Imeline ilu. Ütlemata kurbus. Trüki E-mail
09. veebruar 2010

Jaani ja Helju tütred Maarika ja Tiina elavad juba Eesti-poolsel Setomaal. Maarika õppis loomaarstiks. Aga kuipaljukest meil liha-piimaloomi järele on jäänud? Mõnest külast ei kuule enam pinihaukumistki.

Poodlessa küla kari on veel karja moodi – 100 pead! Sarvi ei tea lugeda, mõned on nudipääd, aga 400 nisa peaks küll siis kokku tulema.

Helju ja Jaan lähevadki lehma lüpsma, Helju ema Tormi Anne sõitis oma hobusega siia tütre poole, 3-liitrine klaaspurk vankris kaasas. Ta ise ei jõua enam lehma pidada, küll aga saab vagase hobusega kahe küla vahet liikuda. Helju paneb enne ema ärasõitu klaaspurgi piima täis.

Kossolka

“Ma tunnen end juba paremini, peaksime käima Kooserite pool; mõne nädala pärast polegi neid enam siin,” ütleb Helju. Ringireisijale pole midagi vajalikumat, kui hää teejuht. Ja Petseri-tagusel Setomaal on Helju Tsopatalo üks parimaid teejuhte, kes teab iga küla, igat talu ning külade, talude ja inimeste saatusi.

Otse Petseri- Pihkva asfalttee veeres on Kooserite talu. Kooser Mihail (Mihkli) ja Ustina (Ustja, Tiina) kutsuvad tarre. Küsin igasuguseid küsimusi, neid ei hakka ma siinkohal kirja panema, üksnes mõned vastused mahuvad väikesse reisikirja.

Mihkel on sündinud 17. augustil 1924 siinsamas Kossolka külas. Ustina sündis 6. novembril 1923. aastal Vilo vallas Jaaska külas.

Mihkli ja Ustina peres kasvas kuus poega, praegu on elus viis (kaks elavad Moostes, üks Tartus, üks Valgamaal ja üks Viljandimaal).

Endise Eesti Vabariigi ajal, kui EV piir Vana-Irboska taha ulatus, oli Kooseritel maad 8,5 ha, praegu 0,56 ha. Mihkli: “Maad oleks antud rohkem, kui oleks end vormistanud talunikuks. Automaatselt maad tagasi ei saa.”

Selle artikli ilmumise ajaks võivad olla Kooserite maja õuel juba teised inimesed.

Ustina: “Pääle kanade ja peni pole meil enam midagi. Läheme ära Moostesse, poeg ostis seal korteri, ütles, et mis te siin üksinda…Meil ei ole telefoni. Terves külas pole telefoni! Ennemalt sai helistada vähemalt karjalauda mant. Lähim telefon on nüüd nelja ja poole kilomeetri augusel Poodlessas.”

Mihkel ja Ustina töötasid kolhoosis, nii põllutööl kui karjalaudas. Ustina tunnistab: “Ei tulnud rahaga läbi, kasvatasime lisaks pulle ja põrsaid, et lapsi koolitada. Mul endal väike haridus, tahtsin, et lapsed haridust saaks. Olen käinud Jaaska koolis. Samasugused kui kunagine

Värska koolimaja, olid ehitatud koolid ka Kossolkas, Jaaskas ja Vana-Irboskas. Eesti riik ehitas.”

Mihkel: “Meie majale on mitu ostjat. Müüme ostjaleTallinnast, nad on seotud Petseri ja Petserimaaga, vist isegi kloostriga…”

Eestlaste suhtumise kohta setodesse ütleb Ustina: “Egas ka inne sõta, Eesti ajal, peeti setosid orjarahvass…”

Kossolka küla kohta ütleb Mihkel Kooser, et Kossolkas oli 100 talu!

Tsopatalo Helju märgib teise küla kohta, mis teisel pool Petseri-Irboska teed: Mu sünniküla Pööni kõrval Ungavitsa külas oli 72 talu!

