Sõltumatu Infokeskus

Lõpuks midagi asjalikku. Kes tahaks osaleda ja elada farsis või anekdoodis, aga just täpselt selle võttega on valimistest tehtud farss ja valijatest statistid.

Püüan selgitada miks see häälte ülekandmine üldse välja on mõeldud.
Kujutan ette et mingis ringkonnas kisuvad omavahel valimisliidud Eestlased ja Venelased. Valijatest on selles ringkonnas eestlasi 10121, venelasi 1500, suhe seega 6.75:1.00. Kummaski on 4 kandidaati, kokku seega 8. Valitakse aga 4 "edukamat". Kuidas need edukamad saaks siis välja selgitada? Näitlikkuse mõttes oletan ainupoolthäälte sellisid koguseid:
Eestlaste valimisliit:
Ants - 10000 häält
Jüri - 100 häält
Jaan - 20 häält
Mati - 10 häält
Venelaste valimisliit:
Vasja - 600 häält
Petja - 400 häält
Juura - 300 häält
Kolja - 200 häält.

Kui ma nüüd kandidaadid järjestaks häälte arvu järgi, siis oleks järjestus:
1. Ants 10000, 2. Vasja 600, 3. Petja 400, 4. Juura 300, ehk 3 Venelastest ja 1 Eestlastest. Kokku seega esindatuse moonutamine 6.75×3=20.25 korda (Eestlaste kahjuks).

Nüüd järjestan omavahel valimisliidud:
1. Eestlased 10121, 2. Venelased 1500, ositi 87.1:12.9 Eestlaste valimisliidu kasuks. 4-st valitavast kohast annaks see 3.48 kohta e tavaümardamise järgi 3 kohta. Valituks osutuks Ants, Jüri, Jaan, Vasja. See oleks juba VÕRDELINE jaotus ning vastaks ka rahvuste suhtele. Väike moonutatus tuleb juba valitavate väikesest arvust.

Et sellist moonutatust vältida, ongi välja mõeldud häälte ülekandmine. Ent mitte keegi ei arvesta seda et moonutatuse TEGELIK põhjus peitud hääletajale antud 1 hääles! See 1 hääl võib täiesti nullida kasvõi pisutki vähempopima häältekoguse sest enampopim lihtsalt võtab KÕIK omale. Kui neid Antsust ülejäänud hääli üle ei kantaks saakski paremuselt järgmistena lisaks Antsule valituks Vasja, Petja ja Juura nagu eespool näitasin.

Toores näide häältepetust Tallinast. Linnapea valib linna elanikkond, 200000 valijat. Võistlevad Savisaare Edgar ja Ratta Jüri. Oletan et Jüri väärtuseks peab iga valija 90% Edgari väärtuseks. Seega oleks nad üsna tasavägised võistlejad. Ent arvestades puhtmatemaatiliselt et 1.0 on siiski suurem kui 0.9 siis saab Edgar 200000 poolthäält ja Jüri 0 poolthäält. Kuidas esitleks seda meie tölplaslik ajakirjandus? Edgar PURUSTAS, HÄVITAS, LÖMASTAS ... Jüri. Sisuliselt väärtust hinnates oleks Edgari ülekaal olnud vaid 200000:180000 ehk 10:9. Tavakstehtud jäik 1 hääl mingit sisulist väärtust aga ei võimalda. Rääkimata hääletaja enda poliitilise taseme väärtusest, nt poliittesti põhjal oleks ühe hääletaja väärtuseks 1.0, teisel 0.7, kolmandal 0.1 jne. Korrutades hääletaja enda väärtuse valitavale antud väärtusega saaksime tegeliku väärtushääle, nt 0.7×0.9=0.63, teise hääleväärtus oleks 0.3×0.9=0.27 jne.

Milline oleks aga Eestlaste omavaheline eelistatussuhe? Annan neile umbes sellised väärtused: Ants 1.0, Jüri 0.5, Jaan 0.9, Mati 0.7. Need kümnendikud tähendavad aga osa enampopimast Antsust ehk tema 10000 poolthäälest. Saan järgmised poolthääled:
Ants 1.0×10000=10000 häält
Jüri 0.5×10000=5000 häält
Jaan 0.9×10000=9000 häält
Mati 0.7×10000=7000 häält.
Järjestus oleks neil seega 1. Ants 10000, 2. Jaan 9000, 3. Mati 7000, 4. Jüri 5000. Ehk valituks oleks osutunud hoopis Ants, Jaan ja Mati.

