa. Ajaloomuutmine jäägu kõrgeltharitud tundeliste võltsijate pärusmaaks. Mida aeg edasi seda paremini näivad nad teadvat kuidas miski ajaloos toimus ja miks. Mitmest võimalikust käsitlusest esitatakse ka ainult üks ning neile või nende leivaisadele meeldivaim.

    Ja veel, kui pidada kohut Pätsu ja Laidoneri üle siis peaks "võrdse kohtlemise" põhimõttel kohut pidama ka Nero, Cromwelli, Louis NNN, Bismarcki, Batõ, Attila, Karl NNN ja igasuguste muude ajalootegelaste üle, on ju nendegi nimed koos sitaga.

    Asi polegi tegelikult kohtus ühe või teise isiku üle vaid tollase RAHVA üle sest kõik ajaloosündmused on toimunud rahva teadlikul või ebateadlikul kaasabil. Nagu praeguse olukorra ees on vastutav samuti AINULT rahvas, st meie ise.

  • lahendused


    Tobedaid seadusi ja lähenevat hävingut aitab vältida võrdlev "analüütiline võimekus" - selle vastand on oskuslikult koostatud suunatud sõnademängu pimesi uskumine.

    St võrrelda väljapakutud uusi ideid olemasolevate läbikukkunud ideedega ja ennustada nii uusi mädapaiseid - mitte aga jääda uskuma ilusat sõnademängu.

    Näieks eilne ilus uudis "näilisest pääsemisest" Tsisikovi uue partei näol purunes haledalt kildudeks analüütilise võrdluse tõttu.

    Sarnaselt paljastub NLiidu ja ELiidu võrdlusest ilmekalt ELiidu kurjakuulutav pale.

    Seega võiks kõik kaasfoorumlased arendada endas "analüütilist võimekust" - nii ei saa teile keegi puru silma ajada.

  • to lahendused  - Oioioi ikka õite hea arvamus endast.

    Küsimus kas taskufüürer Leito partei ülistamine on "analüütline võimekus" või puru silma ajamine?

  • Margit-Mariann

    Paberil "riigi" puhul pole sel kõigel üldse tähtsust.

  • Vanur Metsavend

    Miks teie keegi ei taha analüüsida seda nõukogulikku ( võrrelge dokumentaalselt seda okupeeritud Eestiga) organisatsiooni, mida stagnad nimetavad Eesti Vabariigiks. Moskvast antud eriõigustega okupantidest justkui ei tahetagi vabaneda, olgugi nad jatkavad seda sama protsessi,milleks nad siia suunati.
    Kas see tohu-va-pohu jututamine on selleks ette võetud, et rahva tähelepanu kõrvale juhtida jatkuva okupatsiooni ilmseset eesmärgist.
    V. M.

  • Enn Oja

    Täpne ajaloouuring seisab võimetuse ja soovimatuse taga. Neil kes midagi sooviks ja võiks uurida, pole andmeid. Neil kel on andmed, pole jällegi soovi. Sest ajaloos tuhnimine poleks neile kasulik. Neile on kasulikum jätta rahvale selline mulje nagu on jäänud avalikest esinemistest, mis aga räägiti ja kokku lepiti keldris või saunalaval, jääb salastatuks. Paljutki võib oletada ent puuduvad tõendid.

    Iseseisvuse de iure jätkamine sai toimuda vaid Moskva kliki peataoleku tõttu. Raske uskuda, et juba siis KGB või Mihhail või Boriss kõike ette nägid ning toimunu vabatahtlikult sisse seebitasid.

    Kindlasti tuli valida hea ja kurja vahel siin ENSV-s. Üheltpoolt sinimustvalged ei suutnud ja teiseltpoolt punased ei tahtnud vanamoodi elada. Otsustavat ülekaalu polnud kummalgi poolel. Tuleb ehk tuttav ette? 1917. aastal oldi ju põhimõtteliselt samasuguse valiku ees.

    Kuidas läks edasi? Punased esitasid sinimustvalgetele vaieldamatu tingimuse et ilma nendeta iseseisvust jätkata pole võimalik. Sinimustvalgetel jäi üle valida poollahjendatud puskar või leppida palja veega. Poliitilises pohmellis pole aga raske valikut teha. Ehkki teineteist ei seeditud, ei takistanud see ühiselt pidu panemast. Nende pummelungide ühiseks tulemuseks oli 1992.a põhiseadus. Kui seni oli võim punastele igapäevane asi siis sinimustvalgetel ajas võimujoovastus värvid sedavõrd segi et polnud paljudel midagi ka punase ja roosa vastu. Sinimustvalgeteks jäid vaid mõne "vabadusvõitleja" täissitutud aluspüksid.

    Edasi läks kõik nagu pärast punaste mässu Rossijas ja SSSR-is. Väike vahe oli vaid selles et kui Rossijas löödi valged "rahvavaenlased" lihtsalt maha siis ENSV-s punased lõimisid sinimustvalged parima arsti - aja - abil rahulikult. Kuid tegevus oli nii 1920ndate Rossijas kui ka 1990ndate ENSV-s põhimõtteliselt sama.

    Eesti vabariik de iure on säilinud aga Narva jõe taga ja Petserimaal. Kuidas ajalugu nendega ümber käib seda me veel ette ei tea. Igatahes meie oleme nad jä...

  • Enn Oja

    Eesti vabariik de iure on säilinud aga Narva jõe taga ja Petserimaal. Kuidas ajalugu nendega ümber käib seda me veel ette ei tea. Igatahes meie oleme nad jätnud täiesti saatuse hooleks.