Nüüd võib Kossolka-eestlasi sõrmedel üles lugeda: siin elavad veel Vihurid (Milvi ja Vassili), Pähnapuud (lauluema Maarja ja ta poeg Viktor), Õunapuud (Mihkel ja ta poeg Volli), Piirimäed (Anne ja ta pojad Viktor ja Alvar), Rahasepad. Üksinda elab Ahosepa Paul ja isegi 91-aastane Varik Darja.

Mis jääb maha? Kogu senine ja siinne elu, sealhulgas Mihkli vanemate kalmud Mõla surnuaial ja Ustina vanemate kalmud Saalesje surnuaial. Kogu elu, sünnihetkest alates jääb siia...

Mõla

Helju juhatab mu auto mingile põlluteele. See viibki Mõla külla. Tee lainetab nii, et auto nina vahel rohututte künnab. Sõidame ju täitsa põlluteed pidi. Kuigi kusagilt kaugelt ringiga saaks külla ka ametlikku teed pidi. Jõuame Mõla tsässona manu, siit tuleb piki külauulitsat edasi sõita ja siis – missugune ilu! Otse ees, ulatudes ühe haruga hüvakätt Mõla küla alla välja, laiub ürgorg nagu Looduse-Ema süli.

Poolel nõlvakul rohtu sööv kari paistab nii tillukesena. Veel edasi, peaaegu oru põhjas valendab Mõla kiriku kellatorn ja sääl kõrval iidsete puude varjus silmab ka kiriku helevalget kuplit. Kellatorni kõrval oli kunagi vanasti klooster.

Üle järve kaugel ja kõrgel sinendab vene küla Mitino. Nii ilusat orgu ei oska Eestimaal millegi teisega võrrelda, ilu ja suursugususe poolest küll Koiva jõe oruga Sigulda kandis. Mõla järv on nagu puhas piklik peegel kellegi tohutute peode vahel. Järveäärsed metsristiku puhmad sumisevad mesilashäältega. Mõla kiriku all, tõepoolest justkui kirikust läbi voolab püha allikas ja kiriku taga ilmub see maa seest nähtavale. Joome külma kosutavat vett ja jalutame surnuaial. Siin on väga palju Petserimaa eestlaste (setode) haudu. Enamus kääpaid on koristatud-korrastatud, aga hulga leidub ka neid, millel kasvab igaviku sümbol – roheline rohi läbi halli kulu.

Siia on maetud: Vanahundi kadunukesed Kossolkast, Peeter Variksoo Sokolova külast (Helju ütleb mulle kust külast keegi), Osip Vanatalo Trõnne külast, Morod Pokolduva külast (pillimees Aleksei Moro vanemad)… terve vihu võib nimesid täis kirjutada.

“Tee, palun, üks ülevaade Petserimaa kontrolljoone tagustest surnuaedadest,” palun Tsopatalo Heljult. “Kuipaljukest minagi neist tean, noorem rahvas aga teab hoopis vähe või peaaegu mitte kui midagi.”

“Oleks vaja kirjutada küll,” nõustub Helju.

Leiame kahekesi väljenduse: kogu rahvas ja rahvus toetub neile inimestele, kes oma juuri ei unusta ega salga maha.

Kommentaar (2)
  • 2010-03-31 14:16:42 | Mirri

    Kas Piirimägedel mitte rohkem lapsi ei olnud?

    Tsiteeri
  • 2010-04-01 12:36:02 | ilmar vananurm  - Piirimägede kohta

    Siin keegi küsis, kas Kas Piirimägedel mitte rohkem lapsi ei olnud?
    Ei tea.
    Mõni aasta tagasi kirjutatud artiklis toetun Tsopatalo Helju sõnadele, et Piirimäe Anne 2 poega elavad Petserimaal.

    Tsiteeri
Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.