Miks Jüri väärtus oleks madalaim ent ta saab ikkagi 100 häält? Põhjus on tema mingi vaate rõhutatuses mis läheb peale just sellele 100-le valijale. Neid ei peta Antsu ilmne võit, kena lips jmt. Suuremas valijaskonnas on alati esindatud mingid äärmused, naabri Loll-Mari võib ka saada 1 hääle lihtsalt sellepärast et seda häält ei taheta anda "rahva poolt palavalt armastatud juhile".

See oli muidugi toores musta võimaluse läbimängimine, tegelikkuses nii äärmuslikku juhtu ette ei tule. Selged on aga mitu nõrka kohta meie valimisviisis: 1) 1 hääl valijale; 2) kõikide hääletajate häälte võrdsus; 3) kõikide valitavate väärtuse võrdsus; 4) häälte ülekandmisviis. Piirdun siin vaid nendega.
Vaevalt et muudetaks punkte 2) ja 3), kohe hakataks röökima võrdõiguslikkuse rikkumisest jne. Kindlasti poleks sellega nõus ka rahvas sest igaüks on enda arvates see kõige targem elukorraldaja. Eriti lööks lõkke lõõmama mingi allajääv võrdlus naabriga. 1) oleks aga muudetav nii et 1 hääle asemel tuleks valitavad nt järjestada ning tinghääli oleks igal hääletajal siis võrdselt valitavate arvuga. Ent selge on kohe ka see et suurema valitavate arvu korral teab hääletaja lähemalt ehk 1-2 valitavat, on kuulnud veel 5-6, ülejäänud 95 aga on täiesti tundmatud ning valik tuleks teha puhtalt nime, valetutvustuse või lakutud näopildi ja lipsu või säärejooksu järgi. Nii võiks hääletaja nad reastada 1.-7., edasi aga jagaks ülejäänud kohti 8.-100. ehk saaks alates 8. kohast ehk 8 kohapunktist igaüks 54 kohapunkti. Kokku üle ringkonna või liiduvabariigi annaks see juba mingi tinglikult tegelikkusele vastavama eelistuse. Ka lubaks selline järjestushääletusvõte kaotada erakondliku häälte ülekandmise sest enam ei võtaks 1. ära nende väärtusosi teistelt valitavatelt.

4) tuleks kõne alla vaid siis kui selle poolt hääletaks rahvahääletusel rahvas. Sedagi oleks mõttekas lubada vaid täishäält arvestades, mitte seda astmeliselt ebavõrdelistades. Ja loomulikult tuleks kasutada siis ka ringkonna võrdsustegurit, sellest oli juttu juba varem.

Nii et häälte ülekandmist on täiesti võimalik vältida, vaja oleks vaid SOOVI. Kui agaseda ei soovita siis tuleks ka see ülekandmine muuta võimalikult ligilähedaseks võrdelisuse põhimõttele. Enamus riigikogust eputab oma kõrgharidusega küll viiuldamises või joonistamises ent igapäevast labast matat ei osata isegi algkooli tasemel.

Nõus, et Matti Ilvese avaldus on "populistlik". Asja olemust see avaldus ei ava, siinset demokraatia mittetoimimist ei muuda (see, et korra nelja aasta takka - lähitulevikus - võid ilma tagajärgedeta ropusti/hellasti röögatada, ei ole veel demokraatia).

Demokraatia toimimiseks on _pigem_ vaja muuta seda põhiseaduse paragrahvi. Valimine ei pruugi olla otsene, aga see peab tagama kogu riigile parima tulemuse. Piisav vaheastmete olemasolu valimistel tagaks seda paremini - kuid vaid juhul, kui need vaheastmed on kontrollitavad allpool asuvate astmete poolt, on toimivad. Praegune partokraatlik kontrollmehhanism vaheastmele (s.o. parteiline nimekirja järjestamine nende erahuvidest lähtuvalt koos peiobutuspartide kasutamisega) teeb suurel määral kodanikupoolse valimisaktriivsuse mõttetuks. Ja seda parteide kontrollimatut võimu pigem süvendatakse - ainus senine teoreetiline võimalus selleks tõmmati ka kokku "pideva valimiskampaania vaimus elamise" likvideerimise sildi all.
Ainus asi, mis suudaks praegust võimu korrale kutsuda, oleks toimiva rahvahääletussüsteemi teke. Viimane on aga siinses kolkaprovintsis välistatud, EI-s (euroopa Impeeriumis) tervikuna aga pole toimiv rahvahääletussüsteem võimalik hääleõiguslike alamate niivõrd kokkulangematute taust-teabesüsteemide tõttu.