  • Margit-Mariann

    Euroopa Inimõiguste Kohus hiljutises otsuses vene eruohvitseride pensioni nõude vastu Eesti riigilt, on üheselt ja ühemõtteliselt kirjas, et Eesti oli okupeeritud riik. (EPL, 6.11.2010)ja kohtulahend vihjab, et okupatsioon Eestis lõppes alles Vene vägede väljaviimisega.
    Teiseks, nagu olen varem öelnud ja nagu teatas hiljuti Vene uus suursaadik, on praegune ajutine kontrolljoon, mida käsitletakse piirina, juriidiliselt kehtetu. Sestap ei saa Venemaa seda juriidiliselt kehtetut kontrolljoont piiriks ka ratifitseerida. Ehk meie omad tahavad loobuda Tartu rahust,järjepidevusest, kehtestada kehtetu ENSV piiri ja loobuda Petserimaast ja Narva tagustest aladest, aga Moskva pole nõus ja seda jama ei ratifitseeri! Sest rahvusvahelise õiguse järgi oleks see kehtetu ja riikide vahel ei saa olla üheaegselt kahte piiri ja piirilepingut. Hetkel kehtib Tartu rahuga määratud piir nagu kehtib ka Tartu rahuleping.
    Et meie "riigikogu" oma orjalikus reetlikkuses ja lömitamises ratifitseeris juriidiliselt kehtetu piiri, ehk toimus äraandmine ja ära andmine, on nende mure.
    Vaat niipidi on lood siinpool sood!

  • Enn Oja

    Pean parandama sest "meie omad" EI LOOBUNUD Petserimaast ja Narvatagusest vaid LAHKNESID neist aladest st et 95% Eesti vabariigist ASTUS Eesti vabariigist VÄLJA! Täpsemalt: teise liitu sisse. Tegi seda 2/3 hääletajatest ning seda ei tunnista seaduslikuks ehk ainult Kim II.

    Järgnevalt saab praegune Eesti euroliiduvabariik kas iseseisvuda ENSV piirides või TAOTLEDA VASTUVÕTTU Tartu rahu järgsesse Eesti vabariiki de iure. Viimane on võimalik aga vaid pärast Petserimaa ja Narvataguse iseseisvumist. Sest praegu pole need alad ise veel Eesti vabariigist loobunud. Pole olnud sealelavate õigusjärgsete kodanike vastavat rahvahääletust. Et Moskva Kreml seda toore jõuga ei luba, pole riikidevahelise õiguse järgi mingit tähtsust.

    Seega tasuks edaspidi olla õiguslikult täpsed ning selgelt eristada praegust euroliiduvabariiki pindalalt 19 korda väiksemast tegelikust Eesti vabariigist de iure.

  • Mait Raun  - re:
    Enn Oja kirjutas:
    Pean parandama sest "meie omad" EI LOOBUNUD Petserimaast ja Narvatagusest vaid LAHKNESID neist aladest st et 95% Eesti vabariigist ASTUS Eesti vabariigist VÄLJA! Täpsemalt: teise liitu sisse. Tegi seda 2/3 hääletajatest ning seda ei tunnista seaduslikuks ehk ainult Kim II.

    Mina ka ei tunnista. EW kas kadus de jure 1940 või on siiani alles.

    Mingi ENSV kodanike hordi hääletus aastal 2004 ei mõjuta EW de jure eksistentsi, nagu seda ei teinud ka märtsis 1991 toimunud ENSV kodanike hääletus ENSV iseseisvusest, mis praktikas realiseerus augustis 1991.

  • Mait Raun

    Täpsustus: mitte 2004, vaid 2003, kuna ENSV astus euroliitu ENSV juhi Rüütli allkirjaga Kreekas aprillis 2003. Pärast korraldati ka hääletus aastal 2003 (14.09.2003).

  • Oleg Burov  - Ajaloost

    Küsin naiivselt, kas ajalugu on võimalik kirjutada või uskuda kirjapandut? Julgen väita, et EI Asi on selles, et iga inimene näeb mis-tahes sündmust oma vaatevinklist ja tema hinnang toimunule on väga subjektiivne ning paljuki,kui mitte tervinisti, oleneb: 1)tema sünniaastast ja kohast;2)lasteaias ja koolis saadud teadmistest;3)kodusest kasvatusest ja vanemate vaadetest; 4) seltskonna,millega pidevalt suhtleb,arusaamadest;5) tema enda kohast ühiskonnas. Keegi, aastal 1925 sündis Moskvas, teina aga Tallinnas. Arvake, kes kuidas kirjeldab 1939 aasta sündmusi. Muidugi erinevalt. Fakt omaette,tõlgendus erinev. Ajaloolane,valgustades teemat,lähtub oma isiklikust suhtest ja arusaamast toimunud sündmusest. Isegi käsitledes antiikajastu sündmusi, kirjutaja ei ole vaba oma hinnangutes: näiteks kui jutt on Rooma riigist monarhistliku ilmavaatega ajaloolane annab õiguse keisrile, kommunist aga orjadele. Ukraina ja Valgevene partisane Berliinis nimetati bandiitideks, Moskvas aga rahvuskangelasteks. Nii on lood ajalooga. Lisan, et on veel üks kategooria ajaloolasi, need kes kirjutavad TELLINUSTÖÖD. Kellel pole asja tõe ja faktidega. Muide, tänapäeval kehtiva riigipiiri panid maha meie inimesed. Jeltsin, olles Tallinnas ütles, pange piir maha, meie 2-3 kuu pärast paneme omapoolsed postid.

