Sõltumatu Infokeskus

Miks ei kutsuta näituse avamisele linti läbi lõikama ametisolevat presidenti Toomas Hendrik Ilvest?

Suurepärane ettevõte koos Soome "marsalkkale" tunnustuse andmise ja austamisega ja vennasrahvaste lipupäevadega, trikoloor ja ristilipp üheskoos austamaks mõlema rahva langenuid vabadusvõitluse sangareid. Elagu nad Issanda riigis edasi ja kandku nende ohver elavat vilja, tulemusi olevikus ja tulevikus.

Mul on aga üks asi, mis mind vaevab: Miks on ekspresident ja ekspeasekretär/esimees (või kuidas iganes Nõukogude ajal kõrgeid juhte nimetati valitud muuseumi avatseremoonia linti
lõikama. Kas selles muuesumis austatakse võrdselt punasid ja valgeid vabadusvõitlejaid?
Kas soomlased austavad soome vabdussõja/vennasõja "valkoisia sekä punaisia: valkokaartilaisia sekä punakaartilaisia" üheskoos?! Ma ei kujuta ette, et näiteks Soomes
oleks vabaduvõitlejate muuseumi avamise tseremoonia lindilõikajaks näiteks Otto Ville Kuusinen, või väksem mees. Tean, et Rüütel oli alles paljasjagne poisike Saaremaal, kui Otto Ville kuulutati Nõukogude Sotsialistliku Soome Vabariigi presidendiks ja ootas Karjalas Nõukogude Vene ja Soome piiril Terijoel punaarmee Helsingisse sisse marssimist, et Eduskuntatalolla ohjad oma ja kommuninstlike soomlaste haardess võtta. Kui Ott Ville on liiga suur, et Rüütel temale sarnastatakse, siis võiks võtta mõne soome kommunistliku juhi, kes oleks kolmekümnendates, neljakümnendates aastates olinu Nõukogude Venemaal, ka Talve- ja Jätkusõja ajal, ja siis tulnud tagasi Soome ja saanud kõrgtele positsioonidele valitsuses, jne. Ma ei tea kas sellist meest või naist oligi. Ma ei tea kas Hertta Kuusinen (OVK tütar ), kes istus II maailmasõja ajal kas oodates Liidus või kinni Soomes, või SKP esimees Aarne Saarninen, või tema järglane (kelle mälestustes ja südame ideoloogias marssal Mannerheimi oli "valge lihunik") oleks kutsutud Soome vabadusvõitlejate muuseumi linti lahti lõikama.

Aga Eestis on isad ja pojad, emad ja tütred kõik au sees, nii politrukid kui ohvrid, Keskkomitee liikmed kui küüditatud. Kas eestlus katab kõik,...

Aga Eestis on isad ja pojad, emad ja tütred kõik au sees, nii politrukid kui ohvrid, Keskkomitee liikmed kui küüditatud. Kas eestlus katab kõik, mis juhtunud on, nagu muld katab langenute ihud, nii okupeerijate kui vabaduse eest võitlejate ühe kamara alla, ja kõik on üks muld.

Tõeväänamise õhkkonna süvenedes ei maksa üldse imestada kui koolide ajalooõpikutest võib lugeda et Arnold on sünnist saati old vabadusvõitleja ning NLKP ridades ta vaid õõnestas NSVL-i ning valmistas ette viimase kokkuvarisemise. Ning et Arnold on Eesti Stirlits.
Pole oluline et seni seda ... veel meie ajalooõpikutes pole, seda sisendatakse meie ajudesse kaudselt ning pidevalt. Ja vabalt võib kihla vedada et selline teadmine on kinnistund juba sadadetuhandete alateadvuses.

Rüütli juhtum tundub mullegi arusaamatu. Kuid juba 10-15 aastat tagasi rõhutas näiteks selline rahvuslane nagu Linnart Mäll, et Toompeal on suurim rahvuslane Arnold Rüütel - kuna tema ei häbenenud osa võtta Esindamata Rahvaste Organisatsiooni tööst või korraldada dalai-laamaga kohtumist. Ehk siis Rüütel tegi neid asju, mis 1980-ndate lõpus ülimalt normaalsena käitunud iseseisvusmeelsetele inimestele olid vanasti endastmõistetavad (sellal kui Rüütel vihtus punast tantsu), ent enam mitte. Iseseisvuse tuleku järel sõi poliitika kui "kompromisside kunst" need vanad iseseisvuslased ära - vastupidiselt Rüütlile. Mis ei tähenda, et mu isiklik suhtumine oleks Rüütlit soosiv. Märgistan vaid seda, et viimase 20 aasta tegemistes on ta käitunud vabamalt ja rahvuslikumalt kui paljud ning võibolla on ka Lagedi muuseum saanud tema presidendi-ajal olulist toetust ning Ilvese poolt võibolla mitte (viimane on nõrkadel jalgadel oletus).