Ennu arenduses on üks matemaatiline vormistusviga. Ta jätab välja taandamata mõttetu väärtuse - annab ülejäänud 95-le 54 kohapunkti. See ei muuda karvavõrdki üldjärjestust - see punktide summa on kõigil sees. Veelgi hullem - näib, et see tuletamine on mõeldud määramatusele väärtuse andmisena (1. saab 102, teine 101, ... , seitsmwes 95, alates 8. kõik võrdselt 54). Viimane variant oleks ehe keskpärasuse rõhutamine. Näitena (kohad valimissedelil / punkte kokku 7...0 süsteemi korral / punkte kokku 102...95,54 süsteemi korral):
A: 1,1,2,3,9,9 / 25 / 513
B: 4,4,4,4,5,98 / 21/ 550
C: 1,3,15,25,99,102 / 12 / 418
D: 6,6,6,6,6,6 / 12 / 582
S.t., vaid esikohtadel olijate punktide arvestamise korral (s.t. teabe põhjal tehtavate valikute põhjal järjestamist arvestades) osutuks neist neljast valituiks A ja B.
Määramatusele "keskmist" punktisummat andes aga D ja B.

Lisamärkusena: valimistel ei tohi rakendada ka vastuhääle andmise võimalust (s.t. viimase näite lähtetingimustel viimastele miinuspunktide andmist - ka viimaste paikapanek toimub ikkagi teabe põhjal) - ka see soodustab keskpärasust. On ju arvestatavatel tegijatel ikka vaenlasi ja niimoodi jääksid nemad kindlasti välja. Negatiivse hääle olemasolu teeb valimistulemuse määramatuks, määratavaks eelkõige raudse distsipliiniga parteisõdurite poolt antavate häälte poolt füüreri/peasekretäri poolt ette määratud tundmatutele isikutele.

Valitavate järjestamine omab mõtet vaid asendusisiku paigutamise osas. Edaspidised eelistused muudavad süsteemi toime liiga keerukaks, lisanduva teabe asemel lisavad hoopis tulemust hägustavat määramatust. Oluline on ka süsteem, kuidas järjestatuid kasutada - kas ainult ülehulgas hääli saanutelt ülehulka proportsionaalselt üle kandes (s.t. kui A poolt hääle andnute teine eelistus on 50% B, 40% C 9% D ja 1% E, siis ülejäävast 120-st häälest saaksid 60 B, 48 C 11 D ja 1 E) või seejärel ka nimekirja lõpus olijatelt hääli eespoololijatele üle kandes. viimane on võimulolevale partokraatiale vastuvõetamatu - niimoodi väheneks võimalus "lootusetut opositsiooni" nende "lootusetusega" mutta suruda - vägagi suure tõenäosusega saaksid esimese hääle paljud "lootusetud" ja alles teise "igaks juhuks" vilunud parteibossid. Omaette küsimus on ka selles, kas kanda ülekantut edasi kattuvalt esimesel kohal olnul kasutatud teise elistuse proportsioonidega või visata teisel ringil need hääled prügikasti.
Samuti säilub võimalus arvestada siiski parteiga üleriigiliste tulemuse põhjal esikohal olijatele antud häälte arvu põhjal - see oleks võimalus "lootusetutele" ja vastumeelt hoopiski aparaadipoliitikutele. LOõpliku tähenduse kandidaatide järjestamisele hääle ülekandmisega annaks kõigi nende näiliselt kõrvaliste küsimuste lahendamine. Kurat on peidus võtmedetailides, mitte üldpõhimõttes.

Selline muutus tähendaks aga automaatselt parteivalimistelt enam-vähem isikuvalimistele üleminekut. Sealjuures on oluline, et säiluksid mitmemandaadilised ringkonnad - ühemandaadilised ringkonnad tähendaksid automaatselt kaheparteisüsteemi, kolmas oleks varitsev varuvariant ülisuurte lolluste puhuks. Rohkemate alternatiivide olemasolu oleks välistatud, poliitikaturg puhas "turusolkijatest" (s.t. poliitkartelli monopol oleks 99,9% kindlustatud koos kõigi monopoli tagajärgedega; praegusel poliitkartelli kindlustatuse astmel on vähemalt teoreetiline lootu...