  • Enn Oja

    1991.a iseseisvumist ja 1992.a põhiseaduse vastuvõtmist nagu ka 2003.a rahvahääletuse tulemust iseseisvusest loobumisest ei vaidlusta üksi riik. Asi on ka selles et kui midagi on kahtlane mõne % ulatuses aga poolttulemus on kümneid kordi suurem siis märgitakse küll õiguslikku mittevastavust aga lõpptulemust see ei muuda. Ja alati ei peagi kõik kõiki tunnustama, mitmekümne varasema tunnustuse kõrval kehtib järgnevalt põhimõte "kes pole vastu, on poolt".

    Tahame või mitte aga Eesti vabariik ENSV piirides (95% Eesti vabariigist de iure) kestis meil üleilmselt tunnustatuna 1991...2004. Kestab ka täna ent vormiliselt ainult sama nime all, sisuliselt on riiklik iseseisvuslik seisund muutunud. See ei nõua maailma riikidelt eraldi tunnustamist sest õiguslik järjepidevus (ka iseseisvusest loobumise kujul) seda ei nõua.

  • Mait Raun  - re:
    Enn Oja kirjutas:

    Tahame või mitte aga Eesti vabariik ENSV piirides (95% Eesti vabariigist de iure) kestis meil üleilmselt tunnustatuna 1991...2004.

    Milleks see jamps?

    EW, mis eksisteeris 1918-1940, on seotud EW seadustega ja EW kodanikega.

    Kui maakera mingil territooriumil on seltskond, kes tahab lõpetada riikluse ja hääletab kellegi teise külge liitumise kasuks, siis ei ole sellel tegevusel seost EW-ga. Ei moodusta nende hääletajate kogumi kodanikud EW kodakondsuse seaduse järgi, ei ole see territoorium toimiv EW seaduste järgi.

  • Enn Oja

    Nagu võin aru saada tulid 1992.a arvesse ainult need kes olid sündinud 1920.a või varem. Ülejäänud sajad tuhanded oli siis puhas kõnts. Meie loomulikult ka.

  • Mait Raun

    EW kodakondsusel on selged reeglid, millega saab tutvuda nt siin http://www.hot.ee/seadustekogu/ski-3-1.html

    EW kodanikuks saadakse tavaliselt sündimisel ja need inimesed, kes kuuluvad seadusepäraselt EW kodakondsusse, saab kerge vaevaga kasvõi arvutiprogrammiga teistest eraldada, kui on teada inimeste põlvnemine.

  • Margit-Mariann

    Ratifitseerimata "ajutine kontrolljoon" või "korrigeeritud piirijoon" ei ole kehtiv ja on juriidiliselt kehtetu. Igas mõttes. See, et mingi joon on maha märgitud, ei tee sellest veel kehtivat riigipiiri.

  • Enn Oja

    Te võite elada oma Rauna või Kopli seaduslikus maailmas ainult kodus, seda ei keela keegi. Aga uksest välja astudes satute tegelikku ellu ning jääte kohe seadusetuse auto alla. Nagu öeldud on 1991.a Eesti vabariigi jätkumist ENSV alal just sellisena tunnustanud ka ülejäänud maailm ning just sellisena tuleb meil seda ka võtta. Riigiõiguslikult on 95% Eesti vabariigist 1991...2004 olnud iseseisev ning 2004-st tänaseni kulunud Euroopa Liitu. Seda viimast samuti seaduslikult sest 1991.a iseseisvust jätkanud Eesti vabariigi osa võis ise teha ja muuta seadusi, säälhulgas ka põhiseadust, kodakondsuseadust, valimisseadust ja rahvahääletusseadust. Mõnedki nende sätted on vastuolus teiste sätetega seaduse siseselt ja ka põhiseadusega ent meil on presidendi, valitsuse, riigikogu, õiguskantsleri ja riigikohtu ringkäendusel valitsev põhimõte et iurest on ülem de facto. Nii nagu meie ei näri Ngwane või Sakartvelo seaduste õiguslikkuse üle, võtavad nemad meie seadusi samuti kui mingi rühmitise ainuvõimalikku riikidevahelise suhtlemise väljundit. Et me sekkume Iraagi ja Afhanistaani siseasjadesse, on näiteks riigiõiguslikult vastuolus ka ÜR põhikirjaga kuid nagu teame, muudab temagi tagantjärele oma liikmete seadusetud teod seaduslikeks. See tähendab seda et õigus ja õiglus jäävad sageli alla toorele jõule mille käimapanevateks jõududeks on inimlik jõhkrus ja raha.

  • Enn Oja

    Lühidalt: 95% Eesti vabariigi alal on kõik seadustanud loll rahvas. Alguse sai see 1992.a põhiseaduse vastuvõtmisest.

  • Mait Raun

    Mingil maa-alal elav rahvas, ka mitte loll rahvas ei ole "de jure EW". Ka 1992 a põhiseadust ei võtnud vastu EW kodanikest koosnev kogu. Ja kui võtaks, siis ei toimunud sellele eelnev EW seaduste järgi.

    Aga senise arutelu põhjal järeldan, et sa:

    a) kas ei saa aru, mis seal vahet on, kui jälle ja jälle esitad oma meelevaldset "de jure lõdvendust";

    b) või b oli sinu meelest ka 1940. aasta riigivolikogu valimine EW kodanike poolt seaduslik (sealt kandus EW edasi sovetiriiki, ENSV oli EW järglane ning seega 1988-1994 toimunud protsessid Toompeal NSV kaudu EW õigusjärglased)

  • Enn Oja

    Püüad endiselt panna ühte patta Eesti vabariigi de iure ja tema põhiseaduse de iure. Sulle pole ikka kohale jõudnud et need on K A K S I S E A S J A !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

  • Mait Raun

    Selgita siis, kuidas de jure (juriidiliselt, õiguslikult) ei seostu Eesti Vabariigi õiguskorraga, sh kodanikega.