Kui lähtuda siiski 101 kohast, oleks erakonnaväline (ning ka häälte ülekandmist välistav ja künnistkaotav) valimine võimalik kui liiduvabariigis oleks 101 valimisringkonda (igaühes umbes 7000 valijat, Tallin saaks umbes 30 kohta). Valitaks igaühest popim. See rahuldaks ka matemaatikakauget rahvast. Sama selge on ka see, et selline valimine ei meeldi klikile.

Parimadki plaanid on pelk sõnakõlin, kui puudub võimalus neid teostada.

Eesti võimureid rahuldab olemasolev olukord valimistevallas täielikult, seepärast olekski äärmiselt eluvõõras oodata NEILT selle olukorra muutmist NEILE KAHJULIKUS suunas.

Eesti rahvuslastel on arvukalt igasugu kavasid "helge tuleviku" (tagasi)toomiseks, kuid pea alati unustatakse ära üks "pisiasi" - sellesse tulevikku viiv tee.

Teisisõnu: ei anta endast kõik, et tulla võimule ja asuda ükskord ometi oma ülihäid plaane ellu viima. Selle asemel kiseldakse omavahel JUBA ENNE VÕIMULETULEKUT selle üle, kelle plaan on parim ja kes on see kõige õigem planeerija.

Kurb, aga fakt: praegune olukord on väga ebameeldiv, kuid samas õiglane. Enamgi veel: lausa ainumõeldav. Sest rahvuslaste eri organisatsioonid ei suuda kuidagi kokkuleppele jõuda ja üheks löögirusikaks liituda. Võimukartelli osalised seevastu kisklevad KULISSIDE TAGA nii et veri väljas, kuid ÜHISE SAAGI püüdmise (loe: riigieelarve üle kontrolli saavutamise) nimel suudab sellegipoolest koostööd teha.

Üks esimesi samme edu saavutamise teel on LUUA KORD MAJJA rahvuslaste KÕIGIS organisatsioonides; panna igaüks neist ja kõik nad koos toimima nagu kellavärk. Alles siis, kui kodus kord majas, on põhjust ja ka moraalset õigust minna parandama ühiskonda, vahest koguni tervet maailma.

Ühemandaadiline valimisringkond oleks praegusele võimukartellile ~sama kasulik kui praegune olukord. Esialgu natuke kallim - vaja toota rohkem teabemüra - igale ringkonnale ka natuke individuaalset, et sõdurit või broilerit natuke isiksusena näidata. Aga ühemandaadiliste ringkondadega kiiresti toimuvas parteide konsolideerumisest (praegusest neljast saab kaks) tekkiv kokkuhoid tasandab üleliigsed valitsemiskulutused, samuti annab piisava kaubandusliku välimusega parteisõdureid juba piisaval hulgal ühe partei ridadesse (praegu neid sageli napib...). Ühemandaadiline ringkond on parim viis kontrollitud opositsiooni tugevdamiseks, reaalse opositsiooni nõrgestamiseks.

Ühemandaadiline valimisringkond on praegusel võimukartellil kindlasti tagataskus. Aga see ootab halvemaid aegu (nagu ka mõttetu presidendi otsevalimine praeguste volituste juures). Aega, kui nende jalgealune tõsisemalt kõikuma lööb. Seni võib vanaviisi hästi edasi elada.

Mul siiski teine arvamus. 101 ringkonda lõikab ära häältepärandamise 1-2 eelistatumalt, see võtab (Edgari, Andruse...) toetushääled pupujukudest erakondlastelt. Erakondades on vaid üksikud tõeliselt popid kujud kes võivad ka üksi kindla peale minna (senised isikumandaadi saanud ja mõned selle lähedased), ülejäänud on küllatki ühtlased ning võivad komistada kohalike sahkerdajate otsa, kelle seas võib vahel olla ka mõni asjalik ning sõltumatu uus tegelane.
Loomulikult hakkab iga erakond siis oma pupujukusid paigutama üle liiduvabariigi et tagada võimalikult suur valitavus. Paraja põntsu paneks erakondadele selline säte et mingis ringkonnas saab kandideerida vaid see kes on seal makse maksnud vähemalt viimased 5 aastat. Siis ei saa nt soorebase säärejooksuga viimsilane end üles seada kuskil Vändras või Vahtsõliinas. Igatahes saaks riigikogu senisest suuremal määral värsket verd, ka ei saaks erakonna "omanik" nõuda mingit kuulekusallkirja hääletamisteks sest kandidaadid oleks vähemalt vormiliselt erakonnavälised.
Veel oleks igal valitul teada kes neid tõeliselt valis ega ajaks möga et käib valijatega öösiti restos rahva raha eest kohtumas. Siis ei saa seto valida Edgarit ega hiidlane Andrust.
Valitavad oleks piirkondlikult kinnistatud ning kui see piirkond ise korraldaks mingi hääletuse siis peaks too valitav ka selle poolt hääletamna riigikogus, mitte aga nii nagu tahab Edgar või Andrus!
Võimalik et erakondade omavahelises heitluses muudaks 101 ringkonda mõneti jõusuhteid kuid kindlasti kaotaks erakonnad kokku oma senised 101 kohta. Läbi lööks ka mõned üksikud.
Unistagem edasi.

Nõus, et see süsteem eeldaks rohkem "aktiivsete" kandidaatite olemasolu. See tähendab kas a) sisukamaid inimesi või b) paremaid ampelmanne (teenelisi meistersportlasi, ööbikuid jne).
Teiseks - Sa unustad ära meie väljakujunenud propagandaministeeriumid ja nende parteilised osakonnad. Demagoogia kõrgtase võimaldab ikkagi piisava hulga valijaid mesimullidega ümber sõrme keerata, samuti unustad pori toime seaduse. Ühemandaadiliste süvaeelistatav kaheparteisüsteem (alla 20% partei toetuse ei pääse löögile) aga kosolideerib praeguseed "liiga hajutatud" karjeristide ametiühingute rakukesed ja annab juurde ühemandaadiliste jaoks nõrgukestele parteidele täiendavaid sõdureid.
Üldiselt igasugused eelpiirangud tõrjuvad väga edukalt "juhutegijaid". Elukutselised aga selleks ongi elukutselised, et neist piirangutest mööda hiilida. Ma imestan, et Savisaarele ärategemise nimel pole taastatud kunagist kahele omavalitsusele maksude maksmise õigust. Maakodu omanikele oleks see igati mõistuspärane. Ja sellesama nükkega võiks põliselanikuks lugeda ka maakodu omaniku, kui ta on 5 aastat makse maksnud. Partei sõdurile pole ka 5-aastane ooteperiood liiga pikk - eesootav õnn vajab iseenesestmõista eelpingutust ja õiget elukoha valikut. Võikest segadust kartelli ridades võiks tulla vaid siis, kui ühemandaadilisus tuleb ootamatult. Kui see kehtestatakse nende poolt ettevalmistatult, on segadused tühised ja ka Tarandi-tegijae võimalused on tühised (paar hinge Eesti peale hääleõigusetusse opositsiooni).
Sul on ka teatav täiendav eeldus, et parteid ei toimiks valimistel. Aga mis mehhanismiga need ära keelata? Eedi on oma õukonna ja haaremiga valmis igas vallas poseerima ja nii oleks ikka ka tema kaudselt valitav.

Seetõttu ei ole mõtet auru lasta orkestri ümbertõstmise meetoditele. Praeguses olukorras sealtkaudu mingit läbimurret ei tule. Küll aga saavad nende reformide teostajad "rahva tahtele vastu tulles" lihsameelsemate arvel plusspunkte koguda.
Esmatäht...

Esmatähtis oleks kontrolli kehtestamine valitute üle. Tagasikutsumise võimalus naäib seda olevat, aga teostub reaalselt ikka isiklike ämbrite korral, mitte aga parteiliste sigaduste puhul (siis rakendub propagandaministeerium, nii halleluuja kui pori osas).
Kõige toimivamaks parteide kodanike teenistusse toojaks on siiski rahvahääletus, mida Sa ka muu seas mainid. Seetõttu on kõik kartelliparteid vaikselt rõõmsad, kui Savisaar järjekordselt rahvahääletust mõnitab.

Praeguse doteeritud võimu puhul on väga raske midagi mõistuslikku sinna suruda. Seetõttu pole mõtet eriti pingutada nende asjadega, mis on küll populaarsed, aga annavad kaheldava tulemuse (on kergesti mutsitavad). Pingutama peaks eelkõige selle nimel, mis annaks kõige tõenäolisemaltr sisukla tulemuse. Šveitsi näol on eeskuju olemas, mida kohandada. tõsi - ka see on raske, sest partokraatia üritab kindlasti võtmepositsioonid rahvaküsitluse seadustamisel ära mutsida, kasvõi süüdistades rahvast (sisuliselt peaksid küll vaid iseennast) kultuurituses. Mutsimist on aga rahvaküsitluse puhul palju lihtsam selgitada, kui ühemandaadilisuse korral, palju raskem on rahvaküsitluse seadust teha nii, et see jääks valesti toimima, võimaldades samal ajal isakestel head nägu teha.