  • Enn Oja

    Loe uuesti just 17.08. kirjutatut:
    http://si.kongress.ee/enn-oja-arutlus-eesti-presidendivoimu-katkemises t-aastal-1940-2.html

  • Mait Raun

    No aga selles kirjutises ju pole, et õiguskorrata säilib de jure Eesti Vabariik. Vähemalt minu silmad lugesid vastupidist - et loodi hoopis uus riik, juhuslikult sama nimega, (seda arvan minagi 1991 kohta):

    * me poleks 1991. a (ega hiljem) saanud õigusjärgselt taasjõustada 1938. a põhiseadust ning kaasnevalt ka sellel põhinevat Eesti Vabariiki

    * uue riigi (või liiduvabariigi) tekkega, nagu meil aastatel 1991-1992.

    * Muidugi ei taha Eesti Vabariigi õigusjärgse taastamise võimatust paljud tunnustada ning jauravad jäärapäiselt vanal viisil.

  • Enn Oja

    Riigi seisukohalt on tähtsad tema teke ja kadu. Kao all võib mõelda nii de iure kui ka de facto kadu. Ainult viimase korral saab riik enda senist de iure olemasolu JÄTKATA, esimese korral TAASTADA, st jätkata uues vormis, enam mitteseotult endise de iure seisundiga sest just see seisund on vahepeal olnud kadunud.

    Nii loobus ka 95% Eesti vabariigist 2003.a rahvahääletusega (jõustus 2004.a) oma de iure seisundist mis jätkus(!) 1991.a. Hõivatud 5% Eesti vabariigist seda ei teinud ning seda ei saanud otsustada ka ülejäänud 95% Eesti vabariigist mis taas liidustus.

    Nii et riigi seisundi kohalt on tähtsad just aastad 1918, 1920, 1940, 1991 ja 2004. Mistahes võimurite seadused neid sündmusi muuta ei saa. Nt Pätsu kliki riigipööre 1934.a oli küll ebaseaduslik ent riikidevahelise õiguse vaatekohalt oli see riigisisene asi. Nagu ka riigi- ja paleepöörded Ladina-Ameerikas ja Aafrikas.

  • Burov  - nn klikist

    Kas pole häbi Eesti riigi loojaid,kes, istunud ajades Eesti asja, keisri ja NL vanglates, kes suri vanglataolises psühho "haiglas" nimetada klikiks ja riigipöörajateks. Päts lõi Eestis KORRA MAIJA,TOPPIDES NÄÄGUTAJATE SUUD KINNI.Ja seda vaja korrata ka täna, siin listis.

  • Enn Oja

    EI OLE HÄBI! Kurjategija jääb kurjategijaks, ALATI!

    Kaudselt võib kurjategijateks nimetada ka neid kes kurjategijaid kaitsevad. Sovitan peeglisse vaadata.

  • Burov  - kodanikud

    Kas ei peaks siia listi lubama kommenteerima ainult juriidiliselt õigustatud EESTI KODANIKKE, lähtudes 1938 aasta PS-ist ja 1992 aasta PS § 8 (lugege tähelepanelikult)

  • Enn Oja

    PS1992 §8: Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. ... Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ja korra sätestab kodakonduse seadus.

    Mida see §8 siis ütleb? Aga seda et lapsel on õigus kodakondsusele sünnilt AINULT siis kui tema vanematest ÜKS on Eesti kodanik. Pange tähele: ÜKS, mitte MÕLEMAD või KUMBKI! Seega, kui lapse KUMMALGI vanemal on Eesti kodakondsus siis sellesama § järgi lapsel POLE seaduslikku ÕIGUST Eesti kodakondsusele sünnilt!

    Nüüd küsin edasi: kui palju meil selliseid ühe vanema kodakondsusega lapsi üldse on? Valdavalt oli/on üks vanem kodakondne segaperedes (eestlane+russ, eestlane+tšuktš, eestlane+...). Enamuses on aga need pered kus MÕLEMAL vanemal on Eesti kodakondsus. Niisiis, täpselt seadust järgides oleks saanud seni kõikidest valimistest osa võtta vaid tühine osa rahvastikust.
    Aga tean ka selle eksimuse ajalugu, küll osaliselt. Kui nikerdati PS1992 siis 1991.a suvel oli samas §-is sees sõnaühend VÄHEMALT ÜKS. Vähemalt üks ei tähenda ainult üht, vaid lubab ka mõlemal omada kodakondsust. On ju oluline vahe kas 1 2-st või 1 või 2 2-st. Sügisel, pärast järjekordset sisunikerdamist oli kellegi käsi selle VÄHEMALT välja visanud. Ma ei tea aga seda kas seda tehti kellegi poolt sihilikult või puhtast rumalusest. Ka on sellest möödunud juba 19 aastat ning vaevalt kõik tollased jaburused kellelgi kuskil kirjaski enam on.

    Enda kohta võin küll tunnistada et PS1992 §8 järgi minul Eesti kodakondsust sünnilt pole sest nii mu isa kui ka ema olid Eesti vabariigi kodanikud juba 1940.a. Ja tunnistan ka seda et ma pole hiljem endale kodakondsust taotlenud nagu nõuab kodakondsuse seadus. Kurb või naljakas aga tõsi.

    Olegil aga soovitan nõukogulikust keelamispõhimõtetest loobuda.

  • Mait Raun  - re:
    Enn Oja kirjutas:
    Riigi seisukohalt on tähtsad tema teke ja kadu. Kao all võib mõelda nii de iure kui ka de facto kadu. Ainult viimase korral saab riik enda senist de iure olemasolu JÄTKATA, esimese korral TAASTADA, st jätkata uues vormis, enam mitteseotult endise de iure seisundiga sest just see seisund on vahepeal olnud kadunud.

    Aga siit tuleks välja justkui niisugune absurd:

    a) kui riik kaob de facto, siis hiljem saab teda jätkata

    b) kui riik kaob de jure, siis hiljem saab teda taastada - "st jätkata uues vormis, enam mitteseotult endise de iure seisundiga sest just see seisund on vahepeal olnud kadunud"

    Riigi taastamine = jätkamine uues, de jure´ga mitteseotud vormis... Mis aga loogiliselt on hoopiski uue riigi loomine, mitte taastamine. Ilmselt sain sellest mõtteheegeldusest valesti aru.

  • Enn Oja

    a) Just nimelt sest de iure on ta endiselt olemas ning võimalik on vaid jätkamine, vahepeal pole de iure seisundi kadu olnud.
    b) Just nimelt sest endine de iure seisund on asendunud uuega. Näiteks saab praegune 95% Eesti vabariigist nüüd juba uue riigi vanal moel taastada, mitte aga enam vanal õiguslikul alusel jätkata. Vahepeal on riigiõiguslik auk. Kordan veel et see ei käi anastatud 5% Eesti vabariigi kohta sest seal pole sellist de iure auku tekkinud ning õiguslikud 1920.a seisuga Eesti vabariigi jätkajad on just nimelt Narvataguse ja Petserimaa.

    Lohutuseks: küll sa pikapeale ka aru saama hakkad. Lootust on.

  • Mait Raun

    Küsisin endast targemalt järele ja sain sellise vastuse:

    * Kui de jure on kadunud, on õiguslikult kõik otsas, pole enam midagi taastada.

    * Kui de jure on säilinud, aga de facto kadunud, saab de facto seisundit taastada.

    * Kui on olemas nii de facto kui de jure, saab seda jätkata ja taastamine pole vajalik.

  • Enn Oja

    See targematest targem ei tee vahet jätkamisel ja taastamisel ehk oleks võinud küsida maakeelt tundvalt eestlaselt.
    1) jätkama - midagi edasi tegema; pooleli olevat v. katkestatud tegevust UUESTI ALUSTAMA(!)
    2) taastama - endisesse seisukorda seadma, endist kuju tagasi andma, (katkenut, kadunut) UUESTI LOOMA(!), taastekitama.

    Uuesti saab luua seda mis on vahepeal hävitatud. Katkestatud tegevust saab vaid jätkata. Mida 1991.a de iure ka tehti ning mis 2004.a lõpetati (Eesti vabariik de iure kehtis seega 1918-2004). Nüüd saab luua uuesti vaid uue iseseisva riigi.

  • Enn Oja

    Pidasin eelnevas silmas praegust 95%-list osa Eesti vabariigist, sellest ka algusaasta 1918. 5% on seda ka täna ent alates aastast 1920.

    95% Eesti vabariigist - 1918...2004;
    5% Eesti vabariigist - 1920...

  • Burov  - ebaseaduslik

    Selle § 8 tõin esile, et näidata,kuivõrd jabur on nimetada inimest, kellel MÕLEMAD vanemad on Eesti kodanikud EBASEADUSLIKUKS kodanikuks. Sama jabur on nimetada Riigivanema tegevust, loomaks riigis kord, ebaseaduslikuks.

  • Lembit  - ajaloost

    Miks üritatakse siin meile pähe ajada ENSV aegsetes ajalooõpikutes toodud tekste, et Päts ja teised olid halvad, või seda mõjutab nõukaaegne kooliharidus.

  • Enn Oja

    Ajalugu aastatel 1934...1940 ümber ei kirjuta, meeldigu tollased kurjategijad ja reeturid teile kuidas tahes. Pimesi miiniväljal koperdades ...

  • Mait Raun  - re:

    Eesti keele ja ladina keele läbisegi puistamine annab huvitavaid, ent suhteliselt meelevaldseid tulemusi.

    Enn Oja kirjutas:

    1) jätkama - midagi edasi tegema
    2) taastama - endisesse seisukorda seadma

    Sa ise kinnitad, et de jure on "endisse seisukorda seadma", seega siis meie teema puhul on selleks EW koos 1940. aasta õiguskorraga ja otseselt põlvnenud kodanikkonnaga. Seda ju minagi.

    1991 EI TOIMUNUD ENDISSE SEISUKORDA SEADMIST. Sa ei hakka väitma vastupidist?

  • Enn Oja

    Ma rõhutasin suurtähtedega just UUESTI LOOMA sõnaühendit. Asi on selles et üldseletussõnastik annab ebamäärastest tähendustest lihtsalt loetelu mis on samuti ebamäärased. Neist saab rahuldava vastuse vaid teatud mõtteseoses, vahel nt näidete varal, lihtsalt huupi vasteid otsides tuleb sama välja kui Silvetist valid nt BY esimese vaste 'kõrval(e)' ja tõlgid BY FORCE 'jõu kõrval' ehkki tegelikuks vasteks on 'väevõimuga' või 'jõuga' või 'vägisi'.
    Kuid kui isegi võtta sinu esmavalitud 'endisesse seisukorda seadma' siis nagu mingi rookatuse taastamisel asendatakse vana roog uuega ent taastub maja elamiskõlblikkus, taastub meie juhul ka riigi iseseisvus. Ja nagu varem mainisin, siiski uuel kujul. Peaks praegune euroliiduvabariik liidust välja astuma ning iseseisvuse valima siis iseseisvus kui õiguslik seisund on endine ent seadustik ja muu ajaga kaasaskäiv uus. Vananeme ju meiegi iga päevaga päeva võrra ning iga päev sureb-sünnib mitukümmend kodanikku.