Veel ühemandaadiliste valimisringkondade juurde naastes võib lihtsa näite varal kaeda selle erinevat mõju. Võtan näiteks valimisringkondade (ning seega ka mandaatide koguseks) 10, 1000 ja praeguse 101.
Pisim näide tagab 99%-liselt kõik 10 kohta ainult erakondadele. Kui vaid mõni senine ülipopp tegelane mingite nugade tõttu ei otsusta üksi kandideerida kusjuures ka tema häälel oleks kaalu tervelt 10%. Kuid jah, need 10 kohta läheks kõikidele tundud kolmandiku kuni poole poolt vihatud poliitärikatele.
Suurim näide mõjuks eelmisele pöördvõrdeliselt. Valija suudab hinnata vaid alla 10 tegelase, mõndakümmet on ta vaid nimepidi kuulnud. Taas oleks väljaspool kahtlust paarikümne tuntuma klikkari valitus, ülejäänud erakondlased oleks aga samasugune põhk nagu rahva hulgast Kohvi Hillar (vaidlustamata siin üldse sellenimelise hääd soovi vett ülesmäge voolama panna). Seega oleks teisejärgulised erakondlased mitte sugugi paremal tasemel kui kohalikud kurgikasvatajad, peopanijad jmt. Selge et tekib juba küsimus riigikogu kvaliteedist ent isikuti võttes on ka praegu vähemalt 75% kaheldava tasemega. Neid vaid hoitakse porise ent huvitava ja kasuliku tee valinud klikkarite poolt ohjes. Üle 500 vabahärra valimise korral selline ohjamisvõimalus aga puudub. Et siis aga riigikogu oleks ka otsustusvõimeline tuleks vastu võtta täpsustavad sätted, nt kes millal peab oma koha kohe vabastama jne.
Lõpuks jõuan tagasi senise 101 liikme juurde. Näiliselt oleks see nagu kuldne kesktee pakutud 10 ja 1000 vahel. Tegemist on küll logaritmiliste suhetega (2, 3 ja 4) ent samal alusel töötab ka tõenäosus. Pole ju talutavaks tõenäosuseks vaja küsitleda poolt miljonit, piisab paarist tuhandest samakihilisest. Tulemused alla 40% ja üle 60% oleks üheseks hinnanguks piisavad. Ka oleks vahepealne erakondade saak: mitte kõik ei saa piruka juurde (nagu 10 korral) ent ei surutaks ka enamikku välja (nagu 1000 korral). Selge on ühemandaadiliste valimisringkondade korras siiski see et mida rohkem on riig...

Selge on ühemandaadiliste valimisringkondade korras siiski see et mida rohkem on riigikogus liikmeid seda väiksemaks jääb erakondade osa, rahakotist sõltumata.
Ka paneb oma piiri rahva soovimatus rahaga laaberdada. Polda rahul tänase 101-gi palga ja lällamiste kinnimaksmisega, mis siis veel 1000-st rääkida. Muidugi on õhus võimalus ka riigikogu liikmelisus üldse tasumatuks muuta ent siis ma lähen juba ulme valdkonda sest nende liikmete eesmärgiks see kindel tengelpung ongi. Nii lolle kes loodaks riigielus midagi olulist korda saata rahva heaks riigikogus küll pole.
Nii või naa, riigikogu oma praegusel seadusandlikul tasemel sobib vaid poliitpetturitele, kindlasti mitte aga rahvale.

Lõpuks veel üks huvitav mõttelend: mis oleks kui riigikogu koosseis oleks 10×100 liiget kusjuures need iga sada oleks oma teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal jaotatud 10 eluvaldkonda? Nt kontsi lõpetanu osaleks (st hääleõigusega) vaid kultuurivaldkonnas, mujal saaks ta vaid möliseda. Ka oleks nende palk 10 korda väiksem (või miks mitte ka vähimpalk?) ning nad jätkaks oma püsitööd. On ju praegu kahjuks nii et kui paar kitsa ala tundjat väidavad midagi vastupidist oma erakonnajuhile siis nad lihtsalt jäävad bulldoosri alla.
Töökorraldusega raskusi ei tuleks, miljardärid Jobs ja Gates on meid juba ammu juhatanud 21. sajandisse.