  • Enn Oja

    Asi on selles et de iure seisund on riigi puhul püsiv, vahetuvad vaid selle vormid. Nii oli 95% Eesti vabariigist de iure iseseisev 1918...2004 (de facto seisundid ei väära ju de iure seisundit), aastast 2004 aga de iure euroliiduvabariigina, seega seni on meil aastast 1918 olnud 2 de iure seisundit. 5% aga on de iure Eesti vabariik aastast 1920 tänaseni ning olnud 1920.a-st ainult 1 de iure seisund. Mõlemal Eesti vbariigi alal aga elu muutub pidevalt ning sellega koos ka elukorraldus ja inimesed.

  • Mait Raun  - re:
    Enn Oja kirjutas:
    de iure seisund on riigi puhul püsiv


    Sellega nõus.

    Kui sa just ei väida, et Eesti on imedemaa, kus on 1918 taevast kukkunud riik, mida inimesed ei muuda ega väära. Aga sa seda kindlasti ei väida, kuna kinnitad, et mingi tühja hääletuse peale läks riik 2004 (tegelikult aprillis 2003, enne hääletust) hingusele.

    Kõnealune RIIK ei ole püsiv. ENSV-st selle ülemsoveti vahendusel ja kommunistliku partei dirigeerimisel aastail 1988-1994 aretatud riik EI OLE aastal 1940 soveti ja kommunistide poolt likvideeritud Eesti Vabariik ega selle õigusjärglane. Siin on tegu kurjategija ja ohvri suhtega. Jah, kurjategijate hetkejuht Savisaar andis sellele alale, mida ta haldas (95% EW territooriumist), mais 1990 ohver-riigi nimetuse, kuna paistis võimalus röövida ohvrit veelkord - aga NIMETUS ei ole riik.

  • Enn Oja

    Riik on de iure püsiv seni kuni ei muutu tema õiguslik vorm ja de facto sel määral mil määral see riik ise suudab oma de iure seisundit teostada. Kui ei suuda (meie 1940.a) siis de iure säilides läheb de facto seisund de iurest lahutatult teisel kujul (teise võimu all) edasi (meie 1940...1991).
    95% Eesti vabariigis on de iure ja de facto ühte langenud aastatel 1918...1940 ja 1991..., viimasel juhul on vahetunud vaid de iure seisund (2004.a), de facto on sellega kaasas käinud.
    5% Eesti vabariigis on ühtelangevad aastad 1920...1940.

    Teen ühe luulu tulevikku: et pärast 3MS-i aastal 2050 vabaneb EL-ist 95% kunagisest Eesti vabariigist ja Rossijast 5% samast vabariigist. Siis oleks de iure ja de facto ühtelangevus selline:
    95% EV - 1918...1940, 1991...2050...;
    5% EV - 1920...1940, 2050...
    Et vahepealsete otsuste tõttu on EV kahestunud siis edasi sõltub juba kõik sellest kas (EL-ist lahkudes) iseseisvunud EV taotleb ühinemist Rossija alt vabanenud EV-ga. Too teine 5%-line EV pole vahepeal kaotanud oma de iure seisundit (aastast 1920), meie suurem 95%-line kolakas aga küll (2004...2050). Seega on õiguslik eelis just tollel peamiselt russidest koosneval EV-l! Ning meie saame vaid PALUDA et too väiksem EV võtaks meid vastu uude ühisvabariiki mille de iure seisund saab siis alguse just sellest ajast (2050.a).

  • Mait Raun

    Sinu arutluskäigul ei ole vist maailmas analoogi?

  • Enn Oja

    Võimalik. Pole selle vastu lihtsalt huvi tundnud. 90ndatel tutvusin küll umbes 50 riigi õigusalustega ent see on midagi muud. Küll aga leiaks põhimõtteliselt sama (ehk isegi 1:1) Latvija idaosa anastamisega, see ju samamoodi de iure Latvija vabariigi osa mis täna Rossija all, samas kui Latvija oma kunagisest iseseisvusest samuti loobus.
    Ja eks ole maailmas veel neid riike millistest on jõuga osi rebitud.
    Ajaloos ei saa aga lõpmatult tagasi minna. Ise pean lähteajaks 1919.a sest siis loodud Rahvasteliit lõi eelduse rakendada riikidevahelist õigust kogu maailmas. Nii et me ei saaks minu seisukoha järgi mingeid ühepoolseid nõudmisi esitada varasema ajajärgu sündmuste kohta, nt nõuda kahjutasu Mahtra talumeeste nüpeldamise ja Jüriöö ülestõusu verreuputamise eest. Samuti ei saaks Rossija vaidlustada Eesti iseseisvumist aasta enne 1919. ja Tartu rahu aasta hiljem 1919.a.
    Kuid kordan, selline on AINULT minu seisukoht.

  • Enn Oja

    Kui keegi soovib meie ajaloost alates 1918 selget pilti siis võiks ta endale teha eraldi lehele väikese tabeli. Vasakusse tulpa tuleks kanda riiklikkust silmas pidades olulisemad aastaarvud, nt 1918, 1920, 1940, 1991, 2004. Üles reale eraldi 95% EV-st ja 5% EV-st, need jaotada kaheks: de iure ja de facto. Kokku tuleb nii 5·2·2=20 lahtrit, kõik need saab täita ja soovi korral ka samaliigilised paremaks eristamiseks teistest erinevalt värvida. Piisab pilgust ja meie viimased 92 aastat ei lähe oma de iurede ja de factodega sassi.

    Ja kindlasti tuleb alla suruda salaviha Narvataguse ja Petserimaa russide vastu. Mäletan selgelt kuidas 90ndatel Tartu rahu ja piirilepinguga sahkerdamise ajal kõlas massiliselt hääli et võtku Rossija meie alad, "meil pole neid kuradi vankasid vajagi".
    Ometi on just nemad õigusjärgsed Eesti vabariigi kodanikud sest ehkki PS1938 kaotas jõu ka nende jaoks, pole nemad endale uut kodakonduse määramise alust nikerdanud nagu meie, jättes meile PS1992-le vastavaid (ühe kodakondsusvanemaga) kodanikke hinnanguliselt alla 200000.

  • Enn Oja

    Eelpool toodud meilt kodakondsuse võtnud §8-le lisaks mõni näide mujalt maailmast kus seadusi ei tee kirjaoskamatud.
    1) Uruguai/Uruguay PS §74: 'ciudadanos naturales los hijos de padre o madre' - ema või isa.
    2) Uganda PS §10: 'one of whose parents or grandparents' - üks kummasdtki vanemast või isegi vanavanemast. Eitavas vormis kasutatakse neither - mitte kumbki (nt §11).
    3) Trinidad ja Tobago PS §17(2): eitavalt 'neither of his parents' ja jaatavas 'either of his parents' - samuti kumbki või ei kumbki.
    4) Boliivia/Bolivia PS §141: 'de madre boliviana o de padre boliviano' - boliivlasest ema või boliivlannast ema, mõeldud on kodakondseid.

  • Patrioot

    Käed eemale Peaminister Ahti Männist!On ta veel vaba???

    Lumerookimine viib vangimajja!

    Töölt täna koju jõudes oli üllatus suur, kui postkastis oli kiri Tallinna Munitsipaalpolitseilt, milles seisis, et minu minu vastu on Tallinna Linnavalitsus algatanud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu väärteomenetluse nr.11002736. Mind kohustati ilmuma Tallinna Munitsipaalpolitseisse 21.veebruaril k.a. kell 11.30 ning kui see kellaaeg mulle ei sobi, siis helistama telefonil 6595581.

    Kohusetundliku inimesena helistasin kohe, sest tegemist oli minu meelest mingi suure arusaamatusega. Selgus, et „arusaamatust” siiski ei olnud. Tallinna Linnavalitsus alustas nimelt minu vastu väärteomenetlust põhjusel, et olin kinnistuomanikuna tänaval kinnistu kõnnitee kuni asfaldini puhtaks rookinud!!! Nad olevat ka vastavad fotod teinud!!!

    Munitsipaalpolitsei ametniku väitel olevat mu kõnnitee libe olnud. Ei vaidle vastu, temperatuurikõikumiste tõttu võis kõnnitee tõepoolest mõne tunni vältel libe olla, mitte kauem. Olen aastakümneid olnud ümbruskonna üks hoolsamaid lumerookijaid ja libedustõrje tegijaid. 24 tundi ööpäevas pole võimeline keegi kõnnitee olukorda järgima.

    Püüdsin probleemi lahendada telefoni teel, mis ju tegelikult probleem ei olnud. Olin nõus ka vajadusel kohale tulema, kuid tööinimesena on mul see võimalik vaid laupäeval-pühapäeval või tööpäeviti pärast kella 19.00, mis aga Tallinna Munitsipaalpolitseile polnud vastuvõetav. Tallinna Munitsiaalpolitsei menetlusosakonna peainspektor Anu Põlluaas ähvardas, et kui ma tema poolt määratud ajal kohale ei tule, siis tullakse mulle ühel õhtul järele ja viiakse terveks ööks vanglasse, kust hommikul siis mind toimetatakse munitsipaalpolitseisse temaga vestlema.

    Toimunust võib järeldada, et vähemalt Tallinnas toob igapäevane lumerookimine ja libedustõrje kaasa väärteomenetluse, arreteerimise, trahvi ja kohtu!

    16.veebruar 2011

    Ahti Mänd
    Metsa 6
    Tallinn-Nõmme
    tel.51-946-015
    e-mail: ahti.mand@mail.ee

  • mati maasikas  - re: Arrole
    Margit-Mariann Koppel kirjutas:
    Eesti sõjaväel ei võimaldatud eesti mundris sõdida. Kaitseliidul kästi relvad ära anda. Venelased said meie mundrid ja varustuse. Sõjaväejuhid arreteeriti enne kui nad jõudsid vastupanuplaane plaane pidada. Nad meelitati Värska õppelaagrisse, lõks langes kinni ja nende edasist saatust me teame. Osad arreteeriti kodudes (Tõnisson, Kurvits, Orasmaa, Jaakson jt). Punaarmeesse mobitud mehed suretati tööpataljonides. Oli ju erandeid, kes võitlesid lõpuni (major Kurg, Laamann, Maitla, Pitka jt.), aga see meeste hajutamine eri mundritesse oli vaenlaste taktika, et mitte võimaldada ühtsel Eesti üksusel tekkida ja võimaldada neil püssitorud vaenlaste poole keerata. Metsavendlus oli meeleheitlik kaitse, mis lõpuks kujunes lihtsaks ja lootusetuks ellujäämisvõitluseks. Eestil lasti verest tühjaks joosta. Selle punaarmeese mineku kohta tsiteeriksin ratsakindral G. Jonsonit, kes ei olnud vaadetelt punane, ta ütles Herbert Grabbile, kui too ei tahtnud punaarmeesse üle minna: "Kallis sõber, siin ei ole enam sinu soovidega midagi tegemist. Sa kas võtad koha vastu või sõjaväest lahkudes nad likvideerivad su kohe." Selline oli olukord. Ilmselt lootis ka Jonson ellu jääda ja võimaluse avanedes võidelda. Paraku sai ta pärast laagris surmakuuli nagu ka Grabbi jt. Kindral Al. Jaakson nt. ei läinud punaarmeesse üle, arreteeriti ja lasti vangilaagris maha. Nii et saatus ei erinenud. Päts ja Laidoner reetsid sõjaväe ja saatsid mehed võitluse asemel likvideerimisele. Aga et Vabadussõjas sõdinud meestel lambafilosoofia oli, no ei...
    Aga arvan, et sel kohtupidamisel pole mõtet, see ei anna mitte midagi. Tuleb keskenduda oleviku muredele, riikluse ja rahva püsimisele, lõpetada enese maha salgamine, alavääristamine ja maha tallamine, lömitamine, kintsukaapimine, roomamine, argpükslus ja värisemine, kõige ja kõigi kartmine.

    Kästi-kästi... kes keelas riigireeturlikule käsule vastu hakata? Neid, nö käskijaid oli ju tühine vähemus. Jõuame jälle sinna...

  • mati maasikas

    et oleme KÄSUTÄITJA RAHVAS. Mis on meie õnne ja õnnetus. Pigem küll viimane. Selle tõttu saidki need poliitpsühhopaadid oma tegusid teha. Ja nüüd anname need ehtargpüksi kombel tagantselja kohtu alla. Aeg oleks ajaloost õppida ja uue, jewrodiktatuuri vastu aktiivselt võidelda ja mitte olnut üritada ümber muuta.

  • eluterve

    oi-jah

    ja veebilehtedes on tõsimeelne info Pätsist ja mõnedest teistest riigitegelastest kui vabamüürlastest...
    ja Päts, ning ilmselt ka mõned teised olid Nõukogude Vene luurega seotud (et mitte öelda agendid)...

    Vast siit tuleks ka otsida põhjust, miks mõned on vastu põhjalikumale uurimisele (ja postuumselt süüdimõistmisele?)

    Muidugi on võimalik, et on teadlikult mõningaid inimesi demoniseeritud, eesmärgil neid rahva silmis "näotustada" (ingl. k. defacing).
    Seda enam on põhjust asja täpsemalt uurida... aga kui uurijad on eelpoolmainitute "aatekaaslased"?

    Elutervel paranoial ja meeltkahjustaval paranoial (kasvõi loiukujulisel) on vahe.

  • Enn Oja

    Kui uurimused kellegi kahjustamiseks või alvustamiseks jooksevad liiva siis on päästerõngas vabamüürluse näol kohe olemas.

    Et Kostja reetur oli seda teame tänapääval KÕIK. Suur ulk sellest KÕIGIST ei taha vaid seda tunnistada.
    Tavaliselt ei saa vähemus jagu enamusest kuid kui vähemus on võimul siis ei saa enamus jagu vähemusest.

  • Roman Ubakivi

    Tore, et palju inimesi veel Eesti ajaloo vastu huvi tunnevad.
    Esmalt tuleb aru saada, mis oli tolleaergsete riigijuhtide geopoliitiliseks ülesandeks: selleks oli Eesti riikluse ja eestluse säilitamine läbi tulevase maailmasõja tormi. Selleks oli hädavajalik valida eelkõige õige - võitjate pool.
    Selle üle vaidlesid toona tuliselt kaks poolt - rahvuslaased ja liberaalid. Liberaalide liider Päts koos Laidoneriga olid veendunud Saksamaa võidus ja sõlmisid 1939.a. kevadel sobingu Saksamaaga nn. Ribbentrop- Selteri pakti, mille salajases lisaprotokollis määrati Eesti ainukeseks vastaseks eelolevas sõjas NSVL.
    Sellele olid põhimõtteliselt vastu rahvuslaased J.Tõnissoniga eesotsas. Viimane iseloomustas liitu Saksamaaga kui kõige suuremat põhimõttelist viga. Saksamaa võit tähendanuks J.Tõnissoni hinnangul eestluse lõppu.
    Täna on ju kerge aru saada, et õigus oli J.Tõnissonil ja rahvuslastel, sest oleks tollal vastu võetud tollal pakutud Suurbritannia- Prantsusmaa ja NSVL garantiid, siis oleks tagatud Eesti iseseisvus vastavalt Atlandi Hartale ka pärast teist maailmasõda. Tõsi, seda Poola kombel NSVL mõjusfääris ja rahvademokraatiamaana, ent ära oleks jäänud Narva purustamine, Tallinna pommitamine, küüditamine, sundkolhoosistamine, noorte meeste massiline mõttetu hukkumine.
    Kahjuks oli Päts oma klikiga riigipöörde abil võimu haaranud ja kasutas presidendi võimu vaid oma kliki huve ja arvamust silmas pidades.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.